kolmapäev, 30. september 2015

Iluuisutrennist ja koristajast

Praeguseks olen ma käinud täpselt kaks korda poksimas ja kaks korda uisutamas. Mõlemad on hirmus erinevad. Ja mõlematest jääb haigeks ülakeha. Tõsiselt, eelmisest uisutrennist olid mul kõige väsinumad triitsepsid!!! Aru mina ei saa... Aga uiskamine on ikka kihvt. Ma olen täitsa ahvivaimustuses. Meil on nii ilusad ja elegantsed treenerid, kellest üks on nagu mu töökaaslase Tuuli kaksikõde. Veel on äge see, et terve treeninghall on kolmapäeva õhtuti ainult meie päralt. Jää puhastatakse ka meie trenni alguseks ilusasti ära ja selle peal on lihtsalt niiiiiiiiiiiiii hea! Avalikus jäähallis on jää uiskajate suurest arvust tingituna krobeline kui asfalt, päris raske on seal midagi teha. Ja uisutamine on siin vaba aja veetmise viisina äärmiselt popp, nii et avalik jäähall on kogu aeg paksult rahvast täis, üsna ebameeldiv on! Katrinil vist oli õigus - liuväli on linna ääres asuva Park/Ride parkla juures, nii et noored lähevad pärast kooli liuväljale uisutama ja ootavad seal, kuni vanemad töö lõpetavad ja ka parklasse jõuavad, ning siis sõidetakse kõik koos autoga koju. Enivei, nüüd ma eksisin tiba kaugele ära... Iva on selles, et treeninghallis on ikka tunduvalt rahulikum ja parem kui avalikul liuväljal. Juhhuu! Kusjuures Luksemburgi kohta on veel tegemist ka äärmiselt soodsa hobiga - kogu hooaeg septembrist aprillini maksis 310 eurot, see teeb vähem kui 40 eurot kuus! See hõlmab siis iganädalasi peaaegu kahetunniseid trenne kolme treeneriga. Kusjuures kolme treeneri peale on meid umbes 15, nii et iga treener tegeleb peamiselt viie inimesega. Peaaegu eratunnid ju :)! Ja kus me siis teeme harjutusi... Oi, keerulisi harjutusi.



Ma muidu vanasti armastasin väga uisutamist ja koolis sai talvel kekatunnis ka hinde peale igasuguseid asju tehtud. Nii ma mõtlesingi, et no sellised väikesed elemendid nagu edaspidi ja tagurpidi ülejala uisutamine, pääsuke, kükitamine ja tagurpidisõit on mul ikka selged, et noh, et neid võib lihvida ainult ja siis võiks midagi uut kohe juurde õppida. Aga võta näpust... Need on mul selged minu oma väljamõeldud tehnikaga. Kui aga nüüd treener ette näitab, kuidas neid TEGELIKULT teha tuleb, siis ei oska ma enam mitte midagi. Ülejala uisutamisel tuleb jalad näiteks hoopis tahapoole tõsta kui mina seda siiani teinud olen ja teistpidi ülejala ei tule mul ka kuidagi välja, sest ma tahan vale külge ees hoida. Tasakaal on mul käest täitsa ära läinud, kui on vaja ühel jalal pikalt liuelda, siis mina kisun kohe päris kiiva ja hakkan kätega aerutama. Piruetti olen ka alati valesti teinud, hoopis vale uisutera kohaga. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi... Õnneks on nii, et suurem osa meist on üsna ühtlasel tasemel. Viis paremat uisutajat, kes teevad hüppeid ja keerulisemaid elemente, on ühe õpetaja käe all ja siis meie ülejäänud teeme kümnekesti üsna võrdselt algajamate harjutusi. Ainult üks Poola tädi oli peamiselt ristseliti maas, teised olid nagu mina - püsisid püsti ja said kuidagimoodi harjutused tehtud, ehkki teinekord potsatati istuli ka. Aga no vähemalt ei saanud kedagi eriti halvaks näiteks tuua ja kellelgi ei hakanud igav ka, sest teised oleksid tunduvalt nõrgemad.



Kohe selgus muidugi ka see, et mul on lähiajal uusi uiske tarvis. Ei ole midagi nii, et kõik uisud on ühesugused. Igal tasemel on vaja erisuguseid uiske. Isegi algajate harjutuste jaoks on vaja tunduvalt jäigemaid saapaid kui lihtsalt talvehooajal paaril korral liuväljal jõulumeeleolu tekitamiseks. Minu omade nahk on pahkluude kohalt juba liiga pehme ja ei toeta jalga harjutuste tegemisel kohe üldse. Otse sõites ei saa midagi aru, aga kui on vaja manööverdama hakata, on vaja lisatuge. Esialgu aitab, kui uisu sisse elastik ka panna, aga ilmselt mõne nädala pärast juba kuluks paremad saapad ära. Ja ossaa, kus siis veel selgus, kui suur on uiskude valik! Peamiste uisufirmade uiskude eri mudelite juures on kirjas, et seda saabast soovitame kahekordseteks hüpeteks, seda kolmekordseteks hüpeteks, seda sellisel moel maandumiseks, seda teistsugusel moel maandumiseks, see sobib kõige paremini piruettidele, see algajate elementidele, see ühekordseteks aksliteks ja see sellise või sellise võistlusklassi jaoks. Noja kui saapad valitud, hakkab sama nali pihta terade valikuga. Kolme või nelja või kuue sakiga, tagant pikem või lühem, tantsutera või hüppetera, kui sügava vaoga... See võtab kohe pea pööritama. Siis selgus veel muidugi, et Luksemburgis ei ole kuskil normaalset uisuvalikut ja posti teel ei ole neid ka väga lihtne tellida, sest uisk peaks olema jalga valatud, aga uisusaabaste numbrid ei ole üldse samad, mis tavaliste jalanõude numbrid. Pluss tuleb uisusaabaste valimisel valida ka liist (kui kitsas või lai su jalg on...). Pühade püss, ma ütlen! Poksikinnastega on tunduvalt lihtsam, seal võib õige kaalu juures valida need, mis meeldivad! Enivei, vaatame siis nüüd. Mõned korrad ajab veel mu vanade uiskudega ära, küsin vahepeal treeneri käest nõu ka, et MIDA ma täpselt vajan. Ja kui muud lahendust ei paista, lähen järgmine kord, kui Pariisi satun, uisupoodi... Boulogne'is on üks!



Vot. Ainult aeg on uisutrennil topakas. 20.15-22.00. Ma jõuan keset nädalat nii hilja koju. Ja teisalt oleks üldse hea kaks korda nädalas uisutada. Eelmine nädal ma käisingi reedel veel eraldi liuväljal, et jääst jälle mingi tunnetus kätte saada. Ainult kummalisel kombel tuli siis kõik veel palju kehvemini välja kui kolmapäeval trennis. Tea, kas keha oli veel šokis või? Aga igatahes... Äge on! Ja see on ka üks asi, mida ma oma lombaka jalaga väga hästi teha saan. Vähemalt praegu on kõik asjad täistalla peal ja ja keksima-hüppama ei pea üldse. Super!


OK. Sellel teemal praegu aitab. Pealkirjas lubatud koristaja koha pealt aga nii palju, et ma tegin mõtte teoks ja võtsingi nüüd endale koristaja. Frantsuaa lasi oma majapidajannal soovitada ühte naist, kes Mindat mõnikord asendamas käib. Sain selle Portugali päritolu Anabelaga nüüd esmaspäeva õhtul kokku. Asi kõlab täiesti suurepäraselt ja ta alustab järgmisel nädalal, nii et ta siis jõuab paar korda käia, enne kui ma Kuubale lähen. Mulle jättis sügava mulje, et ta oli väga süstemaatiline! Ütles kohe ära, et kui tahad, et ma voodipesu ära vahetan, jäta uus pesu voodinurgale. Triikimist vajav pesu pane triikimislauale. Pesemist vajavad nõud tõsta kraanikaussi. Iga kord puhastan lisaks tavapärasele tolmupühkimine-tolmuimeja-põrandapesu koristamisele ja triikimisele põhjalikult ära ühe asja: aknad või vannitoa, kapipealsed või radikavahed, külmiku või ahju. Pesuvahendid toon ise kaasa. Mõnikord teen kaks tundi, mõnikord läheb kuni neli, mitte rohkem. Iga kord märgin üles, mis kellast mis kellani olin, maksad vastavalt sellele. Kui sa vahepeal oled pikalt ära, siis ma ei käi, pole probleemi. Kui teinekord tahad, et ma midagi konkreetset kohe ette võtaks, jäta kiri, muidu me kohtuma ei pea. Luba ainult töö lõpetuseks üks kohv teha ja jäta eelmise kuu raha uue kuu esimeseks korraks laua peale. Täiesti fenomenaalne! Olen Väga Rahul! Ei mingit pühapäevahommikust stressi enam, et elamine on seapesa ja ma EI SUUDA oma vähesel vabal ajal kohe kraamima hakata.




Sellega ma nüüd lõpetangi. Tänan tähelepanu eest ja head ööd!
M.

pühapäev, 13. september 2015

Jama lahendamine

Töökaaslane saatis. Päris hea! Kas teil klapib?


Jäär (21. märts - 20. aprill)

Jäär lahendab selle. Igasuguse jama. Kohe. Ise. Uhkelt. Vaikides.

Sõnn (21. aprill – 21. mai)

Sõnn lahendab selle. Pärast jutustab kõigile. Kõigile. Et oleks veel kindlam - kirjutab ajalehte. Et ikka täpselt kõigile.

Kaksikud (22. mai – 21. juuni)

Nemad jagavad. Püüavad kõik Jäärale anda, aga kui Jäär pole nõus, siis annavad Amburile.

Vähk (22. juuni – 23. juuli)

Tema hakkab varakukult ahastama ja et ta vait jääks, võtab keegi kogu jama enda peale. Lisaks vähi poolt väljaimetud pisaravee. Kui keegi seda ei tee, siis teeb vähk ise suurepäraselt kõik ära. Ega saagi aru, oli siis üldse millegi pärast halada vaja.

Lõvi (24. juuli – 23. – august)

Lõvi kutsub rahva kokku. Saab ise jamaga hakkama. Kummardab. Võtab lilled, annab autogrammi ja lahkub.

Neitsi (24. august – 23. september)

Neitsi ärritub. Eriti, kui ta seda jama ei olnud planeerinud. Ta mõtleb. Leiab lahenduse. Lahendab. Teeb järeldused.

Kaalud (24. september – 23. oktoober)

Kaalud kaaluvad jama ära. Ja veel kord. Jõuavad otsusele, et on kuidagi paljuvõitu ja langetavad otsuse lasta jama kaaluda kellelgi Lõvi-sugusel või Jääral. Katsel anda Neitsile kaaluda, saab ta kohe vastu pead, sest Neitsil on jamad ainult ettekirjutuse järgi.

Skorpion (24. oktoober – 22. november)

Skorpion vaatab. Sõnab rõõmsalt "see on miski jama" ja lööb selle maha ehk surnuks.

Ambur (23. november – 21.detsember)

Ambur läheb närvi. Pärast muutub lõbusaks. Peale seda naerab kaua enda üle, jama üle. Meenutab, milliseid jamasid tal elus on olnud. Räägib kõigile ja unustab. Kui jama ise üle ei lähe ega möödu, siis kõige tõenäolisemalt tuleb see lahendada mingil Lõvil.

Kaljukits (22. detsember – 19. jaanuar)

Kaljukits püüab kohe jamast keelduda, teatades, ta ta ei taha. 90% juhtumitel see millegipärast õnnestub. Kui ei, siis lahedab Kaljukits ise selle kõige suurepärasemal moel. Aga tingimata kellegi teise arvel.

Veevalaja (20. jaanuar – 18. veebruar)

Veevalaja hakkab rõõmuga asja, st jama uurima. Pärast kirjutab raamatu. Kui tal juba selline jama oli, siis hakkab tal igav ja ta hakkab otsima Kaksikuid. Nagunii jama ei kao selle ajaga kuhugi. Aga see-eest hakkab lõbusam.

Kalad (19. veeb -20. märts)

Erinevalt Vähist, nutavad kalad vaikselt. Sest neil on jama igavene, lahendavad nad selle ise, keegi ei aita, ja nad ei oota ka enam.

Tõlkinud ja toimetanud Ingrid Prass.

neljapäev, 10. september 2015

Now that's a first!

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ajas paar nädalat tagasi minna. Istusin mingil õhtul feissaris ja avastasin sealt, et üks mu Luksemburgi nägupidituttav on jaganud mingi naljaka spordiklubi reklaami. Naljakas oli see sellepärast, et nimi ei olnud sellel kohe justkui üheski keeles ja kaanepilt oli kah niisugune, et ma poleks uneski sellise spordiala proovimist kaalunud. Aga parema tegevuse puudumisel klikkisin reklaamil ja leidsin, et päris huvitav leht on. Paar päeva hiljem vaatasin uuesti. Mingi mõte hakkas idanema. Tekkis kohe rahmeldamise isu. Siis tegin Hellele ettepaneku, et lähme vaatama. Helle ei olnud ainult alguses väga innustunud ja kuna tundide aegu ei leidnud ma lehelt ka, siis jäi mul alustuseks ettevõtlikkusest vajaka, et ainult enda pärast helistama hakata. Aga mõte päriselt ära ka ei läinud. Klikkisin jälle ühel päeval ja siis järgmisel, vaatasin trennivideoid ja pilte... Ja siis küsis Helle täitsa lambist, et noh, lähme siis vaatama või??? Noja vot siis oli mul lõpuks piisavalt põhjust, et helistada ja meid kolmapäeva õhtuks trenni sokutada.

Eile õhtul istusime siis bussi peale ja sõitsime Bereldange'i. Trennikoht on mingi autoteeninduse kohal ja alguses tundus asi üsna... pentsik. Aga kuna me olime teineteisel julgustuseks kaasas, ronisime ikka trepist üles ja sattusime kohe ühe vasikasilmse noormehe peale, kes meile ilusasti kõigis keeltes keskust tutvustas, eri trenne soovitas, juua andis, pärast varustust näitas ja hinnapoliitikat selgitas. Siis ilmus omanik, kes oli ka väga sümpaatne. Tuli ka valju häälega treener, kes kogu trenni kamandas, näitas, silma peal hoidis, röökis ja kõiki ohjes hoidis. Pärast esimest kümmet minutit sirises minul juba higi mööda nina nagu veerennist maailma kõige suurema äikesevihma ajal. Pärast tundi aega ütlesid kõik mu lihased mulle ühemõtteliselt, et ma olen hulluks läinud. Õhtul koju jõudes ei jaksanud ma enam isegi telefoni kätte võtta, sest käed tudisesid ja ei kuulanud üldse sõna. Trennikeskuses käisin ma, muide, pärast duši all ära, aga see oli mul kojujõudmise ajaks meelest läinud. Uksest sisse saades mõtlesin ma ainult oma valjult protestivatele lihastele, nii et põhimõtteliselt tahtsin ma ainult kuuma vanni. Lasingi praktiliselt keeva vee jooksma ja jõudsin juba vanni vajuda, enne kui meelde tuli, et ma tegelikult olen juba pesnud.

Terve tänase päeva olen olnud kange kui puuhobune. Iga asi teeb haiget. No ainult hambad mitte. Üks jalg on sinine ja varba lõin ka eile kõvasti ära. Trepist üles minemine on sama vaevaline nagu omal ajal pärast lõigutrenni. Jah, ma arvan, et ma pole umbes kuus aastat niisugust lihasvalu tundnud. Aga väga tore on. Ja trenn oli tõeliselt äge. Ma lähen uuesti, kui ma ükskord jälle liigutada saan. Juba vaatasin netist spordivarustust ka. Mul on nüüd nimelt poksikindaid vaja!

IRW. Mina ja poksimine! Aga no tõesti. Tegelikult õpetatakse seal keskuses mingit naljakat iisraellaste välja töötatud võitluskunsti ka, selle nimi on krav maga ja ma täitsa mõtlen ühes näidistunnis käia, ehkki selle peale ma väga ei panustaks. Tundub kuidagi brutaalne. Muidugi siis saab seal veel igasuguseid muid imevahenditega terenne teha, aga sellest ajast saadik, kui mu achilleuse kõõlus pooleldi rebenes, ei ole ma üldse kuigi liikuv, nii et ma olen pisut valiv. Mu üks jalg on teisest tõsiselt palju nõrgem ja mingeid väga rajusid ja jalgadel asju ei saa ma hästi teha, siis ma lihtsalt koorman teist kehapoolt liiga palju. Aga poks tundus okei, sest kui ma väga palju ei kargle, vaid pigem ülakehaga töötan, siis saab energia välja elatud ja see on parem ikka kui ei midagi. Noja õnneks läksid mu ootused täide - peamiselt tuli kotti taguda ja jalgadega kotti peksta, vähemalt sada kätekõverdust teha ja kõhulihaseid ka iga harjutuse ette ja taha vähemalt kümme tükki ära vuhkida. Põlvetõsteid oli küll vahepeal päris palju, aga siis sai kätega koti küljes rippuda ja maas oli paks tatami ning muidu üldiselt kotipeksmise ajal ringi karglema ei pidanud, nii et lõppkokkuvõttes elas mu jalg selle täitsa hästi üle. Või siis on üleüldine lihasvalu nii tugev, et mis tahes spetsiifiline häda jääb selle varju :). Aga ma ei usu hästi. Igatahes, praegu olen ma otsustanud, et mina hakkan nüüd poksimas käima. Üritaks kord nädalas... Voh! Ja ilusaid poksikindaid otsin ka. Neid mõõdetakse untsides, kas teate? Mitte kätte pikkuse, vaid kinnaste raskuse järgi! Ma tahaks kümneuntsiseid ja ilusaid ja nahast, et kohe haisema ei hakkaks (minu poksikinnastesse oleks keegi trenni lõpuks justkui kannutäie vett valanud!), aga nagu minu kiuste on kõik maailma poksikindad hästi silmakriipivalt kirjud ja väga vängete värvidega. Esteedid nad seal poksimaailmas ei ole...

Selle esteetilise külje tasakaalustamiseks panin ma siis end teise trenni kirja, see on ka minu jaoks täitsa esmakordne katse. Nimelt kolmapäeva õhtuti hakkan ma nüüd iluuisutamas käima. See hakkab alles järgmisest nädalast, nii et veel ei oska ma midagi arvata. Aga põnevil olen küll. Seal saab siis esteeti mängida ja sõrmi ja kaela sirutada. Sellised uudised siis...

Aga ma nüüd lähen ära magama. Homme õhtul ootab mind ees paaripäevane Eestisse sõit ja siis veel sada seiklust mööda Euroopa kiirteid, kus nüüd marsib mitmekümnetuhandepäine migrantide rongkäik...

Pakaa praegu. Head ööd!
M.

laupäev, 5. september 2015

Paar klõpsu 2015. aasta lambalaadalt

Tõeliselt asjalik kotivalvur!

See tüdruk käib vist küll ratsatrennis

Pudenevad laiali

Armas

Lihtsalt naljakas


Nemad lasti ragulkaga kuu poole...


Mina aru ei saa, kuidas nad saavad seal nii rõõmsad olla?

Nendel oli küll juba raputamismasinaski hirm nahas


Siin lendasid mütsid


Ja eriti need äärmised tahtsid küll selle masina pealt maha kindlale pinnale

reede, 4. september 2015

Paar klõpsu helesiniselt rannikult - Nice

Värvid!


Nice'is oli tol esimesel korral parajasti fete de la musique, mille puhul olid kohal kõik Prantsusmaa suured staarid ja kontserti kanti otse-eetris üle kogu riigis


Kaamera ette tahtis jääda viimane kui üks


Masséna väljakul olid mingisugused kummalised mõtlejad





Tol esimesel korral veetsin ma põhiliselt aega oma hispaania keele õpikuga







See pilt tuli täitsa kogemata



Värvid!




Püha Rita jääb mulle kohe iseenesest igal pool ette. Nice'is leidsin ka täitsa kogemata terve talle pühendatud kiriku!










Mina 40 aasta pärast? Tänaval kohvikulauas kriipseldamas. Tädi joonistas, muide.

Negresco baar



Negresco WC


Negresco meeste WC. Ärge küsige, mida ma seal tegin...








Neil tänavanimedel ei paista kohe mitte midagi ühist olevat...