Viimased paar ööpilti Malist

Ööpilte Malist III - Dogonimaa

Olgem ausad, Dogonimaale ma eriti keskendunud ei olnud, seetõttu olid mu ootused mõnevõrra hägusemad kui muude Mali piirkondade osas - ja seetõttu olen ma sellest nüüd tänu seal järsku saadud positiivsele emotsioonile Dogonimaast hullus vaimustuses. Kuigi mulle meeldis lõppkokkuvõttes siiski Timbuktu ja Põhja-Mali eluviis ja ümbruskond rohkem. Aga no olgu peale.

Maastik muutus kardinaalselt. Teed ei olnud ka enam eriti suremad asjad - kuna ma istusin džiibi tagumise ratta peal ja lendasin sealt igast kivist üle sõites peaga vastu lage, jõudsin ma Dogonimaale valutava peaga ja süda oli ka nii paha, et anna olla. Hämmastav... mitte kunagi oma teadliku elu jooksul ei ole mul üheski sõiduvahendis süda pahaks läinud, aga näete... kõik jõuab kord kätte. Tegelikult peaksin ma ju hämmastunud olema, et ülejäänud Malis nii korralik maantee oli.

Juhin tähelepanu, et puuvõrade taga kesk kaljuseina on maa ja taeva vahele ehitatud dogonite küla

Seesama paistab siit lillede tagant ka

Kuna eelmisel päeval saime me autos peksa ja tagumikud olid kõigil üsna kanged, otsustasime me sellel päeval, et autosse ei istu. Dogonimaa külad on üksteisest keskmiselt viie kilomeetri kaugusel, nii me siis vantsisimegi nende vahel, turnisime astangut mööda ja marssisime 48-kraadises kuumuses kilomeetrite kaupa mööda poolkõrbe...

See astang seal on põhimõtteliselt püstloodis kaljusein, mille ülal ääres on külad, all ääres on külad ja mille keskel on ka külad. Kaljuseinal on kõrgust ütleme... 500 meetrit. Ja naised käivad sealt igapäevaselt üles-alla haokoormate ja veega. Hingematvalt ilus, tuleb tunnistada. Siin olen ma juba peaaegu alla jõudnud...

Seda oli üsna jube vaadata, isegi need naised hoidsid kümne küünega kaljuseinast kinni, kui alla läksid. Ja nemad käivad seal iga päev viis korda. Kui me aga ise hakkasime turnima, polnudki nii hull.

Dogoni maskid suveniiripoes

Külatanum. Küla nimi vist oli Teli.

Teli küla mošee. Need on neil nii vahvad!!! Nagu liivalossid rannas...

See on seal keset kaljuseina olevas külas... Suurelt jaolt on nüüd tühjaks jäänud need hooned, inimesed on läinud lihtsama vastupanu teed. Aga need sellised kunkud olid kõik nende sahvrid...

Ega see turnimine seal päriselt ohutu ei olnud. Aga väga lõbus!!! Väääääga tore, kui ei ole rohelisi EXIT-märke ja ajuvabasid ameeriklastest turiste.

Keegi oli külale kanala ehitamiseks raha annetanud ja kohe pandi püsti tänutantsulka...

Seal taga see kolmnurkse mütsiga on meie A ja ülejäänud kamba näol on tegu tema perekonnaga. Korra ööbisime me tema kodukülas tema kodu kõrval ja siis ta viis meid hommikul oma missuse ja lastekarjaga kohtuma. Tal oli neid "kõigest viis" (aga jõuab veel).

Ühes külas oli kirik ka. Uks oli lukus, aga aknast nägi sisse küll. Täitsa kiriku moodi oli kohe...

Kõiki neegreid kutsusime me seal öödeks, sest pimedas neid lihtsalt absoluutselt näha polnud - kui nad just ei naernud, siis olid hammashelkurid näha. Aga isegi keset päist päeva, kui valges päikese käes tahtsid mõnda murjamilapsukest kaadrisse saada, pani aparaat automaatselt välgu peale, sest nad nii pimedad olid :-D. Ja isegi kitsed olid neil ööd...

Ilus sahvriplatsike

Jänesemask ilmub külatanumat mööda meile dogoni maskitantsu esitama

Tänu sellele, et meie maskitantsu tellisime, oli kohe kogu küla parajasti mittetöötavatel isenditel lõbu laialt

Dogonimaalt lahkudes jäi me üks auto liivadüüni kinni ja nii me selle sinna jätsimegi, hakkasime aga astuma...

Oh, ühes kohas sattusime me tunnistama maailma esimest Tour de Malit. Juhtgrupp põrutas just mööda, üks üksik mahajääja jäi kaadrisse...

Sellised korvid ostsime ühest lõunasöögipeatusest. Ja meie A ei saanud kuidagi aru, miks meie neid pea peal kanda ei oska. Ta siis näitas ette, kui lihtne see on.

Pesupäev Ségous.

Ségou-Koro esimene mošee

Reisi viimasel päeval õnnestus meil mangopuude vahelt siiski ka päikesetõusu näha. Hoolimata kõikidest senistest katsetest oli päike tõusnud säärases tolmupilves, et seda enne kuidagi näha polnud, kui ta juba kõrgel taevas välja ilmus.

Astusime ühte peresse sisse sheavõid ostma

Siin parajasti kuumutati sheapähkleid

Ja siin keedeti kuumutatud pähklitest võid välja

Rahvusmuuseum üllatas mind. Hoovi peal oli lavastatud isegi pildikesi Mali igapäevaelust, samas kui kollektsioon oli väga huvitav ja hoone üleni korras.

Turul oli arvutult sääraseid lette, kust sai osta kellegi kolpasid, kellegi sabasid, kellegi jalgu ja varbaid ja muud säärast, et nendest siis nõiajooki keeta.

Ja nüüd aitab. Õhtupoole saan ilmutatud filmid ka kätte, ehk leian sealt midagi lisada.

Aga Mali on paradiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis :)

Ööpilte Malist II - Timbuktu

Olgu siis öeldud, et mina tahtsin Malist kõige rohkem näha Timbuktut. Ja kuigi kõik kohad olid hästi ägedad ja nagu juba öeldud, jäi päevake puudu paadisõidust ja päevake Dogonimaalt, siis kõige enam tahaksin ma minna tagasi Timbuktusse... ja tahaks, et see kaameliretk, mis meie puhul kestis paar tundi, kestaks paar päeva. See oli nii tore. Timbuktuga ja Dogonimaaga on ka nii, et seal pidin ma suure kaamera ka kasutusele võtma - digika aku sai tühjaks (ilmselt suur kuumus aitas ka asjale kaasa) ja päikesepatarei polnud jõudnud veel end täis laadida. Homme viin filmirullid ilmutada, siis saab veel hulga toredaid pilte. Loodetavasti.

Timbuktusse saabudes kupatati meid kohe laeva pealt pittu. Neil oli mingi kohaliku pühaku sünnipäev seal Sankoré mošee ees ja kogu linn oli pühapäevariietes kohale ilmunud. Kõik olid ilusad ja edvistasid, professionaalsed fotograafid olid kohal ja puha. Islamimaana oli siiski nii, et meie tohtisime käia ainult seal küljes, kus olid naised... Mehi ei tohtinud ju häirida. Aga... väga tore oli. Ja siis oli nii, et kui me hakkasime pidust ära tulema, oli meie džiip niimoodi kinni pargitud, et me ei saanud välja - ja pidukeerisest ei leidnud ette parkinud autode omanikke ju ka. Niisiis saimegi me kohaliku šefi luksdžiibiga hotelli... ja ma sain esimest korda katusel sõita! Varukummi sees ja puha. Kõik, kellest me tänaval mööda sõitsime, sattusid täiesti pöördesse... valge tibi džiibikatusel pole vist neile igapäevane vaatepilt.

Ja ühe reisikaaslasega käisime ikka enne sööki ja pärast sööki jalutamas ja pildistamas ja...

Ja üleüldse reisi kõige suurem jahmatus saabus siis, kui me hakkasime Timbuktust lahkuma ja selgus, et Tital (vt allpool) on facebooki konto. Teate, nomaad, kes elab aastas neli kuud linnas ja ülejäänud aja kaamelikaravaniga kõrbes, ja tal on facebooki konto. Hullumeelne. Räägi veel maailma otsast.

Sellisel tänaval oli meie hotell. Ja kõik kohad on liiva täis. Liiva vastu isegi enam ei võidelda, nüüd viiakse vabatahtlikult liiva tuppagi põrandale. Pidavat olema hea - ei haise ja lapsed ei kuku jalgu lõhki. Ja iga kolme kuu takka pidavat põrandaliiva vahetama.

Sankore mošee. Keskajal oli see islamimaailma üks olulisemaid ülikoole ja teaduskeskusi.

Timbuktu uksed olid hirmus ilusad

Sidi Yahiya mošee sissepääs. Mošeede puhul tegi mind nukraks see, et Malis ühtegi ei saanud uskumatu sisse. Mujal ikka lastakse... Aga kuuldavasti sellepärast, et Djenne suures mošees üks prantsuse moekunstnik kunagi siivututes poosides paljastel modellidel vöid demonstreerida lasi ja seda pildistas.

Ühe raamatukogu sisehoov

Mõned Timbuktu hindamatutest käsikirjadest. Ja kui mina veel võin mõista, kuidas raamatut ennast saab nii ilusa käekirjaga kirjutada, siis seda, kuidas nii pisikeselt araabiakeelseid märkusi sinna kõrvale nii ilusa käekirjaga teha saab.

Tema oli meie Timbuktu giid hüüdnimega Bébé ehk Tita. Hästi tore oli. Tuareegid on hoopis teistsugused kui kõik ülejäänud Mali elanikud. Timbuktus oli selles mõttes kõige toredam, et tuareegid on nii ülimalt väärikad ja uhked, et nemad ei palu kunagi ja ei pressi ennast peale; samas siis, kui nende poole pöörduda, on nad hästi targad ja sõbralikud. Kõik tuareegid oskasid palju rohkem keeli kui kõik teised. Ja nad olid väga ilusad. Rääkimata sellest, et nende ühiskond on säärane, et mees töötab ja naine hoiab kodu, mitte nii nagu ülejäänud malis: naine töötab ja hoiab kodu, mees logeleb. Ja üleüldse... nende tuareegi rättidega on nii, et kui kogu nägu on kaetud, vot kus siis silmade väljendusrikkus võimendub. Tital olid tõeliselt ilusad silmad. Paraku ei õnnestunud mul neid suures plaanis pildile jäädvustada...

Kogu Malis polnud tänavanimesid, vaid numbrid.

Endiselt Sankoré mošee ees

Juustupulgad à la Aafrika. Need vist pole nii kuuma kliimasse mõeldud.

Selles hotellis oli valvekass. Teda üldse ei morjendanud ka, et keegi kogu aeg üle tema jalutas.

Kuidagi palju ilusamad kaamelid olid seal kui Egiptuses. Ja palju mugavamad sadulad.

Mu kaameli nimi oli Pruuni.

Udune jäi, kurat

Üksik tuareeg päikeseloojangusse ratsutamas...

Tita. Vähe ei edvistanud ju... :)

Sihukene kurja näo ja valgete silmadega valge kaamel oli meie karja ilusaim asjatundjate sõnul. Ja sadul teeb päris toredad sarved talle :)

Õhtul tuli meile laulma üks lähedalelav nomaadiperekond, kes oli pisut nördinud, et eestlased väga tantsima ei kippunud.

Meie A ja Tita

Pärast laulmist jäime me osadega tähti vaatama. Tuareegid on tuntud tähetargad ja nii nad siis jutustasid meile Orioni vööst ja muudest säärastest... ja siis me ju ei raatsinud voodisse minna (voodid olid tegelikult ka lageda taeva all, aga nagu lavatsid, et mingid skorpionid-maod tekikoti sisse ei saaks pugeda), vaid jäime tähistaevasse põrnitsedes laua alla magama...

Timbuktu sadam.

Kuidas nad sääraseid peakatteid seovad, ma päriselt aru ei saanudki. Aga tõestatud sai, et Mali lastele meeldib pesemine sama vähe kui kõikidele muudele lastele. Muidu nad ei jorisenud mitte kunagi nutta, ikka ainult siis, kui mammad neid küürisid.

Juhin tähelepanu džiibi katusel olevatele suhkrukottidesse topitud kitsedele. Kuulu järgi neile ei meeldi, kui miski neid sikutab, nii et nad tuleb kas selga võtta, eesli selga siduda, katusele toppida või muud säärast, muidu nad viskavad selili maha ja on valmis laskma end surnuks nülgida. Ja suhkrukott vist on selleks, et kes muidu jõuab nende miinivälja pärast koristada...

Ja olgu näidatud, et kui me olime poolteist tundi sadamas paati oodanud, lastega plaksu mänginud ja üldse nendega igasuguseid toredaid asju teinud, siis olime me kõigepealt sebrad ja pärast triipude mahapühkimist olid me puhastusrätid sellised.

Ja nüüd on jälle nii, et ma teen jälle pausi. Siis on uhkem, kui on ikka mitu reisiteemalist sissekannet järjest, seda esiteks; teiseks sain ma alles eile-täna päriselt aru, et järgmise raamatu ära tõlkimiseks on mul aega täpselt neljapäevani. See tähendab 56 lk päevas, samas kui täna olen ma teinud... 36. Tänu taevale, see on väikeses formaadis, nii et 56 on põhimõtteliselt siiski teoreetiliselt saavutatav ja tänase päeva ülejäänud kakskümmend... noh, ajab ka ära...

Et siis homseni.