Täitsa udu, vol 2

Vat, mina olen pikemat aega elanud teadmises, et sõidan ära Etioopiasse kuuendal oktoobril, ehk siis teisipäeval. Täna selgus, et ei sõidagi. Hoopis seitsmendal sõidan.

Osutus, et päris tore. Sest see julla jõudis ka nüüd lõpuks Londonisse kohale. See, et ma kogu aeg arvasin, et lähen varem ära, jättis mulle nüüd ühe päeva armuaega. Mingi kiire teenusega on ehk isegi nüüd võimalik see järelejäänud tööpäevadega Eestisse munsterdada... (5x suurema postikulu eest, kui see junn ise maksis :D). Homme näeme, imekombel on muidu täiesti musterhõivatet londonlasel just nimelt homme pisukest vaba aega, et postkontorisse hüpata (tore siis, et ta need paar vaba hetke saab postkontoris veeta, eks :D)... Aga ei, nii tüüpiline ikka - ma just nüüd kandsin selle lõplikult maha ja üritasin täna teisi variante välja mõelda... Tegin paar telefonikõnet ja ei saanud eriti targemaks... Aga no näed, kohe hakkasid asjad liikuma :D

Siis käisin apteegis. Ostsin küll pool apteeki tühjaks, aga tulin koju ja siis hakkas meelde tulema kõike seda kraami, mis mul meelest läks - à la söetabletid ja... kurat, mis see teine asi oligi nüüd... Ma ei mõista, kuidas ma saan nii ajuvaba olla kogu aeg...

Muidu tegin ma täna niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii suure pannitäie Mehhiko pajarooga, mis tuli suti vürtsine, aga iiiiiiiiiiimehea :P Pann peaaegu ajas üle ääre, aga nüüd on juba peaaegu kõik otsas :D Nämm...

Aasta aega rattasõitu!

Muidugi on nii, et hommikul kallab niimoodi vihma, et ma jõuan oma tegemistelt koju tagasi, ise aluspesuni läbi ligunenud... ja siis pärastlõunal, kui mul vaja kiiresti ja palju teksti toimetada, vahib päike aknast otse silmaauku...

Ei, aga mul õnnestus päriselt enne kaheksat end üles vedada - mul ju polnud arstiaega kinni pandud (vabad ajad olid alles novembris, isegi tasulised) ja ma mõtlesin, et mida varem ma sinna kohale ilmun, seda parem. Ma olin moraalselt valmistunud isegi paariks ootetunniks, aga tegelikult sain kahekümne minutiga hakkama... uskumatu värk.

Arst siis kirjutas mulle kohe esimese küsimise peale tõendi välja, tahtis juba mind minema saata, aga ma ikka söendasin paluda, et ehk ta ikka vaatab ka korra mu jalga siis...

No ta vaatas, kuigi ma ei tea, kas ma seda usun ka. Või uskuda tahan :D

Ta nimelt ARVAS, et ehk ikka oli osaline rebend jah, muidu ta ei liiguks mul nii palju :D Arvas ka, et nii kuu aega võiks veel kindlasti sohvalillekest mängida ja oli veendunud ainult selles, et ainus sport, mida ma järgmine aasta aega teha tohin (loe: iga päev natuke tegema pean) on jalgrattasõit. Juhhuu...

Käisin ja viisin selle paberikese osakonda ka ära - midagi tarka teada ei saanud, osakonnajuhataja olla hoopis ära see nädal :D Eks siis jääb asi nende endi ajada sellal, kui mina Etioopias paljaste neegritega üle lõkke kargan :D Ja kui hommikuse vihmaladina vältimiseks otsustasin arstile minna taksoga, siis osakonda kesk vanalinna tuli ikka ju minna (ja ära tulla) omal jalal. Oi, kui ma ükskord koju tagasi jõudsin, mul polnud hamba all ka kuiva kohta. Ja ma ütlen, siis, kui ma laua taha istutud sain ja tekstid ette võtsin, hakkas päike silma paistma. Urr...

Peaaegutoanaaber jagas mulle veel lahkelt kõiki oma klaasist helmeid ja pärleid ja vidinaid, millest lahti saada... Enda omad otsisin ka nädalavahetusel kõik välja - mida ma küll lapsena tallele ei pannud (Kinder Surprise'i mänguasjade valikuline kollektsioon näiteks :D)! Ma kujutan elavalt ette, kuidas ma seal Etioopias hommikul endale kõik need külge riputan ja siis telgist välja tulen... Mida küll mu reisikaaslased asjast mõtlevad :D Selles mõttes, et ikka pean ju endale külge riputama ja siis kui kauplemiseks läheb, enda küljest võtma... jätab palju hinnalisema ja personaalsema mulje. Vot, astun siis kesk savanni telgist välja, mõlemad käed randmest kaenlaauguni plastikust ja klaasist helmeid ja kirevaid käevõrusid täis, kaelas tilbendamas kah igat värvi küütlevaid munasid ja pudinaid, kõik pükste vööaasad riputatud täis igasuguseid võtmehoidjaid ja muid tilinaid... Praeguseks kokkukogutud varustust arvestades näen ma sama jabur välja kui nemad oma huuleplaatide ja loomanahkadega :D Ja näib, et kui ma kõik need helmed, pastakad ja klaaskommid kohvrisse topin, siis mahubki sinna juurde ainult see kraam, mis apteegist kästi kaasa varuda (nigu pool apteeki kohe).

Olgu pealegi, aga kuna ma avastasin järsku, et homme on vaja raamatukokku tagastada kogu sealne Aafrika riiulitäis raamatuid (neid on seal nimelt nii vähe, et suht-koht kõik relevantsed asjad on minu käes praegu :D), aga lugenud pole ma neist midagi... ma siis nüüd lähen üritan allesjäänud ajaga teha, mis võimalik...

Täitsa udu :D

Einojah, kui ma reedel Kerli juurest koju jõudsin, oli tuba kottpime, lambid ükski põlema ei läinud. Selge pilt - päeval oli olnud kõvasti elektrikatkestusi ja ma eeldasin, et pirnid on läbi põlenud (siin ongi jõle halvasti nendega, iga väiksemgi liigutus ja pirn on läbi). Hommikul ka ei põlenud veel, samas kui külmkapp töötas, veekeetja ja kohtvalgusti ka. Klõpsutasin paar korda lülitit, aga mõtlesin, et mul pole aega pirnidega jamada praegu ja tulin tulema.

[Laupäeval sõitsime Jõgevestesse ühele juubelipeole ja tagasi sealt tulek oli suursündmus: peale viit kuud sandiks olemist olen ma jõudnud nii kaugele, et saan actually autoga sõita. St pedaale vajutada ja puha... :D Päris tore oli jälle üle pika aja sõita.]

Tulen täna õhtul tagasi - astun trammi pealt maha ja vantsin kodu poole, kui juba kaugele teise tänava risti märkan, et tere hommikust, minu toas tuli põleb ja miski nagu liiguks ka sees. Päris ehmatasin kohe... Helistasin peaaegutoanaabrile, et see läheks ja vaataks, mis siin toimub. Jõudsin juba igasuguseid stsenaariume välja mõelda, alates sellest, et mulle on tekkinud uus toanaaber, lõpetades sellega, et siin parandatakse ühika wifit või on parajasti sissemurdja :D No mida iganes... peaaegutoanaaber tuli siis vastu mulle trepi peale ja ütleb, et jube küll, tuli põleb, aga keegi ust lahti ei tee.

Mis välja tuli:

teen ukse lahti, laelambid põlevad, kedagi pole. Selgub: ühikas olid reedel elektrikatkestused tõepoolest. Laelambid käivad ühe elektrikilbi alla, ülejäänud vidinad teise elektrikilbi alla. Pool ühikat oli olnud üldse ilma elektrita, sest kilp, kuhu kuuluvad ka minu laelambid, oli korrast ära; aga teine pool ei teadnud asjast midagi, sest nende kilp, kuhu kuulub kogu mu ülejäänud toa elektrivarustus, oli korras. Ja selgub, et nüüd siis on mu laelambid terve nädalavahetuse otsa põlenud :D

Edasi läks nõnda, et ma juba helistades vaatasin, et kurat, telefoni aku saab tühjaks - aga ise olin just laadija Pärnusse viinud. Hakkasin siis otsima ühika pealt, kes laenaks Nokia pisikese otsaga laadijat...

Pärast teen koti lahti - ja mis mulle kõige esimesena vastu vaatab? No ofkoors...

Ja täpselt sama lugu oli Etioopia raamatuga - ma olen seda nii kaua edasi-tagasi tassinud, aga nüüd mõtlesin, et jätan Pärnusse, et niikuinii lähen varsti jälle sinna ja seni pole mul aega seda siin lugeda ikka. Et mis ma tassin...

Kott tundus kuidagi kahtlaselt raskena küll, aga ega ma siis enne avastanud, kui kodus, et raamat, mis minu meelest oli jäänud Pärnusse laua peale, oli mul rõõmsalt paljude teistega kotis... Ega midagi, kui pea ei jaga, jagavad muud kohad jah...

No daaaaaaa...

Aga vbla annab kõik ajada tatitõve kaela, ma juba mitu päeva sihuke imepeene ja imesitta tunnet tekitava palavikuga ja pea kah kõik tatti täis, mõni ime siis, et mõistus ei tööta... Kurb on see, et nii ei jõua ma pooligi plaanitud kordi ujumas käia enne äraminekut :(

Aga seevastu lähen ma homme jälle selle arsti juurde, kes mul mullu käskis kanna vaatamise asemel püksid maha kiskuda :D Vaatame, mis pirne ta seekord paneb...

Olgu pealegi, nüüd ma olen enda jaburust ilkunud küll, mul vaja kõvasti tööd teha ja üks küljendajalt tulnud raamat siva läbi vaadata homseks õhtuks...

Suurest päevast siis

Ee, poolteist tundi peedistati.

Teine retsensent pani ikka eriti karmi kriitika kirja, kui ma selle hommikul kätte sain, olin päriselt jahmunud.

Komisjonis olid ainult arhitektid (krt).

Ma unustasin vist umbes pool oma kõnet ära, aga koolikaaslaste sõnul olin ma ikkagi väga enesekindla näoga olnud kõik see aeg ja kuigi komisjoni nägudelt näis mulle endale vahepeal, et ma nagu ajaks segast, siis ma päriselt olla ülihästi argumenteerinud ja neid paika pannud :D Ma ise ei mäleta, vaat... Ja üleüldse olid kõik kogu osakonnas nii toredad täna, ses mõttes, et nooremaid ma tegelikult ju eriti ei tunnegi, aga nemad olid nii ägedad ja toetavad ja kateedri sekretärid olid nii toredad ja sõbralikud ning isegi Lilia oli nii tore :D Ühesõnaga, hämmastav! Ma poleks arvanudki... Ja isegi A.A., kes on muidu hirmus terava keelega õppejõud, oli kogu kaitsmise vältel vait ja pärast seal vaidluse ajal olla ta olnud ka äärmiselt positiivse meelestatusega... Ma ei tea, millega ma selle ära olen teeninud. Muidu ma terve kaitsmise aja üritasin vältida tema poole vaatamist, et ma kogemata ei provotseeriks mõnda jõlekoleteravat märkust :D

Approbaturi sain, ehk siis mitte kõige paremat hinnet, aga mul on ausõna jummala poogen, vähemalt nüüd on kaelast ära. Mõnikord ma küll mõtlesin, et seda osakonda polegi võimalik kunagi lõpetada. Ja cum laudet poleks niikuinii saanud ka kõige parema hinde puhul, mu ülejäänud ainete keskmine hinne oli ainult 4,26, aga veel nati kõrgemat oleks tarvis olnud :D

Esmaspäeval on mul nüüd vaja arstitõendit, et üldse tohtisin kaitsmisel olla. Kui selle saan, olen pmst formaalselt lõpetanud ka. Üks punkt on siiski ka veel puudu :D, aga selle probleemi peaks ka saama varsti lahendatud erandkorras. Asja hea külg on see (vist), et ma oleks nii ehk naa pidanud mingi hetk arstile minema ja küsima, mis mu jalast nüüd saab. Nati kannatust vaja varuda ainult esmaspäevaks, siis saab selle mure ka kaelast ära.

Öeldi, et töö läheb avaldamisele (järelikult oli ikkagi väga hea, ainult arhitektuuriosakonda ei sobinud :D). Raamatule kirjutab eessõna kas osakonnajuhataja või kateedrijuhataja.

Ja nii edasi. Ma nüüd istun kooli kõrval kohvikus ja joon veini ja ootan Kerlit, et siis edasi midagi tegema hakata. Või noh, pidutsema :D Suurima tõenäosusega üks väike šampa kuskil ja vbla üks vesipiip või midagi säärast...

PS: Ma nüüd mõnda aega ei taha mitte ühtegi kooli silmaotsaski näha.

Homme = suurpäev

Ma nüüd olen jupike aega istunud ja arvutiekraani põrnitsenud jälle. Kaitsekõnet on vaja nimelt. Ja tänase päeva iva on seisnenud selles, et enne selle kirjutama asumist peaks mul käes olema nii juhendaja kui oponendi hinnangud, et ma saaksin siis nendes väljenduvale võimalikule kriitikale vastata.

Novat, juhendaja oma sain kätte, aga kuna see nädal vahetati mu oponent välja (viibis välismaal) ja selle asemel sain kohe kaks uut oponenti, siis nendel jäi vist aega lugemiseks napiks. Ühe retsensiooni pinnisin nüüd lõpuks peale arvutuid telefonikõnesid välja, teise saan siiski homme hommikul vahetult enne kaitsmist (how nice is that, huh?)...

Väga kaua ei põdenudki, enne kui julgesin seda retsensiooni lugema hakata... Mõtlesin küll, et hirmus-hirmus, tea, kas üldse julgen vaadata... Aga osutus absoluutselt positiivseks :D See on küll tore. Oma juhendaja kirjatükis ma nimelt pisut pettusin, ta tegi pmst ainult kokkuvõtte minu tööst, rääkimata sõnagi sellest, kui hästi ja hoolega ma tööle pühendusin ja kui põhjalikult ma valdkonda tunnen ja muud säärast bla-bla-blaad, mida tavaliselt juhendajad räägivad. Noh, aga poogen vist, vähemalt ütles, et peaksin hea hinde saama :D... Ja kui eelkaitsmisel arvati, et mu töö võiks avaldada, siis noh... ei tema ega selle oponendi retsensioon ei oleks igatahes ka takistuseks :D Suisa vastupidi. Oooooooooooooo :P Nii tore. Nüüd on küsimus küll ainult hindes, ma arvan, et muu mind enam homme ei ähvarda. [Kui just teine retsensent midagi kategooriliselt vastupidist ei kirjuta... aga ma ei usu millegipärast :D]. Kui juba üks retsensent leiab, et igatahes väärib kraadi ja on nii tore töö, et urbanistika selle arvelt kõvasti võitnud on, siis... :P Kivi langes südamelt...

Päriselt täna tähistama ei hakka, aga oluliselt julgem tunne on küll homme minna sinna komisjoni ette.

Hoidke siis kell kaksteist homme mulle kõik pöialt. Aga kui seda juhtub lugema mõni mu koolikaaslastest, siis suur palve: kes vähegi saab, ÄRGE kohale ronige :D Lihtsalt igaks juhuks - kui asi peaks päädima suure alandusega, siis ma ei taha, et iga viimane kui mu tuttav seda nägema peaks :D

Suti laulmisest...

Täna oli üks huvitav päev. Selles mõttes, et eelmisel nädalavahetusel helistas mulle üks teine Maris, kes oli igavesti hädas sellega, et tal oli tarvis lauljaid. Et on üks sihuke üritus, kuhu on kokku kutsutud Heidy Tamme ja siis veel see ja see ja see ja on vaja laulda Ehala laule ja midagi säärast. Et Ehala ise tulevat kohale ja puha.

No ma lubasin oma dirigentidega rääkida ja seda ma tegin. Asi päädis sellega, et esmaspäeva õhtul vajus meie kooriproovi mingi 30 inimest ja keegi dirigent, kellega me siis ekspromt harjutama hakkasime...

Eile oli ka proov, aga kohal oli umbes... 8 inimest....

Ja täna siis...

Noh, täna pidi see üritus toimuma. Heidy Tamme kodumajas, kus on filmitud osa filmi "Georg" ja kus keegi muusik (no tõesti ei tule meelde, kes) veel on elanud ja kirjutanud. Nojaaaaah...

Kohale jõudsime kell 6, kedagi polnud. Heidy Tamme kükitas vihmavarju all ja ootas. Meid nähes leidis ta tänuliku publiku ja näitas meile oma lapsepõlvepilte... Sellest, kuidas ta ikka samas majas elas ja puha... Kaire Vilgats ilmus ka kohale ja oli ülejäänud õhtu jooksul pianistile noodikeerajaks (kui ainus mittelaulev nooti lugev inime sealkandis) :D Jajaa... Ja kontseptsioon oli, et meid paigutatakse kohvik Boheemi õue ümber olevate majade akendele, et tekitada äge atmosfäär...

Noh, jah, paigutatigi. Mitte muhvigi polnud kuulda... ei olnud kuulda meid, ega meile... ei tempomuutusi, teisi häälerühmi ega midagi, ainult natuke proua Tammet, kes laulis ainsana mikrisse...

Paigutati ümber. Paigutati veel ümber. Rahvas oli kohal. Paigutati veel ümber. Proov oli juba nagu kontsert, rahvas vaatas ja plaksutas ja puha. Vähemalt Olav Ehala polnud kohal, nagu kardetud :D

Aga kui ürituseni jõuti, läks päris toredaks. St esimene laul oli hirmus jube, sellest me ei räägi, aga edasi oli juba päris lõbus. Arvestades, et me esmaspäeval kõik kokku saime, tuli see "Ma tahan olla öö" päris hästi välja ja Horoskoobi laulud olid lapsena mu lemmikud...

Lõpptulemus oli see, et vaheajal sain ma teada muusikaelu keerdkäikudest Eestis ja sellest, et Eesti on tibatilluke, kuna mul õnnestus veini juua koos naisterahvaga, kes on muuhulgas ühe kuulsa koori dirigent, PEDA koorijuhtimise õppejõud ja umbes vist viie kuulsa dirigendi eksnaine (ta ütles, et ta oma endisi nimesid enam ei loegi), lisaks on talle pühendatud see Mesipuu laul - Sarapiku oma :D, saada tuttavaks Estonia poistekoori dirigendiga ja Heidy Tammega... ja siis veel muud säärast. Õhtu lõppes sellega, et me naasime koos ühe Läti tüdruku ja ühe flöödimängijaga jalutades läbi Tallinna vanalinna ühikasse. Läti tüdrukuga koos rõkkasime laulda ainsat läti laulu, mida teadsime (Bedu manu, lielu bedu) ning siis küsisin ma ta käest ühte laulu, mis mulle pisikesest saadik hirmsasti meeldinud on. Ta laulis rõõmsaste mulle kõik keset Viru tänavat ette ja lubas noodi ka muretseda. Siin ja siin on seda youtube'is ka mängitud. Aga muidu pole ma seda kuulnud sellest ajast saati, kui ma tilluke olin ja emme ansambliga seda laulis. Maailmas pole ilusamat hällilaulu olemas...

Üritus oli muidu tore. Ma kartsin hullemat, sest kui see dirigent (Estonia poistekoori dirigent, selgus) Heidy Tammele ütles, et mõned sellest kaks päeva tagasi kokku klopsitud koorist oskavad isegi laulda, mõtlesin ma ruttu pakku joosta. Aga tegelikult kui välja arvata esimene laul, mis läks aia taha, sest polnud kokku lepitud, kes mis osa laulab, polnud üldse asjal väga viga. Ja palju rahvast tuli kokku. Prükkarid hoidsid eemale ja süüa anti ja puha... Ja meie jätsime nad vaatama filmi nimega "Georg". Heidy Tamme oma sõpradega üürgas seal kaasa laulda ja veinipudelid olid endiselt täis :D Vat nii...

Ja Heidy Tammel on endiselt ikka vägev hääleultatus küll, pagan...

Hästi tore oli.

Tramaivõi, need streigid

Selgus on majas! Akulaadimisvidin saadeti välja küll, aga kuna Inglismaa Kuninglik Postiteenistus streigib, siis üks kiri kaheksast ei jõua määratud ajal kohale ja see vidin oli ilmselgelt üks neid kirju, mis nüüd kuskil ootab, kuni streik läbi saab. Ning EI, streik ei ole veel läbi! Aga sealt poest pandi nüüd teine vidin ka posti, et ehk see jõuab kiiremini. Urr. Ärr. Brr. No ma tahaks näha, kui see esimene UK siseseltki pole kahe nädalaga kohale jõudnud, kuidas siis see teine järelejäänud kahe nädalaga Mancesterist Londonisse ja sealt Eestisse jõuab, aga... Lootus sureb viimasena... vist. Õigupoolest juba oli suht surnud, aga nüüd ärkas uuesti :D Vähemalt on nüüd selge, et eBay müüja ei keeranud käru, vaid hoopis muus on asi.

Krt, mingu nad oma streikidega kah sinna kohta. Viimati jäin prantslaste streigi pärast lennukist maha ja omal ajal Pariisi rongijuhtide pärast nädalaid koolis ka käimata. Nüüd ei too Suurbritannia Royal Mail posti kohale :D Tore on, et ma sealt postist mingit suuremat rahasummat kandvat tšekki näiteks ei oota :D Aga noh, pilti tahaks Etioopias teha sellegipoolest :D

Ja mida nad päriselt loodavad nende streikidega saavutada? Tavaliselt ei ole neil ju mingit tulemust. Vähemalt Prantsusmaal mitte.

Urr.

Nomaitia

Ses mõttes, et kirjutasin pika jutu, kustutasin (tahtlikult) ära, siis kirjutasin teise pika jutu, kustutasin sellegi (tahtlikult) ära ja ma ei teagi siis nüüd. Esimene oli liiga detailne. Teine oli hoopis muudel teemadel (ajendatud esimesest) ja liiga demagoogiline. Teeme siis nüüd lühidalt, kokkuvõtlikult ja parajalt konkreetselt:

• sain hommikul viimase süsti, põen nüüd kergel kujul mõnda aega kollapalavikku ja haun antikehasid.
• reedel on kaitsmine. hirmus. see on tunniplaani pandud. kõigile kohustuslikuks. öäkk.
• seda, mis minust peale magistrit edasi saab, pole ma endiselt välja mõelnud.
• mis saab vidinast, millega akut laadida, pole ka selge, kuna kohale see jõudnud ei ole. ilmselt enam ei jõuagi.
• täna oli üle pika aja tore laulda. ses mõttes, et tore oli üle pika aja, mitte et laulmas käisin üle pika aja.
• kurk on kergelt valus. äkki ei peakski homme ujuma minema, kuigi plaanisin.
• ma ei suuda otsustada, kas ma olen liiga kriitiline või liiga ükskõikne. ühest küljest vist liiga kriitiline, aga samas on ka palju suvalisi asju (ja inimesi), mida/keda ma lihtsalt nendena võtangi, vaevumata ja tahtmata neid kritiseerida, sest sellest ei muutu midagi. äkki on see hoopis ratsionaalsus ja pragmaatilisus? või siiski liigne kriitilisus? või liigne pohhuism? kumb parem oleks, ka ei tea.
• tahaks üle pika aja hoopis teatrisse minna. kolme musketäri balletti vaatama näiteks. või ooperisse. wherever.

Rohkem nagu ei tahagi midagi öelda. Ses mõttes, et tänane blogikirjutuspüüd on olnud totaalne ülemõtlemise näide. Olen plaaninud midagi kirjutada, aga siis ümber mõelnud, sest kes teab, kes seda siin loeb ja ühel hetkel kogemata end kriitika allikana ära tunneb (õnneks vähemalt ei tule google'ist enam suvaliste märksõnade peale mu poste välja...). Siis mõtlesin asju demagoogiliselt läbi lillede öelda, aga leidsin, et aga mis see üldse minu asi kritiseerida on ja siiapaika me siis nüüd välja jõudsime :D Siis kustutasin jälle pool juttu maha. Nokk kinni, saba lahti. Midagi sai nüüd kirja pandud, aga need polnud üldse kuidagi need päris mõtted :D IRW.

Niisama

Ühest küljest on hullult tore, kui päeva mahub nii palju asju, et ei jõua üldse maha istuda ja hingata. Siis on hirmus asjalik tunne, kohe nagu oleks palju asju ära teinud :D Teisest küljest jõudsin ma täna õhtul lõpuks koju ja olin päris läbi kui läti raha kohe. Mina, kes ma tavaliselt kunagi päeval ei maga, suisa tukkusin paar tunnikest, enne kui jalad alla sain ja uuesti adekvaatseks muutusin. Asjale aitas kindlasti kaasa see, et kohvinarkomaan ei olnud täna ühtegi tassi kohvi joonud - hommikul polnud aega, siis ujumast tulles polnud ka aega ja kui me lõpuks seltskonnaga kohvikusse istusime, oli ka hoopis vaja veini juua :D Kohvi mittejoomine tekitab mulle alati peavalu... Nüüd siis on kell juba üheksa õhtul, aga mina joon päeva teist tassi. Eluvaim hakkab suisa sisse tulema :D

Muuhulgas käisin täna oma Etioopia grupiga kohtumas ja pärast ka ujumas ning harjutusi tegemas vees. Sain juba päris mitukümmend sammu vees kikivarvul ära käia :D Hihii. Jalg tudises all küll vahepeal, mis kole, aga no edusammud on silmaga näha :P Nüüd on järgmine etapp leida endale võimalikult mugavad ja kerged matkajalatsid, mis kanna peale ei käiks, palavusest lolliks ei ajaks, oleksid poolkõrged, st. ei laseks mul uuesti kuskil mudaaugus jalga väänata, ning oleksid üleüldse Aafrika võsas ringikolistamiseks sobivad :D Tavalistesse spordipoodidesse täna vaatasin, sealt ei saa kukele kah saapaid, aga kuidagi ei viitsi hakata matkapoode otsima (st otsida pole vaja, ma tean küll, kus need on, aga kaugel on noh... Vanasti oli Paberi trammipeatuses matkapood, aga see on siit ammu ära kolinud...)

Hästi, kirjutaks veel pikemalt aga ei viitsi. ma nüüd lähen teen lähemalt tutvust Karo hõimuga :D Need on sihukesed, kes lõiguvad endale habemenoaga mustri nahale, siis hõõruvad tuhka peale, et armid punni tõuseks, ning siis käivad eluaeg ringi armimustriga. Peen, ah?

Kiired ajad

usõna, mina ei saa aru, kuidas viimasel ajal kogu aeg nii kiire on. Ma pidin endale juba joonistama suure kalendrigi laua peale, sest segi hakkas minema, mis päeval mul mis linnas vaja mis asju ajada on. Äh. Ja põnev on ka - ma ikka tutvun kogu aeg selle Etioopia maailmaga ja siis selgus, et kohe pärast seda vaja Egiptusesse minna- ka sellisele uudsele marsruudile... Ühesõnaga, et kuidagi selline ärevus on sees ja kõik tundub veel kiirem :D Ahjaa. Rääkimata mu kaitsmisest, mis silmapiiril terendab, ja Tikri pulmadest (oma tüdrukuteõhtust, mille tähe all möödus terve eelmine nädalavahetus, kirjutab ta siin)... Ja igasuguseid muid asju on veel paar triljonit, mulle näib. Täna näiteks oli vaja hädasti Triinu ära saata, kes nüüd aastaks Inglismaale õppima kolis. (Mida te ometi kõik seal Inglismaal leiate?)

Uudistest niipalju, et ma nüüd jäängi ühikasse üksi, sain teada (juba mõni aeg tagasi). See uus tüdruk, kes mu juurde pidi kolima, leidis, et üks ta vana tuttav tuleb ka ühikasse ja siis nad tahtsid kangesti kahekesti olla kuskil ja nüüd nad ongi kuskil kahekesti. Minul pole asjade sellise käigu vastu ka midagi, kuigi nüüd muutub üür muidugi poole kallimaks :D Tallinna kesklinna arvestades on see siiski igati viks ja viisakas.

Ujumas hakkasin ka käima, vist juba ütlesin kunagi. Peale esimest korda käisin nüüd veel ja ostsin endale suisa 10-korra kaardi ära. Ehk motiveerib korralikumalt käima :D Kuigi... nüüd näib, et parimagi tahtmise juures ei jõua ma enne seda, kui kuuks ajaks minema põrutan, üle seitsme korra ära käia :D Tüüpiline või mis... Noh, õnneks tuleb 10 korda ära käia kolme kuu jooksul, vähemalt ei kaota need kehtivust.

Siis sain täna õhtul kirja, et saan homme ühe oma tõlgitud raamatu kätte :P Selles mõttes on äge, et see on see, mille ma inglise keelde tõlkisin (olgu, umbes kolmandiku sellest) ja mis tuli selle tõlkebüroo kaudu, mitte kirjastusest. Kuna me otsesõnu kokku ei leppinud, et me ka töö eest mõne valmis eksemplari saame, siis ma eriti ei lootnudki. Novat, aga täna öeldi, et nüüd on valmis ja ma ka saan ikka ühe endale :P Kui tore.

Ah, aga ma ei tea, kell on kuidagi palju saanud ja üleüldse, viimasel ajal sulg ei jookse - keskendumisaega jääb väheseks. Pole nagu öelda ka midagi asjalikku :D Et... head ööd siis.

:D:D:D:D:D

Ma olen juba korduvalt rääkinud sellest, kuidas mind lombakaksjäämisest alates pidevalt jalutama kutsutakse. Noh, tulen täna bussijaamast. Suur spordikott õlal, teisel õlal läpakakott ja üsna suur õlakott ka veel seal otsas... lonkan veel suhteliselt märgatavalt (st, teised kõik märkavad, minu meelest juba käib küll :D)... kiirustan kodu poole, et kott ära visata ja loengusse kiirustada...

Tuleb vastu mingi noormees, kellega meil arenes järgnev dialoog:

Tema: "Vabandust, tere, aga kas te eesti keelt räägite?"

Mina: "Jah, räägin küll."

Tema: "Kas te tahaksite minuga jalutama tulla?"

Mina [muiates]: "Ei taha."

Tema: "Miks?"

Mina: "Vaata, kui palju raskeid kotte mul on."

Tema: "Aga kuhu te lähete?"

Mina: "Koju."

Tema: "Aga kas teile külla võib tulla?"

Mina: "Ei või."

Selle peale keeras ta kannalt ringi ja kõndis sõnagi lausumata minema.

Öelge nüüd mulle, mis värk on see lombakate jalutamakutsumisega :D??? See on juba... kolmas kord, kui arvestada ainult täiskasvanud (võõraid) mehi. Neljas, kui arvestada ka veel ühte lapsukest. Endiselt tuleb tõdeda, et Eestis ei olnud seda ENNE mu lonkuripõlve mitte kordagi juhtunud... Lonkuristaatuses aga keskmiselt tuleb siis kord kuus... OK, lombakas olen ma juba siiski juba neli ja pool kuud olnud...

Mitte ei mõika...

POSTSCRIPTUM: ei, tulebki kenasti kord kuus ära. Üks tüüp meenus mulle veel, kes mind kevadel Tornide väljaku lillenäitusele jalutama kutsus :D Iga täiskuu peale üks täismees ja poole kuu jaoks see lapsuke :D Aga ma ikkagi ei mõista.

Miks on hea, et ma Etioopias ei sündinud

Kuigi ma ei ole seal veel käinud ja võib-olla ma peale seda reisi muudan oma arvamust, siis vähemalt esialgsed argumendid on [kirjanduses valitsevate stereotüüpide põhjal] sellised:

Ma peaksin ennast üleüldse eriliselt õnnelikuna tundma, et mul on õnnestunud väikelapse east eluga välja tulla. Lapsi sureb seal kui kärbseid... Kohe, kui ma midagi mäletama hakkan, lõigataks mind ümber. Kisa ja valu kui palju, rääkimata siis sellest, et kogu eluks. Väääääääääga suure vedamise korral oleks mu vanemad mu kooli saatnud, kuigi énamasti käib peres koolis vaid üks poeg. Koolist võib-olla aga ei peakski puudust tundma, sest seal õpetatakse niikuinii ainult arhailises geesi keeles Johannese evangeeliumit. Kuna normaalsed inimesed seda keelt ei oska ja keegi ei vaevu õpetama ka, siis kestab kool individuaalselt igale lapsele nii kaua, kuni ta on suutnud võõrkeeles evangeeliumi pähe õppida ja suudab seda soravalt midagi mõistmata ette kanda. Edasi ei saaks ma kooli minna, sest umbes 11-aastaselt oleks mulle juba mees leitud. Hiljem enam ei saa, nimelt nõutakse, et pruut oleks neitsi, aga pärast olla järjest suurenev tõenäosus, et see nii enam pole. Ühesõnaga, peale algkooli mehele (ja millalgi enne seda peaksin ma oma huule lõhki lõikama ja hakkama seda välja venitama, nii et saaksin sinna alustassisuuruse iluketta sisse venitada, sest nii on ilus. Ahjaa, ja rituaal nõuab, et keegi sobitaks kosja, mina kuuleksin oma peatsetest pulmadest küla pealt, sest keegi seda mulle ometi ei ütle, äkki jooksen veel minema. Pulma eelõhtul lõigatakse vägisi ära kõik küüned, sest pruudid regulaarselt olla teinud meestel elu raskeks, kui pulmaööl neid ligi keeldusid laskmast. Siis sünnitaks lapsi nagu masin. Keskmiselt on naise peale 8 last. Elusat siis vist. Umbes palju sureb neid igasugustesse haigustesse ära ka. Kui mees korra aitab midagi tõsta, siis on ta kohe kogu ilma naerualune. Tegelikult on nii, et mõnes hõimus on suisa rituaalsed naisepeksmised, ehk siis mees kõigepealt ise peab läbima ühe väljakutse ja kui tal see õnnestub, siis ta on tegija ja talle antakse piits kätte ja siis tal on õigus avalikult külaväljakul peksta kõiki oma naissugulasi ja oma naist, kuni need peksust oimetud ja verised on. Ja naised käivad edasi siis selle armimustriga. Mõnes teises hõimus lihtsalt lõigutakse naisele muster peale ja siis see paraneb ära ja nad käivad armimustriga elu aega. Eluolu koha pealt nii palju, et vihma kas ei saja üldse või sajab kole palju korraga. Eluaeg käiks vist ühtede riietega - ja pühapäevarõivaid oleks ka üks komplekt, mis kestab eluaeg. Süüa pole. Lisaks kui ka oleks söök, siis süüa ei saaks - usk nõuab umbes kolmandiku jagu aastat paastu. Ning minu eas oleksin ma seal vist juba vanaema ja päris penskar, ei oskaks oma nimegi kirjutada ja küpsetaks päevast päeva mehele ja lastekarjale mingist tundmatust pulbrist saia, öösel magaks sõraliste karjaga ühes hütis, sest muidu söövad hüaanid needki ära, ning treiks järgmisi lapsi. Hmm. Päeval vaataksin, et nood juba olemasolevad kogemata jõehobude jalge alla ei satuks. Kurvastaksin, sest harva käivad üksikud valged mind vahtimas nagu loomaaiaasukat, teeksid pilti ja vahiksid, kuidas end kammin, s..un, süüa teen ja kratsin. Tahaksin ka ilusaid riideid ja head sööki ja hallukaid tekitavaid malaariarohtusid. Äärmiselt laia silmaringi korral igatseksin, et mul oleksid väledad jalad, et mind Euroopasse võistlustele saadetaks, et ma saaksin seal ära karata ja ka heaoluriigis elada, mis siis, et illegaalina. Kell on kaks öösel - etioopia ajaarvestuses vastab sellele kell kaheksa õhtul, sest nende ööpäev hakkab hommikul kell 06.00 - ja ma peaksin varsti üles tõusma. Brr.

Positiivne külg on see, et ega ma siis oskaks midagi muud tahta ka vist. Unistaks sellest, et mõni mu poeg saab kord nii targaks, et lõpetab algkooli ja saab sellega automaatselt riigiametniku posti, et siis meid ülal pidada. Teaks, et ma olen äravalitud rahva seast ning et ma lähen kunagi taevastele jahimaadele. Ja vist ongi kõik.

Mitte, et ma halvustaksin Aafrika kaunist loodust ja palju muid aspekte, millest ma siin külmas riigis ja kivist linnas mõeldagi ei oska ja ilmaski aru ei saa... Aga mul on päris hea meel, et ma sihukeseks sündisin, nagu asjad läinud on.

Kõik on uus septembrikuus vol 2

Oli täna ikka päev. Imeilus ja säravalt päikeseline, mis oli tore, aga kuidagi väga tegus kukkus see 09.09.09 välja ka. Pole ammu nii palju ringi mütanud, jõudsin nüüd äsja koju ja kohe ei jaksa isegi kohvi teha :D Kirjastuses käisin näiteks ja Kalevi Spas ja Triinuga triktrakki mängimas ja postimajas pakki saatmas ja muud säärast. Kõik asjad kohe tegin ära, mis olid kogunenud ootama ja nüüd üritan välja mõelda, kas tasub kahe minuti pärast kooli KTI peole minna või mitte...

Ma avastasin muide, et Kalevi Spa on üks täitsa tore koht - polnud seal selle renoveerimisest saadik käinud. Aga nüüd ma oma sandi jalaga mõtlesin, et ehk oleks aeg talle pisut koormust hakata andma, on teine suht terve vist juba, aga tugevust pole ollagi. Alguses vaatasin, et röögatumad hinnad on ujulates, aga täna kohale minnes selgus, et ISIC kaardiga hommikupoolikuti ainult 58 krooni kord, poolteist tundi... Nii tore oli, rahvast peaaegu ei olnudki, täitsa omaette ujumisrajal sain laiutada, kolmes eri tugevusega mullivannis vedeleda, mitmes eri saunas passida ja puha... Jummalast vahva oli... Ainult et füüsilisest vormist ei maksa minu puhul küll enam rääkida. Peale viitsadat meetrit mõtlesin, et ma vist nüüd rohkem enam ei jaksa :D IRW. Või noh, olgem ausad, oleks veel jaksanud ka, aga ma tõin vabanduseks selle, et esimese korraga pole hea mu vaest jalga nii palju šokeerida, nii et parem lähen vedelen mullivannis edasi :D Positiivne on see, et vees, kus mu keharaskus pea olematu on, töötas mu jalg juba täitsa korralikult :P Üle kümne päris korraliku sammu ma küll esiteks ei julgenud teha, aga on lootust, et ma ühel päeval jälle päriselt ilma lonkamata kõndima hakkan :D Jajah, ma ei soovita enam mitte kellelegi squashi mängima minna ja olge nii kenad, et tehke pöiad ikka enne trenniga alustamist hästi soojaks :D Takkajärgi tarkused on ikka need kõige õpetlikumad.

Nukker oli see, et kirjastusest ei olnudki neil mulle praegu ühtegi raamatut anda, paari nädala pärast lubasid saata... Ma just lootsin, et saan kiiresti millegi uuega peale hakata, praegu nagu magtöö ja muud säärased asjad enam ei sega. Eks ma siis ootan paar nädalat ja tutvun etiooplastega hoopis senikaua. Aga ma just lootsin :(

Tahtsin ühte koori ka minna vaatama, aga mina neid sealt igatahes ei leidnud, kus nad olema pidid, auditoorium oli lukus ja pime ja tulingi sama targalt tagasi siis. Hmm...

Kruiisile?

Kui keegi Etioopiasse tulla ei taha, kas siis Egiptusesse Niiluse kruiisile äkki :D? Oktoobri lõpus on reis, praegu saab soodukaga kirja panna ka end, kohe mitu tonni tehti odavamaks kampaania korras :D

Ühesõnaga: paar päeva Kairos selle linnaga tutvumiseks, siis rongiga Luxorisse vaaraode hauakambreid ja muud põnevat kaema, Luxorist hakkab pihta jõelaevaga kolmepäevane kruiis lõunasse (vahepeal loomulikult maas käies ja kalda ääre elu ja monumente imetledes, head-paremat süües ja kruiisi nautides), Assuani suure tammiga tutvumine ja pärast veel poolteist päeva Hurghadas rannapuhkust ka peesitamiseks ja mõnulsemiseks otsa. Programmi täpsemalt näeb siit.

Ootan elavat vastukaja ja horde... :D

Head ja paremat tervele armeele

Kapsarullid on ahjus valmimas. Ploomikook mandlilaastudega ootab ahjujärjekorras. Soolaoad tahavad söömist. Arbuusi pole jaksanud keegi isegi lahti lõigata mitte juba teist päeva. Erinevaid ploome on kolm ja pool kastitäit. Praetud väga hõrku ja pehmet maksa on ka. Kilekotitäis pirne-õunu vedeleb kööginurgas. Sellest ei tasu rääkidagi, et eile oli grill ja kreemikook. Ja ehk on lootust seenele ka korra silgata. Suht keeglikuuli tunne on juba. Ja oleks siis mingi pidupuhk... Ei, täiesti tavaline nädalavahetus :D St kalendri mõttes tavaline, päris iga nädalavahetus ka selline orgia pole.

Ja päris tüüpiline, et hommikul kallas nii kõvasti vihma, kui vaesed jooksjad mööda Jaansoni rada silkasid, aga siis, kui jooks läbi, on ilm kaunis kui muiste...

Killud toovad õnne?

Täna hommikul suundusin peale järjekordset jõle lühikeseks jäänud ööd oma magtööd köitma. Hirmsat raha tahetakse selle eest ikka, röövimine. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Võtsin siis need kolm köidetud tööd kaenlasse, suundusin kooli poole ja võtsin Christine'i oodates kooli kõrval kohvikus ühe kohvi. Christine kohe tuligi ja ma siis tõusin püsti, et teda tervitada... Ja uuesti istudes õnnestus mul kohe nii rõõmsalt istuda, et müksasin lauakatet (mingi sihuke punutud paks kate, mis laua peal hirmus hästi libises), mis omakorda lajatas kohvitassi kuuma kohviga mulle sülle ning sülest põrandale, kildudeks. Hurraa. Päris tore, et ma läksin ülenisti pruunides toonides, väga ei paistnud kohviplekid väljagi, aga läbimärjalt minna kaitsmisele, olgugi see siis eelkaitsmine, ei ole just eriti rõõmustav sellegipoolest. Üks äsjaköidetud raamat sai kah kohviseks :( Mitte hullusti ja see anti mulle loomulikult andeks, aga noh... ma kohe ei salli, kui uute asjadega midagi juhtub :( Mnjah, aga ma pean tunnistama, et kõvakaanelisks köidetuna nägi mu töö kohe päris aukartustäratav välja :D

Ma ei tea, kas seda võib nüüd kildude ennustatud õnneks pidada, aga lõplikule kaitsmisele mind igatahes lubati - pean vaid ikka oma kokkuvõtte ümber tegema, seegi neile ei kõlvanud, mida ma siin viimased paar päeva nikerdasin, aga raamatukokku läksid nüüd mu tööd kõikidele huvilistele tutvumiseks välja. Minu enesearmastust paitas muidugi see, et kõik nõukogu liikmed mu kirjutamisoskusi kiitsid ja ütlesid, et kui ma vastu ei ole, tahaks nad mu töö peale kaitsmist avaldada ka. Noh... ja arvestades, et seda teist tšikki kaitsmisele hoopiski edasi ei lubatud, läks päris hästi ka. Tore. Temal tuleb nüüd paari kuu jooksul jälle oma töö ümber kirjutada. Vaesekene, mul oli üsna kahju temast. Aga kuidas nüüd öeldigi - et klassivahe on ilmselge, kui ühel (st minul) on 80 lehekülge põhjalikult uuritud teksti ja teisel 29 lehekülge omavahel seostamata jäetud intervjuusid. Hehehe...

Aga üldiselt on nii, et oleks vaja a) palgamõrvarit (või siis advokaati, kes tahaks enam-vähem tasuta ühes asjas nõu anda) ning b) mõnda suuremamõõtmelist tõlketööd. On kellelgi pakkuda?

Perverssetest äratuskelladest :D

Täiesti uskumatul kombel olen ma terve päeva õhtusse saatnud, tehes igasuguseid asju, aga mitte neid, mis kõige rohkem tegemist tahavad. Kasulikku olen teinud ikka üksjagu - raamatu olen peaaegu ära tõlkinud näiteks, ainult 9 lehekülge veel ongi, aga iva selles, et tõlkega ei ole kiiret, eks. See oli lihtsalt üsna lihtne ja muretu asendustegevus kõigele muule, millega ma tegeleda ei viitsi. Näiteks homseks hommikuks lubasin ma saata oma lõputöö parandatud kokkuvõtte juhendajale lugeda, et tema siis omakorda reedeks saaks mu eelkaitsmiseks kõne valmis teha. Nuvat, enne poolt ühtteist täna (vist on ikka kolmapäev?) õhtul ei teinud ma seda dokumenti lahtigi ja ikka veel ei viitsi ma päriselt mõtlema hakata jälle. Üle kümne tunni ju aega veel :D Samamoodi karjub 20-minutiline kaitsekõne, mida ma millegipärast pean juba eelkaitsmisel esitama ja mida ma siiani pole mõtlema hakanud. Noh, mõte oli, eks, et enne kõpitsen pisut seda lõputööd ja siis teen ettekande :D Urr.

Siis läksin poodi äratuskella ostma. Või noh, ükskõik mis kella, mida kapi peale panna. Vana kella viis väljakolinud toanaaber kaasa (nagu kolmveerandi toatäie muidki asju) ja ma tundsin sellest puudust. Noh, ostsin mitu muud asja, mida vaja oli, aga kell jäi ikka ostmata. Tegelikult vbla jääbki mõneks ajaks ostmata, ma nimelt avastasin, millist äratuskella mul tarvis on. Clockyt! Ehk siis - sellist! Eriti geniaalne, sel on rattad all ja siis ta hüppab kapi pealt (kuni 3m kõrguselt) maha ja hakkab mööda tuba ringi jooksma, nii et ta vaigistamiseks lihtsalt tuleb voodist välja kobida ja mõnda aega aktiivselt tema tagaajamisega tegeleda :D Sihuke ei teeks ka paha - sellel on propeller peal, mis ära lendab ja mis tuleb samamoodi üles otsida. Või siis suisa säärane - hantel/äratuskell, mis ei jää enne vait, kui 30 võimlemisliigutust temaga tehtud :D Perverssuste tipp muidugi, aga mulle tõesti endale käib ka pinda, et ma hommikuti nii kaua magada tahan. Ahjaa, see oli ka muidu tore - pusletükid lennutatakse toa peale laiali ja siis tuleb need üles otsida ja kokku panna äratuskella külge, et see vait jääks :D Rubiku kuubiku äratuskell on ka olemas muidu, aga kuna ma seda päriseltki enam vist kokku panna ei oska, mis siis veel unesegusest hommikust rääkida. See jääb ära :D Tuleb meelde, kuidas ma väiksena Rubiku kuubikust jagu ei saanud ja kiskusin sellelt värvid (mis olid kleepsudega valge põhja peal) lahti ja kleepisin need uuesti peale, nii et kõik küljed olid korras. Ahjaa, no ja siis on veel selline ka, mis iga korduväratusega kõrgemale lae poole tõuseb, nii et lõpuks seda enam voodist kinni panna ei saa ja tuleb turnima hakata. Ja kuskilt ma lugsin maamiinist ka, mis käib madratsi alla ja mis siis hakkab voodit raputama ja ise nii kõvasti üürgama, et hirmus kohe. Ootot ja siis veel sihuke terrorist, mis töötab moblaga ja mis iga kolme minuti takka suvalisele inimesele telefoni mälus helistab, kui ta kordusäratuse peale panna... Tõhus oleks ju. Selliste äratuskellade omamise üks tingimusi muidugi on, et siis ei ole magamistoa jagamisest juttugi, julm on teisi niimoodi karistada (kui nemad just ei pea samal ajal üles tõusma :D). Ja ma ei tahaks olla mitte kellegi sõber, kes selle kõige viimase äratuskella endale soetab.

Aga olgu pealegi, ega mul vist pole nüüd seda krdi kokkuvõtet kuskile enam lükata. Eks teeme ära siis...

Päikesepatareist. Vol 3.

Hee, sain täna selle päikesepatarei kätte :P Nii ilus. Ja nii pisike. Täpselt mobla suurune. Huu. Ja nagu selgub, on tal ka sisseehitatud patarei, nii et kui see täis laadida, siis ühe korra saab selle abiga mobla aku isegi ilma päikeseta täis laadida. Loomulikult tahtsin ma seda katsetada kohe ka, aga õnnetuseks ei olnud täna eriti päikest. No ma siis laadisin teda USB-ga, kuni sattusin geniaalsele avastusele. See asi töötab lambivalguses ka :D Kui naljakas... ma saan nüüd suisa laualambi valgusega kõik vidinad täis laadida :D Nii vahva. Muidugi... ma mõistan, et pole eriti otstarbekas laualampi selleks põletada, et päikesepatareiga moblat laadida (liiatigi niimoodi ta laeb natuke kauem kui juhetpidi seinas olles) - aga õhtuti on juba pime ja lamp põleb niikuinii eks... Siis on ju küll mitu kärbest ühe hoobiga. Jube äge. Kõik maailmaparandajad ja rohelised, see on investeering :D!!!

Ja toanaaber kolis ka täna välja. Tuba on nüüd tühi ja ilus ja korras. Kraamisin ja pesin ja tõstsin mööblit ümber pool päeva. Lõpuks ometi sain narivoodi ülemiselt korruselt alla ümber kolida ja akna alla laua taha end sisse seada (ja nüüdsest alates Tallinna siluetti imetleda). Ainult et Tallinna kõrghooned on ka kõik pimedaks tehtud kokkuhoiurežiimil... Kuu selle eest on ilus. Nuvat... Tegemist oli täna ühesõnaga palju, kuidagi kogu aeg jooksin ringi. Naljakas, et juba õhtu käes... Ja mul oli täna kavatsus lõputöö kokkuvõtet kõpitseda siis :D Nii palju siis sellest. Vähemalt tõlgitud sain natukene... Kahe päeva töö veel, siis saab ära viia :P

Suhteliselt tore on olla praegu.