Ühe jalutuskäigu lugu

Eile oli Brüsselis ilus ilm. Ma siis mõtlesin, et lähen fotokaga jalutama. Et teeks oma uuest kodulinnast ka mõne toreda pildi või nii. Plaan oli minna kõigepealt kodust kirdesse, ühte majapidamistarvete poodi. Sealt tahtsin võtta suuna Schumani kanti, et vaadata üle UK ja Skandinaavia asjadele keskenduv toidupood. Ma küll alles tulin UKst ja eile tõin Scanshopist leiba ja Karjala pirukaid ka, nii et mul ei olnud plaanis sealt midagi osta. Tahtsin lihtsalt uudishimust vaadata, mida nad siis ka müüvad. Misjärel tahtsin kõndida edasi botaanikaaia poole.

Ega ma ennast väga linnakõlbulikult riidesse ei pannud. Nädalavahetus ju. Ja üldse. Luxembourgis kohtasin ma puhtjuhuslikult tänaval mõnda tuttavat vist umbes kümne aasta jooksul täpselt kolm korda, aga Brüsselis ei tunne ma veel üldse mitte kedagi. Ja kui ma kedagi ei tunne, siis keda kotib, mis mul seljas on? Kuna oli külm ja tuuline, kuhjasin lihtsalt mitu kihti igasuguseid riideid üksteise otsa. Pead ei hakanud ka sel hommikul pesema, et mitte niiske peaga välja minna.

Täiesti teadlikult jätsin ma ühtlasi maha kõik poekotid, sest mul ei olnud absoluutselt mingit plaani midagi osta. Tahtsin peamiselt pildistada ja selleks tarbeks mõlemad käed vabad hoida.

Noja läksin siis. 

Olin saanud astuda täpselt 400 meetrit, kui märkasin ühte Poola toidupoodi. Neid on siin palju, ma ikka käin neis mõnikord sinki, sülti ja kohukest ostmas. Aga sellesse ma polnud varem sattunud, nii et ma ju loomulikult pidin sinna sisse astuma. Mul ei olnud enda meelest absoluutselt mitte midagi vaja, aga kui ma kõiki kohti üle ei vaata, kuidas ma siis järgmine kord tean, millises poes kõige parem valik on?

Ainult et pood oli ostjatest täiesti tühi ja mu ette rivistus kohe kolm müüjatüdrukut, kes kõik kõik mulle poola keelt pajatasid ja nii lootsid, et ma midagi ostan. Väga ebamugav oleks olnud lihtsalt tühjade kätega välja minna. Mõtlesin siis, et ahjaa, aga võtan õige ühe hapukoore, kui ma juba siin olen. Hapukoort ei ole kunagi ühes majapidamises liiga palju. Aint et. Selle eest maksma hakates nägin ma lihaletis ka päris kõige ehtsamaid suitsuribisid. Selliseid parajalt lihavaid, mida on ideaalne panna hernesupi sisse. Ma pole vist viisteist aastat hernesuppi söönud ja no neid ribisid nähes tabas mind selline hernesupiisu, et minesta või ära. Lühidalt - ma ostsin selle poe ka suitsuribidest tühjaks. Nii palju siis sellest, et hoian käed pildistamiseks vabad. Aga no suitsuribide nimel võib ju väikest ebamugavust taluda ikka.

Natuke edasi jalutades jõudsin ma oma esimeseks sihiks olnud majapidamisasjade poodi. Naljakas, ma praegu isegi ei mäleta, mida ma sealt tahtsin. Aga mis iganes see ka polnud, juba ukselt oli näha, et seda ma sealt ei saa. Kõik tarbeasjad olid sellest poest nimelt välja visatud ja asendatud jõulukraamiga. Iga viimane kui asi selles poes nüüd säras, plinkis, pinises, ajas lõhna välja ning oli roheline või punane. Ainuüksi poe sissepääs pani mu üsna valjult oigama, aga no ma astusin sisse ikka, lootuses, et mõni tagumistest saalidest on jõuluhullusest siiski puutumata jäänud. Ei olnud. Aga täiesti arusaamatul kombel pani miski seal poes mind mõtlema kõikide nende oma laetalade peale, mille külge oleks tore karda mässida. Nojah. Lõpuks väljusin ma sealt kaheksa karravaniku ja õige mitme jõulumunaga. Elagu kotid näpus!

Keerasin plaanile truuks jäädes siiski otsa Schumani poole. Aga, oh avastust! Olin vaid mõne kvartali käia saanud, kui mu teele hüppas järsku ehituspood. Noja kuna mind viimased 7 aastat ustavalt teeninud ühemeetrine IKEA pabermõõdulint oli just parajasti nii ribadeks saanud, et sellega ei olnud enam võimalik imaginaarseid vaipu mõõta ega visualiseerida, ei saanud ma ju ometi sellisest kohast mööda minna. Astusin rõõmsalt sisse. Noja eks ma siis jälle ostsin. Mõõdulindi ja vuugitäidet ja aknasoojustamisribasid ja pikendusjuhtme ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Sain veel ühe viimase vindini täis kandekoti näppu.

Ja, kui te veel kahtlete, ega sellega see asi ka ei lõppenud. Ma ei jõudnud sellest poest veel korralikult väljagi keerata, kui nägin järgmist tarvilikku kohta - Delhaize'i. Tähendab, ma teadsin täieliku selgusega, et mul ei ole ühtegi toiduasja vaja, aga miski selle poe fassaadis tuletas mulle järsku meelde, et mul sai kodus küpsetuspaber täiesti otsa. No ikka täielik küpsetuspaberikriis oli juba viimane kord, kui ma midagi ahjus tegin. Aga ma ju tahtsin just nädalavahetusel sakes marineeritud kanatiibu küpsetada. Ega's midagi. Hea, et meenus, onju! Astusin sisse. Ostsin küpsetuspaberit. Aga kuna tegemist ei olnud mu kodupoega, siis hakkasid seal silma muidugi veel igasugused ebaharilikud, seninägematud, hädavajalikud asjad. Näiteks eelküpsetatud õunad, millele oli juba jäätise jaoks auk sisse tehtud. Ja siis veel midagi ja midagi ja midagi. Nooooo. Jah.

Astusin aga uue kaubalaariga edasi. Mina, kes ma tegelikult ühtegi toiduainet ei vajanud. Noja arvake ära! Natuke maad edasi vaatasin ma järsku tõtt bioturuga, kust saab lahtiselt igasuguseid terasid ja tõrusid. Selle ukse ees küsisin ma endalt, et aga kuidas ma nendest suitsuribidest siis hernesuppi teen, kui mul herneid pole, ah? Ehk et hädapärast oli vaja sinna ka sisse minna. Ja lihtsalt hädapärast oli vaja osta herneid ja kuivatatud mangosid ja spagetikõrvitsa seemneid ja imeilus baklažaan ja...

Kui ma siis olin sellest poest ka lahkunud ja veel kahesaja meetri pärast jõudnud empanadaküpsetajani, kelle käest mul oli loomulikult empanadasid ka vaja, siis olin ma kotivirna all lookas, kõik käed olid kinni, pildistamiseks polnud vaba ühtegi sõrme, pimedaks hakkas ka minema ja üldiselt tabas mind teadmine, et sinna Schumani juurde poodi tuleb minna üks teine päev. Muigasin, toppisin suu sooja empanadat täis ja võtsin suuna kodu poole.

Ja kui ma seal siis niimoodi lonkisin, pilla-palla riides, pesemata juuste, miljoni koti ja empanadapuruga hambus, kohtasin ma tänaval kolleegi! Kas te saate aru, suures mitme miljoni elanikuga Brüsseli linnas????? 

See oli üks äraütlemata tore jalutuskäik! 

Kuigi ega ma pilte eriti ei teinudki ja kavandatud teekonnast sai ka läbitud heal juhul 15%.

Mida kõike tõlkijal vaja teada pole (ja mida guugel sellest arvab)

 Ma üldse ei hakka rääkimagi, miks ma sellist asja guugeldasin. 

Aga ilmselgelt peaksin eelistama rihtimist või vähemalt seksi.

Sama hea, kui too turupapi, kes mulle tutipäeva valgete põlvikute soovi peale kostis, et oi, valgeid põlvikuid tal küll ei ole, aga tal on väga ilusad stringid.

Huumor!

Majasokk

Tegelikult on see kirjutamissoolikas mul mõnes mõttes natuke tagasim küll. Ma olen ikka mitu õhtut magama minnes järsku mingisugusele postitusemõttele tulnud ja sellest lausa elevile läinud. Ainult et ma ikkagi ei jõua selle va kirjutamiseni :). Sest keset ööd on vaja ikkagi magada, niikuinii nihkub kodutööga see magamajäämine iga päev tasapisi hilisemaks ja iga hommik on sellevõrra raskem. Mis on päris halb. Noja nii mul siis on siis mitu postitust plaanis, aga see on täitsa iseasi, millal ma nendeni ükskord jõuan.

Praegu ka ei taha ühestki sünteesimist vajavast asjast kirjutada. Tänasel kaunil laupäeva hommikul tahtsin ma esineda hoopis tähelepanekuga, et praeguseks on see karantiin mulle täitsa meeldima hakanud. Esimest korda elus tundub Luxembourg mulle nüüd nimelt linnana, kus ELATAKSE. Nagu päris elu. Sest muidu põrutavad kõik siit esimesel võimalusel minema ja tänavad on tühjad ja hüljatud. Nüüd aga mängivad majade ees vaiksetel kodutänavatel lapsed, naabrid räägivad üle ukse üksteisega, inimesed käivad KODURIIETES prügikaste tänavale tõstmas, igast aknast kostab mingisuguseid helisid, igal rõdul võtab keegi päikest… Täitsa nagu päris elu kohe.

Liiklust on ka vähem ning selgub, et kõik ülejäänud poed peale toidukate võivadki põhimõtteliselt olemata olla, sest väga hästi saab hakkama… Nii hädasti pole veel midagi vaja olnud, et ma oleksin tundnud vajadust hakata seda Amazonist tellima. Isegi riidepoed võivad minu meelest veel kuudeks kinni jääda. Niikuinii kulub praegu ainult pidžaamasid, dresse ja hommikumantleid. Isegi ilmad on meil see kevad antud 20 aasta kõige soojemad ja kuivemad. Ekstra selle karantiini pärast kindlasti :). Meil on sirelidki juba ära õitsenud ja kastanid suures õies. Ja ikka kogu aeg on sinna 20 kraadi tuuri päikeselised päevad. Vägev.

Eriti tore on aga teadmine, et absoluutselt kõik istuvad täpselt samamoodi kodus ega tee midagi kadestamisväärselt ägedat. Nii on kohe südagi tunduvalt rahulikum ja fear of missing out või siis see va kõrvalejäämise tunne on täitsa olemata :D. Keegi ei postita FBs mingitest üliägedatest reisidest või pralledest. Kõik katsuvad oma laste seltskonnas mõistuse juurde jääda ja kui üldse, siis ironiseerivad. Nii võib täiesti rahus raamatutele, piltide sorteerimisele ja söögitegemisele keskenduda. Mis on ka toredad tegevused küll. Ehkki seda söögitegemise kunsti ma ikka pean veel harjutama.

Ükspäev tahtsin näiteks kapsarullidest ülejäänud kapsa pirukateks teha. Asi lõppes suure solvumisega. Algus oli väga hea. Pärmitaigen kerkis nii imeliselt, täidis tuli ka maitsev, aga seda tainast ei saanud ju rullida ja siis ta läks kogu aeg katki ja ükski pirukas ei tulnud piruka kujuga ja siis oli täidis nii mahlane, et osadel lihtsalt vettis põhi nii läbi, et kui ma tahtsin neid pannilt ära võtta, jäi pihku ainult pealmine koor. Lõpuks keerasin ma kogu ülejäänud taigna pannipirukaks, mida sai nii palju, et mul on umbes pool ruutmeetrit endiselt alles ja ma kahtlustan, et see enam ei kõlbagi. Suur pirukategu oli 10 päeva tagasi.

Teine päev tahtsin ilusa retsepti järgi nn Mongoolia veist teha. See hõlmas kergelt kartulitärklises paneeritud liha friteerimist, mida ma ei tahtnud teha. Minu käsi ei tõuse tervet pudelitäit õli korraga pannile valama. Ja kuhu ma selle pärast peaksin panema, ah? Enivei. Püüdsin seda siis niisama pannil praadida. Tulemus: täiuslikult paneeritud pann ja absoluutselt ilma paneeringuta liha. Maitse oli siiski väga hea. Lihal, mitte pannil. Aga õppetund missugune! Kui öeldakse, et friteeri, siis ei saa lihtsalt praadida.

Kolmas päev ostsin ma endale elus esimest korda ise valget kala ja tegin endale hiinapärast magushaput kala. See tuli küll hirmus hästi välja, aga kuna ma olin veendunud, et sellest ei saa midagi head tulla, panin ma retseptiakna enne toidu proovimist kinni ja ei leia seda enam kuidagi üles :D. Dääm. Ja ma võin teile öelda, et see ei olnud see kõige lihtsam ketšupi, äädika ja suhkru kokkusegamise õpetus. Sinna käis ploomikaste, tšilliõli ja veel viis asja, aga ma JUBA ei mäleta. Oeh.

Ja siis ma olen endale elus umbes teist, kolmandat ja neljandat korda ka spargleid teinud. Ühe korra valgeid, ühe korra rohelisi ja ühe korra mõlemaid segamini. Hakkasid täitsa maitsema, eriti kui neile peekoniviil ümber keerata ja nad ahjus pehmeks küpsetada ja siis sinepi-sidrunimahla-oliiviõli kastmekesega ära maitsestada. Ainult et iga kord mõtlesin ma terve järgmise päeva alati, kui vetsu asja oli, et mis mul seal vannitoas nii rõvedalt haisema on läinud. Otsisin ja otsisin - ei midagi, aga hais täiesti kohutav ja hingemattev pealekauba. Ja kui ma siis juhuslikult natuke hiljem guugeldasin, et mis võiks olla spargli toiteväärtus ja mida ta sisaldab, lugesin sealt oma üllatuseks, et sparglisöömise kõrvalproduktiks on eriliselt rõvedahaisuline piss. No vägev. Oli küll eriliselt rõve jah.

Ühesõnaga, inimene õpib kogu elu. Ja kui kingsepp oma liistude juurde ei jää, tuleb ette ka üllatusi. Nüüd on mul juba kolm päeva võitmatu praemaksa isu. Üks töökaaslane ütles ükspäev, et tema unistab maksakastmest. Nüüd unistan mina ka. Aga selles ainsas poes, kus meil siin tavaliselt maksa müüakse, on sellest järel ainult silt. Või tegelt valetan. Mu kodupoes müüakse küll ka, aga mingil põhjusel maksab see siin 29 eurot kilo ja on siis mingisugune imelik kah veel. Selline hiigelsuur ja hästi õhuke. Nagu päevatekk. Ja vot selle hinnaga ma sellist ei taha. Cactuses on ikka tavalise hinnaga tavaline maks. Seal on tõdetud, et rupskid on tavaliselt loomakasvatuse odav kõrvalprodukt, mitte see kõige kallim osa loomast. Aga selgub, et siin riigis on mõni inimene veel, kes seda tahab, nii et see on neil seal ka kogu aeg (loe: see ainus kord 6 nädala jooksul, kui ma selles poes käisin) otsas.

Sellega ma tänaseks nüüd ka lõpetan, sest mu pesumasin just laulis ja ma nüüd pean need pesud ikkagi sealt välja võtma, sest ma pesin neid niigi juba teist korda, sest mul läks meelest nad sealt eile välja võtta ja avastasin täna hommikul, et nad on seal rõõmsalt terve viimase ööpäeva veetnud, nii et kui ma neid kohe päästma ei lähe, tuleb neid veel viimati teadmata arv kordi pesta, mida ma ei tahaks, sest kõik mu hommikumantlid (2 tk) ja kodudressikad (2 tk) on seal sees.

Olge terved!

M.

PS: Minu geniaalne sõbranna on väga tore sari.

Katastroofiline päev

Selleks, et rääkida, kui katastroofiliseks tänane kujunes, tuleb kõigepealt minna ajas umbes 3-4 aastat tagasi. Minu sünnipäeva.

Juhtus nii, et toona 3-4 aastat tagasi sain ma sünnipäevakingiks kaks erinevat kohvimasinat. Luksemburgis kinkus mulle Nespresso masin koos kotitäie kapslitega ja Eestis kinkus mulle normaalset, mittekapsli kohvi tegev Saeco oma.

Kuna Luxi kohvimasin tuli koos kohviga ja selle kinkinud isend käis mul toona Luxi kodus regulaarselt külas, läks esimesena kasutusse see. Teine jõudis ilusti ka Luxi kohale, aga kolis esialgu karbi sees kappi paremaid aegu ootama. Ja seda, et mul keskkonna reostamisest villand saaks.

Mingil hetkel kadus Nespresso kinkija regulaarsete külaskäikute vabandus ära, aga paljudel põhjustel, mille seas peamisel kohal laiskus, ei jõudnud ma veel mõnda aega kapslimasinast loobumiseni.

Kuniks jõudis kätte koroonakriis.

Mul on täna 25. kodusistumise päev. Ja kohe karantiini algusest hakkasin ma hoolikalt jälgima oma kohvivarusid. Vaadake, ma joon tavaliselt keskmiselt 5 kohvi päevas. Nii et seda kraami ikka kulub.

Aga noh, mul oli veel varusid küll ja siis olid Marika kingitud ökokapslid ja veel kofeiinivaba kohvi kapslid ja siis meenusid mulle veel koos masinaga tulnud kohvikomplektis olnud maitsekohvid, mis mulle üldse ei maitsenud ja puhta järgi olid ja... Lühidalt öeldes, siiani jagus.

Umbes nädal tagasi hakkas siiski selgeks saama, et kaua enam nende varude najal ei ela. Kuna Nespresso pood on ka kinni, siis mõtlesin välja, et nüüd oleks paras aeg masinad ära vahetada ja kohviubade peale üle minna. Ostsingi eelmine nädal poes käies üksiti ka koti ube.

Noja siis jõudis kätte see tähelepanuväärne hetk, kus viimased kapslid kasutusse läksid. Tänaseks hommikuks jäi täpselt üks kapsel veel. Noja ma siis mõtlesin, et elan selle najal hommiku üle ja siis pärastlõunal hakkan masinaid vahetama (täna oli meil lühike reede, st tööpäev lõppes kell 13.30).

AGA. Siis hakkas kõik untsu minema.

Tõusin mina üles. Hirmus uni oli. No sigauni. Läksin kööki, tegin oma viimasele silmaterakesele kapslile pai, panin ta masinasse ja lükkasin kohvi jooksma. Võtsin kapist piima, keerasin korgi pealt ära ja tahtsin hakata piima ka tassi valama. Ja - mis ma näen! Esimest korda elus olin ma unustanud tassi kohvimasina alla panna. Kogu mu viimase hindamatu kapsli kofeiin oli köögikapi peale laiali valgunud.

ÕUD.

Läksin siis seinakappi teist masinat tooma, aga vahepeal tegi arvuti "plõnn" ja ütles, et mulle on saabunud kahetunnise tähtajaga kiirtöö. Piisavalt pikk, et selle kõrvalt enam mitte millelegi muule aega raisata. Hästi. Jätsin kohvimasinad sinnapaika. Asusin tööle. Täiesti ebatüüpilisel kombel töö tähtaega pikendati. Õnneks, sest esialgne versioon temast sai mul valmis umbes kümme minutit enne esialgset tähtaega ja no REV, COR, POS ja BKO olid ju ka veel järjekorras. No ühesõnaga läks hästi, pikendati. Saatsime ta välja. Siis oli vaja vastata viiele kirjale, püüda lahti saada teist programmi, mis mul pool nädalat avanenud ei olnud, aga, oh imet, nüüd ta siis avanes, mis tähendab, et seal ootav töö oli vaja ka ära teha, juhuks kui ta esmaspäeval jälle ei avane. Ja noh... Point selles, et juba oligi kätte jõudnud tööpäeva lõpp, aga mina polnud veel ühtegi kohvi saanud. Pea juba valutas otsas.

Kui ma siis lõpuks läpaka tagant tõusin ja teise masina karbist välja sain, ära puhastasin, veekonteineri ära pesin, üleujutatud kapipealse ära küürisin ja üldse olin tükk aega selle esimese kohvi valmistamiseks tarvilikke asju teinud, selgus, et see kohvimasin kahjuks siiski ei söö ube, vaid sellel on käpp, kuhu tuleb panna juba jahvatatud kohv. Aga minul oli ju suur kott ube.

Ahastusin. Ikka tõsiselt. Vaatasin tükk aega masinat, et kas seal tõesti ei ole ubade jaoks eraldi auku.

Siis läksin ruttu Nespresso lehele, et vaadata, ega kapsleid tellida saa.

Selgus, et saabki. Koroonakriisi tõttu tuuakse need tasuta koju ka. Hästi, rõõmustasin südamest. Mõtlesin, et tellin ühe laari kapsleid veel ja teen nende joomise ajal ära viimased vajalikud ettevalmistused masinate lõplikuks vahetamiseks. Valisin siis kõik oma lemmiksordid juba välja, tegin lausa konto ära ja hakkasin kohaletoimetamisaega valima. Ainult et... siis selgus, et järgmine kohaletoimetamisaeg on järgmisel nädalal.

Ilmselgelt oli see mulle täiesti vastuvõetamatu. Masendus naasis kolmekordselt. Asi kiskus ikka päris pakiliseks ja väga inetuks ära juba.

Kaalusin siis võimalusi. Minna poodi jahvatatud kohvi ostma? Hakata haamriga kohviube purustama? Minna üle tee kondiitriärri ja tuua kaks topsi valmiskohvi koju, et esialgne doos kätte saada ja siis vaadata, mis edasi saab?

Millalgi hakkas mulle läbi udu meenuma, et tegelikult kinkus ju koos kohvimasinaga vist ka kohviveski. Mõtlesin natuke, avasin siis teise kapiukse ja ennäe! Oligi kohviveski ka olemas. Rõõm missugune! Puhastasin ta ära, lõin oad sisse, jahvatasin ära ja sain juba aroomist pool kaifi kätte.

Pesin siis käpa ära, täitsin kohviga ja panin ta masina külge ning hakkasin kasutusjuhendist näpuga rida ajama, et kuidas see kohvi sealt nüüd siis kätte saada. Tegin kõik ära, ainult et siis selgus, et uus masin ei hakka tööle. Kasutusjuhend ütles, et tuleb teha seda-seda ja seda, siis ta purskab tükk aega süsteemi läbipuhastamiseks vett, siis täitke veepaak uuesti ja valige kohvi valmistamise nupp. Ainult et... masin keeldus vett purskamast. Ainult urises. Pool tundi.

Ahastus kuubis. Kell oli kolmveerand kolm ja ma polnud saanud veel ÜHTEGI KOHVI. Kas te kujutate ette? Kell kolmveerand kolm MITTE ÜHTEGI KOHVI! Ma ikka hakkasin juba peaaegu nutma.

Mis mul, sõltlasel, siis üle jäi. Kaalusin järgmisi võimalusi. Ega neid eriti olnudki, pmst seisnes järgmine võimalus endiselt kondiitriärist valmiskohvi toomises või siis pätikohvi tegemises. Kuniks mulle meenus... Ooooo, aga ühes kapis on mul alles ka kunagine presskann!

Nojah. Otsisin siis jälle järgmise kapi ka läbi. Leidsin presskannu, pesin kibekähku ära ja lõin ühe tassi kohta kannu kolm kuhjaga teelusikatäit värskelt jahvatatud kohvi. Jätsin kõik masinad, nende veepaagid ja ärakäivad osad kus see ja teine ja lihtsalt jõin. Suure mõnuga!

Huh. Jäin hädapärast ellu.

Hästi. Hommikukohviga jõudsin kella kolmeks pärastlõunal siis kuidagi läbi häda ühele poole. Aga ega asi sellega piirdunud. Nälg tuli ka. Olin mõelnud, et teen tänaseks söögiks sooja kanasalati. Sellise, mida ma ikka Mauruse pubis väga armastasin. Lõin sooja osana pannile kartulid, peekonid ja kanafilee. Panin maitseks soola, pipart, liha üldmaitseainet ja paprikapubrit, mida ma ikka alati hästi palju panen. See on sihuke mahe, Türgist toodud pul piber. Mulle väga maitseb. (Kas sinna Türki ka ikka ükskord üldse saab veel või???) Kuhjasin veel kõrvale riivitud kapsast, riivitud porgandeid, värskeid rediseid, tomatit, keedumuna... Aga no see praesegu oli ikka taldrikus domineeriv. Ja kujutage ette mu hämmastust, kui ma siis esimese suutäie võtsin. Selgus, et ma olin pul piberi asemel pannile löönud kamalutäie väga teravat tšillipulbrit. No ikka umbes sama kanget kui Cayenne'i pipar. Iga suutäie kõrvale tuli klaasitäis vett juua. Täielik ämber.

Või siis palju ämbreid. Liiga palju üheks päevaks. Otsustasin, et nüüd on köögiõnnetustest siiber, lähen õue jalutama. Muu hulgas tahtsin kodupoest läbi käia, sest sidruneid oli vaja ja piima ja vetsupaberit :). Läksingi siis poodi. Seal hoovi peal seisis üks tädi. Läksin temast mööda poe ukseni, aga tädi kukkus järsku pahandama. Inglise keeles ja igavesti nägusid tehes, kui ma üritasin prantsuse keeles vastata. Muudkui sõimas ja seletas, et ma olen selline nahaal ja tema on järjekorras. Seal keset hoovi. Et eelmine poodi siseneja oli talle liiga lähedal. Ma siis vaatasin poe uksest sisse, jummel, eelmine siseneja oli poe teises otsas tagumise seina ääres, vähemalt 50 meetri kaugusel ja valis endale banaane. Ma ei osanudki kohe siis nüüd hästi reageerida, aga otsustasin ikkagi vapralt poodi astuda. Hoovi peal oodanud tädi aga kuulutas mulle kogu maailma põlgusega järele, et DISTANTSI TULEB HOIDA, uhmakas.

Ja siis ma unustasin selle kuradi vetsupaberi kah ostmata!

Nüüd pool tundi tagasi avasin ma lõpuks pudeli punast veini. Oli ikka päev, ma ütlen!

IRW

From: K
Sent:
To:
Subject: RE: Juhe koos

Maris, sina ei ole süüdi, et komisjonil on president, kelle ametikohale on kandidaat, kes on otsustanud teha avalduse. Kolme täiendiga põhi on täiesti normaalne.

K

From: T
Sent:
To: 
Subject: RE: Juhe koos

Pikavõitu, aga õige ju.

From: Maris 
Sent:
To: 
Subject: Juhe koos

Kuulge. Kas "Komisjoni presidendi kandidaadi avaldus" kõlab arusaadavalt või? Õigesti ka või? Mu meelest kõlab see väga segadusttekitava lohena, aga no juhe on nii koos, et ühtegi muud võimalust ka ei näe.

EN: "Statement by the candidate for President of the Commission"

M.

Nii palju siis sellest...

… sellest lootusest, et ma hakkan tihemini kirjutama :).

Tegelikult ma armastan oma uut arvutit siiani väga aktiivselt. Temaga on piltide putitamine nii kiire ja hõlbus ja trükkida on väga hea ja ekraan on hästi särav ja puha… Ainus, mis ei vasta lubadustele, on ehk aku kestus - too pidavat nimelt kuni 17 tundi kestma, aga kui ma fotoprogrammi jooksutan, saab ta umbes nelja-viiega tühjaks. Aga no eks sellised suured programmid ongi nõudlikud. Netis surfata saab palju kauem. Ehkki ka siis saab ta ikka ühe täispäevaga otsa… Hihii. Muidugi no vana läpakaga ei anna sedagi võrrelda, nii et ega ma tegelikult kurda. Lihtsalt nendin, et see on ainus aspekt, mis paberil esitatud ilusatele lubadustele päriselt ei vasta.

Aga kirjutamiseni ma sellegipoolest ikka no kuidagi ei jõua. Ma ei tea. Tegelikult olin ma vahepeal muidugi tükk aega haige ka ja pärast seda edasi veel lihtsalt kuidagi nii uimane, väsinud ja unimütsike, nagu mind oleks hammustanud kolm tse-tse kärbest korraga. Nii et ma kohe tükk aega peamiselt magasin, molutasin, lugesin ja jõin teed. Ja vaatasin ära terve sarja Vera :). Hmm. Või tegelt ma isegi kirjutasin küll, hirmus pika uisupostituse kirjutasin paari nädala peale valmis, aga see sai jälle liiga pikk ja nii üksikasjalik ja triviaalne, et ma jõudsin lõpuks ikka järeldusele, et see küll ilmavalgust ei näe, et see tuleb üleni ümber kirjutada. Mida ma muidugi enam ei viitsinud. Noja… pmst selle tähe all ongi kuu aega niuhti käest läinud…

Hmm. Muide, arvutist rääkides… Alguses tundus mulle mõnevõrra ehmatuslikult, et see arvuti ei taha kuidagi Eesti ID-kaardi tarkvaraga koostööd teha. No panka sisselogimine oli üks kolmveerandtunnine jebla, süsteem ei tahtnud mind kuidagi ära tunda. Geenivaramu küsimustikku ei saanud ma üldse täitma hakata, eesti.ee's tuli mailide ümbersuunamisel error ette ja telefonioperaatori kontole sisselogimine võttis ka miljon aastat, misjärel ei saanud ma sealt otse makset teha, sest ta ei suutnud mind sealt panka sisse logida… Lõpuks muidugi selgus tänu geenivaramu lehele, mis teatas, et nemad uusi ID kaarte ei tunnista, et asi ei olegi üldse mu arvutis, vaid selles, et mul on ju nüüd maailma kõige uuem ID-kaart, mis on nii uus, et vanad süsteemid sellega ei tööta. Nagu mis mõttes??? Kas ma ikka valida saan selle uue kaardiga või??? Ma tean, muide, küll, et smart-ID on ka olemas, aga seda ei saanud ma ka kuidagi tehtud, sest, ülla-ülla, ka see nõudis ID-kaardi kasutamist. Mida ma küll üritasin kasutada - ja üritasin ja üritasin, kuniks rakendus mu üritamisest ära tüdines ja mu ära blokeeris. Urr… Äärmiselt ebamugav, ma peaks mainima! Kusjuures mõnikord saan ma terve aasta hakkama nii, et mul ei olegi ID kaarti vaja. Aga nüüd on kuu aja jooksul nii mitu identimist vajavat asja ette tulnud, et see ajab kohe närvi… Ja no valida ma tahan ju varsti ka, põhimõtte pärast. Ükskõik keda, et EKRE-l üks hääl vähem oleks :D.

Enivei. Kui nüüd aga ilusamatele asjadele mõelda, siis võtke teadmiseks, et meil näitas kraadiklaas täna 18 kraadi sooja ja päike säras nii ennastunustavalt, et see teeb tuju kõigil kohustuslikus korras paremaks ja annab energiat ka. Hommikuti on ainult hästi karge veel, ikka alla nulli. Aga paar pärastlõunat on olnud juba täitsa kevade moodi. Varsti peaksid siin ka krookused õide puhkema. Ma olen neid igal aastal 1. märtsil pildistamas käinud… See on ju kohe. Isegi valimised ja Brexit ja Euroopa Parlamendi valimised tunduvad juba kohe! Lausa nii kohe, et nüüd hakkab juba natuke kõhedaks ka kiskuma, sest ega need Euroopa väljavaated nüüd just kõikse hiilgavamad ei ole...

Noh.  Aga mis siis uudist? Ega väga midagi… Paari nädala pärast on mul ühel nädalavahetusel portreefoto koolitus, see on selline esimene rutiiniväline asi, mida oodata. Ja märtsis püüaks ehk nädalavahetuseks Pariisi sõita. Tahaks raamatupoodi. Ja LIDOsse ja näitusele. Les Halles'i kaubanduskeskus peaks nüüd valmis olema, seda tahaks näha. Uisupoes peaksin ka käima ja laskma ülejäänud kruvid ka sisse keerata. Ja Lululemoni poodi ka tahaks :). Neil on seal ALATI midagi, mis mulle väga meeldib, mis siis, et tegelt on mul igaks spordiks riided olemas :).

Mm. Noja mais lähen Gruusiasse. Ainult see on veel vaja välja mõelda, et kuidas täpselt. Mul oleks nimelt lisaks Gruusias mõeldud programmile kasutada veel 5 vaba päeva. Ja ma nüüd ei tea, kas ma peaksin a) minema ja veetma veel 5 päeva omal käel Gruusias b) veetma need 5 päeva omal käel Armeenias c) veetma need 5 päeva vahepeatusena Istanbulis d) jätma need 5 päeva üldse kasutamata. Naira paraku otsustas minuga Armeenias kohtumise asemel hoopis Austrias abielluma hakata. Nii et esialgne plaan lendas kergelt vastu taevast. Ja nüüd ma ei suuda otsustada, kas ja mida siis nüüd selle asemel teha… Hmpf. Kui juba seal olla, oleks ahvatlev Armeenias ka ära käia. Aga ma natuke ei ole kindel, kas see kant seal on ikka selline, et ma tahaksin seal 5 päeva täitsa üksi ringi seigelda. On või? Kui ma ei taha ainult pealinnades kolada, vaid ikka mägedevahelistes kolgastes ka konnata :). Koos vene keelt kõneleva kohaliku sõbrantsiga oleks äkki ikka kindlam. Rääkimata sellest, et toredam. Hmpf. Must meri on ka sellel ajal veel külm, et lihtsalt rannapuhkust planeerida. Gruusias vist saaks seda aega liiga palju, sest me käime ju Gruusia üsna läbi ja ega see nüüd nii suur riik ka pole. Ja Istanbulis olen ma nii mitu korda käinud, et ma ei tea, kas ma oskan seal 5 päevaks uut ja huvitavat tegevust leida. Viis päeva järjest ju hammamis ja vesipiibutamas ja krevette söömas ja turul pildistamas ei käi. Aga samas ma ju saaksin 5 päeva reisida, mõelge. No kuidas ma siis ei reisi??? Suunavaid/abistavaid mõtteid, anybody?

Oeh. Isver. Aitab. Tuleb punkt panna. Teate, ma keedan praegu läätsesuppi. Mõtlesin nüüd siin, et see vist peaks hakkama valmis saama, on juba keenud küll. Läksin maitsma. Arvake, mis supi seest puudusid????

Õige, läätsed!

Ühesõnaga, ma nüüd siis lõpetan tänaseks ja tegelen ühe asjaga korraga :).

Olge toredad!

Maris.

Liiga ilus, et tõsi olla

Sai eile madratsipoes käidud, sest vana, korteriga kaasa tulnud madrats on mul siin Luxis puhta lohkus ja see annab mõnikord juba seljas tunda. Kurjam, peab ikka paika küll, et alates 35. eluaastast hakkab keha korrapealt siit ja sealt lagunema ning ilma ka ennustama. Hmpf. Igatahes, Katrin teadis Sandweileris ühte spetsiaalset poodi, kuhu saigi sammud seatud. Proovisin seal üht-teist, leidsin külje all mõnusa madratsi ka. Oli küll natuke kallim, kui oleksin algselt plaaninud, aga samas oli ta 40% alla hinnatud ja mitte nüüd ka üle mõistuse hinnaga...

Suutsin müüjatüdrukult välja pommida ka samal päeval kohaletoimetamise. Ta oligi nõus, et ta siis pärast tööpäeva oma autoga toob, sest muidu oleks livraison jäänud alles järgmiseks laupäevaks. Olin väga rõõmus, saigi diil tehtud. Aga asi tundus algusest saadik Luksemburgi kohta kuidagi väga kahtlaselt ilus. Siin ju oodatakse oma kraami poodidest teinekord mitu kuud ja siis tahetakse seda kindlasti tuua ainult keset tööpäeva, aga ilmtingimata mingil ette planeerimatul ajahetkel, mida keegi prognoosida ei oska, nii et saadetise kättesaamiseks võta või terve nädal töölt vabaks. Novat. Ja mulle lubati, et saan sellise suure asja nagu vedrumadrats samal päeval poe laost kätte??? Väga kahtlane.

Kõigi ootuste kiuste see madrats tuligi. Täitsa lubatud kellaajal kah veel. Tarisime ta siis Katrini ja müüjanna abiga trepist üles. Pakkisime lahti. Panime voodile. Ja mis selgus? Madrats on liiga pikk. Voodi on liiga lühike. Nuta või naera. Selgub, et mul on krdi PRANTSUSE voodi, sest sealne standard pidavatki olema 1.85, mitte 2.00 pikk. Kes oleks osanud seda küll ilma peal arvata? Madratsi laiuse mõõtsin ma loomulikult ära, aga minu teadvuses on kõikide  täiskasvanud inimeste voodite standardpikkus 2 meetrit. Ma ei oleks isegi parimagi tahtmise juures tulnud selle peale, et ka PIKKUS ära mõõta. Oikurrrrja!

Nüüd tellitakse mulle kuskilt Prantsusmaalt sama madratsi Prantsuse standardile vastav versioon, mille müüjatüdruk neljapäeval oma autoga omal vabal päeval läheb ja ka siis millalgi omast vabast ajast ära toob, sest muidu tuleks madratsit juba Luxi lattu vähemalt kolm nädalat oodata ja sealt kohaletoimetamist siis veel ka... Uus pikk madrats seisab seni mul seina ääres püsti ja mina magan ikka lohkus madratsi peal. Nomaivõi! Küll mina ikka oskan!

Chiri Biri Binn

Olin ühel ilusal õhtul kohalikus hiinakas. Tellisin toidu ära ja suundusin allkorrusele vetsu. Kus muusika mängis. Tunduvalt kõvemini kui söögisaalis.

Ajasin omi asju. Ja järsku avastasin, et millegipärast ronivad pähe Kuldse Trio lollakad laulusõnad sellest, kuidas kaugel-kaugel Hiinamaal elas kord üks armund paar. Edasi tulid kivirünta-punta-anta änta ja muud sellised.

Ega ma oma mõistusest sel hetkel eriti hästi ei arvanud. Aga neid laulusõnu muudkui tuli kuskilt mu alateadvusest edasi ja lõpuks sain ma aru ka, et see on tingitud kõlaritest kostuvast muusikast. Kus üks malbe häälega neidis sama meloodia järgi äärmiselt melanhoolset hiinakeelset lugu leelutas ja minu ajukurdude vahelt vastavaid eestikeelseid sõnu välja koukis.

Ma tõesti ikka veel saan regulaarselt tünga sellega, et usun, et mõni laul võiks ka Eestist pärit olla. Kas või kõige lollim. Või kõige isamaalisem. Ma ei oska teile kirjeldadagi oma pettumust, kui avastasin, et "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt" on Normandia rahvalaul ja ka "Vändra metsas, Pärnumaal" ei ole ka sugugi Eesti laul. Nüüd tuleb välja, et isegi Kuldse Trio lollakas pilalaul tuli kaverdada...

Mis siis ikka. Vähemalt tuleb välja, et ma tean ka mõnda päris hieroglüüfides laulu. Oskan kohe laulda teist ja puha. Järgmine kord saan asiaatidega lihtsamini jutu peale :). Aga see oli raudselt selle nädala suurim avastus. Kuulake siis teie ka!

Sellest, kuidas arvete esitamine maksjale meeldivaks teha

Emme sai hiljuti sellise arve. Geniaalne, kas pole? Mina naersin küll kõhu kõveraks!

Cabin crew, please open the doors!

Tuli meelde seik sellest, kuidas me Etioopia põhjaosast pealinna poole tagasi lendasime. Istusime lennukis, olime veel paari kilomeetri kõrgusel õhus ja siis ütleb kapten järsku: "Hakkame valmistuma maandumiseks. Meeskonnaliikmed, palun avage uksed!"

Mõne hetke möödudes võttis ta end kokku ja parandas: "Vabandust. Meeskonnaliikmed, palun võtke istet!"

_ _ _

Ja kui nüüd juba lendamisest rääkida, siis tuleb mainida ka seda, et Etioopia lennukid on nagu linnaliinibussid - lendavad kogu aeg kindlat ringi mööda ja maanduvad igas lennujaamas. Meie läksime Lalibelasse sõitva lennuki pealt Bahir Daris maha, aga kui me hakkasime maha astuma, võttis stjuuardess mikrofoni ja teatas: "Oleme jõudnud Bahir Dari. Lennuk sõidab edasi Lalibelasse. Kõikidele reisijatele, kes soovivad siin maha minna, soovime head päeva. Kõik reisijad, kes soovivad Lalibelasse edasi lennata, palun, jääge maha."

Temagi mõtles enne pisut, kui end parandas: "Vabandust, palun jääge lennukisse."

_ _ _

Heh, ja lendamisega seoses sai nalja ka Addise lennujaamas. Nimelt ulatus seal põrandast välja terve suur kimp juhtmeid, mille otsa ma esiteks koperdasin ja mida ma siis varbaga sonkisin, et vaadata, millega täpselt tegu. Umbes täpselt samal hetkel teatati, et algab pardaleminek. Mina keerasin selja ja hakkasin astuma, aga üks meie grupi mees tõusis seal kõrval olnud pingilt ja astus ka täpselt sellesama juhtmekimbu otsa. Kõlas sisin, pauk ja plaksakas - ning kogu Addise lennuväli mattus pimedusse. Oli varahommik, nii et väljas oli niigi hämar ja lisaks sellele lülitusid nüüd järsku välja telekas, tuled ja kogu arvutisüsteem. Ega's midagi. Ja nii oligi. Kõik ülejäänud reisijad registreeriti ära käsitsi ja pabernimekirja alusel. Aga meil läks lennukisse minekuga nii kiireks, et me ei jõudnudki neile öelda, et elektrikatkestusi juhtuks neil vähem, kui nad juhtmeotsad korralikult ära peidaksid.

_ _ _

Hüüumärk

Näide sellest, kuidas igapäevatoimetused lõpuks pähe hakkavad. [Näide pärineb paari nädala tagusest ajast, aga põhjustab vestluses osalenud osapooltele endiselt nalja]. 

Tuleme tööpäeva lõpus trepist alla. Mina olin rõõmus, sest sain sel päeval oma turvamärgile klõpsu ja ei pidanud seda enam paela otsas kaelas kandma. Teised räägivad, et kaelas on ju mugav. Mina vastu: "Mulle ei meeldi, mul on kukla peal hüüumärk ja paela kinnituskoht hõõrub seda!"

Vot nii siis. Varsti hakkan unes ka hüüu- ja küsimärke nägema, edasi järgmine samm on ilmselt grammatikareeglid. :-D. 

Täitsa pael...

Strasbourgist teine kord. Hästi huvitav oli, aga eilne öö jäi pisut lühikeseks ja ma ei tahaks seda pikka teemat täna üldse tõstatadagi. Homme  tõmban pildid arvutisse ja kirjutan pikemalt.

Seniks võite endal kõhu kõveraks naerda. Nii hull lihtsalt ei anna olla... Ma olen seda umbes kolmkümmend korda vaadanud ja siiamaani ajab ohjeldamatult naerma...

M.

IRW

Tipin online-sõnastikku sisse märksõna "kõrvad lukus".

Ainus vaste, mida sõnastik pakub, on "paindkõrvadega lukustusseib".

Päris hea, mis?

Nõudepesulapp

Tegime ennist ühe korterinaabriga samal ajal köögis süüa. Mõlemad kasutasime nõudepesulappi, kuni ühel hetkel seda enam polnud. Otsisime kööginurgad, laua- ja kapialused ning sahvrigi läbi, vaatasime prügikasti ja mitte aru ei saanud, kuhu lapp kaduda võis. Kuskilt ei leidnud ja nii me siis otsustasimegi võtta uue lapi, kuniks vana välja tuleb. Mina muidugi omast arust nägin lappi viimati I käes, aga ma ei hakanud seda talle ütlema.

Nüüd läksin kööki kohvi tegema. Tegin kapiukse lahti, et kohvipurki võtta, ja vaatan: minu riiuli peal toiduõli ja ketšupipudeli vahel seisab korralikult püsti pandud nõudepesulapp. Külg ees ja pudelitega võrreldes täpselt veatus rivis. Oli teine muuseas mõnusas seltskonnas äragi kuivada jõudnud.

Vot nii siis.

Minge kanni!

Ma olin täiesti süüdimatult veendumusel, et mul on igasuguste tegemistega aega järgmise esmaspäevani. Paistis, et nii saab isegi hakkama :-D. Rõhutan - PAISTIS.

Novat, aga katsusin siin täna oma ülejäänud detsembrikuiseid plaane kuidagi hoomatavasse vormi panna ja imestasin, et kui ma alles esmaspäeval Indiasse lähen, kuidas ma siis laupäevaseks kontserdiks tagasi jõuan - ma teadsin raudkindlalt, et olime kontserdid sättinud nii, et ma ka nende ajal Eestis oleksin. No mida paganat, kuskil pidi viga olema!

Guess what? Kui ma nüüd pisut järele mõtlesin, tuli loomulikult välja, et sõidan Indiasse juba pagana järgmisel reedel!!! Nagu tõesti, minge kanni! See pole aus, kohe neli päeva tuleb kõpsti maha arvestada niigi täispuugitud graafikust! Kusjuures, ma teadsin, et sõidan kolmandal, aga minu jaoks oli kolmas kuupäev (ülejärgmine) esmaspäev...

Kuidas ma ometi sain niimoodi mõelda???

Aga nojah, vähemalt tuli nüüd välja, mitte järgmise nädala keskel :-).

IRW. Ja no mulle on alati ju väljakutsed meeldinud...

PS: ilmselgelt tasub mulle jõuludeks kalender kinkida :-)

Põltsamaa teadetetahvlilt

Põltsamaa kuulutustetulbal oli hirmus palju kuulutusi, muuhulgas siis ka alljärgnevad teated:

Otsin linnas korterit. Parem oleks, kui oleks puu- või elektriküte. Olgu või viimane peldik, peaasi et elada kannatab. Üle 500 krooni maksta ei saa.

Kõik telefoninumbrid peale ühe olid küljest ära rebitud.

Ja:

Metsasaaduste kokkuost:

Mustikas - puhastatud

Mustikas - puhastamata

Punane sõstar

Must sõstar

Hmm. Mina veel pole sõstrapõõsaid padrikus näinud. Aga noh, vbla sealkandis on see levinud.

Ja siis veel oli hästi tore Peipsiäärse mamma Filippova keelepruuk. Vaat, osad latikad olid lõhki lõigatud ja suitsutatud, teised mitte. Meil siis tekkis küsimus, et miks. Seda ta meile ei öelnud, küll aga väitis kuldhambaid paljastava naeratusega - Lattikas-lattikas. Eta tolka lahti.

Rohkem pole praegu aega kirjutada, ma nüüd sain raamatu lõpuks tõlgitud (aplaus ja lilled, palun), aga proofreading on täies hoos. Sellega on nüüd siis veits kiire, mis siis, et "ainult" ligi kolmekuune tähtaeg oli mul selle raamatuga :-). Tahaks, et homseks õhtuks lõviosa tehtud saaks.

Et siis homseni,

M.

Hihhii

Tänase päeva ilmauudis:

Kommunaalamet palub sõidukijuhtidel olla liikluses tähelepanelik ning mitte pritsida märjaks jalakäijaid, sest tugevate sajuhoogude ajal võib teedel ja tänavatel sajuvee aeglase äravoolu tagajärjel tekkida veekogumeid, millesse sõitmine võib põhjustada kahjustusi sõidukitele.

IRW

Mu kõrvu jõudsid just kuuldused sellest, kuidas ühe konkureeriva reisifirma giid, kes endast tohutult hästi arvab, oma reisil kõva häälega kuulutas, et tema ongi kõige-kõige-kõige parem giid kogu maailmas ja et reisijad tegid õige otsuse, kui nad temaga reisile tulid.

Mille peale üks naine olla talle teadustanud, et Gondvanas töötab ka üks väga hea giid Maris. Küll nooruke, aga parem kui sina. Selle peale sai giiditädi kuuldavasti kreepsu.

Ma küll ei tea, kes see huvitav hingeline oli, kes mind niimoodi kõrgeks kiitis, aga päris tüng sellele hüpersupergiidile :-D.

IRW.

Muidu on nii, et ma siis lähen öösel Kerliga Peterburgi avastama ja enne seda on vaja kahe eraldi dokumendi tõlked lõpetada ja raamatuga ka veel tegeleda... Hetkel on jälle palju tööd, nagu näha võib. Kohe teen kohvi ja asun jälle tööle, vahepeal käisin vahelduse mõttes Karli kaemas ja Elleniga peitust mängimas. Ahjaa, ja täna käisime Kadi, Tony ja Patrikuga Punases tornis klaasikojas klaasi sulatamas... Järgmise nädala hakul saab näha, mis mu Aafrikahõngulisest meistriteosest välja tuli... Äge!

Aga pakaa praegu,

M.

Paras annus Eestit

Alati, kui ma olen pikemat aega ära olnud ja koju tagasi jõuan, on kõige kindlam koht, kust tõsist Eesti annust saada, Säästumarket. Seal on alati kõige suurem nõmedike kontsentratsioon mu meelest...

Novat, läksin täna Säästukasse. Kassasabas ilmus minu selja taha mingi poolparmust vanamoor, kes ostis õltsi, tahtis kõik (alustades minuga) oma ostukäruga alla ajada ja parkis selle pärast seda, kui oli sellega mulle kolm korda tagumikku sõitnud, nii, et blokeeris kaks kassat korraga nii ära kui ära. Selja tagant lähenes talle aga üks vene tütarlaps, kenasti riides ja korralik, ning palus viisakalt aktsendiga eesti keeles, et kas ma palun saaksin siit läbi. Moor kisendas üle poe, et õpi enne eesti keel ära, küsitakse, et kas ma mööda saan, mitte läbi. Tüdruk siis vabandas ka veel ette-taha ja katsus kuidagi moorist ja moori kärust mööda trügida, sellepeale rallis vanaeit tigedalt rapsima hakates taas oma korviga kõigepealt mulle ja siis sellele tütarlapsele otsa ja kui üks teise kassa sabas seisev noormees protestis, et miks te niimoodi ütlesite, tüdruk ju ilusasti küsis, hakkas mooril noormehega peaaegu rusikavõitlus pihta. Lõpuks viskas mul ka kops üle maksa, ma käskisin mooril endale mitte korviga otsa sõita ja märkisin ka, et tema poolest oli see äärmiselt ebaviisakas tegu tüdrukule niimoodi öelda. Tädil kukkus karp lahti ja kõrvust hakkas auru tulema... Lühidalt öeldes: ta saatis meid selle noormehega perse, põrgu ja käskis siis veel maha ka surra. Poemüüja, kelleni minu järjekord vahepeal jõudnud oli, vaatas suuril silmil kõike pealt ja tema ainus lause oli: "Ma ei kommenteeri!"

Küll on ikka tore Eestis elada, ah?

Kurat, noored ja maailma näinud inimesed on kõik täiesti normaalsed meil siin, aga sellised vanad kibestunud moorid on kõige hullemad - neid ei muuda ussi- ega püssirohi ja nad tunnevad tõepoolest lihtsalt siirast rõõmu sellest, et saavad kellelegi ära teha. Lihtsalt nii mõttetu... Masendus tuli peale, no tõepoolest...

Tillikas

Käisin teatris ära, vaatasin "Raimondsi" ära, igati tore ja humoorikas tükk oli ka, aga millest ei räägitud? Raimonds Paulsist...

Nojah, keda mul ikka muud süüdistada kui iseennast, et eelnevalt tutvust ei teinud etenduse sisuga - ma lihtsalt oletasin, et kui nimi on Raimonds ja kui ma tean, et seal lauldakse palju Raimonds Paulsi laule, siis räägib etendus ka temast... Aga võta näpust, ei oska ma Lätist läbi sõites ikka temast rohkem rääkida, kui ma juba senini teadsin...