teisipäev, 30. märts 2010
esmaspäev, 29. märts 2010
Kairo lennujaamast, lastega lendamisest ja kummalistest eestlastest
Oeh, tanane oo oli triangel. Ma pole saarast kaost ja korralagedust uheski lennujaamas veel nainud, mis tana oosel Kairos valitses. Asi selles koik, et puhapaeval keerati Euroopas kella, aga Egiptus on juba ammu suveajale ule lainud. Noh, kui me lennuki valjumise kellaaegu kinnitasime (kolm korda helistasime, et ule kusida), oeldi, et mis siis, et pileti peal on 2.10, tegelikult laheb 3.10. Noh, meie vaga ei uskunud ja hakkasime lennujaama minema ikka korraliku varuga. Noh, aga tee peal oli uks suur veoauto, mis vedas enda seljas mingit koppa voi kraanahakatist, umber kainud ja viierajalisest kiirteest oli tanu sellele lahti ainult kaks rida. Istusime tukk aega ummikus, aga joudsime ikka enne uhte lennujaama, motlesime ise veel, et kull meil aega on. Aga nii kui me esimesest turvakontrollist labi olime, sattus muidugi nii, et me valisime koige aeglasemalt liikuvama jarjekorra ja selleks ajaks, kui meile oli selgeks saanud, et see jarjekord uldse ei liigugi, olid ulejaanud jarjekorrad ka koik umbes (koigile oli telefonitsi oeldud, et lennuk valjub tund hiljem, aga tegelikult avastasid koik lennujaamas, et oige aeg on ikka 2.10) ja tagatipuks piletivaljastussusteem streikis ja teenindajad ei osanud sellega midagi peale hakata.
Oh jah. Saime lopuks siis kolmveerand kaks pardakaardid. Selleks ajaks oli ilmselge, et lennuk kell 2.10 siiski valjuda ei saa, liiga palju inimesi oli veel jarjekorras, aga kiire oli varavasse jouda ju ikka ja loputud turvatootajad muudkui kiirustasid veel takka - aga arvake ara, kas varavas oli ka loputu saba ja tunglemine ja jarts ja ootamine voi mitte? Ma parast nii needsin ennast, ma oleks joudnud vabalt kohvi ara osta ja sappa tagasi minna, aga no ei julenud ju ka pariselt...
No varavas siis... hakati inimesi bussidesse laskma. Topiti uks buss tais. Oodati kumme minutit. Buss ei liikunud kuskile. Tehti uksed uuesti lahti. Kasti inimestel valja minna ja teise bussi astuda. See buss soitis tuhjalt minema. Inimesed ootasid teises bussis kumme minutit. Neli bussi soitis tuhjalt terminali ette ja tuhjalt sealt minema ka. Nii. Lopuks saime meie ka bussi ja lennuki juurde. Mingil kummalisel pohjusel otsustati siis, et reisijad istekohtadel 20 ja edasi peaksid minema sisse lennuki eesuksest, samas kui eespool kahekumnendat rida istuvad inimesed peaksid minema sisse lennuki tagauksest. See paadis tohutu vastasseisuga umbes 19-20 pingirea kohal - keegi ei saanud enam edasi ega tagasi ja akrobaatikat tehti nii, et uhel hetkel lihtsalt koik need, kel oli onnestunud oma kohtadele jouda, lihtsalt hakkasid poolhusteeriliselt olukorra naeruvaarsuse peale naerma.
Ja siis istus minu korvale mingi egiptuse paar, kellel oli sules nii pooleteiseaastane tudruk. See titt rookis kui ratta peal pool lendu - ja kusjuures mitte valust ega mingist hadast, oh ei. Ta oli hullult roomus ja suu oli tal korvuni kogu aeg, aga siis uhel hetkel lihtsalt pistis huilgama nagu porsas aia vahel. Siis jai jalle vait ja vaatas naerul naoga ringi, aga kahe minuti parast jalle undas... Vanemad ei keelanud kah ja uleuldse. No hurraa. Nii vaikestega lendamisele tuleks tosised reeglid peale panna voi teha peredele eraldi klass voi midagi... Taiesti kohutav on kuulata kellegi loputut lougamist - ja eriti siis, kui ise hirmus vasinud oled ja tahaks rahus olla voi magada. Ma saan aru, et vanematele on lapsega randamine ka narvesoov ja raske ja puha, aga voora tite undamist kuulata on veel palju tuutum kui enda lapse oma, arvan ma. Ja viimasel ajal on mulle alati saarased just ette, taha voi korvale sattunud. Nuud Tallinnast Prahasse lennates oli mu selja taga uks laps, keda ema kogu aeg ules mu seljatoe peale upitas, kust see jompsikas siis peotaie juukseid mul korraga valja tombas. Ja uks koige katastroofilisem kord oli siis, kui mu selja taga istus umbes neljane jompsikas, kes kogu lennu jooksul jalgadega vastu oma esiistet tagus ja sihtis oma jalad tapselt sinna seljatoe ja istmepadja vahele, kust mu ahter tema tossuotsi vaga teravalt tundis ja mind tonksiti niimoodi kolm tundi. Isegi sòògiajal. Ma kull uritasin teha lapse isale selgeks, et kaskigu poisil see ara lopetada, aga isal oli paris poogen... Oh jah...
No igatahes, eluga joudsime me siiski Prahasse ja nuud on aeg ka peaaegu parajaks tehtud, tunni aja parast peaks teoreetiliselt hakkama lennukisse saama. Tanu taevale, siin C ja D terminalis on selline hea internetikohvik, mida asjatundmatu hing kuidagi margata ei oska, nii et siin on alati arvutid vabad ja tana pole siia enam kui kahe tunni jooksul uhtegi hingelist eksinud. Minul on hea meel - pakilisemad kirjad on vastatud saanud ja aeg ka samas parajaks tehtud... Hurraa.
Hasti, aga eks ma siis nuud lahen ja otsin oma kummalise seltskonna jalle ules. Monikord on mul kull eestlaste parast piinlik - ja seda eelkoige suhtumise ja rahakusimuste parast... Eile kaisime Niiluse ohtusoogikruiisil ja seal tehakse ju showd. Vaga hasti tantsiti ja tantsijad ja band kogu aeg kutsusid vaatajaid ules plaksutama. Kogu saal plaksutas ja nautis, aga ainsad, kes istusid kui kivikujud, olid eestlased. Ja siis toodi neile arve, kus oli kirjas, et jook on nii ja nii palju ja maksud juurde 12% on nii ja nii palju. Nemad muidugi maksid ainult joogi hinna, jattes maksud ja kogusumma uldse vaatamata. Kui ma siis hatta sattunud kelneritele appi laksin, olid meie omad veel pahased ka, aga et miks nad siis naitavad tseki peal, et joogi hind on see, kui sellele veel mingid maksud lisanduvad. Uhesonaga, nad tegid sellest, et kokkuvottes tuli neil umbes 10 krooni rohkem maksta, piinliku intsidendi ja tegid nagusid seal kovasti, jootrahast ei maksa raakidagi... No toesti, habi hakkas. Eriti sellisel maal, kus tegelikult peenraha pillutakse siia-sinna ja jootrahagi antakse koigile. Ja uleuldse nagi tsekk valja nagu ikka: rida joogi nimega, selle all rida, et maksud nii palju, selle all kriips ja koige all suurelt ja rasvaselt kogusumma. Selle peale andis ikka tulla, et maksta tseki algusest uks rida ara ja teist mitte... :D.
Uleuldises plaanis hakkasid nad reisi lopuks uksteisega ja minuga ikka natuke rohkem suhtlema ka.ja sulasid pisut ules, kuigi ma juba kahtlustasin, et ma ei hakkagi neist kunagi aru saama. Moosese mae otsas, mille raskused alati uhendavad, kaisid peale koige noorema tudruku koik ara ja parast seda oli,juba toeliselt uhtsust tunda. Isegi too 77-aastane proua kais tipus ara... On ikka sindrima kova tegija see madaam! Palju arksam ja elavam ja sportlikum kui nii monigi temast poole noorem olev hing. Muidugi, tema tegi mae otsas ka skandaali, sest uks beduiin peaaegu taris ta poolest maest ules, aga parast keeldus naine talle maksmast. Lopuks vist teised reisilised utlesid ise, et nad maksavad vanaproua eest siis ise, sest neil oli piinlik, aga selleks ajaks oli too beduiin ka nii puha viha tais olnud, et olla minema puhkinud kui punane kurat ja jaljetult kadunud... Oh jah.
Hasti, aga nuud on nii, et poole tunni parast algab pardaleminek ja ma kaon.
Pakaa,
M.
neljapäev, 25. märts 2010
Egiptimaal
Sattus kuidagi rohkem aega olema ja hotelli on vahepeal isegi arvutinurgake tekkinud, mille hinnad suhteliselt moistlikud on, nii et motlesin ules tahendada, et selle reisi jooksul on mul onnestunud uks vaga age uus asi ara proovida: eile kaisin nimelt sukeldumas. Sellest on mul agedaid veealuseid pilte ka, aga no need peavad kannatama, kuni koju jouan. Aga hirmus vahva oli, esimene sukeldumine laks suureparaselt, teise korra ajal hakkas uks korv koledat valu tegema ja enne laks kumme minutit aega, kui selle korda sain. Parast kull krobises teine... tegelikult krobiseb pisut praeguseni valja, aga vahemalt ma jalle kuulen. Ja oi, ma pean vist sukeldumiskursustele minema, see oli vaga vahva.
Grupp... on selline imelik. Midagi nad ei kuule, kunagi nad ei kuula, millegi vastu nad huvi ei tunne, naljade peale ei naera, suhelda ei taha ja kui midagi uldse kusivad, kusivad selliseid asju, mille peale ikka annab tulla... ja kui ma siis neile vastused otsin voi suunan nad kuhugi, kust vastust saada, siis nad utlevad, et ei, ma niisama kusisin, ega mind tegelikult ei huvitagi. No umbes, et palju selles lennukis, millega me tuleme, kohti on - kuigi see on iseenesest tegelikult taiesti normaalne kusimus, mul uhtegi sihukest ei tule praegu pahegi, mis mind on pannud kulmu kergitama. No igatahes, ma siis vastasin, et umbes 130, aga selle peale vaadati mulle tuhjal pilgul otsa. Ma siis koukisin juba ara pandud pileti valja, vaatasin lennukimargi valja ja utlesin, et margi jargi otsustades on sellistes 126-136 kohta... Ja selle peale oeldi, et oi, ega ma tegelt nii tapselt tahtnudki teada, ma niisama kusisin. Hindadega sama lugu, kogu aeg kasivad mul kusida millegi hindu... ja te ju teate kull, mis siis juhtub, kui siin kellegi kauba kohta hinda kusida... Ei saagi nimelt sellest muujast lahti, tuleb voi lennujaamani kaasa ja poeb kohvrisse. Hada ja viletsust. Ja ma pean iga asja vahemalt triljon korda utlema... ja siis tulevad lopuks koik ikka ukshaaval kusima, et kuidas selle kateratikaardiga siis oligi. Oeh... ja uhed kardavad koiksugu haigusi, et paljajalu tuli snorgeldamislaeva tekil kaia, et sealt saab ju seened. Ja snorgeldamisvarustus polnud desinfitseeritud, et loodetavasti sealt haigusi ei saa. Ja seda ja teist ja kaheksandat.
Ja mind on alati pannud imestama, miks koik arvavad, et mind vaga huvitab, kui tihti nad kakal kaivad... Koikide reiside peaaegu koik reisijad arvavad suht eranditult, et nende potiteemad on vaga haaravad. Selles mottes, et koht pole kellelgi lahti olnud, seda on nad isekeskis arutanud vahemalt kakskummend korda. Aga uks vanaproua haaras mul teise reisipaeva hommikul noudlikult varrukast ja seletas vahemalt veerand tundi, et temal on koht kinni ja et ta juba terve kilo aprikoose ara soonud, aga ikka pole potil kainud. Ma kuulasin muidugi viisakalt ja momisesin kaasa, aga kui ma korraks otsivalt ringi vaatasin, kas buss on tulnud, siis sain veel noudlikuma tou ja kohe tommati mind jalle fuusiliselt talle otsa vaatama ja kuulama... Oh jah. Ja ei ta kuulanud seda, et alles teine reisipaeva hommik, mis reisikohukinnisusest saab juttu olla... Ja uleuldse, kui ma utlesin, et mul on ainult soetabletid kaasas, oli ta varmalt valmis need ka kohe pintsli pistma...
Seekord on igasugused jaburad inimesed kohapeal ka kaasas. Tavaliselt tunnen ma igal pool kohalikke giide juba ammu ja enam-vahem samad inimesed on kaasas. Nuud on Luxori erandiga koik teised olnud. Kairos oli uks tore tudruk, aga kui ma talle peapesu tegin, et ta pool tundi hiljaks jai ja jargmisel paeval ka 10 minutit hilines, siis ta nii solvus, et temaga vist on labisaamine nuud untsus. Siis on mingi sult poiss, sihuke paks ja vodisev ja ilma igasuguse motlemisvoimeta. Ma kohe jalestan, kuidas paksud suldid poisid oma kae sulle niimoodi pihku lajatavad, et kohe kogu kehaga tuleb pingutada, et seda ulal hoida ja veel raputada ka. Ja tana oli mingi nuubia poiss, sihuke muidu paris nunnu teine, aga ma nuud ei tea... Et veider...
Aga no mida ikka, mul on ainult 10 minutit veel netiaega, ma vaatan oma meilid ka nuud ule. Homme korbesse ja beduiinide juurde.
M.
neljapäev, 18. märts 2010
Kes tahaks tulla kõrbereisule??? 3-11 aprill. Väga kiire.
Siit saab kirjeldust lugeda. Siit saab muidu lugeda. Igavesti vinge loodusreis on. Ja pärast saab poolteist päeva Hurghadas ujuda ja päevitada ja puhata. Väga kiire on!
teisipäev, 16. märts 2010
Ööpilte Malist III - Dogonimaa
Olgem ausad, Dogonimaale ma eriti keskendunud ei olnud, seetõttu olid mu ootused mõnevõrra hägusemad kui muude Mali piirkondade osas - ja seetõttu olen ma sellest nüüd tänu seal järsku saadud positiivsele emotsioonile Dogonimaast hullus vaimustuses. Kuigi mulle meeldis lõppkokkuvõttes siiski Timbuktu ja Põhja-Mali eluviis ja ümbruskond rohkem. Aga no olgu peale.
Maastik muutus kardinaalselt. Teed ei olnud ka enam eriti suremad asjad - kuna ma istusin džiibi tagumise ratta peal ja lendasin sealt igast kivist üle sõites peaga vastu lage, jõudsin ma Dogonimaale valutava peaga ja süda oli ka nii paha, et anna olla. Hämmastav... mitte kunagi oma teadliku elu jooksul ei ole mul üheski sõiduvahendis süda pahaks läinud, aga näete... kõik jõuab kord kätte. Tegelikult peaksin ma ju hämmastunud olema, et ülejäänud Malis nii korralik maantee oli.
Juhin tähelepanu, et puuvõrade taga kesk kaljuseina on maa ja taeva vahele ehitatud dogonite küla
Seesama paistab siit lillede tagant ka
Kuna eelmisel päeval saime me autos peksa ja tagumikud olid kõigil üsna kanged, otsustasime me sellel päeval, et autosse ei istu. Dogonimaa külad on üksteisest keskmiselt viie kilomeetri kaugusel, nii me siis vantsisimegi nende vahel, turnisime astangut mööda ja marssisime 48-kraadises kuumuses kilomeetrite kaupa mööda poolkõrbe...
See astang seal on põhimõtteliselt püstloodis kaljusein, mille ülal ääres on külad, all ääres on külad ja mille keskel on ka külad. Kaljuseinal on kõrgust ütleme... 500 meetrit. Ja naised käivad sealt igapäevaselt üles-alla haokoormate ja veega. Hingematvalt ilus, tuleb tunnistada. Siin olen ma juba peaaegu alla jõudnud...
Seda oli üsna jube vaadata, isegi need naised hoidsid kümne küünega kaljuseinast kinni, kui alla läksid. Ja nemad käivad seal iga päev viis korda. Kui me aga ise hakkasime turnima, polnudki nii hull.
Dogoni maskid suveniiripoes
Külatanum. Küla nimi vist oli Teli.
Teli küla mošee. Need on neil nii vahvad!!! Nagu liivalossid rannas...
See on seal keset kaljuseina olevas külas... Suurelt jaolt on nüüd tühjaks jäänud need hooned, inimesed on läinud lihtsama vastupanu teed. Aga need sellised kunkud olid kõik nende sahvrid...
Ega see turnimine seal päriselt ohutu ei olnud. Aga väga lõbus!!! Väääääga tore, kui ei ole rohelisi EXIT-märke ja ajuvabasid ameeriklastest turiste.
Keegi oli külale kanala ehitamiseks raha annetanud ja kohe pandi püsti tänutantsulka...
Seal taga see kolmnurkse mütsiga on meie A ja ülejäänud kamba näol on tegu tema perekonnaga. Korra ööbisime me tema kodukülas tema kodu kõrval ja siis ta viis meid hommikul oma missuse ja lastekarjaga kohtuma. Tal oli neid "kõigest viis" (aga jõuab veel).
Ühes külas oli kirik ka. Uks oli lukus, aga aknast nägi sisse küll. Täitsa kiriku moodi oli kohe...
Kõiki neegreid kutsusime me seal öödeks, sest pimedas neid lihtsalt absoluutselt näha polnud - kui nad just ei naernud, siis olid hammashelkurid näha. Aga isegi keset päist päeva, kui valges päikese käes tahtsid mõnda murjamilapsukest kaadrisse saada, pani aparaat automaatselt välgu peale, sest nad nii pimedad olid :-D. Ja isegi kitsed olid neil ööd...
Ilus sahvriplatsike
Jänesemask ilmub külatanumat mööda meile dogoni maskitantsu esitama
Tänu sellele, et meie maskitantsu tellisime, oli kohe kogu küla parajasti mittetöötavatel isenditel lõbu laialt
Dogonimaalt lahkudes jäi me üks auto liivadüüni kinni ja nii me selle sinna jätsimegi, hakkasime aga astuma...
Oh, ühes kohas sattusime me tunnistama maailma esimest Tour de Malit. Juhtgrupp põrutas just mööda, üks üksik mahajääja jäi kaadrisse...
Sellised korvid ostsime ühest lõunasöögipeatusest. Ja meie A ei saanud kuidagi aru, miks meie neid pea peal kanda ei oska. Ta siis näitas ette, kui lihtne see on.
Pesupäev Ségous.
Ségou-Koro esimene mošee
Reisi viimasel päeval õnnestus meil mangopuude vahelt siiski ka päikesetõusu näha. Hoolimata kõikidest senistest katsetest oli päike tõusnud säärases tolmupilves, et seda enne kuidagi näha polnud, kui ta juba kõrgel taevas välja ilmus.
Astusime ühte peresse sisse sheavõid ostma
Siin parajasti kuumutati sheapähkleid
Ja siin keedeti kuumutatud pähklitest võid välja
Rahvusmuuseum üllatas mind. Hoovi peal oli lavastatud isegi pildikesi Mali igapäevaelust, samas kui kollektsioon oli väga huvitav ja hoone üleni korras.
Turul oli arvutult sääraseid lette, kust sai osta kellegi kolpasid, kellegi sabasid, kellegi jalgu ja varbaid ja muud säärast, et nendest siis nõiajooki keeta.
Ja nüüd aitab. Õhtupoole saan ilmutatud filmid ka kätte, ehk leian sealt midagi lisada.
Aga Mali on paradiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis :)
Tellimine:
Postitused (Atom)





