Hihii, kui armas

Nii nunnu leid:

Rõõmsameelne maanteeröövel lõõris laulu lüüa öösel...

Säherdune lause esitati muide ilusaima eestikeelse lause konkursile, kust selgus muuhulgas, et eestlastele meeldivad täpitähed. Kui me selle jutu peale sattusime, tõdesime me Triinuga kui ühest suust: meie oleme küll päri! Elagu täpitähed!!!

Eestimaistest asjadest rääkides: Kadi ajas supiisu peale - täpsemalt öeldes siis värskekapsasupi isu. Hmm, muidu võiks seda ju homme tehagi, aga...

1. pole loomakonti (poest pole siiani leidnud) - ülejäänud asjad võiks ehk veel kuidagi eri marketite ja türklaste käest kokku kraapida
2. pole supipotti, ainult kastrul, mille sisse ma seda suppi veel jätta ka ei saa, sest siis ei saa Triin süüa teha ja tema suppi ei taha
3. pole supitaldrikut, mille seest suppi süüa (ainult ebasobivast materjalist kauss, mille sisse ma salatit teen)
4. pole kulpi, millega suppi tõsta

Ehk siis: kõigist hädadest võiks ju ühekaupa jagu saada, aga kui on neli suurt häda ja neist kõigist tuleb KORRAGA jagu saada, siis ma arvan, et mu supiisu vist seda jahmerdamist küll väärt ei ole... Nuuks-nuuks.

OK, aga ma nüüd lõpetan - kolm postitust päevas läheb juba maniakaalsuse alla, ma tean.

Kingad, kopp ja röövimine

Mis kingadesse puutub, siis ma leidsin eile Sebastopoli bulvari äärest ühe kingapoe aknalt nii kohutavalt nunnud kingad. Sellised vanamoodsa tegumoe ja atlasspaelakestega. Ilusad ja kinnised ja kevad-sügisesed. Mul on nüüd kohutav kiusatus, aga ma panen sellele veel esialgu vapralt vastu. Nad maksid nimelt 79 eurot. Sellegipoolest tulevad nad mulle aeg-ajalt meelde. Kui homme ka tulevad, lähen proovin jalga.

Igatahes, noh, kingade eest 79 eurot küsida on küll pisut röövimine, aga noh, siiski mitte KÕIGE hullem, eks ju. Vaadake Eesti hindu. Röövimine tuli jutuks hoopis mu rumeenlasest koolikaaslastega. Nimelt tuli välja, mis Emilia telefoniga juhtus - nad olid toanaabriga kahekesti kuskilt õhtusel ajal koju jalutanud (meenutagem siis, et nemad on need kaks õnnelikku, kes elavad päriselt ka Champs-Élysées'l, Triumfikaare kõrval!), kõik Emilia asjad olid Ramona käekotis olnud ning mingid kaagid olid neile otsa jooksnud, nad pikali paisanud ning siis Ramona kotiga minema jooksnud. Halleluuja. No see, et nad Ramona ohvriks valisid, mind muidugi ei üllata, see tütarlaps on veel kõhnem ja jõuetum, kui keskmised prantslased - minu meelest puuduvad tal ka luud, tema koosneb ainult nahast. Aga sellegipoolest - see, et säärane asi sündis, jahmatas mind küll. Selles mõttes, et me oleme nii Triinuga kui üksi ka ikka omajagu mööda õhtust linna ringi lonkinud - eriti veel siis, kui me vanasti seal Gagnys elasime. Ei saa öelda, et meil kunagi isegi säärane võimalus pähe oleks tulnud, et keegi meid röövima tuleb. Pariisis on kogu aeg igal pool nii palju rahvast ja kõik on palju viisakamad ja usaldavamad kui Eestis. Siin on ikka päris palju vaja selleks, et tekiks säärane tunne, et ümbrus on ohtlik. Poodides ka - müüjad ei käi binokliga sul selja taga, et mida sa nüüd vaatad - on üldine eeldus, et ei varastata... Ja isegi metroos oleme meie tavaliselt kõige neurootilisemalt oma kotte hoidvad inimesed, päris prantslased kotinagistajate võimaluse üle küll ei muretse. Noh jah siis. Ei tea, kas olen mina sinisilmne, või vedas neil lihtsalt ääretult halvasti. Mis kõige lillelisem nende situatsioonis - kotis olid ka absoluutselt kõik olulisemad dokumendid - nii kooli, siinelamise, reisi-, kodused ja isikuttõendavad paberid, rääkimata vist suurest hulgast rahast, pangakaartidest ja telefonidest. Äge küll, eh?

Mis koppa puutub, siis lubage mul vaid öelda, et mul on PÄRIS TÕSISELT KOPP EES. 42 lehekülge veel.

Kuulu järgi...

...on igal pool kevad. Noh, aga siin küll mitte. Siin on viimasel ajal absoluutselt kogu aeg ühesuguselt hall. Tean-tean, asi peabki ju tasakaalus olema - meil oli terve talv ilus ja päikeseline, roosid õitsesid ja linnud laulsid. Ongi meie aeg natuke udude ja vihmadega harjuma hakata. Tegelikult ega ma väga pahandagi, kui kohustused kaelas, sobib säärane ilm suurepäraselt. Päris nukker oleks ju arvuti taga istuda, kui päike akna taga säraks.

Igatahes, statistika väidab, et ma edenen antud hetkel oma toimetustega umbes kiirusel 10 lk/h, mis iseenesest ju väga paha polegi (5-6 minutit lehekülje peale), arvestades, et ma pean siiski asjale aktiivselt mõtlema ja nii. Seis selline, et mul on veel 75 lk esimest teksti, siis kolm teksti veel ja siis veel üks raamatujupp, mille TÕLKIMISEGA ma peaks alustama. Hiii. Nummi. Olgu, vähemalt selle ühega PEAN ma täna maha saama, nui neljaks. Ma olen hommikul kella üheteistkümnest saadik ka vahetpidamatult sellega tegelenud, nii et ehk isegi joppab.

Eile õhtul käisime Triinuga piipu popsutamas ja kui tagasi tulime, veetsime sellele takkapihta ühe väga veidra õhtu :D Idee selles, et mina leidsin, et peaksin enne kõrbesse minekut ära vaatama "Inglise patsiendi", sest selle tegevus toimub enam-vähem kuskil sealsamas kandis, kuhu meil varsti minek on. Nii, muretsesingi siis filmi ja hakkasime seda millalgi kümne paiku Triinuga vaatama, salatiportsud nina ees. Hmm. Peale paari minutit selgus, et heli on täiesti paigast ära. Davai, hankisime subtiitrid ja vaatasime ilma hääleta edasi. Aga kujutate nüüd ikka ette jah, tundide kaupa mingit uinumuinu jaburdust vaadata, seejuures ilma helita! (Iroonilisel kombel sai see film oma heli ja soundtracki eest Oscarid kunagi, 1996 - Triin uuris pärast välja). Tähendab, ei, aga filmil ei olnud muud häda, kui et ta oli NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII uinumuinu ja NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII ropult pikk - kella kahe paiku hakkas juba uniseks ajama. Ja ebaloogiline oli see ka, rääkimata sellest, et kõrbet näidati heal juhul vaid 1/20 filmi. No mida iganes. Igatahes võin nüüd puhta südametunnistusega öelda: tehtud :D

Aitab kah, mul on minutid üle loetud praegu: täpsemalt öeldes on mul veel mõnikümmend sekundit, et vetsus käia ja midagi külmkapist siva hamba alla haarata, enne kui järgmise kümne lehekülje tund pihta hakkab... :P

Mõtted on pilla-palla

Njah, peaks neid kuidagi koondama, aga näed, mitte ei lähe õnneks kuidagi. Kevadine värk vist. Ma olen omast arust juba maailmatuma aja selle totra toimetamisega tegelenud, aga ikka olen jõudnud täpselt poole peale. Noh, seegi hea iseenesest, eksole, ma tean, aga POOL on ju veel. Olgu, eks ma katsun positiivsemat ellusuhtumist säilitada :D

Igatahes, vähemalt jõudsime me täna suurpuhastuseni. Siin näeb nüüd jälle täitsa inimlikult korras välja - selles mõttes, et ma näen, et see vaip oli kunagi viis aastat tagasi sinine ja punaste täppidega. Eile oli ta nii igasuguste purudega kaetud, et ma oleks talle mingit halli värvi pakkunud. Laud vabanes ka igasugusest prahist ja sellal, kui mina põrandatega tegelesin, pesi Triin isegi aknad ära. Halleluuja. Noh, ega me nüüd paremini välja näe, sest tegelikult oleks neid tulnud pesta väljast, aga me teipisime nad teatavasti ammustel aegadel kinni... Aga no põhimõtteliselt võib siiski öelda, et meil on nüüd isegi ära pestud aknad :D

Homme pidime Emiliaga jälle kultuurse pühapäeva orgunnima, aga see saatis mulle millalgi täna meili, et ta telefon on a) kadunud b) varastatud c) ei tööta enam, nii et teda saab nüüd ainult interneti kaudu kätte ja kuna tal internetti pole, siis ilmselgelt EI saa ma teda homme kätte. Kui tüütu. Eks me siis vaata, kas terve mu nädalavahetus saab ainult erinevate tekstide keskne olema, või jõuan ma siiski vähemalt hommegi mõneks ajaks Pariisi peale kondama.

Eile käisin ja ostsin paar taskuformaadis raamatuid kõrbetest, muide - kuigi samas olen ma suhteliselt kindel, et ma peaksin teoreetiliselt olema nii või teisiti rohkemgi kui hästi ette valmistunud. Naljakas, ma ise ka ei tea, kas ma ootan või kardan seda safarit, igatahes väga põnev on millegipärast. Ei julge väga oodata ka, siis läheb tavaliselt kõik untsu. Aga karta ka pole erilist põhjust - see ajab mu ilmselt lihtsalt kergelt närviliseks, et tegu on jälle mingi kohaga, mille kohta ma KÕIKE ei tea ja kus ma ei oska veel 100% ette öelda, mis ja kuidas välja kukub. Urr. Kusjuures, naljakas on see, et kui seal eelmine aasta käidud sai, ütles keegi beduiin mulle korra, kui ma kuskil haudade vahel lonkisin, et ärgu ma igaks juhuks väga vabalt astugu, siin on palju madusid. Khmm, noh, siis ei mõelnud ma sellest mitte miskit, ühtegi siugu ei näinud terve selle aja peale... Aga nüüd mul juba mitu päeva kummitab mingi madudemõte peas - selline suurepärane vaimusilmapilt mingisugusest suurest majesteetlikust kobrast. Äge, eh? Ma tean küll, see raamat, mis ma kunagi Liisil külas käies Londonist ostsin, pani selle mõtte mulle pähe, aga see on sellegipoolest kergelt... huvitav... :D Peaks nüüd sülitama või midagi???

Davai, aga ma arvan, et ma asun nüüd kangelaslikult jälle oma tekstide juurde. Ehk on lootust täna veel 80 lk ära teha... Oleks tore... Aga siiski vist utoopia... :D

Dormiglione

Muud igatahes ei saa öelda inimese kohta, kes läheb magama kell pool kaks pärastlõunal ja ärkab üles kell pool üheksa järgmisel hommikul. Tähendab, väike puhkepaus oli ka tõepoolest, kell üksteist õhtul, kus ma poolkinniste silmadega eelmise sissekande kirjutasin ja lõpuks kaks kuuma juustusaia tegin - minu eilse päeva esimene söök, juhhei! Aga sedakorda nagu päris, ma leidsin jääkapist emme toodud Kaarli singi ja sain seda ka viilu juustu alla panna :P

Nojah, aga nüüd, kus terve üks ööpäev maha on magatud, asugem siis tööle... Aju näib selleks päris valmis olevat lõpuks!

Ilusat päeva :D

Mõnel on ikka pikad juhtmed...

Jutt ikka iseendast. Heh. TÄNA tabas mind nimelt lõpuks see reisipohmakas, millest ma arvasin end sedakorda pääsenud olevat. NB: mitte reisijärgne masendus, vaid lihtsalt reisipohmakas. Urr, ma tõepoolest hakkasin juba lootma, et ongi nii, et jõuan reisilt koju, lähen lihtsalt magama ja tõusen hommikul vara ilma igasuguste probleemideta üles ja elu läheb edasi. Noh, jeeee, halloo. Tänane päev on läinud täielikult magamise tähe all. Hommikul kooli minnes olid jalad nagu tina täis, koolis istudes olid SILMAD nagu tina täis. Aeg-ajalt vahtisin ma küll üsna klaasistunud pilgul Majasokule otsa ja mõtlesin, et kui ta kohe midagi elavamat ei ütle, siis ma lihtsalt jään magama. Tõsiselt ka, nii uni oli, et ma vahepeal ei suutnud isegi mitte oma käekirjale keskenduda, see näeb tänase päeva all välja nagu varesejalad. Kohvik oli ka kinni, kust ma tavaliselt oma kohvi hangin - kooli lahustuvat kohvi sealt aparaadist ka ei tahtnud. Oeh-jah. Isegi ei tea, kuidas mul kojujõudmine õnnestus, rongis oli ka ilge tukk peal, aga seal ma justkui päris magama ei jäänud :D Niisiis... kodus mõtlesin, et peaks süüa tegema, aga pärast... Avasin arvutis oma tõlked, mis endiselt põlevad ja mis pole kuskile eriti edenenud... Ning halleluuja, ma jäin enne, kui ma üleüldse millestki aru sain või paar ridagi lugeda jõudsin, magama. Magasin umbes kolme-nelja kempsupausiga kuni praeguseni - kell on 11 õhtul. Hihii. Rõõmustav asjaolu on see, et mul on ikka uni, aga nüüd on kõht ka juba päris tühi. Huvitav dilemma... Kui minna süüa tegema, läheb uni ära ja kuidas ma siis hommikuni edasi magan? Nojah... ja veel üks küsimus on see, et miks mul võttis kaks päeva aega, enne kui mu kehale kohale jõudis, et nüüd on aeg magada... Ma oleks eelistanud, et ma oleks seda sellisel juhul teinud eile, mitte Majasoku loengus une vastu võitlemisest peaaegu otsad anda... No on ju pikad juhtmed, mitte ei saa aru, kustkaudu nad mul ringi käivad...?

PS: Triin luges just mulle ette uudise, mille kohaselt iga tund magamatust vähendab 1% jagu inimese intelligentsi. Sellest kerged järeldused, et ma peaksin üsna sageli olema täiesti purulollis staadiumis... Ja siis ülejäänud osa ajast peaks mind taas täielikuks geeniuseks muutma! Mine võta kinni...

Olgu.

Süüa või magada? Selles on küsimus. Mis oleks üllam, unne põgeneda kõigi noolte eest, mis vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, kõht täis süüa?

Pilte ka takkajärgi

Pühapäev Versailles's:

Kaitseriietuses tädi:

Ebaõiglane:

Siin ma elan:

Valgusnäitus arhitektuurimuuseumis:

Ja lihtsalt niisama:

Urr

Pesumasin on jälle katki. Jätab paagi musta vett täis ja siis tuleb kõik asjad sealt seest välja õngitseda ja käsitsi puhtaks pesta. Mida ma vett täis paagiga peale peaksin hakkama, ei ole veel suutnud välja mõelda. Urr. Ja just täpselt siis, kui mul enam ühtegi puhast riietuseset pole. Nii äge.

Korter näeb ka välja nagu seapesa. Triin hoiatas mind küll ette Prahas, et siin on sassis, aga no et NIIIIII sassis... Põrand näeb välja nagu kõrbeliiv, vaipa on päris raske kogu kraami alt näha. Urr. Tähendab, noh jah, ja ma isegi ei tea, kas anda alla ja koristada ise, või oodata, kuni tema asjaga siiski algust teeb (mul on kahtlane tunne, et sellisel juhul jäängi ma lihtsalt ootama...). Mina küll koristasin kohusetundlikult maja ära enne reisile minekut, et ta oma vanematega ei peaks musta korterisse tulema :S.

Muidu pole elu väga palju muutunud. Õppejõud on endiselt ise oma ainetest nii vaimustunud, et unustavad end lõputult rääkima ja meile ajuloputust tegema. Oeh, eriti hull on ikka see keskkonnaprofffffff, kui kohutavalt palju ta lihtsalt seletada võib, ma lihtsalt ei mõista...

Reisilt on Pariisi palju parem tulla kui koju minna. Siin peab kohe kõigeks valmis olema ja ei saa logeleda ega midagi teha, nii et mul ei ole olnud ka sekunditki tavapärast reisijärgset masendust. Noh, olgu, üks sekund oli, kui ma hommikul õue külma kätte astusin, aga see pole vähimalgi määral nii nagu tavaliselt. Läksin lihtsalt eile õhtul kell 8 magama ning ärkasin kell 8 rahumeeli üles - ilma igasuguste tüüpiliste ümberorienteerumisraskuste, grupijuhiadrenaliini ja actionootusteta. Nii tore. Täiesti normaalne :D

Ma avastasin täna muide ka, mida ma oma tavalise Pariisi-päeva juures kõige rohkem armastan! Kuna ma enam hommikuti kodus kohvi ei joo, võtan ma kohvitoobi rongi pealt maha tulles kooli juurest kohvikust kaasa ja jalutan sellega siis kooli. Kohvik on tavaliselt inimtühi, seal on ainult üks vanemapoolne mustapäine prantslanna, kes mind igal hommikul sõbralikult tervitab ja juba teab, mida ma tahan. Teeb mulle kange kohvi. Espresso. Topeltespresso. Annab kaks suhkrut ja segamispulga ning soovib ohtrasõnaliselt ilusat päeva. Ja siis astun ma sellega tänavale ning kui ma esimese lonksu võtan, muutub maailm konkreetselt poole sekundiga hallist värviliseks. Ma ei tea, kas teil ka sellist metamorfoosi esineb, aga kange kohvi esimene sõõm teeb mu elavaks. Täiesti tuntavalt. Üheainsa sekundiga hakkan ma kuulma lindude laulu ja tundma rohu ja põõsaste lõhna. Vapustav. Tähendab, ma saan aru küll, et see kõlab nagu mingi narkar, aga no mis teha. Ja see on ainult esimese lonksuga nii, järgmistel ei ole enam mitte mingit efekti. Aga sellest siis ka tõdemus, et minu päeva lemmikosa on see esimene sõõm kohvi... :P

Ahjaa, ja täna sai meil üks tütarlaps loengus paanikaataki. Hakkas oma exposéd tegema ja kui ta viis lauset öelnud oli, hakkas ta kontrollimatult värisema, haaras kõrvalseisvast tütarlapsest kinni, vajus pingi peale ja lõdises viis minutit. Päris kole. Ta nimelt kartis teiste ees esineda (ma ei tea, kuidas ta kõikidest eelnevatest exposédest eluga läbi on tulnud). Jube värk.

Nii. Aga ma nüüd jätan teid siiapaika. Panime just ühepajatoidu tulele ja üleüldse olin ma unustanud, et mulle saadeti kuu aega tagasi keeletoimetusest tekstid üle vaadata; teise raamatu tõlge tuleb reedeks ära saata ja kolmas raamat aprilli lõpuks, mis tähendab tegelikult, et ka kohe praegu, kuna mind aprillis ju jälle osa aega pole. Oeh. Nii õnnis oli olla, kui ma aktiivselt ei mäletanud, kui palju tegemist vajavaid asju mind ees ootab. Niisiis, nüüd läheb mündiviskamiseks, millise tõlkega ma kõigepealt tegelema hakkan :D Homme pole vähemalt kooli, siis jõuab ehk päris palju ära teha...

Kodus tagasi

Njah. Ilma kohta ei kõlba siinmail kohe mitte miskit öelda. Mingi hallollus ja mõistetamatu temperatuur, mis on kuskil kuue kraadi ringis ja nii hall, et ei paista läbigi. Urr. Häda ja viletsust. Ei anna Kairo viimaste päevadega kuidagi võrreldagi.

Igatahes siis... Teate, mis oli selle reisi kõige naljakam seik? Sharm el Sheiki teise päeva hommik. Magan imina rahulikult õndsa und. Äkki kuulen läbi une mingit vestlust, teen silmad lahti ja vaatan, et kaks toateenindajapoissi seisavad mu voodi jalutsis, põrnitsevad mind üksisilmi ja ise arutavad omavahel araabia keeles, et kas hakata koristama ja ajada mind üles või minna ära ja mul magada lasta. Saate aru, mul oli sviit, kolm tuba ja kogu kupatus, aga nemad olid otse mu magamistuppa roninud ja poleemitsesid siis seal. Mina siis lesisin seal voodis ja pilgutasin neile vastu, ei saanud teki alt välja ka karata ja neile tuult alla teha, sest ma polnud just eriti riides, noh. Nemad siis vaatavad mulle otsa ja ütlevad, et davai, nad tahaks koristada; mina vastu, et kaduge minema, mina tahan magada. Nii, poisid kolisid küll eestuppa selle peale ja mina juba ohkasin kergendatult, aga siis selgus, et nad otsustasid sinna mingit seltskondlikku vestlust jääda pidama, räägivad ja arutavad ja minema ka ei lähe. Lõpuks mässisin ma ennast muumia moodi teki ja linade sisse ja läksin tormasin neile kisaga peale, et tõmmaku uttu, kell on pool üheksa hommikul. Mõistate nüüd ikka jah, see oli see reisi ainus päev, kus ma oleksin saanud endale lubada kella kümneni magamist... :D Njah. Mida iganes. Selgus, et nad olid hommikul varem Kadiga samamoodi teinud ja siis nad olid peale passinud, kuidas Kadi hommikusöögile läks... ... ... No on kollid, ah?

Muidu tahtsin ma veel midagi öelda, aga läks meelest ära juba, mis see täpselt olla võis. Ma olen nüüd küll mõistlikul määral söönud ja joon praegu kohvi, pesud on valmis pesumasinasse rändama ja sada ning seitse kooli- ja tõlketööd on kõik vaja ruttu ära teha, aga ega mu pea vist praegu eriti võta. Eks me vaata... Homme panen teile siia pilte ka üles... Täna ei viitsi.

Järjekordsed ülestähendused transiidimaalt

Mhh, järjekordselt on vaja Praha lennujaamas aega surnuks lüüa ja mis siin siis muud ikka teha kui kirjutada. Tegelikult ostsin ma sedakorda lopuks endale Egiptusest selle triktraki laua ka, nii et me juba natukene mängisime hommikul, aga katsuge te nüüd siis unise peaga ja täiesti magamata mingit strateegiamängu edukalt kavandada, eh? Noh, andsime lopuks alla...

Kokkuvotet tahate? Nojah, jube ruttu läks jälle see aeg. Ma ei tea, kas asi on selles, et kogu see tuur on juba nii väljatöötatud ja mingisuguseid üllatusi voi murekohti ei ole, et asi nii ludinal ja siva läheb, aga iga korraga tundub reis järjest kiiremini mööda kihutavat. Veider värk. JA... nagu alati, on nii, et kui ma kord juba kuskile joudnud olen, ei tahakski enam sealt niiväga koju minna, kuigi enne reisi algust oli toeline stress, et ei taha kuskile kodust minna. Hmm... toepoolest peaks kuidagi enda ajutööd kohendama, niimoodi pole üldse lihtne mitme maailma vahel kooserdada, kui iga kord jälle kuskile mujale sattudes tekib tunne, et enam sealt ära ei tahaks minna, aga ometigi on sama tunne igal pool. Hmm... äkki selle asja nimi ongi kosmopoliitsus???

Nojah. Aga oli soe, oli tore, rahvast oli palju, aga neist vägagi suur enamik toredad ja lahedad inimesed, muidu oli ka lobus ja eriti justkui midagi valesti ei läinud... Nii et - igati ladna. Muhamed oli ka (üli?)hoolitsev, nagu alati, aga esimest korda tegin ma talle järjekindlalt triktrakis pähe. Tüüp kaotas ikka oma viisteist mängu kahekümnest, nii et lopptulemusena oli ta hädas, et nüüd on skandaal, et ta mingile tsikile kaotab :D Tähendab, siinkohal tuleks ära märkida, et esimest korda opetas ta seda mängu mulle eelmise aasta maikuus, eelmise aasta oktoobris voitsin ma teda ühel korral kahekümnest ja nüüd juba... noh, ütleme siis, et märksa rohkem :D Ja seejuures on tegu ühe koige nutikama mängijaga, kes on vägagi harjunud voitma. Nii et hea ja uhke tunne on :D:P Vaatame, mis veel korbes saama hakkab...

Jaa, siis tabas mind hunnik rabandusi ka, muuseas. Konkreetselt koige suuremate jahmatuste näol oli tegu kahe inimesega, kellel molemal minu reisi ajal sünnipäev oli... Ja mida ma nende käest nende sünnipäevadel kuulen???? Arvake oige ära, voite seitse korda pakkuda???

Noh, loomulikult, oige, ära arvasite! Jjälle hakkavad inimesed poolduma :D Tore! Väga tore! Palju onne! Tostkem Eesti iivet. Ma ainult ei arvanud, et te molemad korraga ja kohe niiiiiiiii ruttu!!! Päris kenakese üllatuse tekitasite, meil Muhamediga oli nalja nabani :D Hihii, see hirnus ennast herneks, et noh, nüüd on ruttu minu kord ka, et me koik kolm korraga tited saaks :D

Olgu pealegi, aga ideeliselt peaks ma nüüd tunni aja pärast minema ja grupile lennukiaknast lehvitama, siis on veel paar tundi logeleda ja ringi lonkida, nagu zombi. Millalgi poole viie paiku ohtul peaks koju ka joudma. Neetud, Pariisis pidavat ka jube kulm ja kole olema, eks mul vist on voimalus on Indiast tuleku haigustelainet kordama hakata :D Seda ka ei tea, millal seal kella keeratakse ja selgub, et neil ei olnud Suur Reede üldse mitte vaba... Ma nii lootsin, et ikka on, et ma ei jäänud nii mitmest reedesest loengust ilma. Noh, olgu, mis ikka, mashi. Eks ma siis järgmine nädal hakka neile seletama koigile, mis minust sai. Homme hommikul saan ka kohe varakult majandusgeograafia latakaga vastu vahtimist :D Külm duss peale kuuma Egiptimaad :D

Olgu-olgu, ma jätan jaburdused, aju on toeliseks suhkruvatiks juba muutunud. Davai, aidaa, vbla ohtul kuulete minust veel. VOIB-OLLA.

Jälle minek!

Njah, mul õnnestus nüüd kohver ära pakkida. Tuba on küll veel koristamata ja külmkapis on ka söömata träni (mis kõige õnnetum - veel tervelt pool musta leiba, aga seda ma ei raatsi küll järgi jätta, see on siinkandis kallis kraam :D Küll ma hommikul ära söön :D). Juba käib peas igasugune mõtete virvarr ka ringi - nii palju rahvast tuleb sedakorda ja ma pole pool aastat jälle Egiptuses käinudki, täpselt parajalt pikk aeg selleks, et kõik on parajal määral meelest ära läinud, et nagu kergelt kõhe on. Tššš, aga see peaks saladus olema :D Nojah, aga see on tegelikult päriselt alati ka nii. Ja üleüldse olen ma alati kahtlustanud, et ma ei peaks nii palju mõtlema, kui ma seda teen. Põrr.

Päev läks kuidagi kole kiiresti, täna ma võin küll tunnistada, et istusin sõna otseses mõttes pool päeva arvuti taga - MSNis ja internetis - ja ajasin igasuguseid hädavajalikke asju korda, nii silmad on suisa krillis. Aga õhtu lõpetuseks otsustasin ma siiski teatrisse minna, kuigi selleks hetkeks ei olnud mul kohe üldse viitsimist ja nii palju teisi asju oleks pidanud tegema. Noh... teatritüki sai teada poolteist tundi enne etenduse algust. Teatri asukoha ka. Jõudsin siis kohale, veerand tundi varem, nagu mul kombeks... aga... sellest seltskonnast, kellega me minema pidime, polnud kedagi kohal. Ootan-ootan, lõpuks, punkt kell üheksa helistasin neile rumeenlastele. Nemad olid nimelt ära eksinud ja minul õnnestus nad siis ilusasti telefonitsi kolme lausega kohale juhatada. Hmm. Olgu, teatrionud just olid mulle öelnud, et davai, nad ootavad mu sõpru siis veel natuke, muidu oleks nad juba pidanud alustama. AGA kui need rumeenlased kohale jõudsid, selgus, et seda hispaanlast, kelle käes kõikide meie piletid olid, ei ole ikka veel kuskil ja ta ei võta toru ka. Hmm. Päris huvitav, eksole. Seisime siis vihma käes teatri ees ja vahtisime nõutu näoga tänaval ringi, kolm teatris töötavat poissi ümber, kes kõik tahtsid teada saada, mis toimub. Lõpuks olime meie siis valmis uued piletid ostma (sest need algsed, mis tolle hispaania tibi käes olid, saime kuskilt niikuinii tasuta), aga teatripoisid vaatasid, et me olime nii segaduses, nii et nad lasid meid lõpuks sinna niisama sisse.

Noh, ja väga äge oli! Mingi inglise (?) tükk algselt, "Pale horse". Ei viitsi teile linki otsida, no tõepoolest praegu ei viitsi. Aga rääkis ühest vanamehest, kelle naine ta maha jättis ja siis ära suri. Vanamees oli jota, ateist, täiesti üksildane ja lisaks veel baariomanik. Noh, korjas masenduses ühe tolguse juurest noore tüdruku üles, kelle ta enda juurde tööle võttis; too tappis sealsamas tema baaris tolguse ära, siis matsid nad selle kahekesti kuskile metsa. Pärast seda hakkas tüdruk vanamehe armukeseks... Tema oli ka kergelt kompleksides vaevlev seejuures, arvas et on fantoom, kuna keegi teda ei märka (= Härra Tsellofaan Chicagost :D). Ja nii nad siis kõik seal maailmavalu läbi elasidki. Käisid arsti juures ja preestri juures, et see neile ütleks, mida teha... Ei, tegelikult mulle tõesti meeldis. Nad said laval väga hästi väga limiteeritud vahenditega hakkama ja huvitav oli ka, näitlejad räägivad prantsuse keelt alati kuidagi ÜLIarusaadavalt... Äge. Noh, et 4+.

Ja issandjumalkuihea koogi ma täna ostsin :D Ma unustasin, et see mul olemas oli, aga ma lõuna ajal ostsin ühe kreeka pähklite ja karamelliga korvikese... Ja praegu avastasin ta ja võtsin esimese ampsu. Täelik taevamanna.

Olgu pealegi, aga eks ma siis nüüd pöördun tagasi igasuguste toimetuste juurde. Arvestage siis, et mind järgmised 10 päeva ei ole :D Oeh-jah.

Miks?

Miks see peab küll alati nii olema, et kui ma hakkan kuskile reisile minema, ei taha ma sinna mitte üks teps minna, aga kui ma juba reisil olen, ei taha ma sealt üldse tagasi minna, sest nii põnev ja tore on? Päris tüütu värk, kogu aeg ole mitterahul... Aga ma praegu järjekordselt ei taha mitte kuskile minna. Urrr.

Valmis maailma vallutama!

Hmm, väljas on jälle suvi; saab õhukese jakiga ja hõlmad lahti mööda tänavat ringi möllata; kõik on rõõmsad, igast kohvikust tuleb isuäratavat kohvilõhna, inimesed hakkavad ometigi mustade riiete peale mingisuguseid üksikuid värvilisemaid sallikesi toppima, ma käisin just juuksuris ja mind tehti ilusaks, ma tunnen viimaks ometi jälle lõhnu ja saan hingata ja laulda ka omaette [ja nüüd, kus ma selle öeldud sain, saan ma raudselt homme jälle nohu, ma tean küll...], koolitööd ja tõlked-tegemised on enam vähem täpselt sealmaal, et ma ei pea nende pärast vähemalt antud hetkel sügavalt muretsema - no kas elu mitte ei ole ilus, ah??? Ja küll mulle meeldivad siinsed juuksurid - astud aga eelnevalt aega kinni panemata sisse ja siis võetakse sul ilma küsimata, mida sa teha tahad, rinnust kinni, pannakse tooli ja tehakse midagi, mis aga pähe tuleb :D Ise arutatakse kõrval värvise peaga istuva vanamammiga mingit nende ühise tuttava lapse probleemi ja siis 20 minuti pärast öeldakse, et tore, ma loodan, et meeldib, anna raha :D Enam-vähem just nii toimuski. Aga nojah, ei, mulle täitsa meeldib mu väljanägemine nüüd, nii et mulle sobib :D Hihii.

Ahjaa, ja ma unustasin öelda, et meie kodukõrvane vesipiibukohvik saab täna-homme valmis, nad tegid seal remonti ja täna juba paigutasid laudu, nii et äkki saan veel enne äraminekut ühe kodusegi piibu ära popsutada :D

Roheliste prügila

Me käisime siis täna kursusega Pariisi prügimäel. Selgus, et see päris Pariisi oma siiski ei ole, selle lasid 9 kommuuni ehitada ja ta vähemalt esialgu ainult neid üheksat teenindabki. Aga samas täheldati, et inimeste teadlikkus tarbimisest ja ümbertöötlemisest üha kasvab, nii et aasta-aastalt jääb neil prügi vähemaks ning kuna nad toodavad seal prügilas jäätmeid energiaks ümber, siis kardetakse, et mingil hetkel peavad nad hakkama mujalt ka prügi tooma, sest see energiajaam, mida prügiga köetakse, ei tohi korrakski seisma jääda - ja seda järgmised 25 aastat. Äge. Minu meelest jumalast šeff. Päriselt ka, kogu prügi sorditakse ära ja siis a) aetakse suurtesse ahjudesse, millega köetakse vett, mis keskküttena 30 000 inimese elamised ära kütab b) hakitakse läbi, pannakse käärima ja müüakse pärast põllumeestele kompostiks maha või annetatakse neile kommuunidele rohealade väetamiseks c) töödeldakse ümber (st igasugused plastikpudelid, klaasvärgid ja vanapaber). Tõsiselt tõhus ja efektiivne värk.

Prügi oli seal muidugi hirmsat moodi, terve see pisike linnake oli muidu ka prahti täis lennanud - seda tilbendas iga puu küljes ning igas lillepeenras oli lillede vahel mingeid jäätmelarakaid ja kõik haises päris koledasti. Prügilas endas näiteks vanapaberi hoiulaos nägime sihukesi suuri rotte, nagu Sass (ehk siis minu kass) oli, kui tema veel alles kiisupoja oli. Ja ega kuskile väga näppupidi vastu ei tahtnud loomulikult minna, ikka kole räpane oli. Aga kokkuvõttes oli vägagi äge ära näha. Meile anti sellised suured plastikkiivrid ka pähe, nagu muidu ehitusplatsidel. Täisvärk, ma ütlen.

Ilm oli ka suurepäraselt s.tt, et see prügila hästi hall ja kole välja paistaks :D Aga nii, kui me sealt lahkusime, tuli päike välja ja elu oli jälle ilus. Ma arvan, et see lihtsalt oligi nii seatud, et mingi prügila värk lihtsalt ei saa kena ja päikeseliselt särav olla.

Aga rohkem ma teile miskit ei räägigi, ma pole mitte midagi suuremat jõudnud ära teha, vaatasin ära paar kunagi soetatud filmi, kustutasin arvutist üleliigseid faile ja otsisin netist tikutulega lennupileteid taga. Homme tuleb kõvasti tegutseda, see ju mu viimne päriselt vaba ja tühi, just selleks ette nähtud päev enne järjekordset reisi. Tuleks kõik asjad, mis ilmtingimata enne tehtud peavad saama, ära lõpetada. Urr. Sellegipoolest lubasin Emilia ja Ramonaga õhtul teatrisse minna, ma ainult unustasin küsida, mida vaatama, hihii. Raamatupoodi, juuksurisse ja postkontorisse on vaja minna, 30 viimast lehekülge tõlkida ja 8 lk exposé kirjalikku osa valmis kribada, 25 lk artiklit lugeda ja sellest kokkuvõte teha, ühest filmist lühikommentaar kirjutada, CD plaate osta, esseed ja paar asja veel välja printida, kaks majandusülesannet ära lahendada, suveriided ära pesta, külmkapp tühjaks süüa, elamine ära koristada ja veel tuhat muud asja kindlasti. Tahaks keegi äkki appi tulla? :P

Muuseas, ma ikka ei saa üle ega ümber sellest, kui neetult populaarse ja üha kasvava ahela ma nende eestlase kohta käivate iseloomuomadustega tekitasin, millest mina isiklikult Triinu sõbranna käest kuulsin. Lugejate arv on kuidagi väga suureks kasvanud lihtsalt. Noh-jah. Nüüd leian ma juba ingliskeelsetestki blogidest enda linkijaid. Mis värk on???

Perry Mason ruulib

Noh, läbi sain :D Mason on tore :D Vähemalt humoorikas kutt :D

Palju aktsiooni

Oeh jah, küll see nädal läks linnutiivul. Kogu aeg toimus miskit ja nii palju sai tehtud - eksperimenteeritud - katsetatud - ringi longitud - šopatud - Pariisiga tutvutud - pilte tehtud, et nagu ei saanudki aru, millal üks päev lõppes ja teine algas. Aga nüüd jõudsin ma umbes kaks tundi tagasi lennujaamast koju, saatsin emme lennuki peale ja avastasin siis, et ma nagu ei oskagi nüüd midagi tarka ette võtta äkitselt.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, peaks vist alustama algusest.

Näiteks teisipäeva hommik siis. Ma ei tea, meie exposé... Hmm, pole aimugi, kuidas läks. Tähendab, me ületasime aega, aga kuna meie järel tegi üks tüüp üsna mõttetusisulist asja, siis temaga võrdluses jäime meie kõvasti peale. Brr. Noh, ma ei tea. Pole hullu, ma arvan. Aga pmst enne selle tegemaasumist sain sõnumi, et emme lennuk jäi hiljaks ja et ta jõuab hoopis mitu tundi hiljem. Nii et ma ei pidanudki loengust jalga laskma, vaid tegin oma ettekande ära ja jõudsin ilusti kümneminutilise varuga lennujaama kahvel.

Tõime alustuseks kodinad koju ja mina rõõmustasin kogu selle suure nännikuhila üle, mis mulle toodi :P Hihii, praegu lürbin ka ühte maasikasiidrit ja lõpetasin just singileiva ja kohukese. Nämm. Ülimalt tore veinile ja juustubaguette'ile vahelduseks :D Mesikäpa šokolaad on mul kah siinsamas kõrval ja lennujaamast tagasi sõites jõudsin pool uut Gardneri raamatut läbi lugeda. Seekordne eksemplar on päris põnev, ma arvan, et loengi ta kohe täna õhtul läbi :P

Aga njah, me läksime kohe samal õhtul linna peale ka loomulikult, jõime ühed kohvid ja lonkisime ringi, päris pika tiiru saime õhtusele Pariisile peale tehtud. Üleüldse sai selle nädalaga nii palju kõnnitud, et täitsa vägev kohe. Aga oligi seejuures kasuks, täpselt see nädal olid nii külmad ja tuulised ja vihmased ilmad, nii et sooja oli tarvis :D Täna saime päris paduka ka kaela korra, seda ei olegi minuga sügisest saadik Pariisis juhtunud. Veider. Ometigi oli päris suvi juba vahepeal. Noh, olgu, oleks parem, kui see suvi tagasi tuleks, ma saatsin nüüd kõik soojad (ja seega ruuminõudvad) asjad koju ära ja enne Egiptusesse minekut tuleb veel viis päeva mööda saata, nii et olgu suvi olla, soovitatavalt homsest hommikust palun! :D

Aga pöördudes tagasi möödunud nädala juurde, siis noh, muuhulgas käisime me Väike-Ameerikat avastamas, jõime Montparnasse'i kuulsate kohvikute kõrval šampust (minu esimene šampus Pariisis), sõime esimest korda elus austreid, käisime mõlemad esimest korda ära päris Eiffeli torni tipus (seejuures üsna kriminaalsel moel, aga saatus tahtis lihtsalt, et kõik tasakaalus oleks, nii et njaa, see oli kokkuvõttes päris naljakas :D), käisime esimest korda elus Pariisi Garnier' Opéras Stravinski ooperit vaatamas (sellest allpool pikemalt), ronisime Jumalaema kiriku torni ja Panteoni krüpti, külmetasime Montmartre'i esimest korda tühjadel treppidel, luusisime Champs-Elysées'l, pildistasime Pigalle'il kohvikus istudes ekstravagantseid inimesi, šoppasime üsna ohjeldamatult (teiste kingitusi ja endale mõeldud kingitusi :D), sõime eskaloppi ja jõime Anjou roosat veini ja palju-palju-palju-palju muud. Ma luban, et peale Egiptuse reisi panen ma teile siia mõned pildid ka üles...

Aga ooperiskäigust tahtsin ma niipalju öelda, et selles ooperimajas on äääääääretult vastikud istmed - nii kõrged, et isegi mu jalad ei ulatanud põrandale, mistõttu terav puuäär reide soonis, istuma pidi kole sirgelt ja kõhulihas pidi põnnis olema, et toolilt päris maha ei libiseks; seljatugi hõõrus täpselt kahe selgroolüli vahele, põlved hakkasid imelikust asendist valutama, kellegi teise põlved olid kohe abaluude all tunda, mantlid-kotid pidid põlve peal olema ja igatepidi kitsas oli kahvel. Nagu emme juba täheldas, jätsid need pingid mulle palju kustumatuma mulje kui see ooperitükk ise. Vot. Kultuuritu, nagu ma olen :D Palav oli ka ja mingid pilusilmad kõhutasid sellises poosis, et nende tagant oli päris keeruline midagi näha, aga kui ma neile sellekohane märkuse lõpuks tegin, siis sai teisel poolajal juba lavale ka pilgu peale heita :D Selgus, et noort naiskangelannat mängis tõepoolest NOOR ja ALLA 100 kilo kaaluv tütarlaps, ka kaks noort meespeategelast nägidki välja päris noored ja üldse mitte pahas vormis! Minu stereotüüpne arusaam ooperitest kohe muutus, tavaliselt on ju need primadonnad ikka kopsakad tükid, noh... :D Muuseas, see ooper oligi inglise keeles ja tänuväärsel kombel ei häirinud mitte miski mu vaadet subtiitrikirjadele, nii et ma sain isegi enam-vähem aru! Muuseas, kole kaasaegne oli see tükk justkui ka, või vähemalt lavakujundus küll. Ma tõdesin igatahes, et mulle ikka meeldivad sellised ooperid rohkem, mis on actually vanemad ja kust mõni aaria on juba tuntum-tuttavam, siis on kohe sellisem kodusem tunne. Ühesõnaga, järgmiseks lähen ma hoopis Rossini "Sevilla habemeajajat" vaatama. Aprillis. AGA... teater oli sellegipoolest kihvt.

Austrid... osutusid muuseas täiesti tavalisteks soolveemaitselisteks ollusteks, kes õnneks õudusjuttudele vaatamata suus ei liigutanud ja sidrunit peale pigistades ei piiksunud. Aga eksootiline oli sellegipoolest. Uhke värk ikka. Ma olen nüüd austreid söönud :P

Ja mis veel? Oeh, ma unustasin kindlasti paljud asjad praegu ära, aga tegelikult ma nüüd loen oma raamatu hoopis lõpuni, siis on süda rahul.

Issand, ma sõin täna austreid

Jaa, emme tuli eile, peale hilinenud lendu ja minu exposéd ja ma räägin sellest kõigest kunagi hiljem, sest kell on palju, ma olen švipsis ja uni on ja hommikul peab kooli minema ja ma pean pea ära pesema, aga ma sõin täna esimest korda elus austreid!

Oimaivõipangepõlemaennast

Lihtsalt nii naeruväärne, nii kaua aega kestavad juba mingid täielikud idiootsused. Kas keegi aru ei saa, et asi on juba ammu farsiks kiskunud ja kõige parem lahendus üleüldse oleks lihtsalt kõik see asi sinnapaika jätta, sest isegi võit on nüüd juba mõttetu???

Jutt käib siis sellest vabadussambast, igasugustest allkirjade korjamisest ja üleüldse kogu poliitikast ja ajakirjandusest ja ma ei teagi kohe, millest kõik veel. Nagu inimesed, kas kellelgi midagi targemat pole teha? Eile vaatasin postimees.ee uudiseid ja seal oli kõigepealt üleval link, kus sai anda allkirja riigikogulaste palga tõusmise vastu; siis oli link, kus sai anda allkirja tuumajaama vastu; allpool oli link, kus sai anda allkirja võidusamba vastu; veel päris all oli link, kus sai anda allkirja võidusamba poolt... See ei ole enam normaalne, see on juba farss. Keegi alustas mingit kampaaniat ja nüüd ei saa enam midagi teha ilma allkirjadeta või?

Ja üleüldse, nagu pange põlema see vabadussammas. Ma saan aru küll, et see avaldus praegu kvalifitseerub mõne meelest kommu, riigivastase, žirinovskilase ja lihtsalt lolli avaldusena, aga nagu esiteks... on see ka mõni tõeline probleem üleüldse või! Mõelge midagi asjalikku välja, millega tegeleda! Seda esiteks! Teiseks, andke andeks, aga millal veel on mingite ropu suuga rullnokside arusaamist mööda linna planeeritud? Sest need, kes igasugust sellist jobu pada ajavad netilehtede kommentaarides, ei ole mingid oma arvamust viisakalt avaldavad vanahärrad, vaid just mingid noortolad, kes tahavad kõiki ilgelt materdada. Nad ei saa ju ise ka aru, mida nad suust välja ajavad, lihtsalt praegu on äge mingi suvalise "a"-tähe oma nimeks märkinuna kultuuriinimesi maha teha ja neid sõimata, eksole. Ja nende möla järgi peaks midagi tegema ja kujundama hakkama või? Oeh, pangeendveelkordpõlema.

Jeesus, Maarja ja Joosep, nagu sellest pagana neetud aprillikuisest monumendivärgist veel vähe oli. Kui see uus monument juba enne ehitamist sellist kära ja mõttetut lollust tekitab, tuleks see lihtsalt sinnapaika jätta ja mõne aja pärast millegi muuga üritada. Olge nüüd inimesed!

63 miljonit krooni kahvel. Ohsaküna, ja sellepärast maksan ma nii palju tulumaksu või?

Urr, praegu olen ma üleüldse päris tige. Lõpetage ära see jama juba. Ja pealekauba pean ma lihtsalt veel tõdema, et mul on ka nii kõriauguni sellest, et iga kord, kui ma mingi eesti ajalehe eest lahti teen, on sealt ainult mingit purumõttetust ja lollust lugeda.

Ja, või no andke andeks - keda kotib, et Nexuse Merkal ja mingil ilmatüdrukul on uus soeng? Milleks sellest üleüldse uudist teha? Täiesti masendusse ajab.

Tähendab, ma ignoreerisin seda kõike nii kaua, kui vähegi õnnestus, sest niikuinii ei ole mõtet mingisuguste hullunud fanaatiliste tegelinskitega vaidlema hakata, aga no mehed, see lihtsalt on nii jabur!

Santa simplicitas, kuidas saab maailmas nii palju arulagedust olla?

Mamma mia. Ja ega siin ka asjad palju paremad ei ole, aga kergelt väiksemal skaalal.

Urr. Ja ma nüüd lähen ja üritan magama jääda, aga see kõik on lihtsalt nii idiootne, et tehke juba midagi!

Vuhh, tehtud...

Muidugi kõik sellised asjad, mille kohta võiks päriselt öelda, et lõplikult tehtud, ei ole seda veel mitte, aga algus on tehtud, kõigega. Homme hommikust alates hakkavad asjad päriselt tehtud saama: esiteks loomulikult mu arvestuslik ettekanne Ameerika vaestest, teine ettekanne on kah suures jaos valmis kirjutatud, ainult kahele meilile ootan vastuseid. Tõlge - noh, sellega tegelen täna kella kaheksast kaheteistkümneni ja siis ongi hästi. Juhhuuuuuuuu.

Nüüd muust. Käisin täna bussiga sõitmas. Täpsemalt öeldes käisin lihtsalt linnas, aga tulin metroo asemel tagasi bussiga, sest üks buss käib otse meie maja kõrvalt ja säärasesse kohta, kuhu minekuks peab muidu mitu korda metrood vahetama. Päris ilus on bussiga sõita, selles mõttes, et päike paistab ja näeb ikka välja ka. Häda on ainult väljapääsemisega, nagu tänane päev tõestas. Siin tuleb ju õigel ajal vajutada nuppu, et buss peatuks, aga kui ma ei tea, kus ma olen ja milline peatus järgmine peatus on, siis on raske õigel ajal nuppu vajutada. Noh, ta peatud konkreetsetes, olulisemates peatustes niikuinii, et rahvas peale saaks, aga isegi siis ei tee ta kõiki uksi lahti, vaid ainult esimese. Ja mina siis olingi rõõmus, et ta peatas, aga ta ei teinud ust lahti :( Ei jäänudki muud üle, kui mina ja neli minu ümber seisvat isikut röögatasime üksmeelselt bussi tagaotsast, et la porte, s'il vous plait... Alguses bussijuht ei kuulnud ka veel, mina kehitasin õlgu ja nentisin selle peale, et olgu, olen järgmine kord targem ja lähen järgmises peatuses maha ja jalutan tagasi. Aga abivalmid härrasmehed mu ümber polnud sellega sugugi päri ja muudkui ikka hõikusid bussijuhti. Lõpuks sain ma tänu sellele maha ka. Aga nii ei ole üldse lõbus :D

Siis avastasin ma, et üsna meie lähedal on üks elukutseline tarotikaartide lugeja. Selles mõttes, et tal on kohe oma selline tsirkuselaadne haagis hullude värvikirevate reklaamidega ja ma kujutan elavalt ette, et seest näeb see välja nagu tõeline filmidest nähtud koht - teate küll, palju punast sametit, kristallkuule, kaarte ja mida iganes veel... Nii põnev.

Ahjaa, aga ma tahtsin teile tegelikult rääkida Ameerika vaestest, kuna ma olen nüüd selle teemaga kõvasti kokku puutunud. Jutt käib keskmistest Ameerika vaestest.

Neist: 46% on majaomanikud; 76%-l on kodus õhukonditsioneer; 75%-l on oma isiklikuks tarbeks vähemalt kaks tuba; 97% omavad värviteleviisorit, 50% omavad kahte värviteleviisorit. 75% Ameerika vaeestest omavad autot ja 30% isegi kahte autot, 73%-l on kodus olemas lisaks pliidile-ahjule ka mikrouun. Seejuures elab keskmine Ameerika vaene paremates elutingimustes (kinnisvara mõttes) kui rohkem kui pooled Pariisi, Londoni, Viini või Ateena elanikest.

Voilà, kas pole ilus statistika?

Mis värk on...

...nende saabaste jalastvõtmisega???

Tähendab, enne ei olnud mul aega sellekohast teemat arendada, aga põhimõtteliselt ajavad ming sügavalt närvi inimesed, kes kellegi koju saabudes jalanõusid jalast ei võta. Kunagi, kui ma läksin selle ühe ameerika tšiki juurde üheks loenguks mingi kambaga filmi vaatama, siis tema elas ühe prantsuse daami juures ja marssis ka saabastega talle sinna tuppa, kuigi me ülejäänud võtsime (kuna mina alustasin) jalanõud esikus ikka korralikult ära. Tema seevastu kobis oma saabastega elutuppa beeži karvase vaiba peale. Mingi poole filmi ajal vaatas ta, et me ülejäänud istume hästi mugavalt keset põrandat ja kolis ka diivani pealt lõpuks maha, võttis saapad jalast ja sättis jalad risti. Seejuures kiskus ta need saapad jalast ära ning viskas nurka... ja saate aru, tal ei olnud nagu konkreetselt mitte midagi nende saabaste all! Et paljad hauduvad varbad. Ilge juustukas hakkas ka kohe levima. Öäkk...

Ja siis täna hommikul, olime veel viimaseid pingutusi koristamas (õigupoolest Triin pesi parajasti veel põrandaid), kui Emilia tuli... ning tema ei võtnud ka jalanõusid ära, vaid marssis lihtsalt oma tennistega tuppa. Urrr.... Tähendab, ja kuna me tegime oma exposéd kokku mingi poole neljani või nii, siis seniajani käis ta siin oma tennistega ringi. Päris nukker ikka. Ei meeldi mulle säärane asi. Ta ju oleks võinud sellest omad järeldused teha, et inimesed ilmselgelt koristasid pühapäeva hommikul ja üleüldse, meie käisime küll sokis ringi. Noh, ehk oli tal näiteks auk varbas või midagi... Aga ikkagi, see ei vabanda!

Koolitükiga saime vähemalt ühele poole ja ülejäänud õhtu oli juba lill: kebab ja Montmartre. Homme tuleb veel tõsiselt teise koolitööga tegeleda... ... ...

Olgu siis, aga ilusat pühapäeva õhtut!

Mõned Emilia pildid reedest:

Kui tore

Tänane - pühapäeva (!) - hommik oli üks ülimalt tegus hommik. Me saime juba kell 9 hargid alla (sest mu telefon meenutas mulle järjekindla pininaga Lempsi sünnipäeva), ma pesin pead ja siis me isegi koristasime. Nüüd peaks tulema iga hetk Emilia, see oli üheks motiiviks. Suuremaks oli see, et Triin läheb ära ja emme tuleb :D Ma olin puhtalt valmis ise ja üksi koristama, sest ma olin kindel, et Triin saadab mu seenele, et tal on enne ärasõitu parematki teha. Aga ta ise oli varmalt nõus, et koristame jah! Nii tore! Mulle kohe meeldib :D Nüüd on jälle ilus ja korras...

Olgu, aga ma vaatan nüüd siva üle enda tehtud exposé osa, et siis, kui tütarlaps tuleb, ma saaksin talle rõõmsalt ette näidata, et voilà, minu osa on tehtud...

Koristama peaks

Homme tullakse mulle külla, et see exposé valmis teha ja ülehomme tuleb emme. Peaks hädapärast vist koristama, aga see on üks igavene nuhtlus ja häda :D Noh-jah. Ühesõnaga: ei viitsi.

Exposésid peaks tegema. Kah ei viitsi. Olgu, need on tegelikult ainult kättevõtmise asi ja mul pole neid kuskile enam lükata niikuinii. Küll ma õhtuks tehtud saan. [Ongi õhtu tegelt].

Kulme peaks kitkuma ja juuksurisse minema. See on ka ettevõtmise asi, aga kuidagi ei jõua selleni, et emb-kumb ette võtta. Tegelikult on meil juuksur ka nurga peal. Kõik asjad on nurga peal. Võib-olla esmaspäeval...

Täna oli jälle megailus ilm. Siin on suurepärane süsteem - nädalavahetused on soojad ja päikeselised, nädala sees on hallim ja tuulisem. Minu meelest vapustavalt hästi seatud kord.

Mu arvuti on natuke napakas vahepeal: viskab aeg-ajalt pildi eest ja kuumeneb üle. Olgu, seda iga on teisel kah juba päris palju. Ole pai, armas kallis, saa terveks...

Huvitav, ikka veel leidub mul sõpru-tuttavaid, kes ei teagi, et ma juba mõnda aega Pariisis elan ja kellele ma järsku tekitan šoki, et oi, näe, ma ei saagi teiega Tallinnas kokku saada, aga Pariisis võib küll...

No teate küll :@

Urr, ma ei tea, miks, aga millegipärast otsustas mu kallis arvuti, et tal on vaja exploreri aknad eest kõik erroriga kinni visata ja sinna jäi ka minu valmiskirjutatud pikk jutt ilusast päikeselisest laupäevast ja ka kõigist eilsetest tegemistest-toimetamistest.

No vottttt, võtke siis lihtsalt takkajärge teadmiseks, et ma kirjutasin teile Valéry Giscard d'Estaingist, arhitektuurimuuseumi ühest ägedast valgusnäitusest, Maison Rouge'is avatud näitusest ja veel nipet-näpet, aga ega ma seda enam viitsi korrata.

Ehk siis kena nädalavahetust kõigile.