Lihtsalt

On ideaalne kevad. 20-25 kraadi sooja, aga jahedamapoolsed ööd veel. Ei küta katusekorterit liiga kuumaks. Päike särab kogu aeg ja see tundub juba nii iseenesestmõistetavana, et kui esmaspäeva õhtul lambist veerand tundi natuke sadas, tuli see täitsa šokina. Isegi parajasti Hispaanias puhkusel olev kolleeg kirjutas, et kuule, appi-appi, ma jätsin kõik aknad lahti, kas on suur torm või? 

Sel nädalal lõikasin oma suvikõrvitsate küljest ära kolm ilusat pontsakat ümmargust kollast suvikõrvitsat. Esimesed kurgikesed saavad ka varsti valmis, kõige suurem on juba peaaegu pöidlapikkune. Peiulilled õitsevad, tomatitaimedest on saanud mets ja kurgid on kasvanud kahe meetri kõrguseks ja nende lehti ei ole õitevahu alt peaaegu nähagi.

Muidu on olnud aga suur ringirändamiste aeg. Minul vähemalt küll. Kuidagi olen ma osanud oma aja nii otsast otsani ära planeerida, et kogu aeg on ainult üks suur tulemine või minemine. Ja siis on kogu aeg kuidagi kiire ka, sest kõike on vaja teha kas ette või taha või korradada ja läbi rääkida, et kuidas ja millal ja kes ja nii. Kevadeti on tegelikult alati nii olnud, sest eriti mais on palju pikki nädalavahetusi - 1. mai, siis Euroopa päeva ja siis taevaminemispüha puhul. Äsja on olnud ka lihavõtted ja sellega seotud vabad päevad, kohe otsa tulevad nelipühad ja siinse kandi riigipühad. Noja neid ühtegi ei saa ju kunagi kasutamata jätta või lihtsalt kodus passida. Alati tundub, et peaks kuskil natuke avastamas käima. Kaugele pika nädalavahetusega ei jõua, lendama pole päris mõtet hakata, aga kuskile ümbruskonda autotama-rongitama saab ikka. Noja siis ongi igal kevadel lõpuks natuke nii, et üks plaan ajab muudkui teist taga ja nende vahepeal tuleb ära teha kogu töö, ainult et natuke vähemate tööpäevadega. 

See on tegelikult tore, mulle väga meeldib see kevadine aeg, kõik need plaanid, mida oodata, ja veel avastamata kohad, mis võivad osutuda täiesti jahmatamapanevalt ägedaks. Mais on ilmad tihti ka kogu aastaringi kõige ilusamad, päike paistab, ilm on täpselt reisimiseks õigesti jahesoe ja kõik on veel miljonis toonis värskelt ja pehmelt roheline. On lihtsalt natuke paratamatu, et mingil hetkel koguneb selle ringitrööpamise kõrvale ports asju, mida ei jõua käigu pealt ära lahendada või ette valmistada, nii et siis mingi aja takka hakkab tunduma tore ja tarvilik (ja lausa himustatav) mõni nädal jälle vahelduseks kodus ka olla. Vähemalt mul küll, kuigi ma tean, et mõnele teisele piisab poolest päevast kuus ka :D. Ma lihtsalt ei ole kunagi osanud ennast niimoodi reisi ajal organiseerida, et tegeleda kuskilt hotellist ka mingite koduste või tulevaste asjadega. Kui ma olen reisil, siis ma olen reisil ja kasutan iga vaba minutit parajasti selles kohas ja selles hetkes olemiseks või järgmise hetke ettevalmistamiseks, ma ei suuda seal mõelda mingile. Belgia maksudeklaratsioonile, Elektrileviga asjaajamisele või mingite järgmiste kaugemate lennupiletite ostmise peale. Mõni suudab. Nojah. No aga igatahes. Mu iva oli, et on olnud väga intensiivne rändlushooaeg. Nüüd varsti hakkab see selleks korraks lõpusirgele jõudma. Kalendrisse on jäänud veel üksikud paar pikka nädalavahetust ja edasi tulevad juba kodusemad plaanid. Waterloo lahingu taaslavastus selle 210. aastapäeva puhul, nahaarst Luxis ja muud säärased. Lähemad asjad. 

Muidu nüüd eelmisel nädalavahetusel käisin ma autoga näiteks Prantsusmaal Lorraine'is ja Champagne'is. Vaatasime ära ohtralt kuulsate prantslaste kodukante - Renoir' koduküla, Charles de Gaulle'i puhkekodu, Diderot' kodulinnakese, Jeanne d'Arci lapsepõlvemaja jne jne jne. See oli natuke silmiavav tripp selles mõttes, et nii nagu Eestis loeb tänapäevaks ainult Tallinn, on ka Prantsusmaal täpselt paar prestiižikat kohta, kus trendikal inimesel sobib elada (ja mida poliitikud arendavad), aga kõike, mis jääb sellest 100 km väljapoole, loetakse kõrvaliseks ja mõttetuks ääremaaks. Prantsusmaa mõistes on Lorraine ja Lõuna-Champagne praeguseks ikka täielik karu sabaalune, mis paneb keskmise prantslase silmi pööritama ja õlgu võdistama. Ometi on paljud Prantsusmaa kuulsaimad pojad pärit sealt laiuvate roheliste küngaste vahelt, tänapäeva mõttetust karupeest. Ja mingis tänapäeval eriti mõttetus 7000 inimesega sillaaluste linnakeses trükiti kunagi mõjuvõimas kaart, mille valmistajad võtsid uue maailmajao tarbeks esimest korda kasutusele nime Ameerika. Nii kentsakas ikka, kuidas ajad muutuvad. Ühel päeval vast see tuul pöörab ka. Jälle. Vägisi on tunne, et see aeg ei ole enam liiga kaugel, kui olemasolevad ressursid ei võimalda enam suurlinnu üleval pidada ning maarahvas, kes saab ja oskab endale söögi lauale kasvatada ning kellel on veel olemas analooglahendused, paberkäsiraamatud ja käelised oskused, muutub järsku tõeliseks tegijaks.

Nojah. Aga tagasi tänasesse päeva. Ringisõitmiste ja igasuguse kiirustamise vahepeal otsustasin uiu ajel teha sel nädalavahetusel siiski üheks päevaks lihtsalt tšurr ja võtsin laupäeval aja kõigest ülejäänust tegemist ootavast maha. Valisin raamaturiiulist kunagi umbes kaheksa aastat tagasi ostetud raamatu "A tale for the time being" (Ruth Ozeki) ja veetsin terve päeva lugedes. Oleksin pidanud lugema tarvilikumaid ja kasulikumaid asju, valmistama ette tööteemasid, tegelema adminasjadega ja plaanima mõnda järgmist reisi, aga ei teinud seda mitte. Lihtsalt lugesin ja lugesin ja lugesin hommikul kella üheksast saadik juturaamatut. Saingi selle peaaegu läbi. Mõnikümmend lehekülge on veel tänaseks jäänud. Oli päris hea ja kuidagi silmiavav. Selles mõttes, et raamat on eelõige tänapäeva Jaapani ühiskonnast, millega mul varasemad kokkupuuted peamiselt puuduvad. Kirjanik on Jaapani juurtega ameeriklane-kanadalane, nii et see oli kirjutatud heas arusaadavas võtmes, lääne elu tundva inimese pilgu läbi ja seega üsna hõlpsasti mõistetavana. Võib-olla siin-seal mõjus tekst isegi natuke liiga stereotüübistavalt, ju oli eesmärk, et see ka keskmise ameeriklase IQga inimene ikka kindlasti ivale pihta saaks, aga see otseselt siiski ei häirinud. Laias laastus oli see tegemist ikka päris hea - ja mitte liiga roosilist maailma kujutava - sissejuhatusega Jaapani igapäevaellu. Soovitan lugeda küll. 

Õhtul vaatasime aga naabripoisiga Eurovisiooni ja rüüpasime kõrvale ohtralt gin tonicut. Mida jaburamaks hääletus läks, seda rohkem rüüpasime :). Ma pole juba mitu aastat Eurovisiooni teemadesse süvenenud, enamasti ei ole seal ühtegi haaravat lugu, aga seekordne Eesti laul mulle täitsa meeldis ja Rootsi oma oli ka tore. Mulle tundus tegelikult lausa ikka täitsa kindel laks, et Rootsi võidab. Aga kui hääletus algas, siis hakkas meil mõlemal Tomasziga suu üha rohkem ammuli vajuma. Täiesti arusaamatud valikud tulid sealt järjest. Maitiea. Järsku meeldis kõigile hirmsasti Armeenia sõjakas karglemine ja Šveitsi prantsuskeelne uinumuinu? Nomatõestieitieakohe. Ja võitja siis lõpuks? Heldus, mis selles falsetiga laulvas noormehes siis nüüd NIIIIII erilist oli??? Möh. See oli ainus laul, mis Tomaszile kohe algusest peale üldse ei meeldinud - tema seisukoht oli, et tema on rahul kõigega, peaasi et Austria kriiskamine ei võidaks. Nojah. Paha lugu. Ta lubas viimaste punktide selgumise peale järgmise aasta Eurovisiooni mitte vaadata, kuigi see on tema jaoks nii tähtis üritus, millega end siiski ülikiire tööelu kõrvalt kursis hoida ja mida vaadata ilmtingimata ka kuni punktijagamise lõpuni :). 

Mulle muidu väga meeldib, et sellised asjad on Tomaszi jaoks olulised. Tema jaoks ei tule jõulud ilma kuusepuuta kuidagi kõne alla ja see on nii nakkav, et olen endale nüüd ka mitu aastat kuuse toonud - ja pärast alati rõõmustanud, et tõin. Tuleb ikka teistsugune tunne küll. Ja kui on Eurovisioon, siis on tema seisukoht, et seda tuleb ikkagi vaadata. Ja kui on riigipüha, siis tuleb seda ka tähistada rahvuslike söökidega. Ja kui on lihavõtted, siis on ka kõik kogu traditsioonide paraad vaja ära teha. Jne jne jne. Mulle tihti ei tundugi siin omas mullis sellised asjad väga tähtsad või nii. Nende sisuline mõte tundub lihtsalt nii hoomamatult kauge, et sellest ei piisa hetke eriliseks tegemiseks. Häbi tunnistada, aga vabariigi aastapäev on minu jaoks peamiselt lihtsalt kiluleiva päev, sest minu mäletamise aeg ongi kõik ju suures osas möödunud vabas Eestis ja selle tähtpäeva sisuline aspekt lihtsalt tundub mingi teise galaktika kaugusel. See lihtsalt ei jõua väga kohale. Lihavõtted on mu jaoks aasakalendris märkimisväärsed peamiselt sellepärast, et siis on meil tööl pikk nädalavahetus, tervenisti viis vaba päeva igal aastal, mida saab kasutada kuskile sõitmiseks ja kellegagi trehvamiseks. Lihtsalt ise ma ei tunne mingit tungi neid kuidagi heast peast teiste päevade seast tähenduslikkuse mõttes esile tõsta. Aga tegelikult on ikkagi nakkavalt tore ka, kui keegi neid sündmusi kas või näiliselt tähtsustab ja nõuab, et neid tähistataks. Pärast on siis tore küll, et oli selline. Jagatud, ühine tähtsündmus, mis ikkagi tavalisest argipäevast eristub ja meelde jääb. Noh, traditsioon või nii. Selles mõttes pean püüdma endale ikka regulaarselt meelde tuletada, et kui järgmine tähtpäev tuleb, et siis tasub ikka kas või vormitäiteks tähistada. Isegi kui alguses ei tundu mõtet. 

Nojah, rohkem ei tulegi praegu midagi kirjutamisväärset pähe. Panengi siis arvuti käest ja loen selle Ozeki nüüd lõpuni. Õhtul on oodata külalist, selleks ajaks on vaja keeta valmis kapsa-hakklikahautis. Ja siis ongi nädalavahetus otsas. Algab uus nädal, kuidagi eriti tihe, nii et iga jummala päev oleks tarvis olla korraga mitmes kohas. A ver, kuidas see hakkab minema. Küll kuidagi ikka saabki oldud :)!

Olge tublid!

M.

Ühe jalutuskäigu lugu

Eile oli Brüsselis ilus ilm. Ma siis mõtlesin, et lähen fotokaga jalutama. Et teeks oma uuest kodulinnast ka mõne toreda pildi või nii. Plaan oli minna kõigepealt kodust kirdesse, ühte majapidamistarvete poodi. Sealt tahtsin võtta suuna Schumani kanti, et vaadata üle UK ja Skandinaavia asjadele keskenduv toidupood. Ma küll alles tulin UKst ja eile tõin Scanshopist leiba ja Karjala pirukaid ka, nii et mul ei olnud plaanis sealt midagi osta. Tahtsin lihtsalt uudishimust vaadata, mida nad siis ka müüvad. Misjärel tahtsin kõndida edasi botaanikaaia poole.

Ega ma ennast väga linnakõlbulikult riidesse ei pannud. Nädalavahetus ju. Ja üldse. Luxembourgis kohtasin ma puhtjuhuslikult tänaval mõnda tuttavat vist umbes kümne aasta jooksul täpselt kolm korda, aga Brüsselis ei tunne ma veel üldse mitte kedagi. Ja kui ma kedagi ei tunne, siis keda kotib, mis mul seljas on? Kuna oli külm ja tuuline, kuhjasin lihtsalt mitu kihti igasuguseid riideid üksteise otsa. Pead ei hakanud ka sel hommikul pesema, et mitte niiske peaga välja minna.

Täiesti teadlikult jätsin ma ühtlasi maha kõik poekotid, sest mul ei olnud absoluutselt mingit plaani midagi osta. Tahtsin peamiselt pildistada ja selleks tarbeks mõlemad käed vabad hoida.

Noja läksin siis. 

Olin saanud astuda täpselt 400 meetrit, kui märkasin ühte Poola toidupoodi. Neid on siin palju, ma ikka käin neis mõnikord sinki, sülti ja kohukest ostmas. Aga sellesse ma polnud varem sattunud, nii et ma ju loomulikult pidin sinna sisse astuma. Mul ei olnud enda meelest absoluutselt mitte midagi vaja, aga kui ma kõiki kohti üle ei vaata, kuidas ma siis järgmine kord tean, millises poes kõige parem valik on?

Ainult et pood oli ostjatest täiesti tühi ja mu ette rivistus kohe kolm müüjatüdrukut, kes kõik kõik mulle poola keelt pajatasid ja nii lootsid, et ma midagi ostan. Väga ebamugav oleks olnud lihtsalt tühjade kätega välja minna. Mõtlesin siis, et ahjaa, aga võtan õige ühe hapukoore, kui ma juba siin olen. Hapukoort ei ole kunagi ühes majapidamises liiga palju. Aint et. Selle eest maksma hakates nägin ma lihaletis ka päris kõige ehtsamaid suitsuribisid. Selliseid parajalt lihavaid, mida on ideaalne panna hernesupi sisse. Ma pole vist viisteist aastat hernesuppi söönud ja no neid ribisid nähes tabas mind selline hernesupiisu, et minesta või ära. Lühidalt - ma ostsin selle poe ka suitsuribidest tühjaks. Nii palju siis sellest, et hoian käed pildistamiseks vabad. Aga no suitsuribide nimel võib ju väikest ebamugavust taluda ikka.

Natuke edasi jalutades jõudsin ma oma esimeseks sihiks olnud majapidamisasjade poodi. Naljakas, ma praegu isegi ei mäleta, mida ma sealt tahtsin. Aga mis iganes see ka polnud, juba ukselt oli näha, et seda ma sealt ei saa. Kõik tarbeasjad olid sellest poest nimelt välja visatud ja asendatud jõulukraamiga. Iga viimane kui asi selles poes nüüd säras, plinkis, pinises, ajas lõhna välja ning oli roheline või punane. Ainuüksi poe sissepääs pani mu üsna valjult oigama, aga no ma astusin sisse ikka, lootuses, et mõni tagumistest saalidest on jõuluhullusest siiski puutumata jäänud. Ei olnud. Aga täiesti arusaamatul kombel pani miski seal poes mind mõtlema kõikide nende oma laetalade peale, mille külge oleks tore karda mässida. Nojah. Lõpuks väljusin ma sealt kaheksa karravaniku ja õige mitme jõulumunaga. Elagu kotid näpus!

Keerasin plaanile truuks jäädes siiski otsa Schumani poole. Aga, oh avastust! Olin vaid mõne kvartali käia saanud, kui mu teele hüppas järsku ehituspood. Noja kuna mind viimased 7 aastat ustavalt teeninud ühemeetrine IKEA pabermõõdulint oli just parajasti nii ribadeks saanud, et sellega ei olnud enam võimalik imaginaarseid vaipu mõõta ega visualiseerida, ei saanud ma ju ometi sellisest kohast mööda minna. Astusin rõõmsalt sisse. Noja eks ma siis jälle ostsin. Mõõdulindi ja vuugitäidet ja aknasoojustamisribasid ja pikendusjuhtme ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Sain veel ühe viimase vindini täis kandekoti näppu.

Ja, kui te veel kahtlete, ega sellega see asi ka ei lõppenud. Ma ei jõudnud sellest poest veel korralikult väljagi keerata, kui nägin järgmist tarvilikku kohta - Delhaize'i. Tähendab, ma teadsin täieliku selgusega, et mul ei ole ühtegi toiduasja vaja, aga miski selle poe fassaadis tuletas mulle järsku meelde, et mul sai kodus küpsetuspaber täiesti otsa. No ikka täielik küpsetuspaberikriis oli juba viimane kord, kui ma midagi ahjus tegin. Aga ma ju tahtsin just nädalavahetusel sakes marineeritud kanatiibu küpsetada. Ega's midagi. Hea, et meenus, onju! Astusin sisse. Ostsin küpsetuspaberit. Aga kuna tegemist ei olnud mu kodupoega, siis hakkasid seal silma muidugi veel igasugused ebaharilikud, seninägematud, hädavajalikud asjad. Näiteks eelküpsetatud õunad, millele oli juba jäätise jaoks auk sisse tehtud. Ja siis veel midagi ja midagi ja midagi. Nooooo. Jah.

Astusin aga uue kaubalaariga edasi. Mina, kes ma tegelikult ühtegi toiduainet ei vajanud. Noja arvake ära! Natuke maad edasi vaatasin ma järsku tõtt bioturuga, kust saab lahtiselt igasuguseid terasid ja tõrusid. Selle ukse ees küsisin ma endalt, et aga kuidas ma nendest suitsuribidest siis hernesuppi teen, kui mul herneid pole, ah? Ehk et hädapärast oli vaja sinna ka sisse minna. Ja lihtsalt hädapärast oli vaja osta herneid ja kuivatatud mangosid ja spagetikõrvitsa seemneid ja imeilus baklažaan ja...

Kui ma siis olin sellest poest ka lahkunud ja veel kahesaja meetri pärast jõudnud empanadaküpsetajani, kelle käest mul oli loomulikult empanadasid ka vaja, siis olin ma kotivirna all lookas, kõik käed olid kinni, pildistamiseks polnud vaba ühtegi sõrme, pimedaks hakkas ka minema ja üldiselt tabas mind teadmine, et sinna Schumani juurde poodi tuleb minna üks teine päev. Muigasin, toppisin suu sooja empanadat täis ja võtsin suuna kodu poole.

Ja kui ma seal siis niimoodi lonkisin, pilla-palla riides, pesemata juuste, miljoni koti ja empanadapuruga hambus, kohtasin ma tänaval kolleegi! Kas te saate aru, suures mitme miljoni elanikuga Brüsseli linnas????? 

See oli üks äraütlemata tore jalutuskäik! 

Kuigi ega ma pilte eriti ei teinudki ja kavandatud teekonnast sai ka läbitud heal juhul 15%.

00:00

Oli üks nõme päev. Üldjoontes täiesti okei, suht märkamatult möödunud nädal, aga nõme nädala viimane päev, mis ajas oma iga aspektiga hommikust õhtuni ainult närvi ning põhimõtteliselt läks hullupööra rapsides sellele ja teisele ja kaheksandale, millest miski ei läinud nii, nagu oleks tahtnud, ja millelegi polnud aega ka vääriliselt mõelda. Töid lendas sisse ja välja kohe arvuti avamisest saadik, kirjutamist oli kilomeetri jagu, segadusi, ehmatamisi, apsakaid ja tehnilisi probleeme miljon, internet käis kümme korda ära, Studio mökutas, ise olin unine, sest need mu magamistoa akna alla sisehoovi kolinud uue restorani vennad äratasid mu keset ööd oma taaraviskamisega nii närvi, et ma ei jäänud enne kahte uuesti magama... Kõik läks untsu, lollakad kirjavahetused olid, allkorrusel puuriti mul põrandat jalge alt ära, naaber kuulas hommikust õhtuni ülimürtsuga salsat ja muudkui suitsetas mu köögiaknast sisse, nii et ma tahtsin tema ja kõigi teistega ainult tüli norida, lambist laekunud ülipakiline töö jäi 25 minutit hiljaks (ja minu tööd põhimõtteliselt EI JÄÄ MITTE KUNAGI hiljaks, kui mina sinna vähegi midagi parata saan) ja üleüldse. Tuju oli kapitaalselt ära. Ammu pole nii ära olnud. See on see lollakas ilm. Kolmas nädal permanentset vihma. Pime, hall, märg ja tormituulene ilm ei saagi mingeid muid tundmusi produtseerida.

Vedasin ennast tujuparandamiseks lõpuks suure surmaga ujulasse. Badanstaldt on nüüd vist kolmandat nädalat lahti, aga kohalkäimisvõimalusi on veelgi vähem kui eelmisel kahel nädalal. Nüüd alustasid nad ka õhtusi rühmatreeninguid, mille arvelt on pooltel päevadel tööpäevajärgne vabakäiguaeg tühistatud. Reede on edaspidi vist üks väheseid päevi, mis sobib. Lisaks pühapäeva hommikule. Aga ma ei julge väga broneerida endale pühapäeval kella kaheksaks aega. Ega ka kümneks. Ühe korra võib hädapärast sissemagamise ettekäändel minemata jätta, aga rohkem küll ei sobi :D. Kuidas minule küll niimoodi magada meeldib? Miks mina ei saa kella kahekskas ujulasse, kui kõik teised saavad? Ma ei saa nädalavahetusel isegi kümneks. Mul on vaja hoopis kümme tundi ööpäevas magada.

Pärast ujulat läksin toidukasse ja ostsin lisaks kahele kilole kanatiibadele ka veini. Ehkki mul tegelt oli Oiviku Oktoober. Sest mul oli juba Absoluutselt Alkovaba August ja siis mul oli ka Sober September, mis nii absoluutselt sober ei olnud, sest ma siiski paar korda patustasin. Mispärast ma tahtsin teha Oiviku Oktoobri ka, aga täna ma nüüd rikkusin selle ka patustamisega ära, sest mul oli hirmsasti ja absoluutselt hädasti vaja Bordeaux'd. Tummist ja punast. Ja siis ma nüüd jõin seda veini üle teabmisaja ja jäin sellest hästi ruttu purju, sest ma enam pole üldse alkoholiga harjunud. Kohe nii kergesti jäin purju, et ei olegi tore. Ei taha isegi väikest pudelit lõpuni juua ja mis ma tast siis üldse jooma hakkasin ja oma Oiviku Oktoobri ära rikkusin??? Ja siis ma lugesin oma vindise peaga lõpuni Elena Ferrante Napoli sarja esimese raamatu, mis mulle meeldis märksa vähem kui telesari "Minu geniaalne sõbranna". Kohe nagu täiesti mõttetu päev, you see. :) Isegi raamat ei olnud nii hea, nagu ma oleksin tahtnud! Isegi vein ei olnud!

Päeva kõige toredam osa oli kiri Londonist. Sellel imelikul aastal on ka positiivseid pooli. Päris mitu. Üks nendest on umbes 20 aastat pausil olnud kirjavahetuse jätk lapsepõlvesõbrantsiga :). Väga hea on, et midagi on selles maailmas ka nii nagu kunagi päris vanasti, mu mäletamise varastel, kõige selgematel aegadel. Siis, kui kõik kogu maailma asjad tundusid hästi selged ja normaalsed ja kõige õigemad ja nii ainuvõimalikud, et mitte mingeid alternatiive ja muid võimalusigi ei tundunud. Ja see tunne tuleb nüüd natuke selle kirjavahetuse teel mõnikord nagu tagasi.

Eino, tegelt pole elul häda midagi. Vähemalt jalad ei valuta see nädal enam. Vahepeal valutasid. Aga kolmapäeval käisin jälle uiskamas ja pärast ka ikka ei valutanud. Ei jõua juba ära oodata seda pühapäeva õhtut, kui saaks jälle jääle. Aga päriselt, kui mul oleks auto, siis ma saaks sinna selles lõputus ladistavas vihmas omal ajal ei vähem ega rohkem kui 9 minutiga. Selmet veeta hullu sättimise, kellavahtimise, ümberistumiste ja bussipeatustes passimise peale 2 x 36 minutit per õhtu ülerahvastatud ja covidit täis bussis. Nii mugav oleks. Kas ma peaksin päriselt auto ostma või? See oleks nii mõttetu. Kui ei, siis palun, võtke see lakkamatu vihm ära! Kas või see, kui COVIDist kuidagi lahti ei saa.

Mul tekkis nüüd ületamatu tung minna Ravennasse. Lihtsalt, sest ma kunagi käisin, ja sealsete hämaralt valgustatud kirikute tuhmilt sädelevad bütsantsiaegsed mosaiigid olid nii maagilised, et ma tahan nüüd tagasi minna, kohe, praegu. Järsku, lihtsalt niisama. Aga ei saa ju, vist, sest kindlasti on midagi, mis selles sinnaminemise ja tagasitulemise valemis viltu läheb. Lisaks lennukite või rongide tühistamistele ja muutmistele võib vahele tulla kõikide UNESCO maailmapärandi kohtade rahvusvaheline sulgemine või mõne asjassepuutuva riigi piiride sulgemine või mingi suvalise pikkusega karantiini kehtestamine paarituarvulistele lendudele või kartulikoorevärvi juustega naisterahvastele või maitiea, mingi kohaliku omavalitsuse lamp otsus, et järgmised kolm nädalat võivad muuseumis käia ainult alla 35-aastased blondide lokkidega mehed või et kõik muuseumid on lahti ainult viiest hommikul kuni poole kümneni hommikul või midagi. Mingeid mõistlikke ja sidusaid otsuseid ei tee neil päevil siin maailmas igatahes mitte keegi. 

Ühesõnaga. Ma nüüd lähen magama ära, et sellest nõmedast päevast lahti saada. 

Olge siis toredad, eksju!

M.

PS: on homme ja päike särab, hommikust saadik! Sellist asja polnud kuskil lubatud ja ma juba olin päriselt valmis selleks, et see aasta enam päikest ei näegi. Ühesõnaga, autot ei pea ostma! :D

Juhuslikust kohast

Ma ei tea, mis värk nende kärbestega sel aastal on. Neid on hirmsat moodi ja nad on paganama kleepekad. Lahti nendest ei saa, tüütud muudkui tiirlevad igal pool ja sörgivad sabas. Praegu on mul neid köögis 4 tükki. Pluss äädikakärbsed. Hakka või kärbsepaberit ostma. Esimest korda siin Luxis!

Mulle kolis täna ülesse uus naaber. Enne oli seal üks soomlane, Jussi, kes igal õhtul oma mööblit ümber korraldas ja päris kõvasti (st ka minu voodisse kostvalt) norskas. Samas ei olnud mul ta vastu midagi, sest muidu ta vähemalt pidu ei pidanud ja kontsakingadega toas ringi ei jooksnud. Ta on juba tükimat aega kadunud olnud, vist leidis endale tüdruku, kelle juurde ta nüüd permanentselt kolis. Mul on natuke kahju ka. Ma rääkisin temaga ilmselt üldse kaks korda elus, aga ta oli selline viisakas pankurist vanapoiss. Mine tea, mida sellest uuest oodata. Näiteks oleks tore, kui ta ei istuks õhtuti magamistoa akna peale suitsetama, nii et see suitsuhais minu aknast sisse tuleb. Või et tal ei oleks kombeks võrkpalli harjutada või hüppenööritrenni teha või saksofoni mängida. Või et ta ei hakkaks mingisuguseid läbusid siin korraldama. 

Mul on neid müraallikaid siin see suvi isegi palju. Esmaspäevast laupäevani alustab nurgapealse restorani remonditiim iga jummala hommik kell seitse metalli saagimist. Mul on isiklikult tunne, et nad ei remondi mitte restorani, vaid ehitavad mingit üüratut kaevandust, sest see saetud metalli vajadus ei paista neil lõppevat. Täiesti hambaidloksutav müra ja vibreerimine kestab mu lahtise akna all iga päev kuni kella kaheksani. Ülejäänud päeva teevad nad õnneks vaikset tööd. Ja kui mõnele tundub, et kell seitse võib üles tõusta küll, siis seda ma veel ei öelnud, et enamasti saabuvad töömehed kohale kell 6.30, pargivad auto hoovi minu juba osutatud lahtise akna alla ja virutavad uksed tagantkätt niimoodi kinni, et ma hüppasin selle peale ühel hommikul istuli. Nojah. Pühapäeviti nad ei tohi õnneks midagi teha. Aga ühel pühapäeva hommikul ärkasin ma see-eest kell 5 selle peale, et mu maja kõrval hakati suurt ristmikku üles puurima. Sellist, mida ei saa tööpäeval kinni panna. Ma saan aru küll, et no seda ei saanud muud ajal remontida, aga põhimõtteliselt käis siin hull kolin ka terve pühapäeva kuni järgmise keskööni. Värske asfaldi haisust ei olnud ka mitu päeva enam mitte mingit pääsu. Noja kui sellest veel vähe on, siis alates märtsis ehitab teise maja naaber, kellega mul on paraku suuuuuuuuuur ühine sein, oma korterit ringi ja taob mu peamise koduse istumiskoha taha seintesse naelu vist vähemalt 12 000 foto jaoks. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et ühel päeval, kui mul pidi hakkama veebikoosolek, tulid remontijad ka korteri kolmandasse külge - täpselt mu sõiduteepoolse akna alla, kus otsustati gaasitööde pärast majaesine kõnnitee üles künda. Lõpuks pärast mitmetunnist puurimist ja kaevamist tehti seal mingi naks-naks ja siis pärast veetsid mehed jälle tunde sealsamas pinnast kinni tampides. Uff. No ausõna, noh! Kas siis kõik ikka peavad korraga? Isegi kontoris on remont :D. Seal pannakse maja alumistel korrustel mingeid vahelagesid vist ja nii. No pmst ka puuritakse permanentselt :). Ja lisaks on seal ka mingi sotsiaalmeetme raames koristajaks palgatud araabia tšikid, kes peaksid kõike desinfitseerima, aga kes istuvad lihtsalt kabinetiuste taga pimedas koridoris tundide viisi ristijalu maas ja vahivat telefonist juutuubi. Häälega. St kuuldavalt. Kõikidesse kabinettidesse kuuldavalt! Ohjah. Hakka või metsa kolima :).

Muidu aga... Muidu on meil igavesti pikalt olnud lihtsalt fantastiline suvi. Kohe no ikka nii 34-35-36-37-38 kraadi iga päev. Mulle väga meeldib! Ma tunnen end kuidagi nii vabana, kui õhk ümber on kehatemperatuuriga samasugune. Nii hea on olla. Oleks meil veel meri ka...

Nojah. Mere puudumisel käisin eelmisel nädalavahetusel hoopis siinsete märgalade vahel senise elu pikimal rattatiirul. Pikimal as in kokku tuli 80 km jutti. Mu seni pikim järjest sõit võis olla ehk 55km ja see oli aastaid tagasi Hollandis, Emilia juures. Seega purustasin rekordi ikka väga pika puuga. Lisaks oli see retk eriline ka selle poolest, et meil oli siin tol päeval 37 kraadi sooja. Meteoroloogide ennustused panid mu enne tegelikult vähe muretsema küll. Aga poleks pidanud. Ratta seljas oli väike tuuleke, tee oli lauge, suur osa marsruudist kulges vee ääres puude vilus ja lõppkokkuvõttes võib öelda, et väga tore oli! Sain teada, et kui mitmepäevast rattamatka kaaluda, siis oleks 50km päevas selline optimaalne. Aga ühekordse pingutusena elab 80km ka üle. Noja kümne kilomeetri või paari tõusu jagu võib-olla jäi tegelikult veel ka varu. Lihtsalt see poleks enam olnud mõnus 10 km. Igatahes. Sõitsime Nancyst Metzi piki igasuguseid kanaleid, jõgesid ja tiigivaheteid. Aega läks vist 6h 06 ja selle käigus sai ära joodud 3,5 liitrit vett. Mis kohe otsa eest jälle alla tilkus. 

Muu hulgas selgus vändates, et siin Lorraine'is on täitsa ilusaid senitundmata kohti, mis väärivad palju põhjalikumat süvenemist. Pont-à-Mousson näiteks. Seal on mingi udupeen premonstrantslaste klooster, kuhu ma pean nüüd jala tagasi pildistama minema. Oleks täna läinud, aga nad panid selleks nädalavahetuseks Prantsusmaa poole viiva raudtee remonti. Hurraa. See ainus riik, kuhu veel oleks saanud vabalt ilma piiranguteta minna, on nüüd ka parandamist vajava raudtee pärast kättesaamatu :)!

Tegelt valetan. Ei ole Prantsusmaa ainus riik, kuhu ma veel minna saan. Tegelt saab Luxist praegu ilma testi või karantiinikohustuseta koguni vist suurusjärgus viide maailma riiki! Prantsusmaale, Hispaaniasse, Itaaliasse ja... äkki oli Horvaatia ja miskine koht veel... Vägev, kas pole!?!? Aastal 2020!!! Saksamaa nõuab Luxist tulnutelt kas värsket negatiivset koroonatesti või siis peab sinna minemiseks olema vabandatav põhjus. Belgial on ka oma mingid tingimused, aga tõtt-öelda ei ole ma pidanud vajalikuks järge pidada, mida nad siis soovitavad või tahavad praegu. Suur osa ülejäänud Euroopast on samuti Luxi kui Euroopa musta koroonalamba ammu endast ära lõiganud. Mõnevõrra ärateenimatult mu meelest, sest ajal, mil Eesti tegi 300-400 testi päevas, tegi Lux kuni 12 000 testi päevas. Mõni ime siis, et nii neid asümptomaatilisi nakatunuid järjest üles leiti. Oleks mujal rohkem testitud, oleks ka neid nakatunuid rohkem tuvastatud. Päris kindlasti kohe. 

Mis testidesse ja nakatunute arvu puutub, siis praegu iseenesest läheb Luxil natukene paremini ka. Aga ainult sellepärast, et süvaaugustis on kõik, kes vähegi saavad, Luxist läinud, nii et praegu on linn umbes sama tühi kui karantiini kõrgajal. Sellepärast olid eelmise nädala testide tulemused ka väga kenad. Nakatunuid leiti ikka mitusada vähem kui varasematel nädalatel. Saja asemel paarkümmend päevas. Muidugi kui kõik paari nädala pärast tagasi hakkavad tulema, siis hakkab alles nägema... Ei oska kohe arvatagi, mis sellest sügisest saab! 

Igatahes. Veel käisin siin vahepeal mitut puhku autosõidutundides. Mõtlesin, et oleks aeg roostetama kippuvaid lube üle aastate natuke lõpuks jälle poleerida. Sõitsin nüüd viimane kord Eestis käies seal ka täitsa mitu kilomeetrit maha ja sain Luxi tagasi jõudes siin ühe poolakast õpetajaga mitu korda linna peal ja kiirteedel sõitmist proovida. Tema arvas muidugi pärast esimest korda, et ma peaksin hakkama lihtsalt sõitma, et tema meelest polevat mul küll põhjust tundide peale raha raisata. Ma päris sellega ikkagi ei piirdunud, sest paus oli vahepeal ju nii pikaks veninud. Aga nüüd millalgi peaks püüdma vist küll ikkagi päris ise lihtsalt kuskile sõita. Harjutamise pärast. Vaatasin selle mõttega juba ühe silmaga rendifirmade pakkumisi ka. Ja tegin Luxi ja Prantsusmaa külastamisväärsetest väikekohtadest nimekirja valmis :). Hetkel kogun veel julgust.

Rulluisud olen ka jälle tolmust puhtaks pühkinud. Eelmine aasta jäi mul nii rullitamishooaeg kui päris uisuhooaeg vahele, sest jalg tegi häda. Nüüd sai paar nädalat tagasi korra uudishimu pärast rullid jalga pandud ja - ärasinaräägi, ei olnudki valus! Hoopis tore oli! Nüüd ma siis olen sellesuvist head ilma igal võimalusel ära kasutanud ja natuke ennast jälle liigutanud. Oli ka aeg, ma ütlen! Kui enam kontoris ka iga päev käima ei pea, on seda diivanilt maha saamist eriti väheks jäänud!

Tegelt ma käin ikka mitu korda nädalas vabatahtlikult kontoris ka. Printimas ja suure laua taga ja korralikul toolil istumas ja nii. Me peaksime praegu kohal käima täpselt kaks päeva kuus. Mina käin enamasti kaks pärastlõunat nädalas. Vähemalt. Aga selle kuumaga on see ka mõnikord problemaatiline :). Kaks korda on juhtunud, et ma läksin lõunapausi ajal jala tööle. Kõndisin see 2,5km kuuma päikese all rõõmsalt maha. Kohale jõudes selgus aga, et päike oli mu naha ja pea nii kuumaks kütnud, et kehatemperatuuri masin läks punaseks ja keelas mind majja sisse lasta. Mispeale tuli mul viis minutit trepikojas seista ja siis uuesti katsetada. Koroonaaja elu, ma ütlen!

Vot. Aga täpselt niisama juhuslikust kohast, kui ma kirjutama hakkasin, jätan ma selle jutu nüüd katki ka. Kopp sai ette kirjutamisest ja tegelt ma tahtsin täna veel ühe rattatiiru teha. Aint et kell on kuidagi kolmveerand kaheksa saanud ja kui ma kohe ei lähe, läheb pimedaks. Seega ei hakka ma enam juttu seostatumaks siluma ega kirjavigasid otsima, vaid panen siiasamasse ühe suure rasvase punkti ja vaadake ise, kuidas loetud saate :). Mina tõmban nüüd rattapüksid jalga ja kaon.

Olge mõnusad ja head suve jätku!

M.

Majasokk

Tegelikult on see kirjutamissoolikas mul mõnes mõttes natuke tagasim küll. Ma olen ikka mitu õhtut magama minnes järsku mingisugusele postitusemõttele tulnud ja sellest lausa elevile läinud. Ainult et ma ikkagi ei jõua selle va kirjutamiseni :). Sest keset ööd on vaja ikkagi magada, niikuinii nihkub kodutööga see magamajäämine iga päev tasapisi hilisemaks ja iga hommik on sellevõrra raskem. Mis on päris halb. Noja nii mul siis on siis mitu postitust plaanis, aga see on täitsa iseasi, millal ma nendeni ükskord jõuan.

Praegu ka ei taha ühestki sünteesimist vajavast asjast kirjutada. Tänasel kaunil laupäeva hommikul tahtsin ma esineda hoopis tähelepanekuga, et praeguseks on see karantiin mulle täitsa meeldima hakanud. Esimest korda elus tundub Luxembourg mulle nüüd nimelt linnana, kus ELATAKSE. Nagu päris elu. Sest muidu põrutavad kõik siit esimesel võimalusel minema ja tänavad on tühjad ja hüljatud. Nüüd aga mängivad majade ees vaiksetel kodutänavatel lapsed, naabrid räägivad üle ukse üksteisega, inimesed käivad KODURIIETES prügikaste tänavale tõstmas, igast aknast kostab mingisuguseid helisid, igal rõdul võtab keegi päikest… Täitsa nagu päris elu kohe.

Liiklust on ka vähem ning selgub, et kõik ülejäänud poed peale toidukate võivadki põhimõtteliselt olemata olla, sest väga hästi saab hakkama… Nii hädasti pole veel midagi vaja olnud, et ma oleksin tundnud vajadust hakata seda Amazonist tellima. Isegi riidepoed võivad minu meelest veel kuudeks kinni jääda. Niikuinii kulub praegu ainult pidžaamasid, dresse ja hommikumantleid. Isegi ilmad on meil see kevad antud 20 aasta kõige soojemad ja kuivemad. Ekstra selle karantiini pärast kindlasti :). Meil on sirelidki juba ära õitsenud ja kastanid suures õies. Ja ikka kogu aeg on sinna 20 kraadi tuuri päikeselised päevad. Vägev.

Eriti tore on aga teadmine, et absoluutselt kõik istuvad täpselt samamoodi kodus ega tee midagi kadestamisväärselt ägedat. Nii on kohe südagi tunduvalt rahulikum ja fear of missing out või siis see va kõrvalejäämise tunne on täitsa olemata :D. Keegi ei postita FBs mingitest üliägedatest reisidest või pralledest. Kõik katsuvad oma laste seltskonnas mõistuse juurde jääda ja kui üldse, siis ironiseerivad. Nii võib täiesti rahus raamatutele, piltide sorteerimisele ja söögitegemisele keskenduda. Mis on ka toredad tegevused küll. Ehkki seda söögitegemise kunsti ma ikka pean veel harjutama.

Ükspäev tahtsin näiteks kapsarullidest ülejäänud kapsa pirukateks teha. Asi lõppes suure solvumisega. Algus oli väga hea. Pärmitaigen kerkis nii imeliselt, täidis tuli ka maitsev, aga seda tainast ei saanud ju rullida ja siis ta läks kogu aeg katki ja ükski pirukas ei tulnud piruka kujuga ja siis oli täidis nii mahlane, et osadel lihtsalt vettis põhi nii läbi, et kui ma tahtsin neid pannilt ära võtta, jäi pihku ainult pealmine koor. Lõpuks keerasin ma kogu ülejäänud taigna pannipirukaks, mida sai nii palju, et mul on umbes pool ruutmeetrit endiselt alles ja ma kahtlustan, et see enam ei kõlbagi. Suur pirukategu oli 10 päeva tagasi.

Teine päev tahtsin ilusa retsepti järgi nn Mongoolia veist teha. See hõlmas kergelt kartulitärklises paneeritud liha friteerimist, mida ma ei tahtnud teha. Minu käsi ei tõuse tervet pudelitäit õli korraga pannile valama. Ja kuhu ma selle pärast peaksin panema, ah? Enivei. Püüdsin seda siis niisama pannil praadida. Tulemus: täiuslikult paneeritud pann ja absoluutselt ilma paneeringuta liha. Maitse oli siiski väga hea. Lihal, mitte pannil. Aga õppetund missugune! Kui öeldakse, et friteeri, siis ei saa lihtsalt praadida.

Kolmas päev ostsin ma endale elus esimest korda ise valget kala ja tegin endale hiinapärast magushaput kala. See tuli küll hirmus hästi välja, aga kuna ma olin veendunud, et sellest ei saa midagi head tulla, panin ma retseptiakna enne toidu proovimist kinni ja ei leia seda enam kuidagi üles :D. Dääm. Ja ma võin teile öelda, et see ei olnud see kõige lihtsam ketšupi, äädika ja suhkru kokkusegamise õpetus. Sinna käis ploomikaste, tšilliõli ja veel viis asja, aga ma JUBA ei mäleta. Oeh.

Ja siis ma olen endale elus umbes teist, kolmandat ja neljandat korda ka spargleid teinud. Ühe korra valgeid, ühe korra rohelisi ja ühe korra mõlemaid segamini. Hakkasid täitsa maitsema, eriti kui neile peekoniviil ümber keerata ja nad ahjus pehmeks küpsetada ja siis sinepi-sidrunimahla-oliiviõli kastmekesega ära maitsestada. Ainult et iga kord mõtlesin ma terve järgmise päeva alati, kui vetsu asja oli, et mis mul seal vannitoas nii rõvedalt haisema on läinud. Otsisin ja otsisin - ei midagi, aga hais täiesti kohutav ja hingemattev pealekauba. Ja kui ma siis juhuslikult natuke hiljem guugeldasin, et mis võiks olla spargli toiteväärtus ja mida ta sisaldab, lugesin sealt oma üllatuseks, et sparglisöömise kõrvalproduktiks on eriliselt rõvedahaisuline piss. No vägev. Oli küll eriliselt rõve jah.

Ühesõnaga, inimene õpib kogu elu. Ja kui kingsepp oma liistude juurde ei jää, tuleb ette ka üllatusi. Nüüd on mul juba kolm päeva võitmatu praemaksa isu. Üks töökaaslane ütles ükspäev, et tema unistab maksakastmest. Nüüd unistan mina ka. Aga selles ainsas poes, kus meil siin tavaliselt maksa müüakse, on sellest järel ainult silt. Või tegelt valetan. Mu kodupoes müüakse küll ka, aga mingil põhjusel maksab see siin 29 eurot kilo ja on siis mingisugune imelik kah veel. Selline hiigelsuur ja hästi õhuke. Nagu päevatekk. Ja vot selle hinnaga ma sellist ei taha. Cactuses on ikka tavalise hinnaga tavaline maks. Seal on tõdetud, et rupskid on tavaliselt loomakasvatuse odav kõrvalprodukt, mitte see kõige kallim osa loomast. Aga selgub, et siin riigis on mõni inimene veel, kes seda tahab, nii et see on neil seal ka kogu aeg (loe: see ainus kord 6 nädala jooksul, kui ma selles poes käisin) otsas.

Sellega ma tänaseks nüüd ka lõpetan, sest mu pesumasin just laulis ja ma nüüd pean need pesud ikkagi sealt välja võtma, sest ma pesin neid niigi juba teist korda, sest mul läks meelest nad sealt eile välja võtta ja avastasin täna hommikul, et nad on seal rõõmsalt terve viimase ööpäeva veetnud, nii et kui ma neid kohe päästma ei lähe, tuleb neid veel viimati teadmata arv kordi pesta, mida ma ei tahaks, sest kõik mu hommikumantlid (2 tk) ja kodudressikad (2 tk) on seal sees.

Olge terved!

M.

PS: Minu geniaalne sõbranna on väga tore sari.

Katastroofiline päev

Selleks, et rääkida, kui katastroofiliseks tänane kujunes, tuleb kõigepealt minna ajas umbes 3-4 aastat tagasi. Minu sünnipäeva.

Juhtus nii, et toona 3-4 aastat tagasi sain ma sünnipäevakingiks kaks erinevat kohvimasinat. Luksemburgis kinkus mulle Nespresso masin koos kotitäie kapslitega ja Eestis kinkus mulle normaalset, mittekapsli kohvi tegev Saeco oma.

Kuna Luxi kohvimasin tuli koos kohviga ja selle kinkinud isend käis mul toona Luxi kodus regulaarselt külas, läks esimesena kasutusse see. Teine jõudis ilusti ka Luxi kohale, aga kolis esialgu karbi sees kappi paremaid aegu ootama. Ja seda, et mul keskkonna reostamisest villand saaks.

Mingil hetkel kadus Nespresso kinkija regulaarsete külaskäikute vabandus ära, aga paljudel põhjustel, mille seas peamisel kohal laiskus, ei jõudnud ma veel mõnda aega kapslimasinast loobumiseni.

Kuniks jõudis kätte koroonakriis.

Mul on täna 25. kodusistumise päev. Ja kohe karantiini algusest hakkasin ma hoolikalt jälgima oma kohvivarusid. Vaadake, ma joon tavaliselt keskmiselt 5 kohvi päevas. Nii et seda kraami ikka kulub.

Aga noh, mul oli veel varusid küll ja siis olid Marika kingitud ökokapslid ja veel kofeiinivaba kohvi kapslid ja siis meenusid mulle veel koos masinaga tulnud kohvikomplektis olnud maitsekohvid, mis mulle üldse ei maitsenud ja puhta järgi olid ja... Lühidalt öeldes, siiani jagus.

Umbes nädal tagasi hakkas siiski selgeks saama, et kaua enam nende varude najal ei ela. Kuna Nespresso pood on ka kinni, siis mõtlesin välja, et nüüd oleks paras aeg masinad ära vahetada ja kohviubade peale üle minna. Ostsingi eelmine nädal poes käies üksiti ka koti ube.

Noja siis jõudis kätte see tähelepanuväärne hetk, kus viimased kapslid kasutusse läksid. Tänaseks hommikuks jäi täpselt üks kapsel veel. Noja ma siis mõtlesin, et elan selle najal hommiku üle ja siis pärastlõunal hakkan masinaid vahetama (täna oli meil lühike reede, st tööpäev lõppes kell 13.30).

AGA. Siis hakkas kõik untsu minema.

Tõusin mina üles. Hirmus uni oli. No sigauni. Läksin kööki, tegin oma viimasele silmaterakesele kapslile pai, panin ta masinasse ja lükkasin kohvi jooksma. Võtsin kapist piima, keerasin korgi pealt ära ja tahtsin hakata piima ka tassi valama. Ja - mis ma näen! Esimest korda elus olin ma unustanud tassi kohvimasina alla panna. Kogu mu viimase hindamatu kapsli kofeiin oli köögikapi peale laiali valgunud.

ÕUD.

Läksin siis seinakappi teist masinat tooma, aga vahepeal tegi arvuti "plõnn" ja ütles, et mulle on saabunud kahetunnise tähtajaga kiirtöö. Piisavalt pikk, et selle kõrvalt enam mitte millelegi muule aega raisata. Hästi. Jätsin kohvimasinad sinnapaika. Asusin tööle. Täiesti ebatüüpilisel kombel töö tähtaega pikendati. Õnneks, sest esialgne versioon temast sai mul valmis umbes kümme minutit enne esialgset tähtaega ja no REV, COR, POS ja BKO olid ju ka veel järjekorras. No ühesõnaga läks hästi, pikendati. Saatsime ta välja. Siis oli vaja vastata viiele kirjale, püüda lahti saada teist programmi, mis mul pool nädalat avanenud ei olnud, aga, oh imet, nüüd ta siis avanes, mis tähendab, et seal ootav töö oli vaja ka ära teha, juhuks kui ta esmaspäeval jälle ei avane. Ja noh... Point selles, et juba oligi kätte jõudnud tööpäeva lõpp, aga mina polnud veel ühtegi kohvi saanud. Pea juba valutas otsas.

Kui ma siis lõpuks läpaka tagant tõusin ja teise masina karbist välja sain, ära puhastasin, veekonteineri ära pesin, üleujutatud kapipealse ära küürisin ja üldse olin tükk aega selle esimese kohvi valmistamiseks tarvilikke asju teinud, selgus, et see kohvimasin kahjuks siiski ei söö ube, vaid sellel on käpp, kuhu tuleb panna juba jahvatatud kohv. Aga minul oli ju suur kott ube.

Ahastusin. Ikka tõsiselt. Vaatasin tükk aega masinat, et kas seal tõesti ei ole ubade jaoks eraldi auku.

Siis läksin ruttu Nespresso lehele, et vaadata, ega kapsleid tellida saa.

Selgus, et saabki. Koroonakriisi tõttu tuuakse need tasuta koju ka. Hästi, rõõmustasin südamest. Mõtlesin, et tellin ühe laari kapsleid veel ja teen nende joomise ajal ära viimased vajalikud ettevalmistused masinate lõplikuks vahetamiseks. Valisin siis kõik oma lemmiksordid juba välja, tegin lausa konto ära ja hakkasin kohaletoimetamisaega valima. Ainult et... siis selgus, et järgmine kohaletoimetamisaeg on järgmisel nädalal.

Ilmselgelt oli see mulle täiesti vastuvõetamatu. Masendus naasis kolmekordselt. Asi kiskus ikka päris pakiliseks ja väga inetuks ära juba.

Kaalusin siis võimalusi. Minna poodi jahvatatud kohvi ostma? Hakata haamriga kohviube purustama? Minna üle tee kondiitriärri ja tuua kaks topsi valmiskohvi koju, et esialgne doos kätte saada ja siis vaadata, mis edasi saab?

Millalgi hakkas mulle läbi udu meenuma, et tegelikult kinkus ju koos kohvimasinaga vist ka kohviveski. Mõtlesin natuke, avasin siis teise kapiukse ja ennäe! Oligi kohviveski ka olemas. Rõõm missugune! Puhastasin ta ära, lõin oad sisse, jahvatasin ära ja sain juba aroomist pool kaifi kätte.

Pesin siis käpa ära, täitsin kohviga ja panin ta masina külge ning hakkasin kasutusjuhendist näpuga rida ajama, et kuidas see kohvi sealt nüüd siis kätte saada. Tegin kõik ära, ainult et siis selgus, et uus masin ei hakka tööle. Kasutusjuhend ütles, et tuleb teha seda-seda ja seda, siis ta purskab tükk aega süsteemi läbipuhastamiseks vett, siis täitke veepaak uuesti ja valige kohvi valmistamise nupp. Ainult et... masin keeldus vett purskamast. Ainult urises. Pool tundi.

Ahastus kuubis. Kell oli kolmveerand kolm ja ma polnud saanud veel ÜHTEGI KOHVI. Kas te kujutate ette? Kell kolmveerand kolm MITTE ÜHTEGI KOHVI! Ma ikka hakkasin juba peaaegu nutma.

Mis mul, sõltlasel, siis üle jäi. Kaalusin järgmisi võimalusi. Ega neid eriti olnudki, pmst seisnes järgmine võimalus endiselt kondiitriärist valmiskohvi toomises või siis pätikohvi tegemises. Kuniks mulle meenus... Ooooo, aga ühes kapis on mul alles ka kunagine presskann!

Nojah. Otsisin siis jälle järgmise kapi ka läbi. Leidsin presskannu, pesin kibekähku ära ja lõin ühe tassi kohta kannu kolm kuhjaga teelusikatäit värskelt jahvatatud kohvi. Jätsin kõik masinad, nende veepaagid ja ärakäivad osad kus see ja teine ja lihtsalt jõin. Suure mõnuga!

Huh. Jäin hädapärast ellu.

Hästi. Hommikukohviga jõudsin kella kolmeks pärastlõunal siis kuidagi läbi häda ühele poole. Aga ega asi sellega piirdunud. Nälg tuli ka. Olin mõelnud, et teen tänaseks söögiks sooja kanasalati. Sellise, mida ma ikka Mauruse pubis väga armastasin. Lõin sooja osana pannile kartulid, peekonid ja kanafilee. Panin maitseks soola, pipart, liha üldmaitseainet ja paprikapubrit, mida ma ikka alati hästi palju panen. See on sihuke mahe, Türgist toodud pul piber. Mulle väga maitseb. (Kas sinna Türki ka ikka ükskord üldse saab veel või???) Kuhjasin veel kõrvale riivitud kapsast, riivitud porgandeid, värskeid rediseid, tomatit, keedumuna... Aga no see praesegu oli ikka taldrikus domineeriv. Ja kujutage ette mu hämmastust, kui ma siis esimese suutäie võtsin. Selgus, et ma olin pul piberi asemel pannile löönud kamalutäie väga teravat tšillipulbrit. No ikka umbes sama kanget kui Cayenne'i pipar. Iga suutäie kõrvale tuli klaasitäis vett juua. Täielik ämber.

Või siis palju ämbreid. Liiga palju üheks päevaks. Otsustasin, et nüüd on köögiõnnetustest siiber, lähen õue jalutama. Muu hulgas tahtsin kodupoest läbi käia, sest sidruneid oli vaja ja piima ja vetsupaberit :). Läksingi siis poodi. Seal hoovi peal seisis üks tädi. Läksin temast mööda poe ukseni, aga tädi kukkus järsku pahandama. Inglise keeles ja igavesti nägusid tehes, kui ma üritasin prantsuse keeles vastata. Muudkui sõimas ja seletas, et ma olen selline nahaal ja tema on järjekorras. Seal keset hoovi. Et eelmine poodi siseneja oli talle liiga lähedal. Ma siis vaatasin poe uksest sisse, jummel, eelmine siseneja oli poe teises otsas tagumise seina ääres, vähemalt 50 meetri kaugusel ja valis endale banaane. Ma ei osanudki kohe siis nüüd hästi reageerida, aga otsustasin ikkagi vapralt poodi astuda. Hoovi peal oodanud tädi aga kuulutas mulle kogu maailma põlgusega järele, et DISTANTSI TULEB HOIDA, uhmakas.

Ja siis ma unustasin selle kuradi vetsupaberi kah ostmata!

Nüüd pool tundi tagasi avasin ma lõpuks pudeli punast veini. Oli ikka päev, ma ütlen!

See päris ehtne suvi

Ma elan siin neil päevil päris hästi, tänan küsimast! Enamasti on mul täitsa põnev kohe. Jalad ka juba enam-vähem kannavad. See üks on ikka veel pärast iga aktiivsemat liigutamist hell ja kange, nii et vajab venitamist-jäätamist-putitamist, aga üldiselt olen ma lõpuks siiski jälle natuke mobiilsem. Rallin rattaga ringi, käin ujulas harjutusi tegemas ning sain ära käidud Reimsis, Pariisis, Strasbourgis, Sandweileris, Blues&Jazz Rallye'l ja Hani koobastes. Ja üldse, elu on ilus :). Tööd on mõnusalt vähe ja sellest üle jääv aeg on täis pikitud toredaid, õdusaid, sooje, suviseid sõbra- ja veiniõhtuid siin ja seal, kodus ja külas, restos ja diivanil, õhtusöögilaua taga ja müürijupikesel, Luxis ja igal pool mujal loetletud kohtades ka. La vita è bella!

Häid raamatuid olen ka lugenud täitsa mitu. Sain tänu ühele asjatundlikule soovitajale näiteks teada, et mulle väga meeldib Michel Houellebecq. Ma muidu ei oleks toda prantslast vist kunagi lugenud, sest mul oli millegipärast tema suhtes eriti tugev eelarvamus. Juba ta nimi on minu meelest selline, et sealt ei saa midagi head tulla. Kahtlustasin ühtlasi, et ta on natuke liiga "kunst", et ta mulle meeldida saaks. Väga jõhker realism mulle tavaliselt ei meeldi ka. Novat. A tuleb välja, et ta tõepoolest on päris jõhker realist, aga oskab seda sellegipoolest väga ägedalt väljendada :). Selline huumor-iroonia-sarkasm kumab läbi ja äratundmisrõõmu on ka :). Mul on alles esimene raamat temalt pooleli, aga see ei jää kindlasti viimaseks! Väga naudin, tõsiselt.

Veel käisime paar nädalat tagasi Pariisis - peamiselt teatris 2018/2019 hooaega lõpetamas. Selle raames nägin lavalaudadel mõnusalt müriseva häälega Ain Angerit ja sain teada, kes on Mats Ek. Michou juurde astusime sisse, see oli kuidagi tolmukihist puhtaks pühitud ja ootamatult vitaalne. Nüüd on neil nii palju noori esinejaid, et paari aasta taguse vindumisega ei anna etendust võrreldagi. Ay külas käisime Bollingeri šampanjakojas, mis oli hästi äge. Selline eksklusiivne, ära trööpamata ja elegantne. Ruinart Reimsis oli suurem, tööstuslikum, aga ka tore kogemus tulises pühapäevaselt vaikses linnas. Strasbourgis panin ennast peenema seltskonna puhul ilusasti riidesse, ostsin kaks kleiti juurdegi, sõitsin asjaoludest tingituna kogu aeg taksoga, tegin üle tüki aja pilte (mida ma nüüd ei saa ega saa ära sorteeritud), trehvasin Tallinna kontori hea huumorimeelega kolleegi, sõin ära 6 tarte flambéed (mitte korraga), nautisin üle aegade rahulikku istungit ja leidsin lõpuks üles selle koha, kus kõik Elsassi kured elavad (Orangerie pargis!). Sandweileris oli aga eelmine nädalavahetus "Marise-moodi-veinipidu", kus peaaegu kogu meie kamp veel enne puhkustele laiali sõitmist korraks kokku tuli. Oli tore, oli mõnus, oli huvitav. Just nimelt huvitav. Me elame väga intrigeerival ajal!

Tööl on ometi kätte jõudnud need pikisilmi oodatud rahulikumad päevad. Mõnikord ikka tuleb selliseid viimase hetke "agasid" ette, mille jaoks ma polnud osanud aega planeerida, nii et siis läheb korraks kiireks, aga üldjoontes on mõnus ja hea, ehk veel järgmisel nädalal ka. Nii mulle ikka meeldib - jõuab rahulikult mõelda ja huviga lugeda. Ma tõlkisin see nädal oma elu teise hispaaniakeelse töö ka :P. Kui ma mõnest originaalist hästi aru ei saa, siis ma ikka tihti vaatan inspiratsiooniks seda, mida hispaanlased omas keeles teinud on. Aga üleni hispaaniakeelseid tekste liigub meil harva ja eks meil on teisigi, kes tahaksid vahelduse mõttes espanjolli tõlkida :). Selles mõttes oli see töö kohe eriline :). 

Seda ei saa ka mainimata jätta, et meil on siin vahepeal mitut puhku kohe päääääääääris soe olnud. Nädala keskel lõi majast välja astudes ikka nii tuline tuul vastu, et mul tekkis tunne, et ma avasin just praeahju ukse või keegi pööras just kuuma fööni minu poole vms. Minule tegelikult üsna meeldib selline suvi, mul ei olegi selle vastu midagi. Eriti kui ma saan vahepeal veel kõige kuumemal ajal konditsioneeritud kontoris istuda. Aga ma saan aru, et see on väga individuaalne ja kui näiteks kuuendat kuud rase olla ja töötada kabinetis, kus on 30+ kraadi sooja, siis ilmselt tahaks nööri kaela panna küll.

Lõppev nädalavahetus oli aga selle poolest ääretult tore, et lisaks reedeõhtusele kindlasti kordamisele kuuluvale Pekingi pardi õhtusöögile ja laupäevasele täitsa improviseeritud bluusi-jazzi-rallile sai lõpuks ära käidud Belgias Hani koobastes, kuhu ma olen Luxi tulekust saadik (ehk siis hea seitse aastat) minna tahtnud, aga kuidagi ei ole õnnestunud. Ühistranspordiga saab sinna nädala sees kenasti kohale, seda olen ma korduvalt tuvastanud, aga nädalavahetusel, kui aega oleks, pole mingit muud varianti peale auto. Vot, aga nüüd viskasin ma kolmapäeval mõtte õhku ja pühapäeva õhtuks ongi Hani grotid üle vaadatud :). Ootamatult mastaapsed olid, muide, ma poleks oodanudki. Ja ilusad ka! No valgusetendus oli natuke Disney ja iga grupi lahkumisel kajava kahuripaugu vajalikkuses ma ka natuke kahtlen, aga kokkuvõttes oli ikkagi äge käik. Külake ise oli ka selline tillu, kena ja kuidagi äärmiselt vitaalne. Tavaliselt on siinse kandi külad pühapäeval ju hingetumaks välja surnud, aga seal oli nii palju külastajaid, et elu täitsa kees kohe. Nojah, need koopad on Belgias üüratu vaatamisväärsus, tuleb välja, ning lisaks sellele on seal külas loomapark ja mingi kiviaja teemaline külastuskeskus ja muud säärast veel… Nii et linn oli turiste täis, kohvikud olid lahti ja sinikarpe serverveerinud ettekandja oli piisavalt hästi koolitust saanud, et taipas isegi vahepeal tühjade karpide potikest tühjendamas käia. Väga mõnus! Väärt käik oli, Maris väga häpi! :P Ainult fotokas ununes koju, nii et ainsad pildid on mul nüüd telefonis ja ma hetkel ei jaksa mõelda, kuidas need sealt kätte ja siia blogisse saada :). Ega need telefoniklõpsud pole midagi suuremat näitamist väärt ka :). Pigem kuluvad need endale mälestuseks marjaks ära :).

Vot. Aga nii ma siin siis elan. Suviselt, heas seltskonnas ja rõõmsalt. Loodetavasti kestab nii veel kaua! Väga tahaks!

Olge te ka rõõmsad!

M.

IRW

From: K
Sent:
To:
Subject: RE: Juhe koos

Maris, sina ei ole süüdi, et komisjonil on president, kelle ametikohale on kandidaat, kes on otsustanud teha avalduse. Kolme täiendiga põhi on täiesti normaalne.

K

From: T
Sent:
To: 
Subject: RE: Juhe koos

Pikavõitu, aga õige ju.

From: Maris 
Sent:
To: 
Subject: Juhe koos

Kuulge. Kas "Komisjoni presidendi kandidaadi avaldus" kõlab arusaadavalt või? Õigesti ka või? Mu meelest kõlab see väga segadusttekitava lohena, aga no juhe on nii koos, et ühtegi muud võimalust ka ei näe.

EN: "Statement by the candidate for President of the Commission"

M.

Fluidum

Neil nädalail valitseb mu elus kuidagi selline fluidum. Aja möödumisest ei saa üldse aru, see justkui läheks hästi aeglaselt, aga samas on kogu aeg jälle reede. See üks seelik, mille triikimist ma koristajale ei usalda, on kokku loetud reedete järgi otsustades juba ... seitse nädalat triikimata. Kuidas see võimalik on?

Ma olen omadega praegu nii ajatus hetkes, et ma ei saa isegi aru, kas kirsside hooaeg on alles algamas või juba läbi? Või kestab praegu? Poes neid nagu on, aga mitte palju, mitte alati ilusaid ja mitte just kõrghooaja hinnaga. Samas oli täna üks töökaaslane kausitäie kirsse oma puu pealt tööle kööki toonud ja tema jutust ma sain aru, et need alles hakkavad tulema... Mine võta siis kinni.

Väljas on ka juba igavesest ajast saadik permanentselt ilus ilm, nagu kuskil lõunamere saarel elaks. Selline tunne on, et vihma ja külma enam ei olegi maailmas olemas. Kui homme hommikul järsku oleks, siis see tunduks täiesti inimõiguste rikkumisena. Või noh, ainult kontoris on permanentselt nii piisavalt jahe, et lühikeste suveriiete peale tuleb Mongooliast toodud kašmiirsall ümber võtta.

Ühtlasi söön ma juba igavesest ajast saadik läätsesuppi. Seda sai lihtsalt millalgi nii palju, et ma muudkui söön ja söön ja olen seda terve nädala lõunaks töölegi kaasa võtnud. Vahepeal tegin vahelduse mõttes ka Sichuani pipraga hiinapärast sealiha, mida ma supi asemel mitu päeva õhtuks sõin ja mis on ammu unustatud, aga läätsesupp kestab ikka veel. Küll on hästi, et mul on selline „probleem“, mitte nälg majas!

Vseviovi raamatut loen ka juba igavesti, ometi tundus raamat kahetsusväärselt õhuke ja ma kartsin, et see saab kohe – nagu paari tunniga – otsa. Aga võta näpust! Iga kord, kui ma olen sellega voodisse heitnud ja natuke lugeda jõudnud, tuleb lihtsalt võimatult magus uni. Mis kohe ära läheb, kui ma olen tule kustu pannud, aga ega ma siis enam ju uuesti lugema hakka.

Õhtul lahtise akna all voodis lugedes kuulan ma aga sunnikorras lõputult Charles Aznavouri laulu „La Bohème“, sest keegi mu sisehoovi ääres elav inimene on permanentselt nostalgilises tujus ja muudkui kuulab seda oma lahtise aknaga toas jälle ja jälle ja jälle. Mis on iseenesest tore, sest mulle väga meeldib see laul. Vahepeal panen ma endal valjemini Cora Vaucare’i „La complainte de la Butte’i“ ka mängima. Ja siis on need kaks laulu, kogu aeg, permanentselt :).

Ja õhtuti sõidavad autod kauguses järsku täpselt samasuguse hääle ja rütmiga nagu siis, kui ma veel laps olin ja me veel Pärnus ei elanud. Ma nii mäletan, kuidas seal autod pimedas kõlasid ja millise kiirusega nende esituled üle lae libisesid. Seal majade vahel käänaku peal ei saanud ilmselt kiiremini sõita, nii et need hääled ja tuled olid alati ühesugused. Äratuntavalt ühtemoodi. Vot. Siin ma tulesid ei näe, kuusk on ees ja nurk on vale, aga autod on hakanud tegema täpselt samasugust müra. Huvitaval kombel.

Selline fluidum. Väga hea on. Ainult nii võib veel vanaks jääda...

Camino de Santiago päevad 5, 6 ja 7 ehk 17,7 + 19,1 + 25,3 km Comillasest läbi San Vicente de la Barquera ja Colombrese Llanesesse

Viimased paar nädalat on mul olnud sellised pooletoobised. Kavas oli aktiivne puhkus Eestis, aga kuidagi õnnestus mul Luxis juba enne äratulekut oma seni tervema jalaga midagi säärast teha, et sain jälle puhta lombakaks. Sestap lükkasin esiteks kojusõidu mõned päevad edasi, siis astusin ikkagi hästi tasa lennukile ning olen edasi valdava osa möödunud kahest nädalast rõdul jalga puhanud ja raamatut lugenud või siis arstide vahet käinud. Noh, sest kohe, kui ma arvasin, et nüüd võib juba nina majast välja pista, selgus, et see mõte ikka mu jalale ei meeldi. Tjah. Üks igavene jebla, ma ütlen :(. Seekord kujunes Eestis käik siis selliseks. Ei jõudnudki kellegagi ühendust võtta, kuskil ringi sõita ega kedagi näha :(. Aga eks siis järgmine kord.

Positiivne on asja juures muidugi see, et ma olen tänu pealesunnitud istumisele jõudnud hunnikute viisi raamatuid läbi lugeda ja oma reading challenge'i mahajäämust veidi tagasi teha. Olen siin Gruusia vaimustusest kantuna vahepeal alla neelanud "Minu Gruusia" ja "Meie aja kangelase", lisaks J. K. Rowlingu poolt varjunime Roberth Galbraith all kirjutatud 600-leheküljelise krimka "Surmav valge" ja Lembit Uustulndi mereromaani "Avameri. Kapten." Eile õhtul alustasin veel ühte Henning Mankelli põnevikku, see edeneb ka sellise tempoga, et ilmselt hiljemalt homme on jälle midagi uut vaja. Õnneks raamatupuudust ei ole meie majapidamises mitte kunagi ette tulnud. Küll ma leian lisa ka. 

Samuti on mõned pildid sorteeritud saanud. Nii et ma saan nüüd kohe isegi eelmise aasta septembris kõnnitud matkast paar järgmist pildikest veel siia üles panna :). Vot. Et te ikka teaksite, et Hispaania põhjarannikul on äärmiselt ägedaid kohti, kuhu tasub kõndima minna. Näete siis...

Comillases oli üks Gaudi ehitatud maja. Mis nägi väga vägev välja, aga oli kahjuks kinni, kui meie linnas olime.

Üldse oli Comillases vägevaid stiilseid maju, mis olid kahjuks küll käest ära lastud, aga millest õhkas käegakatsutavat tunnet, et kunagi oli see kaasaegne ja arvestatav linn, kus elasid moodsad, stiilsed, heal järjel inimesed.

See oli ühe tillukese külakese kohalik härjavõitlusareen! Ma ei olnudki enne sellist kodukootud asja näinud - minu jaoks on härjavõitlusareenid igavesti uhked ja suured linnalohmakad. Aga loomulikult peavad külanoored ju ka kuskil enne matadooriks saamist seda kunsti kuskil harjutada saama.

Küll seal teede ääres oli palju põldmarju...

San Vicente de la Barquera mõõna ajal ja õhtuvalguses

See põhjapoolne palverännutee oli ka ikka päris hästi tähistatud. Ainult paar alternatiivset väiksemat rajakest päris rannakaljudel ei olnud noolestatud, sest no seal ei olnud neid nooli väga kuskile joonistada ka. See-eest ametlik rada oli küll nii hõlpsaks tehtud, et äraeksimise pärast ei pidanud üldse muret tundma.

Colombrese albergo söökla :). Seal oli meil vähe pikem istumine, sest me ei suutnud otsustada, kas jääda sinna lutikatõrjevahendi järgi haisvasse puupõrandaga magalasse või astuda edasi. Jalad olid juba väsinud ja edasi ei olnud kohe enam soodsaid ööbimisvõimalusi tulemas. Aga lõpuks otsustasime me ikka mõned kilomeetrid edasi vantsida, seal kuskil kiirtee ääres pidada olema ka üks rekkameeste motell. Oli. Leidsime. Saime magatud ja saime söödud ja saime joodud ka. Sest kui me olime oma söögid ära tellinud ja omast arust klaasi veini ka, selgus, et tegelt toodi klaasi hinnaga igaühele terve pudel veini lauale.

Natuke Colombresest edasi keerasime me jälle rannakaljudele. See jupp oli natuke teistmoodi kui Santanderi ümbruse rannakaljude rada. Siin oli päris palju loomi, kopleid, karjaväravaid ja karjustele mõeldud aiaületuskohti :). Tohutult ilus oli.

Hommikul meie Colombrese rekkameeste motellist lahkudes tuli natuke isegi kiirteega kõrvu vantsida.

Muide, Colombreses oli üks üliäge väike surnuaed, kus olid igal pool sellised täitsa erilised kahekorruselised haudehitised. Üleval olid ilusad nikerdatud kabelid, kuhu toodi lilli ja küünlaid ja kus istuti ja mõtiskleti, aga kuskilt pääses ilmtingimata ka kabeli alla maa-alusesse matmiskambrisse. Need olid nagu Egiptuse vaaraode hauakambrid, pimedad ja rõsked. Või siis nagu Vana-Rooma katakombid. Kirstud olid nendes seina sees olevatesse niššidesse maetud ja neile olid mälestuskivid ukseks ette riputatud. Väga ilus oli, aga natuke õudne ka. Sest väga paljud neist kabelitest ei olnud ka väga kaua aega ühtegi elavat hoolitsejat näinud.

Buelna poole kõndides leidsime teelt sellise päris Tom Sawyeri romaani meenutava koopasuu. Oli teine tee ääres põõsastikus. Hirmus põnev oli! Ega meil polnud väga palju aega seda uurida, vaatasime lihtsalt korra sisse. Aga sealt oleks edasi mahtunud ukerdama küll, käik läks sealt rannakaljude sisse edasi. Ülilahe! Ja ei mingit piletit, ei mingeid rohelisi silte "EXIT".

See on üks äärmiselt arusaamatu pilt, aga selle süviku nimi oli hispaania keeles bufón. Põhimõtteliselt oli tegemist rannakaljude sees oleva koopaga, kus merelained maa all lokku lõid ja mööduva metroorongi kõminat meenutavat mürinat kuuldavale lasksid. Kõrgema veetaseme ja suurema lainetuse korral pidi august merevett ka üles purskama, nagu geisrist. Kuna aga tol päeval oli meri suhteliselt rahulik, saime meie ainult mürinat kuulata. Veejugasid ei näinud.

Astuuria.