Improvisatsioon

Mul oli järjekordselt sigaäge nädalavahetus. Käisin nimelt Bonnis Euroopa Eestlaste Koori sügislaagris ja sain sealt niipalju positiivseid emotsioone, et täitsa hull lugu kohe. Esiteks oli see nii ootamatult leitud üritus. Teiseks oli see äge. Kolmandaks oli seal kohutavalt palju väga põnevaid inimesi. Neljandaks oli see Annabergi jahiloss ise absoluutselt fantastiline, me oleks justkui sattunud filmi "Helisev muusika" võttepaika, mis on 50 aastat tühjalt ja hüljatuna seisnud. Viiendaks meeldib mulle laulda, aga ma lihtsalt ei mäletanud seda enam ja nüüd tuli see mulle jälle meelde. Kuuendaks laulsime me Tuljakut. Mina ARRRRRRRMASTANNNNN Tuljakut. Iga kord tahaks seda lauldes kohe lihtsalt lendu tõusta! Seitsmendaks anti seal seapraadi hapukapsastega. Kaheksandaks oli ilm lihtsalt nii ilus. Üheksandaks... Ah, saate isegi aru, eks!

Esimest korda kuulsin ma sellest koorist pentsikul kombel siis, kui EPSO eksameid tegin. Siis ütles üks asjaga kursis olnu mulle intervjuu lõpuks, et kuna ma olen varem ka kooris laulnud, siis võiks see mind huvitada. Novat... Panin kõrva taha. Aga ega ma poleks selles suhtes ise midagi ette võtnud, kui ma poleks juhuse tahtel kolm nädalat tagasi kohvikus üht laulueestlast kohanud. Minul on ikka veidi taganttorkimist või kutset või vähemalt mingit tõuget vaja, vaadake. Novat, ja selle laulueestlase käest kuulsin igasuguseid toredaid asju siinsete laulmisvõimaluste kohta ning kui ma siis siinsete lauluvägede juhatajaga ühendust võtsin, selgus, et saab laulda ja saab tantsida ja kui ma tahaks juhtumisi teise koori ka veel tulla, siis selle laager on kohe NÜÜD. Voodikoht organiseeriti mulle naks-naks ära, autokoht leiti lahkelt ka ja nii ma pea ees vette hüppasingi. Sest tõesti - laagris selgus, et ühte inimest ma kokku tulnud seitsmekümnest tõepoolest ka tunnen. Aga ülejäänud kuutkümmet üheksat mitte. Ja see teeb kokku väga palju väga võõraid inimesi :D. Kes osutusid äärmiselt avatuteks, lahketeks ja kenadeks. Jaaa... Järgmisse laagrisse lähen juba täie teadmise ja suure rõõmuga :).

Hästi tore oli jälle laulda. Ma olen ju ligi neli aastat ainult omaette mõmisenud või kohvikus möiranud. Kopsumaht on kadunud ja päriselt laulma hakates oli kohe naljakas järsku tunda, et mul on selja-külje-kõhulihased, mis ei ole sellise tööga enam harjunud. Hääl sai ka kõvasti vatti, aga samas hakkas tunne juba tagasi tulema. Päris palju sai ikka tööd tehtud. Meil oli seekord lisaks laulmisele mitu seanssi hääleimprovisatsiooni, mis oli päris äge. Noja laulda sai ka ikka korralikult. Proovid olid meil juba reede õhtul ja siis laupäeval hommikul üheksast poole ööni välja. Ja siis täna hommikul jälle kella üheksast alates... Väggggev. Selle ajaga tegime me tundide viisi hääleimprot ja ratsutasime läbi igavese rodu laule. Minu jaoks oli selles mõttes päris korralikult tegemist, et kuna mina viimasel kahel laulupeol ei ole käinud, nägin ma suurema osa laulude noote esimest korda ja olin seega kogu aeg ninapidi noodis kinni. Kõik partiid olid võõrad ja sõnad ka, nii et kohe, kui ma juhtumisi pilgu tõstsin, muutus mõni "kuna" sõnaks "sest" ja mõni "mul" sõnaks "sul", mis on üks igavene nuhtlus, sest see va ssss kostab ju jõle hästi välja kahvel :D. Aga jah, teiste jaoks oli vist umbes neli uut laulu, minu jaoks umbes... kümne ringis. Muide, see viimasel laulupeol olnud Nokturn on üks hirmusõudne laul. Mu meel unus mägede taha on seevastu väga ilus - lüüriline ja hea laulda. Novat. Igatahes, nüüd on ports laule selgemaks saanud. Just selgemaks, mitte selgeks. Sest no mingid sellised kergemad rütmiloksud siin-seal ja sissetulekud ja pausidesse sisselaulmised ja dünaamika ja hingamised ja sellised asjad oleks veel kordamist ja ühtlustamist tahtnud, aga aega lihtsalt ei jäänud. Tempo oli isegi kogu aeg taga - teiste jaoks vanad laulud lauldi lihtsalt korra koos läbi, uued laulud võeti korra iga häälerühmaga läbi ja siis pandi kohe kokku ja siis tuligi juba ruttu-ruttu pühapäevahommikune kontsert. Aga mulle avaldas muljet, et vähemalt kõik, kes minu lähiümbruses istusid, lugesid täitsa hästi nooti. Ja see hääl, mida kõik need seitsekümmend inimest suutsid teha, oli ka vinge. Ma olen alati laulnud palju väiksemas kooris, aga siin oli kohe võim taga. Oi, kui me olime kontserdil pisikeses saalis Tuljakuga lõpetanud, siis kahe meetri kaugusel istunud esimese rea rahvas kohe lahkus :D :D :D. Ma arvan, et nad jäid kurdiks. Sest hirmus see ei saanud olla - vähemalt loksuma me ei hakanud. Muude vigade väljakuulamisega ei viitsinud ma tegeleda, sest mul oli lendutõusmisega tegemist :).

Nädalavahetusse mahtus ära tegelikult isegi kaks kontserti - kõigepealt andsid meile kontserdi Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm ning siis pühapäeval andsime ümbruskonna vanainimestele kontserdi meie. Mõlemad olid toredad, aga Nõgisto kontserdi rikkus minu jaoks pisut ära üks hilisem vahejuhtum, mis mulle kuidagi meelde sööbis. Nimelt oli juba käes sügav öö, rahvas istus koos ja laulis ja oli ja jõi veini ja tundis end hästi. Noja siis otsustas seltskonda oma kohalolekuga austada ka härra Nõgisto ise. Kes näpitses parajasti mingi oma laulu sissejuhatust, kui kaks naist paar takti mingit (tõsi, olustikku absoluutselt mittesobivat) isamaalist viisi üles võtsid. Nad jäid küll ühe fraasi pärast vakka, aga sellegipoolest pani Nõgisto pilli sõnagi lausumata lauale, heitis oma sakris laka ärritunult tahapoole ning marssis demonstratiivselt ruumist välja. Kolm naist sööstsid talle muidugi kohe järele ja siis mingil hetkel tuli ta tagasi ja oli armulikult nõus jälle pilli edasi tinistama, aga siis ta mulle kohe enam ei meeldind. Et nagu mis mõttes... Prints selline. Teised tulevad Inglismaalt ja Soomest ja Hispaaniast ja jumal teab kust kõik kohale, et kokku saada ja just koos õdusas õhkkonnas vanu häid tuttavaid laule laulda, ja siis tuleb herr, kellele üldse ei sobi, et inimesed pakuvad omalt poolt välja loo, et tema viiel noodil lauldud uinumuinuheietuste vahepeale ka midagi kõigile tuttavat laulda. Vot. Tõnu Timm seevastu ei lasknud ennast asjast segada, tema mängis edasi, mis siis, et diiva minema tormas :). See oli temast kohe armas.

Ja tegelikult tahaks ma magama minna, aga sellest Annabergist tuleb ka paar sõna öelda, sest see oli lihtsalt nii fantastiline koht - vana jahimõis metsa sees ja mäe otsas... Ja kuigi maja on ilmselgelt täiesti lagunemas ja kõgunemas, on seal ilgelt kõrged laed, vanad ägedad ahjud ja kaminad, nikerdustega trepid, laed stukkreljeefe täis ja saalides on suuuuuuuuuuuuuuuuured lühtrid päris ehtsate küünaldega, mis kuulu järgi tavaliselt õhtusöökideks ka kõik põlema pannakse. Vanad peeglid, tiibklaver, poolmetsistunud aeda ja mäenõlvale viiv aiatrepp, puitraamides originaalaknad, luuderohi ja viinapuud fassaadi küljes kõlkumas, suured peeglid, kabelike jne jne jne. Muidugi olid ka muud asjad, millest ei maksa rääkida - näiteks veekahjustused, äärmiselt pentsiku kompaga maalid, prussakad, kolm korda minutis äraminev kuum vesi ning kosmeetiline remont, millega seoses meenus too Vigala kiriku altar, mis lihtsalt mingite põrandavärvidega üle tõmmati, et oleks erk ja kirju ja silmale hea vaadata. Aga need asjad olid ebaolulised, sest selles paigas oli VÕLU. Pärselt, see oli lihtsalt nii lummav koht, et ma oleks tahtnud suisa nutma hakata, sest ma nimelt unustasin fotoka maha :( :( :(. Nuuks. Ja meie magamistoas oli selline tordine laelamp, nagu meil kunagi Veltsi vanaema juures oli :). Lihtsustatud variant, aga toimis samal põhimõttel :). Mulle tuli kohe meelde, kuidas mulle väiksena ikka meeldis sealt mahakukkunud purikaid uuesti lambi külge rippuma sättida. Ja siis "kogemata" selle käigus rohkem purikaid maha kukutada, et saaks neid ka tagasi panna :). See oli kui teises elus... Sürr värk!

Aga nüüd küll magama. Muljeid on rohkemgi, ent nüüd tuleb maa peale tagasi tulla. Enivei... jubevinge oli. Lähen järgmine kord uuesti, raudselt!

Head ööd!
M. 

Küsimus Brüsseli rahvale

Kuulge, kuidas teil seal Belgias asjad on, kas 1. novembril on kõik elu linnas otsas või ei? See on sel aastal laupäev ka, kas mul oleks sellal üldse midagi Brüsselis teha või mitte? Ma nimelt pean esmaspäeval-teisipäeval Brüsselis olema, aga ma ei suuda kuidagi otsustada, kas tulla esmaspäeva hommikul või näiteks juba laupäeval.

Vahepealsetest asjadest ka

Elu on neil päevil ilus. Pariisis käimisest on juba päris mitu nädalat möödas, aga kui meelde tuleb, on ikka tore. Ja vahelduse mõttes on hea kodus ka kükitada. Ma otsustasin nüüd nimelt, et olen oktoobris Luxis - lasen rahakotil kahe kuu reisihullusest taastuda, puhkan, tegelen koduste asjadega, alustan keeletundidega jms. No ja kulub marjaks ära küll. Olen jõudnud järjele triikimise, pesupesemise ja kokkamisega, olen fuksiad jälle õienuppe täis putitanud (palun, ilmataat, anna veel vähemalt kuu aega öökülmavaba aega, et nad jõuaksid rahus ära õitseda), mõned raamatud olen läbi lugenud, praegu panen kokku teist 1500-tükist puslet, selle kõrvale vaatasin ära esimesed neli hooaega inglaste sarja Dr Martin, hispaania keele kursustega olen algust teinud, leivajuuretise olen suutnud elus hoida, välja on ujunud vanu sõpru ja uusi tuttavaid ja üldse väga mõnus kuu on olnud! Ainult Luxis püsimise lubadust ei õnnestu mul ikkagi täita - esiteks käisime eelmisel nädalavahetusel töökaaslastega Trieris klaverit valimas ja teiseks lubasin ma täiesti ootamatult minna järgmisel nädalavahetusel Euroopa Eestlaste Koori laagrisse Bonnis. See võimalus tekkis kuidagi järsku ja ma andsin oma nõusoleku ka kohe nii järsku, et ma pole seda veel korralikult äragi registreerinud, aga jah... Et üks nädalavahetuse väljasõit oktoobrisse siiski mahub. Ja ma olen kohe põnevil! Ma pole ammust ajast saadik laulnud - kui välja arvata duši all mõmisemised ja kohvikus möirgamised. Ja nüüd asun ma kohe hea meelega noodipakki välja printima.

Hispaania keele tunnis olen ka vahepeal juba kolm korda käinud. Õpetaja on meil väga tore, kõhetu ja erakordselt ebasümmeetrilise näoga katalaan, kellel jagub huumorit ja tahtmist kohe mitme eest. Tunnid on tal alati mitmekesised ja hästi ettevalmistatud, tempo on mu jaoks OK ja ta meeldib mulle üldiselt kohe väga. Grupp on ainult veidi lõhestunud - pooled on hispaania keeles lobisemise geeniused ja pooled ei tee üldse suud lahti, pooled on tšehhid/slovakid ja pooled on mujalt, pooled teavad kõike ja pooled ei tea midagi, pooled on mulle sümpaatsed ja pooled on mittemidagiütlevad... Mina ise olen muidugi üldse grupis eriline näide, teised on ikkagi hispaania keelt kursustel õppinud, aga mina olen sellega alati tegelenud omaette ja seetõttu puudub mul süsteem. Ma tean natuke siit ja natuke sealt, aru saan isegi paremini kui ülejäänud (kui nende esitatavate küsimuste põhjal otsustada), aga rääkimisega näen kurja vaeva. Just seetõttu teeb mulle suurt meelehärmi komme, et isegi tundide vahel toimuvate pauside ajal räägitakse seda keelt, mida õpitakse. Tunnid kestavad mul, vaadake, hommikul poole üheksast kella poole üheni, ning vahepeal on ette nähtud paus. Noja see kuluks mulle väga ära, sest hispaania keeles latramine on neljandal tasemel veel siiski paras pingutus, aga see paus läheb selles mõttes täiesti vett vedama, et kõik lähevad pausile koos oma rühmaga ja siis tuleb kohvi kõrvale ka veel hispaania keeles oma nädalavahetuse sündmustest rääkida... Tundide lõpuks on minu aju igatahes üsna tuline. IRW. Viimati läksin pärast hispaania keele tundi linna sööma, sain söögi kätte ja tänasin ettekandjat rahumeeli hispaania keeles. Aga väga äge on! Eriti äge on minna neljapäeva hommikul ilusa ilmaga läbi linna hoopis teise linna otsa, kohta, mis ei ole kontor, lasta siis endaga tegeleda, minna seejärel linna sööma ja... kuidagi hästi mõnus ja ladna tunne on. Noja kuna mul on tunnid neljapäeval, siis tundub nädal ka nii lühike - kõigest kolm päeva, siis keeletund ja siis ainult natuke veel... Nii äge!

Letseburgi keelde panin muidu ennast ka linnakoolis kirja, aga lõpuks otsustasin ikka pärast pikki kõhklusi, et jätan sinna minemata. Niikuinii ei jõuaks ma sinna kolm korda nädalas ning iga kord oleks see üks suur stressamine. Tund ise ei oleks stress, tunnid on toredad, aga veidi liig on see, et siis tuleb kogu aeg joosta - alustuseks tuleb täpselt õigel ajal töölt ära joosta, et poodi jõuda, siis omakorda koju joosta, et raamatud haarata ja õigeks ajaks tundi edasi jõuda, siis tuleb sealt siva tagasi kiirustada, et jõuda pea ära pesta ja süüa ja normaalsel ajal magama ka jõuda, et järgmisel päeval väga kutu ei oleks... Kolm korda nädalas? Või siis kord või kaks, millele lisanduvad süümekad nende kordade eest, mis ma vahele jätan... See teeb kokku päris palju kella peale tegemisi ja väga vähe aega kõigeks muuks. Vot. Et praegu tundus hea mõte see edasi lükata. Võib-olla leian kuskilt kellegi, kes õpetaks mind eraviisiliselt korra nädalas. See oleks jõukohasem ja abiks ikka... :).

Rohkem mul vist põnevaid ja jagatavaid uudiseid ei ole. Ostsin novembri lõpuks teatripiletid. Jõulukingid ajavad juba paanikasse. Varsti on november! Haun reisiplaane ja olen põnevil järgmise nädalavahetuse koorilaagri pärast. See tuli nii lambist, aga mind orgunniti juba nii lahkesti ja kenasti ära, et ma kohe ootan :). Vot. Ja sellega lähengi nüüd ära magama! Head ööd ja järgmise korrani!

M.

Muinasjutt

Nädal aega tagasi istusime sellel ajal kolmekesti Pariisis triumfikaare juures ilusas ampiirstiilis hotellis, jõime pesuehtsat šampanjat ja arutasime selle üle, kumb oli parem artist - Josephine Baker või Mistinguett. Siis panime me end ilusasti riidesse ja sõitsime taksoga teatrisse. Oli imeilus soe õhtupoolik ja pärast teatrit saime me veel Moulin de la Galette'i sisehoovis lühikeste varrukate väel süüagi. Oh... Kõlab hästi, eks? Natuke nagu muinasjutt :). Aga mitte päris. See oli lihtsalt tore päev Pariisis ja sellesse mahtus muudki - näiteks paar tundi Michou kabarees ja kokteil Deauville'is, kohtumine narkoärikast araabia tibiga, kes tahtis mu ühe süütu märkuse tõttu oma hiigelpika kontsa otsa vardasse ajada, ning kanakitkumine Raspoutine'i klubi uksehoidjatega. Lihtsalt üks tore päev! Kõigest sissejuhatus muinasjuttu...

Sest muinasjutuga oli selline lugu, et mulle räägiti juba juuli lõpust saadik, et ma peaksin Pariisi oma ilusa kleidikese kaasa võtma. Vaadake, see kleidike - see kleidike on imeline, tumelillast sametist ja lahtiste õlgadega, aga natuke liiga ilus, et sellega kuskile minna. Pariisi kästi mul see aga ilma igasuguste lisaseletusteta kaasa võtta. Pinnisin üht ja pinnisin teist, et kuhu me siis niimoodi üleslööduna läheme, aga vandenõu oli täielik. Maris ei tohtinud Dior Homme'i pühaviha ähvardusel üheltki asjaosaliselt poolt sõnagi kuulda ja nii jäi. Soetasin oodates kleidikese juurde sobivad kingakesed, kitkusin kulmud ära ja panin vaimu valmis. Vandenõu oli nii viimseni täielik ja peensusteni ära planeeritud, et kui oli aeg taksosse istuda, ladistas küll parajasti vihma, aga minu teele seati vihmavarjuga uksehoidja, kes ei tohtinud mind enne taksosse lasta, kui taksojuhile oli sihtkoht ja sõidumarsruut ära seletatud ja siis temalt vaikimisvanne võetud. Kui oli vaja telefonikõnesid teha, saadeti teised sõbrad mind totratel põhjustel nurga taha eskortima. Kui ma küsimusi esitasin, pareeriti need uudishimu õhutavate argumentidega, aga loomulikult midagi reetmata. Ausalt, ega ma ei tahtnud ise ka üllatust mingi hinna eest ära rikkuda, aga juba kogu see eelmäng oli lihtsalt nii naljakas ja nunnu ja armas ja tore... Ma küsisin kõigest 3247 korda, et mis me esmaspäeval teeme :). Oi, kui te teaksite, kui põnevil ma olin!

Terve selle pikisilmi oodatud esmaspäeva lonkisime me ringi. Sõime paar tundi Bastille'i väljakul hommikusööki, siis uitasime Marais's, sõime Pariisi kõige kuulsamaid falafeleid, jõime siin kohvi ja seal kohvi, siis tegime väikese põike Montparnasse'ile, sõime Champs-Élysées'l maailma parimat sibulasuppi ja mille-feuille'd, küsisime muu hulgas ühelt lahke ilmega juudi härrasmehelt, kuidas neil ikka need pigimütsikesed peas püsivad, ning vaatasime üldse inimesi. Edasi anti mulle hotellis tund aega, et end ilusaks teha, seejärel pakiti mind hoolikalt taksosse ja sõidutati mööda Pariisi sinna-tänna ringi, et ma jumala eest suunataju kaotaksin. Kui me lõpuks enne üheksat Clichy väljakule jõudsime, hakkas mulle tunduma, et ma tean, kuhu me suundume, aga ega ma ei arvanudki sihtkohta kindlalt ära enne, kui takso suunatule sisse lülitas ja punasele vaibale keeras. Ja kus siis hakkas pihta. Üks poiss jooksis vihmavarjuga autoukse juurde, siis ulatati mulle käsi. Edasi anti juba igast suunast kingitusi - siit brošüür, sealt kotike, kolmandast kohast sooviti jakike võtta. DH jõudis mulle vaikselt kõrva öelda, et mul ei ole soovitatav selles kohas üksinda ühtegi sammu teha, nii et ärgu ma liigutagu. Täpselt kaks sekundit hiljem võttis ta mul aga küünarnukist ning meid eskorditi nelja frakis töötaja vahel muinasjutulisse detailirohkesse ruumi, mille hämarast punakuldsest sädelusest me siis uudishimulike pilkude saatel uhkelt läbi sammusime. Suurepärase vaatega erarõdul ootas meid valge linaga laud, mis oli juba kinke täis. Ootas ka valgete kinnastega noormees šampanjapudeliga. Ja järgmised tunnid möödusid täiesti roosasulises eufoorias, mis oli lihtsalt viimseni täiuslik. Ma ei olnud selles kohas veel kunagi käinud - olin küll proovinud, ent see ei olnud kunagi võimalikuks osutunud. Lisaks oli mul nendest luhtunud katsetest jäänud mulje, et see on nii turistlik paik, et see pole külastust väärtki. Ent nüüd korraldati mulle - tõsi küll, minu isikuga seotud suurejoonelise luiskeloo tõttu - selline vastuvõtt, et kui see mulle meelde tuleb, ulatub mu naeratus taas umbes täpselt tähtedeni. Ja millised emotsioonid! Turiste oli palju, jah, aga kvaliteedis ei ole sellele vaatamata järeleandmisi tehtud. Ooo... Ooo... Ooo... Ja mina ei olnudki seal veel käinud! Ja ma ei tahtnudki sinna väga minna! Kuidas ma sain nii väga eksida??? Ooo... Ooo... Ooo... Meist tehti pilti, toodi kotiga veel kingitusi, maitre d'hotel tuli isiklikult tervitama, makroonid olid paremad kui Ladurée omad ja... Ooo... Seal tahtsin ma küll korrata Fausti sõnu "oh ilus hetk, oh viibi veel".

Ja ega sellega ei olnud muinasjutt veel läbi. Sulgemisajal eskorditi mind pärast väärikat ooteaega läbi rahvasumma punaselt vaibalt taas taksosse ning me jõudsime pisut enne südaööd restorani, kus ootas juhuse tahtel meie ees lauda näitamist Prantsusmaa muusika üks endisi suurkujusid Jean-Jacques Debout. Inimene, kelle kirjutatud laule on laulnud Dalida ja Johnny Hallyday, inimene, kelle laule oskan isegi mina laulda, inimene, kes tundis isiklikult Edith Piafi ja Mistinguetti ja kes on abielus Chantal Goyaga. DH tundis ta loomulikult ära, meil oli õnne süüa härra kõrvallauas ning õhtu lõpuks olid härrad nii sügavas vestluses, et kolm tundi hiljem lahkusime me restoranist mösjöö telefoninumbriga. No juhuks, kui me tahaks lähima kolme kuu jooksul temaga veel maailma asju ja muusikat arutada. Lähima kolme kuu jooksul, sest kuna ta on kopsuvähki suremas, ei ole talle selles maailmas enam palju aega antud...

Kas te saate aru, milline õhtu? Milline muinasjutt. Ja see on minu elu! Päriselt, minu elu! Ei ole film. Ei ole väljamõeldis. Ah... Millised sõbrad! Muinasjutt, ma ütlen!