Oh, kui te teaksite, milline rõõm on see, kui väljas ei olegi 38 kraadi, vaid see on jõudnud 18 kraadini!
See viimaste päevade kuumalaine oli ausalt üks õudus. Noh, muidu ei olekski liiga hull ju, aga. Ma elan katusekorrusel ja mul on päiksepoolne sein klaasist. Kui väljas on 38 kraadi, on mul toas 88. Ja see tuba ei jahtu ilmaski maha ka, sest katus ja seinad õhkavad öö otsa sooja juurde.
Noja siis on meil lift katki juba mitmendat nädalat. Sest noh. Majahaldur ei soovinud leppida liftifirma hinnapakkumisega. Võttis mingilt raudselt kolmanda järgu firmalt odavama hinnapakkumise, millega kaasneb pikemat sorti varuosade ootamine. Ei tea, kas ma ikka hakkan julgema selle liftiga pärast ka sõita? Vbla tuleb edaspidi ikka trepist joosta, ainult raskeid kotte liftiga üles saates.
Ühtlasi on mul sel nädalal külas Sipsik, kes vaatas mulle viimastel päevadel otsa nii, nagu ma oleksin ta meelega pannud praeahju grillima. Ja kelle pärast ma ei söandanud ka kontoris konditsioneeri käes peidus olla. Mõtlesin, et äkki teine saab kodus üksinda kuumarabanduse. Et sureme siis parem kodus koos.
Ma ei ole kindel, kas ta on nõus mind veel elus kunagi nägema või ütleb, et parem surm kui minu korter. Kuhu jäetkse mõnikord maha ja teinekord tahetakse ära praadida.
Ja siis nüüd täna, lõpuks ometi, tuli tuul. Ja kahe tunni jooksul kukkus temperatuur kümme kraadi. 34 kraadi pealt 24 kraadini.
Milline mõnu! Mul on kodus kõik aknad-uksed lahti, et jahedat õhku tuppa lasta. Ja ma hakkasin päriselt kohe lausa süüagi tegema. Sest, noh, pliidikuum ei osutu praegu isegi selleks viimseks tilgaks karikas.
Ohjah.
Pühapäeval käisime Tomasziga Waterloo lahingut vaatamas. See oli väga tore, aga seal sai ka korralikult lauspäikese käes praetud. Ilm oli nii ootamatult palav, et seal jagati paljapealistele inimestele lausa vildist Napoleoni mütsikesi, et vältida kuumarabandusi ja haiglasõite. Sain minagi endale sellise. Emps veel arvas, et tore saunamüts :).
Ja siis oli mul sel nädalal mitu koolitust generatiivse tehisintellekti teemal. Muidu ma olen selle suhtes ikka väga umbusklik. Mul kulub alati kõige selle tehtu ümbertegemiseks rohkem aega kui isegi algusest saadik kõige õigesti tegemisele läheks. Ja ma ei jaksa elus olla niiiiiiiiiii umbusklik, et ma nagu peangi kõiges kõige elementaarsemas ka kahtlema. Sest, noh, see mõtleb välja kõige napakamaid asju kõige ootamatumates kohtades. Aga kui maailm keeb ja enda ajurakud enam töötada ei taha, võib ju kuulata küll, kuidas miski muu asi tööd lihtsustada saaks.
Saingi päris palju targemaks. Väga tarvilik ja hea koolitus oli. Ehkki töö mõttes ei ole mul sellest siiski vist kasu. Kui see suudab asjalikult ja usaldusväärselt summeerida 10-15 lehekülge tekste, aga minul on vaja teada, mis on 343-leheküljelises lohes, siis millest me räägime?
Ühtlasi käisin esmaspäeval postitantsu proovitrennis. Helle soovitas millalgi. Noh, mu jalad teadupärast ei võimalda mingeid high-impact asju teha. Ja siin Brüsselis ei ole ma kahjuks sügavalt armastatud uisutamise asemele midagi ägedat leidnud. Helle siis arvas, et mulle võiks meeldida postitants ja eriti rõngatrenn. Noja leidsingi just ühe proovitrenni esmaspäevaks. Ainult et. Noh. Väljas oli 36 kraadi. See oli päris naljakas. Ma võisin sellest postist ju kinni võtta, aga ma olin nii higine, et libisesin sealt alla nagu banaanikoor mööda seebiveest liumäge. Isegi võimlemissmati pealt libisesin ära. Ütleme siis nii, et päris täpselt ei saanud aimu, mida see trenn endast kujutada võiks :). Aga noh, natuke naljakas ja lõbus oli ka. Treener oli ka väga tore. Vbla proovin sügisel uuesti :).
Vot.
See ongi tegelt kõik, mida mul öelda oli.
Et jube tore, kui aknast tuleb sisse täitsa normaalse temperatuuriga õhku!
Olgu see teile seal Eestis lohutuseks, kui te seal suve puudumise üle kurdate :).
