Mõnikord olen ebausklik küll...

Ebausuga on vähemalt minu puhul niimoodi, et ega ma näiteks 13. kuupäeva reedeid karda (kuigi teen endale mõttelise märkuse, et see kuupäev on kätte jõudnud - siis on hea igasuguseid äpardusi selle kaela ajada ja irvitada), musta kassi kohates ma päriselt teise suunda ei keera (kuigi pomisen endamisi igaks juhuks küll üht lapsepõlves külge jäänud "võluvormelit"... aga nii, et keegi ei kuuleks :-D), elavale inimesele paarisarvu lilli ei kingi (igaks juhuks noh) ja redelite alt ma tegelikult isegi ei karda üldse läbi kõndida - kui seal just mõnda töömeest värvipotiga peal ukerdamas ja pintsliga laia lehte mängimas pole... sellisel juhul on ikka targem sellest redelist või tõstukist või millest iganes kaarega mööda minna, eks, puhtpraktilises mõttes.  Vasaku jalaga tõusmise koha pealt tuleb öelda, et astun igal hommikul vasaku jalaga voodist välja - ma lihtsalt magan voodis sedapidi, et vasak jalg enne maad puudutab - ja ei saaks küll öelda, et ma hullult masenduses kogu aeg oleksin, kuigi... hommikud konkreetselt on ikka minu jaoks ikka rasked küll :-). Ainult mõned asjad jätan ma teinekord nende mitte ärasõnamise huvides mainimata, kuni need päriselt veel reaalsuseks pole saanud - lihtsalt igaks juhuks. Ja mitmesuguseid õnnerahasid kannan ka rahakotis, kui järele mõelda - vähemalt saan ma täie aususega öelda, et PÄRIS tühi pole mu rahakott kunagi, kuigi neid rahasid ei kulutaks ma ka kunagi ära. Igaks juhuks.

Küll aga on üks asi, mille osas ma eelmainitud puhkudest veel veidi ebausklikum olen. Ja see on selline naljakas arvamus, et kui juhuslikult märgata, et kell on 11:11, 22:22 või 00:00, saab midagi soovida ja et sellest on siis rohkem kasu kui sama asja muul ajal soovimisest. Ilmselt olen ma kuskilt kuulnud mõtet, et sellistel puhkudel saab tahta ühte asja. Noh, mina oma aruga soovin alati hästi paljusid asju - kohe nii paljusid, kui sellesse minutisse ära mahub ja pähe tuleb. Muidugi... ega ma tea, kas sellest kasu on või mitte - inimesed on ju tänamatud, kui mingi soov täide läheb, tekib selle asemele kohe mõni uus, aga kätte saadud rõõmu eest pole kellelgi aega tänulik olla. Täitunud soovid pole mul seetõttu alati isegi meeles mitte, samas soovin ma tihti ka pigem selliseid universaalseid või üldiseid asju, mille kohta ei saa öeldagi, kas see nüüd on täide läinud või mitte... pigem saab öelda, et vastupidi pole ka läinud, seega on järelikult ikka hästi :-).

No igatahes, kahju sellest nüüd kindlasti ka ei tule... Tegelikult arvan ma, et isegi kui sellest kella jõllitamisest mingit muud kasu ei tõuse, siis endale aeg-ajalt meenutamine, mida kõike ma endale ja teistele soovida tahaksin, on päris hea orientiir muudeks toimetusteks. Praktilise näitena võiks tõdeda, et kui ma olen muidu mingil hetkel jube laisk ja ei viitsiks kuidagi teatud konkreetset asja ära teha, siis kui ma sellisel laiskushetkel juhtumisi märkan, et näe, kell on 11:11 ja soovin ruttu oma soovid ära ning seejärel avastan, et näed, et noh, see tegevus, mida ma kuidagi teha ei tahaks, teeniks tegelikult väga täpselt seda soovitud eesmärki... vot kerge motivatsioonilisa tuleb küll! Mõnikord. Aga teinekord on lihtsalt mõistlik endale meenutada kõiki neid teisi enda jaoks tähtsaid inimesi, kelle hea käekäik mind huvitab, eks...

Ja tegelikult on hästi naljakas, sellistele kellaaegadele pealesattumine käib minu puhul täiesti tsüklitena. Mõnikord ei vaata ma kuude kaupa niimoodi kella, et nendele numbritele peale satuksin, aga siis tuleb ette mingisugune paarinädalane periood, millal peaaegu kõik ööpäeva topeltnumbrid pidevalt ette satuvad. Hmm... kas siis on rohkem soovimist väärt asju sellesse aega kuhjunud? Või on vaja midagi lisasoovimisega tagant tõugata? Igatahes... nagu te arvata võitegi, on tänane post inspireeritud sellest, et juba viimased paar-kolm päeva olen ma iga päev kõik kolm "maagilist" numbrit juhtumisi ära näinud... natuke aega tagasi avastasin kellalt sihverplaadilt numbrid 11:11. Ja ma lihtsalt täheldasin, et järjekordne tsükkel on vist alanud. Ma jään kohe huviga ootama, mis sellest kõigest siis välja tuleb...

Aitab küll praeguseks,

M.

Vesipiibujutt

Muidu ei salli ma suitsetamist silmaotsaski (tähendab, palun väga, aga mina ei taha seda suitsu endale ninna saada), küll aga meeldib mulle aeg-ajalt vesipiipu popsutada. Seejuures tuleb kohe alguses märkida, et varemalt tegelesin ma antud "hobiga" ka märksa rohkem, aga nüüd on kuidagi nii läinud, et käime Pariisi toanaabriga heal juhul kord kuus, halvemal juhul kord kvartalis kohvikus tunnikese jagu tossamas. Noh, lihtsalt et senikaua vastu pidada, kuni jälle Egiptusesse saab. Seal suitsetan kogu ülejäänud aasta tasa ja siis on jälle rahu maas, pole tükk aega vaja. Pole isegi tahtmist. "Päris" piibuga võrreldes on see, mida Eestis pakutakse ikka tõeline kräpp. Kuigi kui viimasest "päris" piibust juba mitu kuud möödas on, ajab seegi nostalgia mõttes asja ära. Novat, ja nüüd tuli meil ka mõte Pariisi toanaabriga üks nostalgiatoss ära teha, aga tuli välja, et meie antud hetke eelistatuim vesipiibukohvik Tallinnas (see seal Tatari tänava alguses) on oma terrassi külmade ilmade tõttu kinni pannud. Ja vot siis kuidas. Kohe lõbu läbi. Ei kisu enam sugugi... Tuleb ikka veel kuukene kannata, kuni päris Egiptuses päris piipu saab :-).

Minul on nimelt vesipiibule päris konkreetsed nõudmised. Esiteks - ja see on kõige olulisem - tuleb seda suitsetada õues. Sovitatavalt üsna sooja ilmaga, tänavaäärses kohvikus ja õhtusel ajal. Siis saab mõnuga end lõdvaks lasta, inimesi vaadata ja juttu vesta. Muudest tegevustest ei tule niikuinii midagi välja - eriti hull on katse lugeda. Kõlab küll koomiliselt, aga asi ei jää isegi selle taha, et tekstist enam hästi aru ei saaks. Hoopis selles on häda, et toss katab lehed ära, ei näe enam lugeda, pagan :-). Iga mahvi järel jälle pead keerates, et mujale puhuda, läheb järg sassi. Aga mis seal salata, eks pea läheb ka veidi häguseks. Mõnikord. Veidral kombel pigem Eestis, mitte Egiptuses. Huvitav, mida nad siin teistmoodi teevad? Aga igatahes, ainsa alternatiivina tänava vahtimisele on minu meelest igati soositud piibukõrvane tegevus triktrakimäng - see kukub isegi juba suht suitsuse peaga välja ja noh, tore on :-). Hea küll, mõned muud lauamängud käivad ka...

Siis peab vesipiip olema veel võimalikult lihtne - selles mõttes, et peab ikka eriline häda olema, et ma peale õunatubaka veel midagi muud võtaks. Mõtted kokteilidest maasikas+viinamari+mango+mesi+avokaado ning vee asemel piim ei tekita minus kohe mitte vähimatki isu. Kohe üleüleüldse mitte. Mingi tibide moevärk, fui. Õnneks on kõik, kellega ma teinekord piibutamas käin, minu vanamoodsusega leppinud, nii et sellest pole midagi. Kuigi jah, see õunatubakas, mida siin Eestis parimateski kohates saab jääb (mitte muidugi üllatuslikult) äääääääääärmiselt palju alla sellele, mis Egiptuses saad, kui ikka kenasti naeratad ja ütled, et olgu helwa aui. Kohe nukker. Ja isegi kaasatoodud tubakas ei ole sageli just eriti kvaliteetne. Või kui on, siis keerab tingimata süsi käru. Ja kui siis seda vältida püüda ning ise puusöega jukerdada, on jälle häda - piip maitseb küll parem, aga ausõna - väga jebla on ise susserdada kogu aeg, nii et see pole ka üldse suurem asi variant. Vot nii laisk olengi. Mul on loomulikult kodus külmkapi peal ka ilus Türgist ostetud piip, varemalt viitsisin seda mõni harv kord isegi popsutada, aga nüüd pole juba eelmise aasta jaanipäevast saadik keegi viitsinud seda näppida. Ja enne seda seisis see ka oma aasta-paar kasutuseta... hmm, vist seetõttu, et tänu koduloomadele õnnestus nii mõnigi kord sütt toas ringi pillutada ja igasugustesse asjadesse auke kõrvetada. Kui remont tehtud sai ja uued vaibad-diivanid muretsetud, ei raatsinud enam neid retsima hakata :-).

Loomulikult ma tean, et suitsetamine on kahjulik veel muulegi kui vaid mööblile ja vaipadele ja et see ei pruugi üldse tavalistest sigarettidest ohutum olla. Kõike seda muud juttu tean ka, et kui harva, aga korraga palju tossata, on see lõppkokkuvõttes kahjulikum kui kogu aeg natuke... Aga ma ei leia, et ma nüüd nii meeletult suur suitsusõltlane nüüd ka oleksin. Ja üleüldse... elu on ikka päris kurb, kui kõik hea sellepärast sinnapaika jätta, et see kahjulik on... Elamine on üldse kahjulik.

Novat ja nii ongi... pettumusest, et ei saagi enne kuud aega popsutada (no suitsuruum rikub ikka kõik üldse ära), sai nüüd siis säärane postitus. Mul on ka pahed :-). Aga jajah, noh, mis see kuu aega siis ikka enam oodata on. Niikuinii lähen nädala pärast Etioopiasse ära ja see on säärane meelelahutus, et miski peale käesoleva hetke enam meelde ei tule :-). IRW. Ja tänase õhtuga tahaks raamatu tõlkega ka ühele poole saada, siis krutin Etioopia lainesageduse välja.

Seniks pakaa,
M.

Põltsamaa teadetetahvlilt

Põltsamaa kuulutustetulbal oli hirmus palju kuulutusi, muuhulgas siis ka alljärgnevad teated:

Otsin linnas korterit. Parem oleks, kui oleks puu- või elektriküte. Olgu või viimane peldik, peaasi et elada kannatab. Üle 500 krooni maksta ei saa.

Kõik telefoninumbrid peale ühe olid küljest ära rebitud.

Ja:

Metsasaaduste kokkuost:

Mustikas - puhastatud

Mustikas - puhastamata

Punane sõstar

Must sõstar

Hmm. Mina veel pole sõstrapõõsaid padrikus näinud. Aga noh, vbla sealkandis on see levinud.

Ja siis veel oli hästi tore Peipsiäärse mamma Filippova keelepruuk. Vaat, osad latikad olid lõhki lõigatud ja suitsutatud, teised mitte. Meil siis tekkis küsimus, et miks. Seda ta meile ei öelnud, küll aga väitis kuldhambaid paljastava naeratusega - Lattikas-lattikas. Eta tolka lahti.

Rohkem pole praegu aega kirjutada, ma nüüd sain raamatu lõpuks tõlgitud (aplaus ja lilled, palun), aga proofreading on täies hoos. Sellega on nüüd siis veits kiire, mis siis, et "ainult" ligi kolmekuune tähtaeg oli mul selle raamatuga :-). Tahaks, et homseks õhtuks lõviosa tehtud saaks.

Et siis homseni,

M.

Paunvere väljanäitusest ja sellest, kuidas me kogu Kolkja sibulatest ja kalast tühjaks ostsime

Täna käisime Palamusel. Seal oli nimelt toimumas järjekordne suur Paunvere väljanäitus ja nunnukonkurss ning hiigelsuur laat. Vat just seda oligi plaanis uudistada ja pärast veel Peipsi äärde välja sõita, et sealt ka endale sibulaid ja kala kaasa osta. Noh, et mitte soosida ainult laadale jõudnud müüjaid.

Ilm oli antud otstarbeks täiesti suurepärane – mõnus, soe ja päikeseline. Nägu õhetab siiamaani sellest kergest päevitusest, mis laadal peale õnnestus saada, ning vahepeal oli mul oma kerge mantlikesega isegi päris palav. Seevastu vihmase ilmaga oleks külmetavana päris hull seal muda sees olnud solberdada – isegi nüüd oli kohati maa päris tümaks tambitud ja mudavoogu üritati põhu laotamisega kuidagi ohjes hoida, mis siis veel oleks saanud, kui oleks vesine olnud?

Laat oli meeletult suur. Igasuguseid käsitöölisi ja söögitegijaid, istikumüüjaid ja esinejaid oli kui murdu. Ja mina, kes ma veel eilseni polnud kindel, kas ma ikka tahan/jõuan terve tänase päeva tööd tegemata raisku lasta, soetasin endale hulgaliselt oste. Uue ilusa mütsi, mis mu sügismantliga hästi kokku sobib. Vilditud ägedad sussid, millest Tallinna jahedavõitu korteris suur tulu peaks tõusma. Hästi augulist juustu ostsime ka – ja umbes neli patsi sibulaid, kaks suitsulatikat, kolm suitsuahvenat, emme ostis veel ka paar muusikaplaati…. Ja mett ja mitu kilo erinevaid ilusaid kodumaiseid õunu. Meil oli see aasta terve suure õunaaia peale umbes tosin õuna heal juhul… Nii et nüüd on kohe laadapäev igati täie ette läinud.

Palamuse kirikul oli ilus kantsel

Tuleb ju tuttav vaade ette?

Palamuse koolimaja koduorel

Muid esinejaid polnud meil mahti vaadatagi, ainult mingeid setusid paar laulu ja siis juhuslikult nägime ka Seelikukütte :-). Aga palju toredaid lauljaid-tantsijaid ja humoriste oli muidu...

Sigade tervelt küpsetamise võistlus oli ka :-)

Vaata, emme, siga lendab!

Sellise mütsi ostsin endale

On ju toredalt palju auke juustus?

Ülimegavahva postkast!

Mul juba paar pilti on, kus ma konnasid musitan, nii et sai traditsiooni jätkatud

Paunvere nunnukonkursi osalejad

Ühe indiaanilaulja peakate - see oli päris täis rebane seal, jalad tilbendasid mehel keset selga.

Peipsi äär oli ka hästi tore – sibula- ja kalarestoran oli hästi vahva, samovarid laudadel ja puha… Oleks ainult jõudnud neist teed juua ja sibulasuppi süüa… Ja need sibulamüüjad seal külas (Kolkjas käisime) olid ka hästi vahvad. Kõik purssisid päris rõõmsasti eesti keelt ja ühel neist oli selline tore pisike pitsu nimega Tuzik. Too oli veel kutsikas ja hästi sõbralik, samas elas ta koos ühe üheteistaastase munadeta kassiga, keda ta nii armsasti piinas. Ise oli kassist väiksem, aga kargas tollele kaksiratsi selga, kuni kass ära tüdines ja koera selili tolmu sisse viskas. Hihii... Ja kuna nad seal kõik nii toredad olid ja kuna rahvale sai enne ette öeldud, et me pärast lähme külla ka kauplema, tegid meie omad kõik rõõmsasti häste palju äri nende mammikestega, nii et neil näod särasid, kui me ükskord ära läksime. Et tekitasime neil seal Kolkjas suurepärast laupäevaõhtust elevust - ja oma neli-viis majapidamist sai oma sibulapalmikutest lahti!

Mamma Filippova ja kalad

Suitsulatikad. Iiiiiiilusad! Meil on nüüd kaks tükki kapis!

Kõige ilusamini patsi pandud sibulad!

Üldjoontes ühesõnaga igati kordaläinud päev. Palamusel polnud ma kohe ammu käinud. Kunagi, kui ma väike olin, sai ikka jõulude aegu Palamuse koolis jõuluõhtutel käidud mingite kooligruppidega, aga sellest on ikka ka… no üle kümne aasta möödas kui mitte viisteist. Seega oligi paras aeg mälu värskendada ja "Kevadest" tuttavaid kohti kaeda. Nii vahva! "Valu punanahkadele!"

Aga nüüd tahaks ühte kohvi ja siis peaks ikka selle raamatu viimased nelikümmend viis lehekülge ka ära tegema. Kuna ma eilse päeva mässasin Tradosega, tänane läks Paunveres käimise peale, ongi tõlge endiselt sealmaal, kuhu ta kunagi jäi :-D. Aga noh, neljapäevani on ju veel aega :-D. Jõuab.

Et siis homseni

M.

PS: ja teile veel teadmiseks, kuidas meie peres pirukaid küpsetatakse - ikka kogu kambaga käiakse taignast üle!

Üks paljudest seenepurkidest :-D

Mõeldakse ikka keerulised programmid välja

Oeh, ma otsustasin mingi hetk tagasi tõlkemäluprogrammidega tutvuma hakata. Neid on muidugi hästi palju ja kuigi ma alustasin paarist muust (suhteliselt tulutult), jõudsin ma lõpuks nüüd ka selle kõikse (kuri)kuulsamani neist, milleks on loomulikult Trados. Et täna jõudsin siis seda avastama hakata.

Ja jessake, ma olen õhtu otsa pusinud selle neetud programmi kallal, kõik õpetuslikud filmikesed ära vaadanud ja puha, aga ega ma siiani väga mõika, mida ma täpselt tegin ja mida ning kust ma ruttu leidma pean, kui midagi tõlkida tahan :-). Mulle vähemalt hetkel näib veel, et kui just tegu tõeliselt terminoloogilise tekstiga pole (või sellise jubeda raamatuga, mis mul praegu käsil on, milles niikuinii korrutatakse iga lõik täpselt ühte ja sama sõnavara), on mul palju lihtsam tekst otse ümber trükkida :-). Oluliselt kiiremini läheb. Vähemalt mul. Samas saan ma muidugi aru, et kui ma olen kindlalt otsustanud, et sellist jura, mis praegu käes on, enam tõlkida ei taha, tuleks mul end siiski ka teiste võimalustega paremini kurssi viia. Mis eeldab siiski mingi abiprogrammi tundmist... - ühesõnaga, ma vannun, et pusin millalgi selle kallal siiski edasi.

Tradosega on mul vähemalt rohkem motivatsiooni tegeleda kui näiteks AutoCADi või InDesigniga, mille ette meid magistris kunagi istutati ja öeldi, et tehke nüüd midagi. Jessas, mul polnud õrna aimugi, mida üldse nendega teha saab või mis otstarbeks neid kasutatakse, rääkimata siis sellest, et ma nendega midagi peale kursori ekraanil edasi-tagasi liigutamise teha osanuksin. AutoCADist läheksin ma siiani ka püssi ähvardusel suure kaarega mööda, InDesigni meile vähemalt üritati õpetada - aga ausalt, kõik läks minust üle pea. Minus tekitas juba meeletut segadust see, miks mõnikord mõnda õnnetut pildinäru lootusetult palju kordi Photoshopi, Illustratori ja InDesigni vahel transportima pidi... Et kui uba oli teha plakat, miks ma siis plakati pidin tegema ühes, aga pilditöötluse teises programmis - ja siis pärast tegema meeletu hulga klõpsusid ja muutma triljoneid sätteid, et see tobe pilt ühest programmist teise saada??? Üle minu mõistuse lihtsalt... ja kuna ma juba sellest aru ei saanud, millest ülesande selgitust alustati, ei mõiganud ma arusaadavalt ka midagi, mis sellele järgnes. Aga noh, õnneks need olid ka nii... peensusteni konkreetsele kasutajaskonnale orienteeritud programmid, et ma tean, et neid ei lähe mul eluilmaski vaja. Mitte rohkem kui mingeid siinuste arvutamise valemeid, mis mul kunagi kõik peas olid ja puha.

Hmm, muuseas, siinuste valemeid läks vähemalt kooliajal tunniski tarvis, aga kui meil magistris midagi ka üldse kujundada oli vaja, tegi Naira kõik InDesigni tööd mu eest niikuinii ära. Grupitööd olid ju moes, me tegime kõike gruppidena ja arvake ära, kuidas me tööjaotus käis, ah? Ma just ei läinud endise disaineriga kaklema, kui ta pakkus, et teeb need naks-naks ära... Lisaks - ma olen täiesti veendunud, et kõik, mis minul nüüd või tulevikus vaja kujundada on, on võimalik lihtsamalt ka disainida. Ja kui ei ole, järelikult tuleb lasta kellelgi teisel, asjatundlikumal inimesel see enda eest hästi ära teha :-). Samas ega saa väita, et Trados vähem spetsiifilisele kasutajaskonnale oleks, lihtsalt selles osas on mul tunne, et ma VÕIKSIN ja PEAKSIN seda tundma ja et sellest tõuseks mulle reaalselt tulu. Aga jube keeruline tundub see veel siiski. Jään huviga ootama päeva, mil ma selle kasulikku külge nägema hakkan. Huu... Kes küll ometi sellised peletisprogrammid välja on mõelnud???

Aga tegelikult näib mulle, et ajan nüüd täiesti seosetut iba. Kell on veidi palju, vist on selles asi. Seega - head ööd tänaseks.
M.

 

Sellised raamatud tuleks ära keelata!

Selle jubeda raamatuga on nüüd nii, et enam edasi lükata ei anna. Lihtsalt... 8 päeva pärast on tähtaeg, nüüd tuleb ikka hambad risti suruda ja see tobedus eesti keelde ümber panna. Läbi häda sain täna 29 lehekülge juba tehtud, teine samapalju on veel plaanis teha, siis jääb homseks 45 ja ülejäänud nädalaks toimetamine - see on õnneks hästi väikeseformaadiline, sellepärast on nii utoopilised numbrid ka võimalikud. Aga raamatud, mille iga lehekülje iga viimane kui lõik näeb välja umbes selline, nagu allpool toodud, tuleks ära põletada. Igas keeles! Aamen.

Naine istus. Ta vaatas toas ringi. Siis ta tõusis, pilk maas. Seejärel läks ta köögikapi juurde, ise silmadega lusikat otsides. Kahvlite vahel lusikat märgates haaras ta selle pihku ja astus laua juurde tagasi. Ta silmitses pikalt müslikaussi, pani lusika aeglaselt lauale ning võttis istet. Ta takseeris ka lusikat, haaras selle siis pihku ning kastis müsliseguse piima sisse. Ta taipas, et on müslist nii väga puudust tundnud ja et see müsli tekitab temas nii tohutut isu, et kui ta seda kohe süüa ei saa, läheb ta hulluks. Seda mõeldes tõstis ta lusika koos müsliga suu juurde, sulges mõnust silmad ning tundis müslisse segatud rosinate ning šokolaaditükkide mõnusat maitset oma keelt paitamas. Ta avas silmad ning sõi veel ühe lusikatäie... Oo, kuidas ta müslit armastas!

Kui müslikauss tühi, istus ta veel kaua ja silmitses seda. Siis haaras ta ühte kätte lusika ning teise  kausi, tõusis ja astus kraanikausi juurde. Mõtlikult vaatas ta kuumaveekraani, enne kui vee jooksma lasi. Ta võttis sinise nõudepesulapi, pesi kausi hoolikalt puhtaks ja tõmbas lauagi lapiga üle. Kui ta oli kõik ära pesnud ja korda pannud, kuivatas ta käed, keeras vee kinni ja heitis uuriva pilgu köögile - kas midagi vajab veel koristamist? Nähes, et kõik on korras, istus ta uuesti laua taha ning jäi aknast välja vaatama. Ta jälgis, kuidas päike puude taha vajub ning mõtles taas, kui väga ta müslit armastab. Selle šokolaadine järelmaitse erutas siiani ta meeli ning ta unistas juba järgmisest korrast, kui müslit süüa saab.

Ja siis ta istub veel kümme lehekülge köögilaua taga ja meenutab, kuidas ta müslit sõi. Urrrrr. Ja siis hakkab ta Coca Colat jooma. Ja teeb seda umbes kaksteist lehekülge. See raamat venib veel rohkem kui "Vaprad ja ilusad" - kui kakskümmend lehekülge vahele jätad, pole ikka midagi juhtunud ja tema ikka istub ja tõuseb, istub ja tõuseb ja laseb oma pilgul toas ringi käia. Ja mõelge veel, mis siis veel saab, kui tuppa astub nägus tõmmu pilguga mees - oi, siis ta vaatab nelikümmend kolm lehekülge sellele silma ja mõtleb, kui jumalikud ja tumedad need on. Urrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr!

Niisiis, selles mõttes, et ma ei ole ülemäära peps ja loomulikult jään ma üldiselt siiski arvamusele, et kui tööd on, tuleb tööd ikka teha ja seejuures mitte liiga palju viriseda, aga... ma lihtsalt südamest väga-väga loodan, et ma enam kunagi midagi SELLEGA võrdelist tõlkima ei pea :). Parem majandusterminitest kubisev ametlik dokument kui selline mõttetu mula. Vot nii.

Hästi, ma olen nüüd oma kurtmised ära kurtnud ja lähen tegelen edasi sellega. Kui ma ta juba vastu olen võtnud, eks siis tuleb ära ka teha - ja võimalikult s...st saiaks, eks. Sest kui üldse on midagi, mida keegi kunagi ei usu, on see tõik, et algtekst lihtsalt oligi nii jube - ja veelgi hirmsam :-). Paraku.

M.

Tallinna Kalev Spa vs Pärnu Tervis

Nojah, mõtlesin juba pikalt, et peaks jälle ujumas hakkama käima - ja sai siis algust tehtud ka selle projektiga. Eile Pärnus läksimegi ema soovitusel Tervise (ja mitte Terviseparadiisi) veekeskusesse, sest kodus vahetatakse torusid, mis loomulikult tähendab, et meil valitseb seal megasegadus. Ma olin eelnevalt pisut skeptiline selle koha osas, sest ma isegi ei teadnud, et seal ka selline spa on - ma arvasin kogu aeg, et seda kiitev jutt käib Terviseparadiisist, aga too majakolakas mulle lihtsalt põhimõtte poolest üldse ei meeldi, kuigi ma seal ujumas tegelikult pole käinud (nii eelarvamusterohke ma olengi!). Ühesõnaga, aga kui välja tuli, et tegu pole Terviseparadiisi, vaid Tervisega, osutus seal vääääääga toredaks :-D! Ma olin täiesti vaimustuses esiteks juba sellest, et külastusaeg oli seal 3h - ja no selle ajaga ikka juba jõuab äragi tüdineda, rääkimata siis lustimisest. Kalevi Spas on külastusaeg ainult1,5h ja teatavasti võtab ju riietumine ja pesemine ka aega, nii et ega ujumiseks ja saunatamiseks suurt üle tunni jää.

Saunatamine on aga täiesti omaette teema - Kalevis on... hmm, aurusaun ja üks keema leilitatud soome saun (pluss riieteruumis veel üks tihti hullude leilitajate tõttu überkuum - või mittetöötav - soomekas) ja ongi kõik. Tervises olid aga vabaks kasutamiseks infrapuna (Kalevis on see lisaraha eest), türgi, soome ja soolasaun ja veel mingi pesuruumi saun ka. Et valikut kui palju! Ja olgu öeldud, et nende türgi saun oli isegi etem kui Kalevi aurusaun, puhtalt sellel põhjusel, et seal oli rohkem lavatseid, kus vedeleda - Kalevis saab vedelda ainult siis, kui vähe rahvast on... ja isegi siis on veits kitsas see äär, istumiseks ju mõeldud!

Novat, Kalevi kasuks räägib jälle see, et neil on pikk bassein (väikeses tuleb hullult palju tiirutada), suur ekraan, kust nad igasugust meelt lahutavat pahna näitavad (ja kümnenda ringi ajal on juba kopp ees küll, siis on hea vaadata :-D) ja oluliselt parem mullivannide valik. Üldiselt - praegu teevad nad seal remonti, nii et ainult kaks mullivanni oligi lahti ja need olid mõlemad ülimalt ülerahvastatud. Aga kui neil kõik lahti on, siis saab ikka valida... suuri mulle, väikseid mulle, palju mulle, üks juga... Kui nüüd päris isiklikust arvamusest rääkida, siis mulle meeldivad ikka sellised kõige suurema mulliga bassud, nende keskel on nii äge istuda - pekid võdisevad sajaga ja puha :-D. Kalevis on neid üksjagu, aga Tervise ainus korralik mull oli lastebasseinis, kus ma mitu korda põnni mängisin. Mingi pägalik tuli muidugi üsna pea peale minu suurde mulli istumist sinna minibassusse palli mängima ja vaatas mind nii veidralt, et ma olin sunnitud sealt jalga laskma. Suurte mullivann polnud üldse nii äge paraku... mulises õite vähe teine. Samas oli Tervises väga äge jaapani vann - ja kus see ikka oli soe :-D. Pärast olid kõik kondid-lihased nii pehmed, et ei jaksanud hästi enam püstigi seista :-D. Oioi, mõnus. Sellegipoolest tundsin ma puudust Suurest Mullist!

Aga erinesid mõlemad kohad veel ka hinna poolest - Kalevis on õpilasele (ma veel kolm kuud kasutan ohtralt oma õpilaspiletit :-D) oli hommikupoolikuti 10-korra kaardiga 54 krooni kord (1,5h), seevastu ilma 10-korra kaardita õpilase pilet hommikuti 65 krooni ja peale kolme pärastlõunal 105 krooni. Novat, seal Tervises oli 75 krooni kolm tundi suval kellaajal (a nädala sees) ja 10-korra kaardiga tuleks suisa 49,50 ühe kora hinnaks õpilasel. Et noh... jah, Pärnu oma oli rikkalikumale saunavalikule ja pikemale külastusajale veel soodsam kah :-D. Täiesti hämmastav... Päris hea diil... Teinegi kord peaks minema :-). Ja siis ma veel vaatan, et seal lisandub niisama külastusele teatud päevadel tasuta vesivõimlemine ja treening ujumisstiili parenduseks... Hmm... Vau!

Ühesõnaga niimoodi siis... tuleb välja, et Tervis ruulib. Noh, esialgu ostsin ma Kalevisse kaardi, aga noh, eks ma siis teinekord võtan ujumisriided ka Pärnusse kaasa :-D.

Tõlkima nüüd jälle. Ülla-ülla.

M.

Tahan Mehhikosse

Nii äge, täiesti ootamatult selgus, et Mehhikosse on ka päris mitmed inimesed end üles andnud ja šanss aastavahetus Mehhikos veeta on täitsa reaalne! Issandkuiäge, issandkuiäge, issandkuiäge. Mulle Mehhiko lihtsalt nii väga meeldis - sealsed toidud olid NIIIIII maitsvad, hullult ägedaid kleite oli igal pool müügil, sealsed indiaanikülad olid hästi põnevad, koloniaallinnad kirevad, inimesed megasõbralikud, teenindus täiesti super... Cancunis oli kõige mõnusam rand, kus ma eales ujunud olen - hästi sooja vee, mõnusate lainete ja hästi vahva tekstuuriga. Mexico City valmistas mulle oma kultuursusega meeldiva üllatuse, kaktused olid üüratult uhked ja nii edasi... Ja need džunglitesse peitunud templid ja kosed... ja mangroovisood ning flamingoparved... ja mõnusast melust kihavad õhtused linnad... ja see iidses jesuiitide kloostris ööbimine.. Ja täiesti vapustav oli see, et kõige selle juures andsid inimesed mu ümber endast kogu aeg parima ja ei käinud jootraha nuiamas või oma õnnetut elu kurtmas nagu muidu sellistes arengumaades tavaks. Ma tundsin ennast kui valge inimene kohe... Ooooooo, oooooooo, tahan juba... Hakkame minema! See on triljon korda parem uudis kui nädalake Indias, mis mind samamoodi üllatusena tabas :-D.

Muuseas, sellest viimasest Mehhiko aastavahetuse reisist kaks aastat tagasi kirjutasin ma ohtrate piltidega illustreeritud sissekande SIIA. Kui kedagi peaks huvitama!

Ja ma äsja tegin ju endale eelmisest Mehhiko reisist fotoraamatu ka... ja toppisin mariachide väljakult ostetud õlasalli kotti, et Tallinnasse viia - seal on veidi jahe, nii et see kulub seal igati ära. Ja sealt ostetud kleidid on suviti endiselt mu lemmikud. Et sellest jäi nagu midagi igapäevaselt külge ja hinge ka... Ihhiiiii, tahan tagasi :-P. Nii äge, nii äge, nii äge...

Jälle seened (sedakorda piltides)

Oeh, nii, tänase päeva tulemus: üleajav hiigelpotitäis puraviku püreesuppi, 14 purki (pluss kausitäis, mille jaoks enam purke ei jätkunud) marineeritud männiseeni, 4 karpi kupatatud seeni jääkappi ja nüüd siis läheb veel seenepirukateoks ka! Jääkappi ei mahu meil enam ühtegi jääkuubikut ka juurde, see on nii täis puugitud. Ja purgid said ka kogu majapidamisest otsa - kõik lahtised kurgi- ja kõrvitsapurgid kallasime kaussidesse tühjaks ja igasuguseid totsikuid veidrate toidutilkadega (à la Hiina kaste) on meil nüüd köögis hulgim. Oi, aga seenetamine on ikka üks tore asi!

Alljärgnevalt siis ka mõned fotod metsaskäigust.



Milline kultuursus!

Eile teatrisse ei jõudnudki, aga täna Pärnu McDonaldsi avamisele läksin küll kohale :-D. Pärnu burgerit maitsma. Päris hea oli teine, muide.

Nagu sügisestel nädalavahetustel ikka, käisime jälle metsas ka. Järjekordne seeneuputus ootab nüüd muidugi kupatamist - puravikud on praegu pannil, aga kõik majapidamises leiduvad kausid on seeni täis. Ihhii... ja tegelikult jäi meist neid NIIIIIIIII palju metsa ka, lihtsalt meil ei olnud neid enam kuskile panna. Korvid-ämbrid ajasid puha üle ja... Aga homme teeme seenepirukat, njämm!!!

Ja siis seda, et... ma pole ammu ühtegi nii suurt lollust, kui see, millega ma eile hakkama sain. Oi, ma olin tige enda peale... No uba selles, et sain ühe teksti tõlkida. Võtsin faili lahti ja hakkasin seda otse sinna ümber panema - tavaliselt ma ikka salvestan uue dokumendi nagu normaalne inimene, aga nüüd millegipärast jäi see tegemata. Tõlkisin otse sellesse faili kogu teksti ära (omast arust küll salvestasin ka) ja jätsin siis asja katki, mõtlesin, et loen hiljem uuesti läbi. Ühel hetkel oli mul vaja kiiresti kodust minema lipata, lõin läpakal kaane kinni ja panin ajama. Aga vot minu läpakas teeb kord viiekümnest juhust nii, et kui ma ta kaane liiga järsku kinni virutan, siis ta teeb restardi. Ja no muidugi juhtus just täna nõnda! Urr... no ma ei teinud asjast numbrit, ikka teinekord juhtub nii... kuni hakkasin seda dokumenti otsima. Ja no mida pole, seda pole. Failide taastamist kasutada püüdes öeldi mulle "error", ajutiste failide kaustas oli ainult eestikeelne variant ja kuskil mujal polnud sellest üldse jälgegi... Böö! Saate nüüd aru jah, kaheksa lehekülge eesti keelest hoolega inglise keelde pandud teksti!!! Jah, isegi minu võttis vanduma. Aga ega's midagi - seenele sõitsin läpakaga, tee peal tõlkisin :-D. Ainus positiivne asi asja juures oli see, et kuna ma tegin seda esimest korda eile, on mul vajalik sõnavara veel meeles ja põhimõtteliselt nüüd läheb sellevõrra kiiremini. Paraku aga ei ole ühe teksti mitmendat korda tõlkimine sugugi kõige toredam ajaviide, liiatigi kui ma peaks selle õhtul ära saatma... Neli lehekülge on veel...

Nii palju siis tänaseks,

M.

Jätkan tublidusega: Rootsi pildid!

Tänase õhtuga oli nii, et pidime teatrisse minema - Kerli sai kaks kutset mingile Kanuti gildis toimuvale etendusele, aga esiteks olime me mõlemad kokku saades hirmus uimased ja temale hiilis üldse tõbi kallale; teiseks selgus, et tegu on mingi veidra alternatiivteatriga, mille tutvustused kuigi paljutõotavalt ei kõlanud, nii et me otsustasime täiesti patusel kombel minemata jätta. Sõime kõhu täis ja läksime sama targalt koju tagasi. Hih... Hirmus. Mandumine. Aga no sellest pole midagi, saangi natuke tõlkida (täna juba nagu läks ka kuidagi) ja õhtul hiljem pidime veel Ketsiga kokku saama - temaga oleme juba vist kolm nädalavahetust järjest mõelnud, et võiks kokku saada, aga no näed, kuidagi ei trehva samasse linna...

Hästi, aga et siis tublidusega jätkata - voilà väike selektsioon pilte, mis ma Kadi fotokaga Rootsis klõpsutasin. Ega neid eriti palju pole - ja pildistasin ka peamiselt ikka nagu vaatamisväärsusi, eks, samas see ei olnud üldse retke eesmärk. Et suurema osa ajast veetsin ma lihtsalt mõnusalt aega, õppisin Rootsi elu-olu tundma, vaatasin oma ristipoja kantseldamist pealt ja mängisin maailma kõige ägedama labradori Inezega. Et ilmatu vahva oli, aga sellist vahvust pole eriti võimalik kuidagimoodi jäädvustada. Aga siin siis mõned pildid Patrikust ja sellest, mis selle nädala jooksul seal ära tehtud-nähtud sai.

See oli hästi tilluke puust lossike, autoriks Stockholmi lossi ehitaja :-)

Rootsi ja paadid sobivad nii hästi kokku

Seal paistab siis Västeras

Jalgade peal seisev viikingimuuseum. Oli vist muuseum. No viikingimaja igatahes.

Seal oli pargis puu otsas asuv hotell. Nöörredeliga pidi üles saama ja puha, toas abieluvoodi, kuivkäimla ja elektripliit :-D. Ei mäleta, palju hind oli. 600 SEK/öö äkki... Väga sürr!

See on see maailma kõige ägedam labrador

Viieöörised kaevuluugid :-D

Hullult äge WC

Toomkirik

See peaks päästerõngas seal olema :-D

Västerasi vanalinn

Tegelikult nuttis ta haruldaselt vähe, siin sai tal lihtsalt kopp ette :-D

Anundhögi viikingiasula - ruunikivid ja kalmed

Kui laevaga ei matta ei saanud, ehitati laev ümber :-)

Hullult äge kellatorn on kirikul

Mälareni peal käisime paadiga ka sõitmas :-P

See peni kartis paati umbes samapalju kui minu oma õues käimist

Übersuur elektrijaam, paistis igale poole ära

Poolõde-poolvenda

Nupsik :-)

Vot selline Rootsi-tripp oli. Hästi tore oli kogu see nädal aega! Ja hirmus kiiresti läks ka! Muidugi päris korraliku osa ajast tuli mul hullu moodi tööd teha, sest eelmise raamatu tõlke tähtaeg langes just nendele päevadele ja nii ma siis seal õhtuti kibekiiresti oma teksti redigeerisingi. Aga noh, pole hullu... sain selle õigel ajal ära saadetud ja pärast jäi veel mitu päeva täiesti töövabalt ka aega lulli lüüa.

Aga nüüd siis on vähemalt pildipostituste võlad kustutatud. Justkui ei mäleta, et ma pärast veel kuskil pildistanud oleksin. Sütevaka juubeliüritused olid küll vahepeal, aga seal ma ise pilti ei teinud - seal oli professionaalne fotograaf kohal... Aga noh, üldiselt, kui oktoobris Etioopiasse lähen, siis seal kindlasti pildistan end oinaks. Nüüd on fotokal teine aku ka varuks, nii et...

Paraku tuleb nüüd aga jälle tõlkima asuda...

Hüvasti siis selleks korraks,

M.