Maailma parim paneeriretsept (paneer tikka masala)

Mmm. Iga kord, kui ma paneeri peale mõtlen, läheb mul suu vesiseks. Ausalt. Ma tõin Berliinist kaks pakki paneeri kaasa, mõlemad kamakad on päris suured ka. Sealt saab päris mitu head kõhutäit ja need pakid säilivad suisa maikuuni. Ma nüüd mõtlen ja planeerin ja vesistan, millal ma need pannile löön. Mmm, ühest püüan teha samasugust rooga (paneer tikka masala), mis William meile Berliinis valmis kokkas; teisest tahan teha paneer butter masalat, mis on ka hea. Olen mõlemat Indias arutul hulgal sisse ahminud. Armastan :)!

Lühitutvustuseks olgu öeldud, et paneer on värske India juust, mis meenutab tekstuurilt ja kontsistentsilt pisut tofut, aga on oluliselt parema maitsega. Tal päriselt ON oma maitse ja see on väga hea, selline mahe ja mõnus. Teda saab grillida, praadida, küpsetada, toorelt kastmesse panna, marineerida, friteerida jne jne jne. Igatepidi on hea. Ainult siinkandis pole ma teda poes tõesti müügil näinud. Ma pole küll ekstra mingit India supermarketit välja otsinud, eks, aga tavalistes poodides seda pole. Teoreetiliselt saab seda ka ise teha, aga nii palju pole mul viitsimist.
OK, aga räägime retseptist. See, mis mul keele alla viis ja mida ma kavatsen järgmisel nädalavahetusel proovida, on PANEER TIKKA MASALA (Guugel näitab ilusaid pilte ka). Alguses otsisin ma netist lihtsalt märksõnu "marineeritud paneer pähklikastmes", aga nii ei leidnud ma ühtegi õigena tunduvat retsepti, seetõttu palusin Hellel mulle nende oma üles kribada. Sealt nägin roa päris nime ning paneer tikka masala nime all guugeldades leiate kindlasti triljon alternatiivset retsepti ka. Alljärgnev on aga järeleproovitult ülihea. Selleks on vaja järgmisi asju:

Paneer

Kaste:
     2 sl selgindatud võid või mingit õli
     väiksemapoolne punane sibul
     15 toorest India pähklit
     2 sl tomatipastat
     0,5 tl kurkumit
     0,5 tl garam masala vürtsisegu
     0,5 tl soola
     0,5 tl Cayenne'i pipart

Marinaad:
     2 sl maitsestamata jogurtit
     2 sl värsket hakitud koriandrit
     1 sl ingveripastat
     1 sl küüslaugupastat
     1/4 tl Cayenne'i pipart
     1 tl jahvatatud magusat punast pipart
     1 tl soola
     1 tl garam masala vürtsisegu

Kõigepealt lõika paneer kuubikuteks või kangideks. Kuubikutega on ehk parem, tee näiteks nii 3x3 cm suurused kuubikud. Pane need ahjuvormi. Sega kõikidest loetletud asjadest kokku marinaad ja vala see juustukuubikutele peale, nii et need kõik oleksid sellega vähemalt koos (kui mitte kaetud). Jäta külmkappi maitsestuma - ilmselt on optimaalne aeg ca paar tundi.

Kastme tegemiseks võtad selgindatud või või õli (selgindatud või annab hea maitsenüansi, aga seda võib raske leida olla), ajad selle pannil kuumaks ja lisad peeneks hakitud punase sibula ja hakitud India pähklid. Praed need õrnalt kuldseks, lisad tomatipasta, kurkumi, Cayenne'i pipra ja soola. Minut hiljem lisad pool klaasi vett ja segad kõik ära. Siis on vaja see ära püreestada - ilmselt kõige mugavam on seda teha blenderis. Püree läheb siiski kõik kohe pannile tagasi ja blenderikaussi valad pool klaasi vett, loksutad ja valad seejärel püreejäänused ka pannile. Lisad garam masala ja kaste on valmis.

Marineeritud paneeri võiks ideaalis grillida. Kraabi ainult marinaad ka talle peale. See on paks ja seda on ka üsna vähe, nii et see ei tohiks asja väga plögaseks ajada. Grillida võiks ütleme 10-15 minutit, vahepeal tuleks juustu iga natukese aja takka keerata. Samas võib ta aga ka lihtsalt ahju panna või pannil praadida. Kui paneer on küps, paned selle kastme sisse pannile ja lased 5 minutit podiseda. Ja siis keedad riisi kõrvale, tõstad paneeri taldrikusse, valad kastme peale ja sööd kõrvale India leiba. Tulemus on täiesti taevalik!

Head vesistamist!
M.

Ah õige, ma käisin ju Indias

Chennai-Madras. Täiesti tavaline ja mõttetult kaootiline India suurlinn. 

Madrase kõige tegijam muuseum. Väljast näeb välja igati uhke, täitsa Royal Albert Hall kohe. 

Seest aga on muuseum selline, et seal võib end herneks naerda. Isegi Siberi sügavustes olevad iidsed nõukaaegsed muuseumid on korralikumad. Eksponaatidel olid valed nimed, eksponaatideks olid üldse paljuski kipsist tehtud asjad - zooloogia osakonnas näiteks kipsist jaanalinnud jne. Noh, mõne ukse ette olid langenud vineertahvlid ja ruumides lendasid ringi nahkhiired, sest elektri kokkuhoiu nimel hoiti eksponaate pimedas. Kui mõni külastaja nähtavale ilmus, pandi tuli põlema - ja kustutati uuesti ära, kui külastaja järgmisesse saali edasi läks. 

Üks tundmatu tempel Tanjore lähedal. Selle juures tegime me täiesti ekspromtpeatuse, sellepärast ei tea ka nime. 

Madurai suur tempel. Need tornid on templimüüri väravad ehk gopuramid. On ikka lahmakas, ah?

Madurai tempel oli küll uhke. Neid värvilisi muinasjutulisi figuure oli seal kokku vist küll miljoneid. 

Pondicherry. Endise prantsuse kolooniana on Pondicherry mõnevõrra omanäolisem ja kolonialismihõngulisem kui ülejäänud India linnad. Siin on päriselt äratuntavad prantsuse kvartalid, siinsetel politseinikel on prantsusepärane vormimüts, tänavasildid on prantsuse keeles (kui neid üldse on) ja mõned jõmpsikad räägivad kohutavalt hirmsa aktsendiga ka prantsuse keelt. Mulle väga meeldis Pondicherry. Kogu reisi peale oli see ilmselt Kochi järel ägeduselt teine linn. Ahjaa, ja Pondys oli ka imeline Auroville ehk siis fantastiline hipilinnak, kus valged lulli löövad ja rohelisi maailmapäästmise mõtteid mõlgutavad. See on täiesti utoopiline, googeldage Auroville'i ja vaadake pilte, nad on endale ulmelise kuldmuna ehitanud ja kogu see asi meenutab mingit kahtlast päikesekummardajate sekti linna. Mul endal jäid ainult kahjuks seal pildid tegemata. 

Pondy promenaadil on palju pudipadimüüjaid.

Vanast majakast on saanud Pondy eriterritooriumi rahandusministeerium. 

Poja...

...ja emme

See oli nii armas, kuidas too vandu ei tahtnud kohe üldse pesema minna. Ajas jalad vastu nagu mu endine kuts siis, kui me loomaarsti ukse juurde jõudsime. 

Looduslik dušš: kui pesema lähed, võta elevant kaasa.

Kathakali pantomiimteater. See härrasmees kehastab praegu võluvat naisdeemonit, kes võttis endale eesmärgiks väikese vastsündinud Krishna ära tappa. Ta käis läbi kõik perekonnad, kus oli väikeseid lapsi, tuvastas Krishna, saatis tolle perekonna midagi tegema, määris oma rinna mürgiga ja tahtis Krishnat tissitades ära mürgitada. Aga selgus, et Krishna oli juba titena võimas jumal, ta ei imenudki deemoni rinda, vaid hammustas seda ja deemon suri ära. Selline lugu siis...

See pilt on järgmise foto konteksti tutvustamiseks.

Paatmajad, millega Kerala sisevetel puhatakse. 

Vesi on soolane, muide. Mis ei takista kohalikke sellega näiteks hambaid pesemast.

Ujumas käivad ainult mehed. Naised seisavad täies riides olles põlvini vees ja kui vahune laine nad märjaks lööb, on kõva kilkamist kui palju. 

Mehed olid seevastu kõik nagu kaheteistaastased ülemeelikud jõnglased. Enamasti jooksid nad ringi ja viskasid üksteisele vimkasid. Umbes triljon tüüpi mängis kogu aeg rannas palli. Ujujaid oli nendegi seas vähe. 

Kovalamis oli üks imetore kohvik, kus tehti fantastilisi friteeritud banaane ja õlut serveeriti lauajala varjus ning läbipaistmatutes kohvitopsides õlut, sest kohvikul polnud alkomüügiluba. See on kuskil seal valguslaigus peidus...

Tore siis, et Indias lubatakse nii lahkelt ka India ruupiates maksta!

Lõunasöök. Tähendab, eri kastmeplönne pandi banaanilehele ritta vähemalt kena tosin, aga ma tahtsin juba sööma hakata ning ei mallanud oodata. Lüpsikute moodi toopidest tõsteti igaühele kulbiga eri kastmed ritta, keskele pandi hiigelkuhi riisi ja sellele kallati sulavõid peale. Nämm-nämm. 

Kathakali pantomiimteater

Kathakali on üks omapärane asi - nime poolest tants, aga tegelikult pantomiim, mille abil jutustatakse lugusid, mis on kirja pandud "Mahabharatas" või "Ramayanas". Etenduse jooksul ei öelda ühtegi sõna ja kasutatakse väljakujunenud viipekeelt - asjatundjad saavad kõigest hästi aru, aga suvalised pealtvaatajad peavad ise katsuma asjale pihta saada. Edu!

Järgmine projekt: jõulud

Ometi jõudsin koju tagasi. Küll mul on hea meel. Ma ei taha nüüd kohe tükk aega jälle Indiasse minna. Reis ei läinud ju iseenesest halvasti ja rahvas oli mul ka tore, aga kõikide teiste riikidega võrreldes on Indias seos asjade hinna ja kvaliteedi või siis närvikulu ja rabelemise tulemuslikkuse vahel tõeliselt madal. Igal pool mujal peetakse üldiselt kokkulepetest lugu ja täidetakse neid; Indias tuleb aga päev otsa õiendada ja nuiata, et kokkulepitud päevasest programmist kinni peetaks. Ma pidin sedagi kakskümmend korda eri  hääletoonil ütlema, millise monumendi juurde ma tahan järgmiseks saada - alustasin küsival toonil, et kas nii sobib, edasi läksin üle argumenteerivale, miks nii peab, siis jäärapäisele, seejärel ähvardavale ning lõpuks karjuvale. Ainult selleks, et saada punktist A punkti B!!! Aga päeva jooksul oli meil ju vaja ära vaadata õige mitu kohta, eks. Ptüi, ja see, kuidas nad üldse ei mõtle, vaid lubavad sulle seda, mida sa kuulda tahad, käib mulle ka närvidele. Nende jaoks ei ole lubamine ja lubaduse täitmine kuidagi omavahel seotud, nad lubavad kuu ka taevast alla tuua (ja kõige nõmedam on see, et mõnikord lubavad nad väga veenvalt, nii et ma jään uskuma), aga kui selle jaoks kokkulepitud aeg kätte jõuab, siis hakkavad nad puiklema, ümber mõtlema ja topakaid asendusvariante pakkuma. Noh, näiteks kruusakivi, mille nad väidavad olevat kuu pealt kukkunud. (Ja see uus partnerfirma oli muidu isegi kümme korda parem ning usaldusväärsem kui eelmine :-D).

Teate, milline kohalik giid mul oli? Läksime temaga muuseumi skulptuuriparki. Peale vaadates oli kohe selge, et seal puude vilus on 16-17. sajandi templireljeefid, aga tema teatas, et need on kahe miljoni aasta vanused puuskulptuurid, mis on ära kivistunud - ja eelnevalt olid need veel elusad jumalad, kes siis umbes vist ära puitusid. No ausõna noh...!

Aga hästi, ma nüüd katsun maha rahuneda ja India mõneks ajaks ära unustada. Kiired ajad on ees. Eile õhtul tähistasime emme sünnipäeva, terve tänase hommikupooliku koostasin aga ühte dokumendipakki, mis pidi võimalikult ruttu posti minema. Igasuguseid ülesandeid muudkui kuhjub: järjekordsed vaktsineerimised, jõulupeod, saatmist ootavad lepingud, paar tõlketööd ja sada muud asja. Mulle tundub, et esimest korda elus ei jõuagi ma enne jõule piparkookide küpsetamiseni. VIST. Aga võib-olla jõuan ka, kust see jõulutunne muidu tulema peaks.

No enivei, tšaupakaa praegu. Ma lähen sepistama - nagu öeldud, triljon rauda on tules.
Kunagi riputan paar pilti ka üles.
M. 

Issand, anna kannatust!

Kui mul tekib jargmine kord tahtmine Indiasse tulla, siis palun, meenutage mulle, et see pole siiski paris minu maa :).

Homme saab koju, hurraa!

M.

Kovalam

Paar viimast paeva on olnud suureparased: paatmajaga Kerala sisevetel seilamine on kohutavalt nauditav (ehkki ilma konditsioneerita magamine oli kull hirmus) ja Kovalam on ka nunnu. See on uskumatult tilluke, siinsed lained on meetrised, kookospalmid kiiguvad tuule kaes ja hotellis on moistlikud inimesed. Muuhulgas teavad nad seda, mis on papad - ja utlevad kohe ara, mis toidud neil valmis on, mitte ei kinnita, et neil on koike, aga kui tellima hakata, selgub, et neil on ikka ainult tapselt kolm asja :). Nad ei unusta wake-up calli, nad toovad tuppa terve SUURE rulli vetsupaberit ja on uldse usna krapsakad. Sellises Indias voiks ju idee poolest veel mone paeva veeta, aga uleuldises plaanis on mul siinsest hullumajast nii koriauguni, et ma tahaks vaga juba kulma, halli ja ratsionaalsesse Eestisse tagasi. Kui seda India huumorit liiga palju saab, siis ma vaga enam ei jaksa selle koige ule naerda, eks. Vagisi tekib kihk monele jobu juttu ajavale tuutule muugimees-paevavargale virutada ja teed blokeerivat tuktukki tagant lukata. Onneks soidamegi juba homme Delhisse, nii et lopp paistab. Juhhuu...

Tana hommikul vedelesin rannal - olin just ujumast tulnud ja kuivatasin end paikese kaes. Siis ilmus minu juurde uks blondeeritud juustega suur valge naine. Valgeid naisi on kogu Kovalami peale ainult paar tukki, nii et meiega kaiakse pidevalt pilti tegemas - kohalikud naised tulevad randa terve kambaga, lahevad siis oma sarides pahkluudest saadik vette, hoiavad uksteisel kramplikult katest ja teevad uih, kui laine polvini loob. See aga tahendab, et liiva sees puherdavad (nemad kardavad ka laineid, nii et nad on ka pahkluudeni vees ja loobivad uksteist marja liivaga) mustad mehed on enamuse ajast silmailust ilma jaetud ja seetottu tormavadki nad valgeid BIKIINIDES naisi nahes meie korval poseerima (sh viledega vetelpaastjad, kes kogunevad viiekesti troppi, kui moni valge bikiinitar ujuma laheb - ning kus nad siis kukuvad end tahtsaks tegema ja vilistama. Pohimotteliselt lehvitavad nad sulle iga kahe laine takka punase lipukesega, et sa kaks sammu kuskile suunas astuksid, hirmtuutu). Igatahes, selle murjamite hordi sees tekitab teise kahvanao nagemine toelise kuunarnukitunde ja niisiis palus see daam mul oma platusid valvata - ju need olid guccid-versaced. (Parlikeed ei julgenud ta ujuma minnes siiski kaelast votta, ehkki lained on siin nii tugevad, et minul viisid need peast juuksekummi ja oleksid ka puksid jalast votnud, kui ma poleks neid viimasel hetkel kinni krabanud).

Platude valvamine on igati suutu palve, nii et loomulikult olin ma sellega nous. Aga sellega asi ei loppenud. Kui proua tagasi tuli, tahtis ta kangesti teise valge naisterahvaga (nagu te olete aru saanud, on meid siin imevahe) juttu ajada. Tema oli muidugi venelanna, Ljuba nimeks - ja kui ma talle vene keeles utlesin, et olen Eestist, aga vene keelt ei raagi, leidis ta minus ideaalse kuulaja - sellise, kes jutu peale noogutab, aga ei oska midagi vahele raakida. Niisiis raakis ta mulle poolteist tundi endast, oma tutrest Natashkast, kes elab Nizzas... ja siis sellest, kuidas ta mees koledasti joob, nii et ta olla igas India linnas vahemalt pudeli viina ara joonud. Neil oli ka pikk reis seljataga - ning nemad olid kainud ka kuskil ashramis kumme paeva mediteerimas. Ljubakene raakis pikalt laialt sellest, kuidas mees oli istunud, onnis nagu peas, ning ommmmmmmm laulnud, siis lahinal nutma hakanud ning nainud valgust ja laineid. Uhesonaga - ta mees sai mediteerimisest katarsise, aga Ljuba mitte. (Oskaksin ma paremini vene keelt, oleksin ma oelnud, et ta oleks ka pidanud rohkem viina jooma, aga juhtumisi ei andnud ta mulle voimalust sonu valida ning ma sain ainult batjushki-batjushki oelda ja pead noogutada). Siis raakis ta sellest, kuidas tal ikka mees joob ja poeg joob - ja tutar ei taha lapsi, milline hirmus perekond. Kui ta oli mind poolteist tundi piinanud, kargasin ma lihtsalt poole lause pealt julmalt pusti ja pogenesin ilma igasuguste selgitusteta. Selleks ajaks olin ma paikesest tomatipunane ja mu korvad jooksid virtsavett, aga tadi huudis mulle jarele pakaa ja et ta ootab randa jalle kell pool neli. Ma ei teagi, kuhu ma nuud ennast peitma peaksin...

Niimoodi siis.
Aga head nadalavahetust teile,
M.

Sellest, kuidas ma Indias leiba tellisin

Indias on mustmiljon eri sorti leiba - chappathisid, rotisid ja naane teab igauks, aga siis on veel parathad ja pappadid ja igasugused muud asjad. Koik neist on enamasti vaga head, aga igas restoranis on uks, mis neil eriti hasti valja kukub (ja ulejaanud tulevad neil enamasti valja hambaidmurdvalt hirmsad).

Tanaseni polnud me meie hotelli resto leivanumbrit veel avastanud. Koik leivad, mida siin siiani pakuti, olid sellised linoleumi moodi, nii et ei votnud neid ei hammas ega ka nuga. Tana tulime aga geniaalse motte peale, et ehk telliks hoopis pappadit, seda on koige raskem ara rikkuda. Papad ehk pappad on selline kromps ja krobe, hasti ohuke ja hirmus namma kartulivahvli moodi asjandus. Selle laatsejahust leiva "toorikuid" muuakse poes paberohukeste liistakatena, mis siis kuumas kookoseolis ara praetakse, nii et need puhvi lahevad. Need on alati natukene vurtsikad ka, monikord on neil paris suured pipratukid veel sees - ja no uldse on need nammad.

Igatahes - moeldud, tehtud. Algatuseks tuleb oelda, et leiva tellimine tuli mulle meelde alles siis, kui toidud juba laual olid. Ma olin korduvalt rohutanud, palunud ja pea polvili anunud, et pandagu seekord toidu sisse vahem vurtse, nii et toidud olidki taiesti imelised, selles joudsin ma juba veenduda. Aga kui ma siis toidu korvale pappadi leiba palusin, loi poisil nagu sarama nagu paike, ta jooksis minema ja tuli tagasi suure pipratoosiga. Ma vajusin naerust koverasse ja utlesin, et eiei, sorri, aga palun pappadi leiba. Poiss ei saanud mitte midagi aru. Kutsus teise ettekandja. See ei taibanud ka, mis imeasja ma tahan. Kutsuti kolmas ettekandja. See motles-motles, laks siis kooki ja tuli tagasi kolme rasvas ara praetud saiakuubikuga.

Korvallauas soid inimesed papadit, nii et ma palusin ettekandjatelt sama leiba, mida nemad seal soovad. Paraku pistsid korvallaua inimesed viimase killu enne suhu, kui kelner sinnapoole joudis vaadata. Tema nagi seal laua peal ainult biryani nime kandvat vurtsikat kastet, nii et tema sai aru, et ma vajan veel uhte toitu.

Kuna selleks ajaks oli leiva tellimine kestnud juba veerand tundi, ei tahtnud ma enam alla ka anda. Tousin pusti ja tulin hotelli vastuvottu, kusisin, et kas nemad ikka teavad, mis papad on. Noh, motlesin, et akki on sellel kohalikus keeles siin mingi muu nimi voi nii. Minu kusimuse peale said koik, kes parajasti hotelli fuajees viibisid, naerukrambid. Mulle kinnitati, et nad loomulikult teavad, et papad on paberi moodi piprane leib.

Suureparane, laksin restorani tagasi, noudsin ikka PaPadit. Keegi ei saanud minust endiselt aru, lopuks kutsuti kohale ka kokk ja restorani juhataja. Keegi polnud sellisest PaPadist kuulnudki. Mulle pakuti endiselt pipart.

Lopuks noustusin ma parathat tellima, sest sook hakkas juba vaikselt otsa saama... kui jarsku oskasid needsamad kelnerid, kel polnud aimugi, mis on papad, teise naaberlauda terve pesukausitaie PaPadit tuua. Ma siis kargasin pusti, tormasin seal lauas istuvate meeste juurde, vabandasin ette ja taha ning kusisin, et mis selle leiva nimi ometi on. Koik, sh kelnerid vastasid kooris, et papAAd.

Alles siis, kui ma sormedega nipsu loin ja neile silma tegin, hakkas neil koitma.
Magustoiduks saime lopuks papadit kah :). Aga parathad olid siin ka taiesti esmaklassilised.

Muidu on nii, et juba homme istume paatmajja ja hakkame mooda Kerala jogesid ja kanaleid ringi aerutama, seejarel veedame aga kaks idullilist rannapuhkusepaeva Kovalamis. Oi, ma juba nii pikisilmi ootan seda kookospalmide vahel vorkkiiges vedelemist. Esiteks kavatsen ma lounani magada. Seejarel kavatsen ma India ookeanis soolakalaks liguneda. Ja kus ma siis loen! Teate, ma olen oma lugerist ikka veel taiesti sillas. Ma olen muidugi kolm paberraamatut siit ka vahepeal soetanud, muuhulgas The Twilight in Delhi, aga ma vist loen esialgu nii ohina mottes labi need e-raamatud, mis mul koik kotis kaasas on.

Hasti, aga ilmselt oleks minust kena jalle hotelli vastuvotus tootavad poisid nende tooarvuti taha tagasi lasta...
Kuulmiseni siis
Maris. 

India haiglatest - ehk Indias pole miski voimatu vol 4

Kellelgi meie seast on parast ohtraid templivisiite endiselt paris kobakas halva karma koorem olgadel ning seetottu pidin eile votma ette reisi Kochi haiglasse. Uks mu reisiline arkas lihtsalt usna korge palavikuga ja soovis arsti. Ta kull kahtlustas, et tegu on malaariatablettide korvalmojudega, aga sudame rahustuseks tahtis ta siiski arstiga konsulteerida. See arst, kes oleks pidanud hotelli tulema, oli sobivalt paariks tunniks teed jooma lainud, nii et meil soovitati kiiruse mottes hoopis haiglast labi astuda (uks riiklik haigla oli kohe siin hotelli korval) ja nii me siis just sinna laksimegi.

Rahvast oli haiglas hommikuselt murdu. Protseduuride kabinettide taga olid hiigelpikad jarjekorrad, nii et koridori teise otsa apteegiluugini joudmine oli keeruline ettevotmine. Moni lakastas seal hirmsat moodi. Isolaatorite uksed olid parani lahti. Palatites ei mahtunud voodite vahel kaima (ja kaia tuli paljajalu). Mones voodis oli kaks inimest. Igal pool oli kohutav kaos.

Kaosega harjunud inimesena vaatasin ma asja labi huumoriprisma, kuni mulle oeldi, et minu kliendiga tuleb minna "casualty" osakonda. Mina olen alati teadnud, et "casualty" tahendab hukkunut voi surmajuhtumit, nii et ma laksin muidugi naost kaameks ja utlesin ruttu, et ei-ei, lahme ikka kuskile mujale. Siis tuli valja, et nende jaoks on see "casualty" midagi sellist nagu meil kliiniku vastuvott. Istud arsti korvale laua taha maha ja kurdad arstile oma hadad ara (samal ajal suuril silmil samas vastuvoturuumis olevatel vooditel lebavaid haigeid ja teiste laudade taga istuvaid arste jollitades - nad olid seal korralikult koik rivis). Siis katsub arst sul korra pulssi, utleb, et sul on toesti palavik, ning kirjutab paberile kolm rida varesejalgu. Selle paberiga saadab ta su apteeki ja utleb, et kull sa terveks saad. Registreerimiseks on vajalik teada oma perekonnanime ja vanust. Kuna tegu on riikliku haiglaga, on koik tasuta - maksta tuleb teoorias vaid ultraheli ja rontgeni eest, koik muu on koikidele tasuta (lihtsalt tavaliselt on jarjekorrad aastapikkused, aga valge mees voetakse ikka vahele ju!).

Okei, saime retsepti ja laksime apteeki otsima. Koigepealt kaisime hoovi peal magavate tuupide vahel edasi-tagasi ja otsisime seda taga nagu tikutulega. Lopuks, kui olime vahemalt kuus korda teed kusinud, leidsime haigla apteegi uhe protseduuride kabinette tais koridori kaugeimast otsast. Seal oli ka hiigelpikk jarjekord, aga valge mees voeti jalle lihtsalt vahele. Ja kujutage nuud ette: apteek koosneb tuhjast toast, milles on uks kirjutuslaud, uks naine ja kolm purki. Luugist tuli talle anda retsept - tema siis natuke vaatas seda ning vottis purgist peoga lahtisi tablette, lukkas need paberist kotikesse ja kirjutas peale, mitu korda paevas neid votta tuleb. Kogu lugu. Koikidele haigetele voeti napuga sealtsamast suurest purgist samu tablette, lihtsalt erinev arv.  Rohu nime pole sul vaja teada - ja kasutusjuhendit pole sul ilmselgelt ka vaja.

Kokku saime kolm kotikest. Uhes olid multivitamiinid, uhes oli paratsetamool ja uhes olid taiesti tundmatud tabletid. Need lohnasid nagu C-vitamiini drazhee ja kuna neid koikidele jagati, ei saa need ilmselt vaga palju kurja teha. Ma ei tea, kas ta neid suua ka julges... Igatahes... parast seda avantuuri veendus mu reisiline arstiabi ohtlikkuses (talle taheti susti ka teha, aga ta loobus nii igaks-juhuks) ja otsustas lihtsalt malaariatablettide votmise katki jatta. Ohtuks oli ta juba vormis, soi korralikult ja naljad muutusid ka jalle oelateks. Nuud pole tal enam hada midagi.

Vot niimoodi siis! Uskumatu India!

Indias pole miski voimatu vol 3

Ohtustasime tana restoranis, kus oleme juba kaks korda imehead sooki saanud. Tellisime vahelduse mottes sibulasupi ja siis hulgaliselt igasuguseid india kastmeid, mille kohta otsustasin konkreetselt paluda, et ehk nad hoiaksid veidi vurtsidega kokku. Muidu on toidud kogu selle reisi jooksul olnud enam-vahem soodavalt tulised - voi vahemalt minu meelest, aga mitmed mu grupi inimesed kurtsid, et hakkab neile mao peale ja seetottu palusin siis natuke leebemat lahenemist. Sibulasupp pidi, muide, olema prantsuse moodi. Meil hakkab vaikselt riisist ja koogiviljahautistest kopp ette saama, nii et votsime votsime menuust ainsa euroopaliku roa. Noh, supp nagi valja nagu sibulasupp ikka, aga oli veidi hagune ja venis kahtlaselt. Keegi hoikas, et oi, age, hea supp, vaata, sel on juustutukk ka sees... Ma asusin seda siis lahemalt uurima - ja tuli valja, et juustutuki asemel oli kokk loonud supi sisse toore muna, mis polnud vahimal maaral isegi kalgendunud. Monel meist jai supp igatahes soomata.
Koik kolm erinevat koogiviljahautist olid nii vurtsised, et need tahtsid nutma ajada. Ma ahmisin ohku juba esimese lillkapsasuutaie peale - ja kulistasin alla terve klaasitaie vett. Ilmselt maletas kelner ainult seda, et ma talle vurtside kohta midagi utlesin, aga mida tapselt, oli ta ajukurdude vahelt ara auranud, nii et ta oli tshillit hoopis peoga juurde lisanud. Hautisest vahtis valja vahemalt kolm suurt tshillikauna - ja ainult jumal teab, kui palju see roog neid veel varjas.
Lambahautisega oli aga nii, et kaks korda oleme tellinud kana ning selle kanaga oli alati juhtunud midagi vaga halba. Tema vaesekese kondid olid molemal korral nii kildudeks purustatud, et seda kana oli voimatu suua - kondikilde oli rohkem kui kana ise. Arvasime siis tana, et oleme pisut kavalamad ja soome sedakorda lammast. No arvake ara, see lammas oli ka teerulli alla jaanud. Ja kui me siis noutute nagudega lauas istusime ning ma kelnerile utlesin, et kuulge, ma ju palusin kaks korda vahemalt, et pange vahem vurtsi, laks ta kooki ja vahetas hautised valja. Asemele toi soolases kastmes puuviljasalati, mis maitses kangesti kaarinult.
Nii palju siis ohtusoogist :). Aga tee oli imehea! Kardemoni ja vurtsidega. Namm. 

Siin pole miski voimatu vol 2

Kolkatas poles uleeile uks erahaigla maha. Arstid pogenesid ara ning jatsid patsiendid vingu katte lambuma. Tuletorjel laks kohalejoudmisega poolteist tundi aega. Siis laks neil kolmveerand tundi aega, enne kui haiglat umbritseva aia varavad lahti saadi. Koigega laks veel hasti palju aega - ja lopuks oli surmasaanuid umbes 90. Haiglal olid keldris plahvatusohtlikud jaatmed ja haigete sugulasi ei lastud haiglasse patsiente abistama, ehkki nood nagid valjast, et seal mollab tulekahju. Vot nii...

_ _ _

Kerala ja Tamil Nadu osariikide vahel on puhkenud toeline soda. Keralas on uks iidvana tamm, mis ahvardab Tamil Nadu kulaelanike turvalisust. Tamil Nadu nouab, et tammi parandama hakataks, Kerala keeldub sellest - ja nuud on piiril moll. Molemad pooled peatavad teise poole autosid, peksavad juthe ja alles eile kogunes Kumily piiripunkti 15 000 vihast puruvaest ja kirjaoskamatut kulaelanikku, kes tahtsid Keralale amokki joosta. Sellest johtuvalt pandi piir kinni. Ja mis te arvate? Meie pidime veetma terve tanase paeva selle piiripunkti juures elevantide looduskaitsealal. Tutkit teil! Teed pandi kinni, piir pandi kinni, rahvuspark pandi kinni... Ja meie soitsime kaksteist tundi labi poole Louna-India, et kuidagi uldse Keralasse saada. 

_ _ _

Kuna mul on grupis uks harrasmees, kes ei tohi piimatooteid suua, on mul saanud tavaks kelneritele oelda, et palun valtigu roogasid, milles on piima. Tana kusis uks minu kaest selle peale: "Meeleldi, madaaam. Kas paneme kanapuljongisse ka piima?"

_ _ _

Muidu laheb kah. Templite osa on meil nuud onneks labi, jeeee. Nuud on ees Kochi, tantsud, paatmaja, rand ja Delhi. Imeline!

Aga kuna ma istun jalle uhe hotelli vastuvotus ning ilmselt tahavad siinsed poisid uuesti tood hakata tegema, siis jatan jalle praeguseks nagemist.
Pakaa, 

M. 

Siin pole miski voimatu

Moista, moista, mis see on - uheksa kokka valmistavad, uks vaatab pealt ja kolm inimest soovad?

Vastus: Banaaniflambee India moodi!

Mul ei ole aimugi, miks kolme beebibanaani uheksa mehega praadida tuleb, aga no nii vahemalt tehti.

_ _ _

Siis paigutati mul kaks meest sellisesse kahesesse tuppa, kus oli abieluvoodi. Mina kaskisin kohalikel midagi selles suhtes ette votta. Hotellipoisid lubasid, et jajaa, kui te valjas olete, siis me toome siia kaks voodit.
Mina olin asjaga rahul ja kui mulle parast kurval pilgul meeste jaoks uks lisatuba anti, arvasin ma, et nad ei viitsinud lihtsalt vooditega jamada. Alles hiljem selgus, et need nupumehed olid proovinud tuppa ara mahutada veel uhte abieluvoodit, aga kuna see tuba oli niigi umbes tapselt uhe voodi suurune, siis ei tulnud sellest muidugi midagi valja. Aga minu inimesed said naerukrambid, kui nagid, kuidas vaikesed hindud puudsid iga hinna eest sellesse tuppa ka teist suurt voodit sisse toppida.
_ _ _

Eilne hotell oli meil selline... huvitav. Business Centerit neil seal ei olnud ja kui ma neilt kusisin, kus moni internetikohvik on, oeldi mulle, et voin ka registratuuris oma meili vaadata. Poisid, kes kull parajasti paari inimest hotelli sisse registreerisid, huppasid pikemalt motlemata leti tagant valja, jatsid passiandmete sisestamise katki ning andsid arvuti, narmendava tooli ja voidunud pabereid tais arvutilaua minu kasutusse. Age, ah?
_ _ _

Istusime Pondy ohtul katuseterrassil ja nautisime monusat tuulekest. Kaks meie grupi meest otsustasid rummi proovida ning tellisid kindluse mottes kohe topeltrummid. Lauale toodi neli klaasi rummi ja murelik kelner teatas, et neil ei olnud topeltrummi moodikut. Sellest me ei saanudki aru, miks ta ei voinud kaks korda uhe topsiga moota ja molemat topsitait uhte klaasi valada. Aga no keda see ikka huvitab, mehed said uhkelt mitmest klaasist korraga juua.
_ _ _

Eilne ohtusook. Lauale ilmus tandoori kana, tapsemalt kuus kanakoiba. Seitsmele inimesele. Kui me selle peale naerma hakkasime, laks lahti suuremat sorti paanika. Ilmselt oli neil olnud ainult kolm kana. Monda aega hiljem toodi seitsmendale kolm kanatiiba. Ja kui leiba toodi, luges kolm kelnerit korraga need meie silme all ule - noh, kindluse mottes, et ehk moni ikka ule kumne arvutada oskab. (Leibasid pidi olema 14).
_ _ _

Ma rohkem ei viitsi seda huumorit siin praegu kirja panna, istun uhes pentsikus internetikohvikus, kus viirukihais tahab ara tappa, ventilaator puhub nii kovasti, et ma lendan varsti aknast valja, ja saaski on ka kuradi palju. Tahaksin ainult lisada, et templitest on mul kopp toeliselt ees, neid on selle reisi jooksul kohe hirmus palju nahtud - lisaks programmis olnutele oleme veel niisama ka monedesse sisse astunud ja kui ma ainult saaks, jataks ma heameelega nuud ulejaanud templid uldse vahele (see pidev paljajalukaimine on jube tuutu ja valdav osa templitest on Shiva omad, nii et need hakkavad end juba ammendama). Aga rahvas on mul tore, toidud on vurtsikad ja head ja ma vaga ootan juba seda rannapuhkuse ja Kerala sisevete osa :). Giidiks on mul uks vaga naljakas mees, kes kaib liiga kitsaste ja liiga pikkade pukstega, raagib kogu aja telefoniga ja ei tea tegelikult mitte millestki ood ega mutsi. Tema ignorantsust illustreerib suureparaselt asjaolu, et tana uritas ta mulle naiteks vaita, et Tanjore palee kuulus Rajaraja I-le, ehkki see on tegelikult 17-18. sajandist. Aga noh, pole hullu, tanu sellele olen mitmetes templites hoopis sealsete karvikute kaest infi saanud ja need raagivad monikord paris huvitavat juttu. Vahemalt on see meie tuup ajaliselt tapne ja usna vastutustundlik, voiks ka hullem kombinatsioon olla.

Okei, aga kui hasti laheb, siis ronin homme-ulehomme uuesti netiavarustesse.
Sau,
Maris.

Uskumatu India

No ma ei tea, India on ikka nii uskumatu maa, et see on kohe uskumatu :). Iga kord tuleb see mulle shokina, sest koige eredamad hetked lahevad ju ikka ajapikku meelest ara. Ja nii ma siis jalle ullatungi siinsete leidlikkuste peale iga kord uuesti.
Praegu on igatahes nii, et ilm on siin nii monusalt lammi, et isegi kirikud on ventilaatoreid tais. Toidud on vurtsikad, ahvid jooksevad mooda majakatuseid, inimesed on endiselt kohutavalt naeratavad ja hasti ebamaarase jutuga, et kogemata midagi konkreetset ei lubaks... Suurlinnad on ikka uhesugused - Chennai ei erine Delhist minu meelest suurt millegi poolest. Noh, kui rand valja arvata. Oi, ja siin oli uks aarmiselt naljakas muuseum, mis oli nagu mingisuguse lastefilmi noiutud lossi pooning - noh, amblikuvorgud, kriiksuvad porandad, hasti kentsakad kipsist jaanalinnud, uste ette langenud papitahvlid jne.
Templeid oleme nainud juba hirmus palju. Homme hommikul alustame veel portsuga. Ja ohtuks jouame juba Pondicherrysse.
Minu kohalik 'giid' on selline, et tema soidab meiega linnast linna ja kaob siis kuskile ara. Eks ma midagi sellist kahtlustasingi, nii et onneks olen ma selleks ka ette valmistunud. Nii tuupiline ikka :). Isegi Etioopias on kohusetundlikumad inimesed :)
Praegu istun uhe ootamatult luksusliku Beach Resorti internetikohvikus, jasmiinidest kett kaelas, onnistus laubal ja arbuusimahl ees. Olin sunnitud suure kauplemise peale 200 ruupia eest nahksandaalid ostma (mees lihtsalt ei andnud alla).
Ja kuna mu netiaeg saab kohe otsa, siis lahen hoopis ohtust sooma.
Pakaa,
M. 

Ühekülgne maitse :)

Noh, et üles tähendada, mida tähendab minu jaoks ühe reisi ettevalmistamine ja "mälu värskendamine", siis siin on teile nimekiri raamatutest, mis ma näiteks selle novembrikuu jooksul läbi olen töötanud. Paar tükki on neist veel pooleli, aga need jõuan ka nädala lõpuks läbi vaadata. Enamasti loen ma enne iga reisi läbi kunagi loetud raamatute põhjal tehtud konspektid ja töötan läbi portsu uusi teemasid. Alltoodud nimekirjast olen enne lugenud 2,5 raamatut, ülejäänud olid uued :). 

• Rothermund, D: India: the Rise of an Asian Giant
• Dalrymple, W: "Džinnide linn"
• Dalrymple, W: Nine Lives
• Lidova, N: Drama and Ritual of Early Hinduism
• Humpfrey, C; Vitebsky, P: Sacred Architecture
• Upamanyu: Sivabhaktavilasam as narrated by Sage Upamanyu
• Roy, A: "Väikeste asjade jumal"
• Sahai, S: Delhi, Agra, Jaipur
• Tammita-Delgoda, S: A Traveller's History of INDIA
• Chopra, T: The Holy Cow and Other Indian Stories
• Kolanad, G: Culture Shock! India.
• Šapošnikova, L: "Madrase minevik ja tänapäev"
• Poola, M: "Tavalise turistina Indias ja Sri Lankal"
• Tharoor, S: "L'Inde, d'un millénaire à l'autre"
• Pond, D: "Lääne teeotsija idamaistel radadel"
• Wilkinson, P: "Usundid"
• Koshy, M.O: The Dutch Power in Kerala
• Whitehead, H: The Village Gods of South India
• Padmaja, T: Temples of Krsna in South India 
• Ring, T; Schellinger, P; Watson, N: The International Dictionary of Historic Places

Arvestusse ei kuulu giidiraamatud nagu kaks Lonely Planetit, Rough Guide, Berlitz jms. Veebilehed ja Wikipedia ka mitte, ehkki neid olen läbinud umbes triljon. Dokfilmid ka mitte, ehkki LP, BBC ja Discovery Channel on Indiast päris mitmeid filme teinud ja ma vaatasin ausõna kõik läbi, millele küüned taha sain. Kaks Dalrymple'i raamatut on veel teel - ma loodan, et need jõuavad sel nädalal minuni, et saaksin ühe neist kaasa võtta - oleks vähemalt midagi lennukis teha. Lisaks tahaksin kaks Kiplingit veel korra läbi lugeda. "Maximum City" leian ehk näiteks Delhi lennujaamast, ma tahaksin seda kohe tõsiselt lugeda, Amazoni näidispeatükk oli äge, aga kuna see on juba üsna "vana" raamat, siis seda igalt poolt ei leia. 

Vot nii :). Ja nüüd ma olen juba mõistust puhanud küll, eks ma pöördun siis nende viimaste juurde tagasi. 

Hääd,

M. 

Väikeste asjade jumal

Pentsikult rahulik nädalavahetus oli. Ühtegi tõlget ei olnudki lõpetada. Ühtegi muud hirmus pakilist ülesannet ei tekkinud ka. Käisin hoopis rahulikult Türil Etioopia pilte vaatamas ja heas seltskonnas kõike head ja paremat mugimas. Pühapäeval käisime aga Tervises saunatamas. Ma ei olnudki seal sellest ajast saadik käinud, kui Ed ja Patti kevadel siin olid - ja nendega kujunes see saunatamine teadupärast väga omapäraseks. Patti käis küll kohusetundlikult kõik saunad meiega koos läbi ja sai pärast täie tõega öelda, et talle selline saunatamine ikka ei istu, aga Ed käis täpselt ühes, pesuruumi kõrval asuvas soomekas. Ta istus seal minuti koos mingite soomlastega, kes paar korda leili viskasid - ja pärast keeldus mees enam üldse muudesse saunadesse minemast. Ei sobinud talle infrapunasaun (pisike ja ärahigistatud) ega aurusaun (liiga raske hingata!), aroomisaun (liiga kuiv ja kuum) ega soolasaun (soola peal on ju terav istuda!). Ta kuulas kümme minutit mullivannis ja ülejäänud aja passis akna all lamamistoolil, nii et kui meie olime mitmetunnise ujumise ja saunatamise lõpetanud, väljus tema veekeskusest juba täiesti kuivana... Vot sedaviisi siis.

Aga nüüd on siis nii, et pühapäeval hakkan Indiasse lendama ja terve see nädal kulugu reisiettevalmistustele! Eile käisin raamatukogus ühest targast raamatust paljundusi tegemas, paar raamatut on veel pooleli, aga nendega jõuan ka ikka nädala lõpuks mäele... Lisaks neile "tarkadele" raamatutele loen praegu ka "Väikeste asjade jumalat" - avastasin nimelt, et selle tegevustik toimub Keralas. Ma olin selle kohta hästi palju kiitvaid hinnanguid kuulnud ja lisaks on selle tõlkinud Anne Lange, nii et mul olid raamatule päris kõrged ootused, aga, issand, see on kohutavalt tüütu. Nii halb on lugeda raamatut, milles kujundlikkus ja maalitud mõttepildid vahelduvad ainult kujundlikkuse ja mõttepiltide maalimisega, kohutavalt raske on nii lisaks asjade visualiseerimisele ka stoorit jälgida! Selle kirjastiil ei istu mulle ka mitte üks raas, ülemäärased läbivad suurtähed ja ühesõnalised laused ajavad mind absoluutselt närvi! Issand, ma juba ootan, et saaksin selle raamatu läbi, et piin otsa saaks. Loen niigi juba diagonaalis ja supertempos, aga see va neetud lõpp on ikka veel kaugel...

Vot, aga ega mul muud asjalikku polegi öelda. Järgmise korrani siis...
M.

Õpetlik lugu

Elas kord üks India pühamees. Tema nimi oli Lal Shahbaz Qalander ja ta kodu oli sellises India nurgas, kus olid ümberringi ainult kõrbed. Ühel päeval sattuski ta vestlusse süüvinult koos oma sõbra, šeik Baha ud-Din Zakariyaga nii kaugele kõrbesse uitama, et õhtu kätte jõudes olid mehed kodukülast veel üsna eemal. Oli talv ja õhtu kiskus jahedaks. Mehed otsustasid lõkke teha, et sooja saada - noh, võib-olla ka selleks, et kõrbeloomi eemale peletada. Alles siis, kui nad olid lõkkematerjali kokku kogunud, taipasid nad, et neil ei ole ju seda millegagi süüdata. Baha ud-Din arvas siis, et Lal Shahbaz võiks end pistrikuks muuta, ruttu põrgus ära käia ning sealt tuld tuua.

Ilmselgelt oli see Lal Shahbazi võimuses, nii et just seda ta tegigi - muundus pistrikuks ja lendas minema. Pühamees oli ära tund aega, seejärel ilmus ta aga tühjade kätega tagasi.

"Põrgus ei põle," teatas ta. "Kõik, kes sinna lähevad, praevad juba niigi oma maa pealt kaasa võetud valude ja piinade tuleriitadel."

Saatkonnad :)

Eile läks India saatkonnas sama kaua aega kui eelmisel nädalal. Miks? Aga sellepärast, et nad lihtsalt ei leidnud passe üles! Ma täheldasin juba eelmisel nädalal, et neil on seal tillukeses sauna moodi ruumis vähemalt triljon passi ja need olid kõik laiali - passe oli põrandal, aknalaudadel, kapi otsas, kirjutuslaudadel, arvuti protsessorite peal, klaviatuuride all, kontoritoolidel, kastides, riiulites ja igal pool mujal ka. Novat... ja kuigi neil enda meelest valitses seal mingi organiseeritud kaos, ei suutnud nad minu grupi passidest tervelt nelja asukohta kena kahekümne minuti jooksul tuvastada. Ma läksin juba päris närvi, sest see passiotsija onu oli lõpuks päris närvis - käis muudkui siia-sinna, siis vaatas vahepeal arvutist mu näopilti, kratsis kukalt ja otsis edasi. Lõpuks tuli nende passidega, mis üles oli leidnud, ja küsis, et kas ma ikka pidin kindlasti kõik passid saatkonnast kätte saama? Äkki ma lasin neil need juba postiga kuskile ära saata... Selle peale kostus minu selja taga olevast hiigelpikast järjekorrast närviline naerukihin (naergu-naergu, ma ka naersin, kui alles saatkonda läksin ja nägin, kuidas ühe pika vuntsilise onu passi samamoodi taga otsiti). Mina kinnitasin rahulikult, et ei, ma pidin ikka kõik korraga kätte saama, mul on ju sellekohane kviitung ka! Kaks tädi, kes mu passid vastu võtsid, mäletasid mind ja kinnitasid takka, et jah, neil oli grupp, passid on kõik kuskil siin. 

Siis tuli onu selle peale, et kõva häälega küsida, kas keegi teab midagi Eesti grupi passidest. Kohe tuli sekretär, juhatas onu toanurka, tõstis ühe suure passe täis kasti üles, võttis sealt alt mingi mapka ja mapka seest neli puuduvat passi. Halleluuja! Miks need neli ilmtingimata niimoodi eraldi pidid olema, sellest ma ei saanudki aru. Nii väga ülimalt indialik...

Aga vähemalt sain ma need nüüd kätte. 

Dalrymple II

Kui ma teisipäeval Helsingisse läksin, arvasin naiivselt, et kui 9.30 jõuan ja kell 14.00 uuesti laeva peal pean olema, siis läheb mul kokku kaks tundi kõikide sõitmiste peale, kakskümmend minutit saatkonnas ja kaks tundi jääb raamatupoe jaoks. Noh, aga võta näpust. India saatkonnas liigutasid kõik end närviajavalt aeglaselt - ja tagatipuks oli neil pisikeses sauna moodi ruumis üksainus krdi luuk, mille kaudu kogu asjaajamine käis. Minu ees oli kõigest viis inimest (aga minu järel 27!) ja ainuüksi nende viiega tegeleti umbes poolteist tundi. Minu passipundiga tegelemisele kulus ka kena kolmkümmend minutit (pange tähele, ankeedid olid niikuinii juba veebis ammu ära täidetud, neil oli vaja lihtsalt passid ja pildid vastu võtta!) ja ma sain saatkonnast tulema vahetult enne seda, kui see asutus teoreetiliselt kinni pidi pandama. (Nad siis otsustasid, et kõigi nende 27 inimesega, kes juba kohal olid, ikka tegeletakse ka. Ja kui nad veel surnud ei ole, tegelevad nad seal nendega tänase päevani...)

Sellest johtuvalt võisin ma suu raamatupoest puhtaks pühkida - või noh, enam-vähem. Mul jäi linnas aega täpselt pool tundi ning sellega jõudsin ma ainult hästi kärmelt Akateeminenist läbi joosta ja huupi ühe India-teemalise raamatu kaasa haarata. Ju ma varun endale järgmisel nädalal tagasi minnes ikka rohkem aega, siis jõuan ülejäänud valikuga ka tutvuda. Aga seekord tormasin uksest sisse, võtsin esimesel poetöötajal nööbist kinni ja palusin tal mulle kõik Dalrymple'i raamatud välja otsida. Selgus, et neil ainult üks oligi, seegi millegipärast ärakäkerdatud kaanega. Aga seni, kuni ma raamatut sirvisin, pakkus tädi mulle omaalgatuslikult kortsus kaane eest 10% alet ja kuna hästi tobe oli öelda, et ma otsisin küll konkreetselt Dalrymple'i raamatut, aga ma tegelikult siiski ei soovi seda, siis haarasingi raamatu kaenlasse, ütlesin, et sõidan varsti Indiasse ja tahan seda kindlasti enne lugeda. Tädi sattus minu reisiplaanidest vaimustusse, andis hoopis 20% alet (noh, et ma saaksin ikka mõne euro rohkem reisi tarbeks kõrvale panna :-D) ja soovis hääd reisi. Ja mina olengi nüüd William Dalrymple'i raamatu "Nine lives" õnnelik omanik.

Alguses tundus mulle, et see raamat on tema kirjutistest kõige vähem huvitavam, nii et ega ma tegelikult oma kiirostu üle just kõige suuremas vaimustuses ei olnud. Mulle nimelt üldse ei meeldi novellid, aga see paistis väga novellikogumikuna. Samas hakkasin seda täna trollis lugema ja sattusin totaalsesse sõltuvusse. Pole need mingid novellid, peatükid on tõepoolest lühikesed ja need pole omavahel seotud, aga see-eest on need kõik äärmiselt infoküllased, põnevad ja ka elulähedased. Nii äge! Ma olen nüüd veelgi veendunum, et William Dalrymple on üks kõige vahvamaid reisikirjanikke üldse. Tal õnnestub kõigest rääkida nii positiivselt ja heatahtlikult, ta on ise hästi leplik ja ei suru oma vaateid ja seisukohti peale - see tüüp keskendub hoopis täielikult oma ümbrusele, tähelepanuobjektidele või vestluskaaslastele ja see on kohutavalt lahe. Ma olen ikka mõelnud, et millegipärast on minul püüdmisele vaatamata hästi raske näiteks etiooplastest niimoodi rääkida või kirjutada, et see ei mõjuks kasvõi natukenegi arvustavalt või üleolevalt - aga temal õnnestub see (küll indialastega) väga hästi. Vinge! Ja seejuures ei kirjuta ta üldse igavalt või magedalt. Tal on selline peenike heatahtlik huumor ja ta kirjutab ka jõle hästi. Ma nüüd otsustasin ära, et loen kõik läbi, mis ta kirjutanud on :).

Vot nii. Seda tahtsingi öelda.
Pakaa
M.

Hakka või Indiast paremini arvama!

No ausõna, mina pole kunagi päriselt aru saanud, mis inimesi India puhul vaimustab. Ma ei ütle, et India oleks kole või vastumeelne - ei, ma lähen sinna ju varsti uuesti ning täitsa omal vabal valikul, aga maamuna peal on lihtsalt nii palju ägedamaid kohti. Ja enamikesse teistesse kohtadesse, kus käinud olen, sõidaksin ma üksipäini oma raha eest ka kohe tagasi, kui selles va krabisevas ujuksin, aga Indiasse ei kutsu mind omal käel (st omal rahakotil) tagasi küll peaaegu miski. Või noh, kui, siis vist ainult toit.

Mul on Indiaga üks põhiprobleem - sealsed inimesed. Mina olen seal kohanud ühe erandiga ainult lärmakaid, pealetükkivaid, laisku ja ebausaldusväärseid inimesi; seejuures on nii, et araabiamaades ollakse ka pealetükkivad, aga seal aetakse lihtsalt ligi; Indias pole seevastu probleemiks keele kõrva ajajad, vaid asjaolu, et kõik eranditult üritavad sinult raha välja pressida ja sul nahka üle kõrvade tõmmata. Mõni patrabki ainult rahast ja jotsist; mõni ei patra, lihtsalt üritab igati petta; mõni on lihtsalt nii purulaisk, et ilma suure motiveerimiseta ei liiguta ta lillegi; mõni on nii puruvaene, et tõepoolest anub elu eest - ja mõni ütleb, aga määm, meil on see siin kombeks, et raha antakse sellele, sellele, sellele, sellele (x 100) ja mina olen ju ometi see! Lühidalt - mulle on jäänud mulje, et valdav osa nendest miljonitest on libedikud ja ebausaldusväärsed, nad poevad koletumal kombel (näiteks sain ma Indias teada, et 90 prouatamist minutise kõne jooksul on minu taluvuspiir), nad ei suuda meelituste ja lunimise vahele mitte ühtegi muidu mõtestatud sõna kiiluda... ja ehkki ma saan aru, et ju seal on normaalseid inimesi ka, tekitab kogu see ülejäänud mass minus lihtsalt tõsise paranoia. See üks erand, kellest ma rääkisin - tema päriselt oligi tore ja tegi rohkem, kui vaja, aga muidugi hakkasin ma ka tema tegudest kohe tagamõtteid otsima, enne kui päriselt uskuma jäin, et äkki ta ongi teistsugune :). Aafrikas näpistatakse ja katsutakse ja mangutakse, aga kui sa ei anna, siis ei anna ja ongi kõik - noh, nad lihtsalt katsuvad õnne, ega küsija suu pihta ju lööda. Mehhikos ja Hiinas oodatakse muidugi ka iga silmapilgutuse eest jootraha, aga seda vähemalt ei lunita nii umbes sada korda minutis. Tais... Tais oli üldse kuidagi väga ladna kogu suhtumine. Aga Indias lunitakse JA petetakse kah veel. Brr... Rääkimata sellest, et see, kui keegi tuleb täpselt kohale, kui kõik vajalikud inimesed on oma õiges kohas (ja ei ole viietunnisel teepausil) ning kui keegi viitsib end enne viimast hetke liigutada, on sama harv nähtus nagu aastatuhandevahetus.

Novat, ma tunnistan päris ausalt, et kui ma seal üksinda reisiksin, siis see kõik ilmselt ei häiriks mind päris nii palju, ma üldiselt siiski ei ole nii suur närvihaige ja lihtsalt ei teeks tüütustest välja, küll ma ka endale paremini klappivaid inimesi leiaks. Aga kui ma pean vastutama ka hulga teiste inimeste eest ning kui igal pool valitseb samasugune ürgkaos nagu suure paugu eelses kosmoses, siis on mul seal küll igal hommikul juba enne hommikusööki (ja pärast tunniajaseid kaoses korda loomise eesmärgil tehtud telefonikõnesid) tunne, et see maa ajab mu halliks. Indias on küll väga ägedaid kohti, ilusat loodust, uhkeid ehitisi, tõeliselt põnevaid ja ammendamatult avastusainet pakkuvaid linnu, äärmiselt huvitav ajalugu, uskumatuid kombeid ja palju muud vahvat, aga kõiki neid varjutab see meeletu mass neidsamu inimesi (kes ise ei hinda neid ägedaid kohti ja uhkeid ehitisi mitte üks raas).

Nii, aga nüüd jõuan ma sissekande ivani - nimelt see William Dalrymple'i raamat "Džinnide linn" on kirjutatud nii hästi ja haaravalt, et tõstab esile sealse kultuuri ja melu hoopis teisi aspekte. Kuigi ma olen Indias mitu korda käinud JA lugenud seda raamatutki nüüd mitu korda (ehkki päris lõpuni ainult korra), tundub Delhi mulle selle põhjal seninähtust hoopis teistsugusena - veetleva, huvitava ja toredana. Kaasa aitab ka asjaolu, et sellel raamatul on imeline tõlge - nii elav ja ladus ja sellise ilusa, kujundliku sõnakasutusega, et kõik tundub nii positiivne. Nii et muidu hakkaksin ma kindlasti Indiast paremini arvama... kui ma ainult ei teaks, et India tegelikkus on siiski raamatus kirjeldatud linnast ÄÄÄÄÄÄÄÄÄRMISELT kaugel.

Triljon korda olen juba kirjutama hakanud

No ma lihtsalt ei saa aru... Liiga palju muljeid on kogunenud ja kuigi ma olen neid mitmeid kordi hakanud kirja panema, olen lõpuks ikka pooliku jutu ära kustutanud, sest teatud seiku reisilt poleks minust ilus kirjutada, teatud seiku reisilt poleks minust eetiline kirjutada, teatud seiku Eestis tehtust ei saa kirjutada, sest siis rikun mõned jõuluüllatused ära ja... No mitte midagi ei saa kirjutada, paistab. Aga ma katsun kõige neutraalsemad India memuaarid nüüd siiski läbi mõelda ja üles tähendada, endalgi hakkab kogu see seiklustejada juba mälus tuhmuma.

Ühesõnaga, meil oli siis seiklusi rohkem kui vaja. Hakkas kõik pihta Finnairi streigiga, mis lõppes umbes täpselt siis, kui me lõpuks koju tagasi olime jõudnud. See tähendab, et meil tuli ümber Euroopa seigelda nii minekul kui tulekul. Minnes sõitsime läbi Müncheni ja Londoni (jajah, kõigepealt läksime vastassuunas!), tulles läbi Amsterdami. Ja kuigi ükski neist lennujaamadest polnud õnnekombel lumetormide tõttu kinni, olid meil ümberistumiseks jäänud ajavahemikud õite napid, nii et Münchenis saime end hingetuks joosta ja Londonis Heathrow'l läks ka päris kiireks, sest selgus, et terminale tuleb vahetada - ja kes Heathrow mastaape teab, teab ka seda, et see tähendab vähemalt veerandtunnist sõitu lisaks bussi otsimisele ja ootamisele. Kõigest sellest johtuvalt läks nii, et Delhisse jõudes oli meie seltskonnast kahel inimesel kohver puudu (esimene kord kõikide mu aastatepikkuse töökogemuse jooksul läks kellelgi kohver kaduma!!!). Õigupoolest paistis, et Briti õhk oli need kaks õnnetut kohvrit lihtsalt otsustanudki maha jätta, sest lennuk oli ülekoormatud. Ma tõesti ei mõista, miks nad siis just grupis reisivate inimeste pagasi valisid, aga no heakene küll. Murphy käsi ilmselt oli mängus. Halleluuja, kella poole kahest kuueni hommikul India aja järgi möllasin siis lennujaamas neid kohvreid taga nõuda - täitsin avaldusi ja kirjeldusi ja tollipabereid ja muud säärast. Olgu etteruttavalt öeldud, et kohvrid saadi kätte viimasel päeval, kaks tundi enne seda, kui hakkasime uuesti lennujaama sõitma. Sest kuigi kohvrid lubati meile järgmiseks hommikuks hotelli toimetada, oli järgmine hommik pühapäev ja keegi lennujaamas ei liigutanud lillegi. Siis sõitsime meie juba Delhist ära ja kohvreid hotellitöötajate kätte ei jõudnud, mistõttu ma käskisin kohvriomanikel avaldused kirjutada ja otsisin parajasti keset ööd Jaipuri tänavatelt mingit kohta, kust ma saaks need Briti õhu kontorisse faksida, kui kogemata pulmarongkäigule koperdasin. Loomulikult kutsuti mind rongkäiku tantsima ja kui ma olin mõned tantsusammud teinud, kutsuti juba vastuvõtule ja õhtusöögile ka. Nii sattusin ma täiesti poolkogemata pulma... Ja lõpuks oli nii, et kõik muudkui lükkasid mind igale poole ette, et ma saaks ikka pilti teha, lõpuks nõuti minuga pilti, sest ma olin juba kui lähedane perekonnaliige, siis topiti mulle magustoite sisse, kuni ma mõtlesin, et saan suhkrumürgistuse ja üldse väga vahva oli.

Aga kogu meie ringsõidu vältel tuli muidugi selle teemaga korduvalt tegeleda, mis te mõtlete siis, et niisama lihtne oli teada saada, kus kohvrid on, miks on, kas on, miks ei antud, miks ei toodud, kuidas toodaks, mis peaks tegema, et toodaks, mis sõnastuses tuleb avaldus kirjutada, et toodaks, kust faksida, kuhu toimetada lasta... No ja pool reisi sai kohe võimeldud. Ja lisaks sellele oli kohalikega ka pidevalt jama ja infosulgusid - piletid pidid kõik hinna sees olema, aga nemad alalõpmata trukkisid ja väitsid, et ei ole - no siis sai jälle bossidele helistatud ja asjad sirgeks vaieldud, aga... noh, mu telefoniarve on ilmselt astronoomiline, kui see ühel päeval saabub. Iga päev lihtsalt algas umbes kümne telefonikõnega. Ma ei räägi muidu kolme kuu peale kokku ka nii palju kui seal nädalaga...

Bussijuht oli meil hästi äge, selline tõeline parun Münchausen oma vuntside ja mõõgaga. Igal õhtul, kui pimedaks läks, lasi ta oma suunatulel bussis olevate jumalapiltide ees viirukit suitsetada ja puha. Ja vats oli tal ka vingelt punnis. Hih, ja ta oli kogu aeg ülikonnaga ja jättis sellise hästi väärika mulje. Ega seda kõikidele kätte paistnud, et tal terve kõhupealne ja rinnaesine olid toiduplekke täis ja rokased. Ja oma vuntse kruttis teine ühtelugu. Need paistsid tal selja tagant ka välja, nii laiad ja püsti olid! Oi, ja ühel hommikul, kui mu rahvas temaga pilti tegi õues ja mina bussi astusin, jooksis mu jalge vahelt läbi pisitillukene karvane nunnu hiireke. Kõigil nägijatel oli lusti laialt, aga pildi peale ei õnnestunud meil kellelgi teda püüda. Kukkus teine enne bussiuksest välja ja pani üle tänava minema... Mine tea, kaua meil see piletita reisija pardal oli olnud...

Samuti olgu ära mainitud, et ma ei saa enam mitte kunagi süüa keedumuna, ilma et muigama ajaks. Seda tänu imetabaselt humoorikatele sündmustele Taj Mahali väravas. Soovimata kedagi diskrediteerida, pean ma aga nende imetabaste sündmuste täpse kulu kalevi alla panema. IRW. Aga see munalugu oli kogu reisi kõige parem kild lihtsalt!

Ja minus tekkis küsimus, et kust tulevad Eesti turistid selliste asjade peale, et lennujaamas võiks käekoti neid vedelike ja pastade transportimiseks mõeldud suletavaid kilekotte täis tuupida? Tähendab, seda põhjendati nii mokaotsast sellega, et nendega on hea toitu jääkappi panna. Kas ma olen ainus, kelle meelest see veits mage on? Oeh...

No aga ma ei tea, hetkel vist aitab. Üldiselt on mul plaanis homme piparkooki küpsetada, mis tähendab, et suhteliselt varakult võiks end maast lahti vedada - nii et kuigi und pole, tasuks vist siiski magama minna...

Eks siis järgmise korrani,

M.

PS: ahjaa, lennusaaga lõpp läks meelest kirja panna. Tagasi tulles oli endiselt streik ja orgunniti uued piletid. Need pidime kätte saama Delhi lennujaamast. Delhi lennujaama jõudes selgitati meile aga, et ilma füüsiliselt näpus olevate piletiteta me lennujaama sisse ei saa. Jooksime siis ümber lennujaama ja otsisime, kuidas sisse saada ja piletid leida. Lõpuks saime ühe kuti kaudu lennujaamast vajaliku poisi ukse peale tulema, kes siis meid oma vastutusel sisse viis. Aga siis selgus, et ta polnud pileteid veel välja kirjutanud, sest miks ette tööd teha... Hakkas siis maalima. Maalis nagu kolmanda klassi poiss, keeleots ka veel peaaegu suust väljas. Kõik piletid ajas sassi ja kirjutas terve igaviku. Siis läksime end lennule registreerima. Seisime saba ära, aga kui mina me grupi eesotsas letini jõudsin, kutsus teenindaja endale esmalt ühe, siis veel teisegi abilise. Vahtisid arvutit, raputasid pead, läksid kutsusid kõrgema isiku ka kohale. See ka vaatas, raputas pead ja ütles, et broneeringut süsteemis pole. Mul jõudis juba südame alt külmaks minna, aga no vähemalt oli neil lennukis piisavalt palju kohti, et meid kõiki siiski pardale võtta. Hästi. Jõudsime Amsterdami. Seal oli meil mitu tundi aega, mina lugeisn rahus kohvikus ajakirja ja ühel hetkel vaatan: Tallinna lend tühistatud. Järjekordne paanikaatakk. Kimasin siis infokeskusesse, kus teatati - jah, Tallinna lend jäeti ära, vähe reisijaid oli. Varsti läheb teine Tallinna lend. Hmm. Hästi. Selle ajaga, kui ma väravasse jõudsin, oli juba inf muutunud - teatati, et meid pannakse Vilniuse lennule. Siis öeldi, et Vilniuse lend sõidab läbi Tallinna. Lõpuks ei saanud ma enam mitte millestki aru, kamandasin lihtsalt inimesed lennukisse, mis ette näidati. Hetkel, kui me istet võtsime, helistati ühele mu grupi inimesele ja öeldi, et Tallinn olla lennu tühistanud. Et tuiskab. Novat. Istusime siis tunnikese seal lennukis, aga lõpuks ta õhku tõusis ja Tallinnas maandus ka. Aga näete siis nüüd - kõik, mis jamadega algab, peab jamadega ka lõppema. Erandeid pole!

Indiast

Vaadake vuntse! Ja selle üle rinna käiva rihma otsas oli tal mõõk. Ta oli nimelt sikh. Ja meie bussijuht!

Vaadake nüüd uuesti eelmist pilti. Igahommikuse tualeti osa oli tal selle habeme punumine ja ära peitmine!

Maharani

Mul oli kimav elevant. Kui tahtsin teha pilti oma grupi inimestest, kellest me parajasti möödusime, kimas see elevant nii kiiresti, et see on kõik, mis peale jäi!

Ei ole missivalimised, hoopis pulmapilt on. Pruutpaar on lillevanikutega keskel.

Hmm. Peigmehe noorem õde. Ma ei tea, kelle oma laps on. Neid siblis seal palju ja kõik kantseldasid kõiki.

Noorpaar peiu vanematega

Sellel troonil nad seal siis istusid mitu tundi ja poseerisid....

Pruut

Vanikute kaelapanek on neil kui sõrmuste vahetamine. Pärast pidi veel tulema käte kokku sidumine ja tundidepikkune lõkke ääres istumine ja kui see ükskord läbi saab, käivad nad koos seitse korda ümber lõkke ja siis on tulejumal ka rahul ja nende abielu igavesti õnnistatud...

Pruut kohtus peiuga esimest korda. Nagu näha, ei olnud ta väga õnnelik.

Nii saadeti pruuti lavale (= altari ette)

Ruupiatants. Seal kõik tantsisid rongkäigus vaheldumisi ja ruupiad käisid käest kätte...

Pulmaeelne nõupidamine, et kas pruudi-peiu isad on nüüd kõik selgeks rääkinud ja tingimustega nõus.

Peiu isa. Rikkas Jodhpuri papi. Kole kuri paistis olevat. Pruudi isa oli temaga võrreldes õnnetu tossike Jaipurist.

Rahvakultuuriga tuleb juba hällis tutvust teha!

Siin preester (valges) õnnistab peigmeest ja on tunnistajaks perekondadevahelistele lepetele

 

Seekord oli täiesti tühi see Taj Mahali kompleks. Ei tea, mis lahti oli.

Vot sihukeses voodis sain ühe öö magada. Hõbetatud puit ja puha...

Humayuni haud Delhis. See inspireeris Taj Mahali.

Pärlimošee Delhi Punases Fordis

Divan-i-Am Delhi Punases Fordis