Täna on üks kohutavalt pikk päev - kell on alles üheksa, aga vähemalt selline tunne on, nagu peaks mingi pool neli olema või midagi säärast. Jõlehirmus uni on igatahes, sest ma ronisin patuselt vara üles juba. Külm on ka, sest Steph on kodus ja TEMA meil ju muidugi keerab kütte välja. Aga muidu oli väga äge journée, eriti vahelduseks pikale kodus istutud ajale :P:D
Näiteks tutvusin ühe ameeriklannaga, kes ka meie koolis õpib ja kes oli täiesti kena, intelligentne inimene, rääkis veel lisaks kõigele muule täiesti viisakalt prantsuse keelt ka ja puha. Temaga sattusime me telekasse. Või ma ei teagi, kas just telekasse, aga meil paluti kaamerasse rääkida sellest, mida meie välistudengitena kogu sellest streigivärgist arvame. (Loomulikult ei olnud meie arvamused teab mis head eksole). Igal juhul, päris lõbus oli temaga mölutada, loengut oodata ja muljeid vahetada.
Hommikune kõige varasem loeng täitsa toimus, kuigi me kössitasime kõva kakskümmend minutit Triinuga kahekesti kuskil suure oranži koridori nurgas megauniselt, sest kõik, kaasa arvatud õppejõud ise, jäid hiljaks. Õhtune loeng jäi meil seevastu mõlemal ära, aga selle vahega, et kui mina sain sealt kohe telekasse ja tulema, siis Triin veeti mingile kolmetunnisele streigimiitingule ja näib, et ta hakkab seda õpilaste streiki veel täitsa pooldamagi :D Noh, üldjoontes, minupoolest võivad NEMAD streikida, aga mina tahaks isiklikult siin oldud aega siiski ära kasutada ja koolis targemaks saada; lisaks ei mõista ma, mida loeb Sarkozyle see, et mingid õpilased istuvad kodus ja kooli ei lähe? Ma saaks aru, kui nad midagi kuskil avalikus kohas orgunniks, tekitaks üldsuses huvi ja näitaks, et mingi kamm on lahti. Aga ei, nemad blokeerivad kõik kooli trepid mingi mööblikoluga ja istuvad kodus. See puudutab nii ju ainult ülikooliga seotud inimesi ja, uskuge mind, need teavad niikuinii, et streik on ja mis põhjustel. Ülejäänud maailm on aga päris ära lõigatud ja neid morjendab pigem transpordi- kui koolistreik.
Ah, aga aitab sellest! Täna igatahes oli võimalik liikuda (väikeste viperustega küll - mul oli tingimata vaja vale rongi peale joosta näiteks) ja kui järgmisel nädalal koolis veel koridorid endiselt mööblikuhjasid täis on, teen ma neist pilti ka. Ja muust on poogen. Juhhuu.
Muidu... Muidu ei saa ma muidu, kui pean taas kurtma Stephane'i üle, kes tuli koju siis, kui ma olin just ülevalt alla kööki läinud ja hakkasin hakkšnitslit panni peale panema. Enne, kui ta mulle tere suvatses öelda, kostis ta: "Sa jätsid üleval toas tule põlema". Pähh. No mis siis, jätsin jah, väikese näpitslambi. Urr... äkki ma ei näe pimedas või nii. Ja siis avas ta demonstratiivselt kõik köögiaknad, sest ma ju tekitasin oma söögivalmistamisega seal säärase aroomi, mida temasugune lõhnatundlik inimene üldsegi taluda ei suuda... Küll mul on ikka hea meel siit ära kolida :D Isegi kohta, kus mul pole potte ega nõusid, ahju ega kardinaid, patja ega täispikkuses peeglit, aga kust ma kõnnin sama ajaga, millega siin raudteejaama, juba linnasüdamesse ning kus ma võin rahumeeli teha seda, mis pähe tuleb, sealhulgas ka kütta, süüa teha ja tuld põlema jätta!
Oooo, ja ma leidsin täna kooli raamatukogust Jaan Krossi ja Jaan Kaplinski prantsuse keelde tõlgitud teoseid ning lisaks veel ühe üsnagi paksu prantsuskeelse eesti keele õpiku! Tase! Rääkimata sellest, et ma avastasin, et see raamatukogu on veel viis korda hiiglaslikum, kui ma seni olin arvanud, sest siiani teadsin ma lihtsalt tema esimesest korrusest. Tase. Tõeline tase. Tahan ka sellist Eestisse! Ausalt ka!
Tänase päeva kõige segadusseajavam hetk oli aga see, kui meile Hiina kunstist loengut pidav tädi hakkas tõsise veendumusega rääkima Robert Camus' kuulsatest raamatutest, kus muuhulgas oli käsitletud mässu ja revolutsiooni ja puha. Juurdlesin tõsiselt, et näed, ma ei olegi sellisest kuulsusest veel kuulnud, täitsa huvitav oleks teada, kuidas teda kirjutatakse. Ega ometi mitte samamoodi kui toda Albert Camus'd??? Küsida ka ei julgenud - kuidas ma siis nüüd ütlen, et ma sellisest kuulsast kirjanikust nagu Robert Camus midagi kuulnud ei ole. Tädi räägib ja räägib ja mina ikka istun nõutult ja kuulan, siis hakkavad aga asjad tuttavatena paistma. Lõpuks üks prantsuse tütarlaps tegi selle julgustüki ja küsis ise hoopis seda nime uuesti... Et millist Camus'd te siis mõtlesite? No ja siis ei teadnud õppejõud muidugi, kuhu nina pista. Loomulikult rääkis ta Albert Camus'st. Asi lahenes sellega, et ta ütles, et ta pole magada saanud ja teeme pausi, ta läheb ostab kohvi :D (Mida ta tegelikult siiski ei saanud teha, sest ta oli rahakoti koju unustanud...).
Ah, aga nüüd sai mul kõrini kirjutamisest. Tore on jälle vahelduseks ülimalt aktiivselt päev otsa ringi möllata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar