Kuvatud on postitused sildiga Prantsusmaa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Prantsusmaa. Kuva kõik postitused

pühapäev, 18. mai 2025

Lihtsalt

On ideaalne kevad. 20-25 kraadi sooja, aga jahedamapoolsed ööd veel. Ei küta katusekorterit liiga kuumaks. Päike särab kogu aeg ja see tundub juba nii iseenesestmõistetavana, et kui esmaspäeva õhtul lambist veerand tundi natuke sadas, tuli see täitsa šokina. Isegi parajasti Hispaanias puhkusel olev kolleeg kirjutas, et kuule, appi-appi, ma jätsin kõik aknad lahti, kas on suur torm või? 

Sel nädalal lõikasin oma suvikõrvitsate küljest ära kolm ilusat pontsakat ümmargust kollast suvikõrvitsat. Esimesed kurgikesed saavad ka varsti valmis, kõige suurem on juba peaaegu pöidlapikkune. Peiulilled õitsevad, tomatitaimedest on saanud mets ja kurgid on kasvanud kahe meetri kõrguseks ja nende lehti ei ole õitevahu alt peaaegu nähagi.

Muidu on olnud aga suur ringirändamiste aeg. Minul vähemalt küll. Kuidagi olen ma osanud oma aja nii otsast otsani ära planeerida, et kogu aeg on ainult üks suur tulemine või minemine. Ja siis on kogu aeg kuidagi kiire ka, sest kõike on vaja teha kas ette või taha või korradada ja läbi rääkida, et kuidas ja millal ja kes ja nii. Kevadeti on tegelikult alati nii olnud, sest eriti mais on palju pikki nädalavahetusi - 1. mai, siis Euroopa päeva ja siis taevaminemispüha puhul. Äsja on olnud ka lihavõtted ja sellega seotud vabad päevad, kohe otsa tulevad nelipühad ja siinse kandi riigipühad. Noja neid ühtegi ei saa ju kunagi kasutamata jätta või lihtsalt kodus passida. Alati tundub, et peaks kuskil natuke avastamas käima. Kaugele pika nädalavahetusega ei jõua, lendama pole päris mõtet hakata, aga kuskile ümbruskonda autotama-rongitama saab ikka. Noja siis ongi igal kevadel lõpuks natuke nii, et üks plaan ajab muudkui teist taga ja nende vahepeal tuleb ära teha kogu töö, ainult et natuke vähemate tööpäevadega. 

See on tegelikult tore, mulle väga meeldib see kevadine aeg, kõik need plaanid, mida oodata, ja veel avastamata kohad, mis võivad osutuda täiesti jahmatamapanevalt ägedaks. Mais on ilmad tihti ka kogu aastaringi kõige ilusamad, päike paistab, ilm on täpselt reisimiseks õigesti jahesoe ja kõik on veel miljonis toonis värskelt ja pehmelt roheline. On lihtsalt natuke paratamatu, et mingil hetkel koguneb selle ringitrööpamise kõrvale ports asju, mida ei jõua käigu pealt ära lahendada või ette valmistada, nii et siis mingi aja takka hakkab tunduma tore ja tarvilik (ja lausa himustatav) mõni nädal jälle vahelduseks kodus ka olla. Vähemalt mul küll, kuigi ma tean, et mõnele teisele piisab poolest päevast kuus ka :D. Ma lihtsalt ei ole kunagi osanud ennast niimoodi reisi ajal organiseerida, et tegeleda kuskilt hotellist ka mingite koduste või tulevaste asjadega. Kui ma olen reisil, siis ma olen reisil ja kasutan iga vaba minutit parajasti selles kohas ja selles hetkes olemiseks või järgmise hetke ettevalmistamiseks, ma ei suuda seal mõelda mingile. Belgia maksudeklaratsioonile, Elektrileviga asjaajamisele või mingite järgmiste kaugemate lennupiletite ostmise peale. Mõni suudab. Nojah. No aga igatahes. Mu iva oli, et on olnud väga intensiivne rändlushooaeg. Nüüd varsti hakkab see selleks korraks lõpusirgele jõudma. Kalendrisse on jäänud veel üksikud paar pikka nädalavahetust ja edasi tulevad juba kodusemad plaanid. Waterloo lahingu taaslavastus selle 210. aastapäeva puhul, nahaarst Luxis ja muud säärased. Lähemad asjad. 

Muidu nüüd eelmisel nädalavahetusel käisin ma autoga näiteks Prantsusmaal Lorraine'is ja Champagne'is. Vaatasime ära ohtralt kuulsate prantslaste kodukante - Renoir' koduküla, Charles de Gaulle'i puhkekodu, Diderot' kodulinnakese, Jeanne d'Arci lapsepõlvemaja jne jne jne. See oli natuke silmiavav tripp selles mõttes, et nii nagu Eestis loeb tänapäevaks ainult Tallinn, on ka Prantsusmaal täpselt paar prestiižikat kohta, kus trendikal inimesel sobib elada (ja mida poliitikud arendavad), aga kõike, mis jääb sellest 100 km väljapoole, loetakse kõrvaliseks ja mõttetuks ääremaaks. Prantsusmaa mõistes on Lorraine ja Lõuna-Champagne praeguseks ikka täielik karu sabaalune, mis paneb keskmise prantslase silmi pööritama ja õlgu võdistama. Ometi on paljud Prantsusmaa kuulsaimad pojad pärit sealt laiuvate roheliste küngaste vahelt, tänapäeva mõttetust karupeest. Ja mingis tänapäeval eriti mõttetus 7000 inimesega sillaaluste linnakeses trükiti kunagi mõjuvõimas kaart, mille valmistajad võtsid uue maailmajao tarbeks esimest korda kasutusele nime Ameerika. Nii kentsakas ikka, kuidas ajad muutuvad. Ühel päeval vast see tuul pöörab ka. Jälle. Vägisi on tunne, et see aeg ei ole enam liiga kaugel, kui olemasolevad ressursid ei võimalda enam suurlinnu üleval pidada ning maarahvas, kes saab ja oskab endale söögi lauale kasvatada ning kellel on veel olemas analooglahendused, paberkäsiraamatud ja käelised oskused, muutub järsku tõeliseks tegijaks.

Nojah. Aga tagasi tänasesse päeva. Ringisõitmiste ja igasuguse kiirustamise vahepeal otsustasin uiu ajel teha sel nädalavahetusel siiski üheks päevaks lihtsalt tšurr ja võtsin laupäeval aja kõigest ülejäänust tegemist ootavast maha. Valisin raamaturiiulist kunagi umbes kaheksa aastat tagasi ostetud raamatu "A tale for the time being" (Ruth Ozeki) ja veetsin terve päeva lugedes. Oleksin pidanud lugema tarvilikumaid ja kasulikumaid asju, valmistama ette tööteemasid, tegelema adminasjadega ja plaanima mõnda järgmist reisi, aga ei teinud seda mitte. Lihtsalt lugesin ja lugesin ja lugesin hommikul kella üheksast saadik juturaamatut. Saingi selle peaaegu läbi. Mõnikümmend lehekülge on veel tänaseks jäänud. Oli päris hea ja kuidagi silmiavav. Selles mõttes, et raamat on eelõige tänapäeva Jaapani ühiskonnast, millega mul varasemad kokkupuuted peamiselt puuduvad. Kirjanik on Jaapani juurtega ameeriklane-kanadalane, nii et see oli kirjutatud heas arusaadavas võtmes, lääne elu tundva inimese pilgu läbi ja seega üsna hõlpsasti mõistetavana. Võib-olla siin-seal mõjus tekst isegi natuke liiga stereotüübistavalt, ju oli eesmärk, et see ka keskmise ameeriklase IQga inimene ikka kindlasti ivale pihta saaks, aga see otseselt siiski ei häirinud. Laias laastus oli see tegemist ikka päris hea - ja mitte liiga roosilist maailma kujutava - sissejuhatusega Jaapani igapäevaellu. Soovitan lugeda küll. 

Õhtul vaatasime aga naabripoisiga Eurovisiooni ja rüüpasime kõrvale ohtralt gin tonicut. Mida jaburamaks hääletus läks, seda rohkem rüüpasime :). Ma pole juba mitu aastat Eurovisiooni teemadesse süvenenud, enamasti ei ole seal ühtegi haaravat lugu, aga seekordne Eesti laul mulle täitsa meeldis ja Rootsi oma oli ka tore. Mulle tundus tegelikult lausa ikka täitsa kindel laks, et Rootsi võidab. Aga kui hääletus algas, siis hakkas meil mõlemal Tomasziga suu üha rohkem ammuli vajuma. Täiesti arusaamatud valikud tulid sealt järjest. Maitiea. Järsku meeldis kõigile hirmsasti Armeenia sõjakas karglemine ja Šveitsi prantsuskeelne uinumuinu? Nomatõestieitieakohe. Ja võitja siis lõpuks? Heldus, mis selles falsetiga laulvas noormehes siis nüüd NIIIIII erilist oli??? Möh. See oli ainus laul, mis Tomaszile kohe algusest peale üldse ei meeldinud - tema seisukoht oli, et tema on rahul kõigega, peaasi et Austria kriiskamine ei võidaks. Nojah. Paha lugu. Ta lubas viimaste punktide selgumise peale järgmise aasta Eurovisiooni mitte vaadata, kuigi see on tema jaoks nii tähtis üritus, millega end siiski ülikiire tööelu kõrvalt kursis hoida ja mida vaadata ilmtingimata ka kuni punktijagamise lõpuni :). 

Mulle muidu väga meeldib, et sellised asjad on Tomaszi jaoks olulised. Tema jaoks ei tule jõulud ilma kuusepuuta kuidagi kõne alla ja see on nii nakkav, et olen endale nüüd ka mitu aastat kuuse toonud - ja pärast alati rõõmustanud, et tõin. Tuleb ikka teistsugune tunne küll. Ja kui on Eurovisioon, siis on tema seisukoht, et seda tuleb ikkagi vaadata. Ja kui on riigipüha, siis tuleb seda ka tähistada rahvuslike söökidega. Ja kui on lihavõtted, siis on ka kõik kogu traditsioonide paraad vaja ära teha. Jne jne jne. Mulle tihti ei tundugi siin omas mullis sellised asjad väga tähtsad või nii. Nende sisuline mõte tundub lihtsalt nii hoomamatult kauge, et sellest ei piisa hetke eriliseks tegemiseks. Häbi tunnistada, aga vabariigi aastapäev on minu jaoks peamiselt lihtsalt kiluleiva päev, sest minu mäletamise aeg ongi kõik ju suures osas möödunud vabas Eestis ja selle tähtpäeva sisuline aspekt lihtsalt tundub mingi teise galaktika kaugusel. See lihtsalt ei jõua väga kohale. Lihavõtted on mu jaoks aasakalendris märkimisväärsed peamiselt sellepärast, et siis on meil tööl pikk nädalavahetus, tervenisti viis vaba päeva igal aastal, mida saab kasutada kuskile sõitmiseks ja kellegagi trehvamiseks. Lihtsalt ise ma ei tunne mingit tungi neid kuidagi heast peast teiste päevade seast tähenduslikkuse mõttes esile tõsta. Aga tegelikult on ikkagi nakkavalt tore ka, kui keegi neid sündmusi kas või näiliselt tähtsustab ja nõuab, et neid tähistataks. Pärast on siis tore küll, et oli selline. Jagatud, ühine tähtsündmus, mis ikkagi tavalisest argipäevast eristub ja meelde jääb. Noh, traditsioon või nii. Selles mõttes pean püüdma endale ikka regulaarselt meelde tuletada, et kui järgmine tähtpäev tuleb, et siis tasub ikka kas või vormitäiteks tähistada. Isegi kui alguses ei tundu mõtet. 

Nojah, rohkem ei tulegi praegu midagi kirjutamisväärset pähe. Panengi siis arvuti käest ja loen selle Ozeki nüüd lõpuni. Õhtul on oodata külalist, selleks ajaks on vaja keeta valmis kapsa-hakklikahautis. Ja siis ongi nädalavahetus otsas. Algab uus nädal, kuidagi eriti tihe, nii et iga jummala päev oleks tarvis olla korraga mitmes kohas. A ver, kuidas see hakkab minema. Küll kuidagi ikka saabki oldud :)!

Olge tublid!

M.


laupäev, 15. august 2020

Juhuslikust kohast

Ma ei tea, mis värk nende kärbestega sel aastal on. Neid on hirmsat moodi ja nad on paganama kleepekad. Lahti nendest ei saa, tüütud muudkui tiirlevad igal pool ja sörgivad sabas. Praegu on mul neid köögis 4 tükki. Pluss äädikakärbsed. Hakka või kärbsepaberit ostma. Esimest korda siin Luxis!

Mulle kolis täna ülesse uus naaber. Enne oli seal üks soomlane, Jussi, kes igal õhtul oma mööblit ümber korraldas ja päris kõvasti (st ka minu voodisse kostvalt) norskas. Samas ei olnud mul ta vastu midagi, sest muidu ta vähemalt pidu ei pidanud ja kontsakingadega toas ringi ei jooksnud. Ta on juba tükimat aega kadunud olnud, vist leidis endale tüdruku, kelle juurde ta nüüd permanentselt kolis. Mul on natuke kahju ka. Ma rääkisin temaga ilmselt üldse kaks korda elus, aga ta oli selline viisakas pankurist vanapoiss. Mine tea, mida sellest uuest oodata. Näiteks oleks tore, kui ta ei istuks õhtuti magamistoa akna peale suitsetama, nii et see suitsuhais minu aknast sisse tuleb. Või et tal ei oleks kombeks võrkpalli harjutada või hüppenööritrenni teha või saksofoni mängida. Või et ta ei hakkaks mingisuguseid läbusid siin korraldama. 

Mul on neid müraallikaid siin see suvi isegi palju. Esmaspäevast laupäevani alustab nurgapealse restorani remonditiim iga jummala hommik kell seitse metalli saagimist. Mul on isiklikult tunne, et nad ei remondi mitte restorani, vaid ehitavad mingit üüratut kaevandust, sest see saetud metalli vajadus ei paista neil lõppevat. Täiesti hambaidloksutav müra ja vibreerimine kestab mu lahtise akna all iga päev kuni kella kaheksani. Ülejäänud päeva teevad nad õnneks vaikset tööd. Ja kui mõnele tundub, et kell seitse võib üles tõusta küll, siis seda ma veel ei öelnud, et enamasti saabuvad töömehed kohale kell 6.30, pargivad auto hoovi minu juba osutatud lahtise akna alla ja virutavad uksed tagantkätt niimoodi kinni, et ma hüppasin selle peale ühel hommikul istuli. Nojah. Pühapäeviti nad ei tohi õnneks midagi teha. Aga ühel pühapäeva hommikul ärkasin ma see-eest kell 5 selle peale, et mu maja kõrval hakati suurt ristmikku üles puurima. Sellist, mida ei saa tööpäeval kinni panna. Ma saan aru küll, et no seda ei saanud muud ajal remontida, aga põhimõtteliselt käis siin hull kolin ka terve pühapäeva kuni järgmise keskööni. Värske asfaldi haisust ei olnud ka mitu päeva enam mitte mingit pääsu. Noja kui sellest veel vähe on, siis alates märtsis ehitab teise maja naaber, kellega mul on paraku suuuuuuuuuur ühine sein, oma korterit ringi ja taob mu peamise koduse istumiskoha taha seintesse naelu vist vähemalt 12 000 foto jaoks. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et ühel päeval, kui mul pidi hakkama veebikoosolek, tulid remontijad ka korteri kolmandasse külge - täpselt mu sõiduteepoolse akna alla, kus otsustati gaasitööde pärast majaesine kõnnitee üles künda. Lõpuks pärast mitmetunnist puurimist ja kaevamist tehti seal mingi naks-naks ja siis pärast veetsid mehed jälle tunde sealsamas pinnast kinni tampides. Uff. No ausõna, noh! Kas siis kõik ikka peavad korraga? Isegi kontoris on remont :D. Seal pannakse maja alumistel korrustel mingeid vahelagesid vist ja nii. No pmst ka puuritakse permanentselt :). Ja lisaks on seal ka mingi sotsiaalmeetme raames koristajaks palgatud araabia tšikid, kes peaksid kõike desinfitseerima, aga kes istuvad lihtsalt kabinetiuste taga pimedas koridoris tundide viisi ristijalu maas ja vahivat telefonist juutuubi. Häälega. St kuuldavalt. Kõikidesse kabinettidesse kuuldavalt! Ohjah. Hakka või metsa kolima :).

Muidu aga... Muidu on meil igavesti pikalt olnud lihtsalt fantastiline suvi. Kohe no ikka nii 34-35-36-37-38 kraadi iga päev. Mulle väga meeldib! Ma tunnen end kuidagi nii vabana, kui õhk ümber on kehatemperatuuriga samasugune. Nii hea on olla. Oleks meil veel meri ka...

Nojah. Mere puudumisel käisin eelmisel nädalavahetusel hoopis siinsete märgalade vahel senise elu pikimal rattatiirul. Pikimal as in kokku tuli 80 km jutti. Mu seni pikim järjest sõit võis olla ehk 55km ja see oli aastaid tagasi Hollandis, Emilia juures. Seega purustasin rekordi ikka väga pika puuga. Lisaks oli see retk eriline ka selle poolest, et meil oli siin tol päeval 37 kraadi sooja. Meteoroloogide ennustused panid mu enne tegelikult vähe muretsema küll. Aga poleks pidanud. Ratta seljas oli väike tuuleke, tee oli lauge, suur osa marsruudist kulges vee ääres puude vilus ja lõppkokkuvõttes võib öelda, et väga tore oli! Sain teada, et kui mitmepäevast rattamatka kaaluda, siis oleks 50km päevas selline optimaalne. Aga ühekordse pingutusena elab 80km ka üle. Noja kümne kilomeetri või paari tõusu jagu võib-olla jäi tegelikult veel ka varu. Lihtsalt see poleks enam olnud mõnus 10 km. Igatahes. Sõitsime Nancyst Metzi piki igasuguseid kanaleid, jõgesid ja tiigivaheteid. Aega läks vist 6h 06 ja selle käigus sai ära joodud 3,5 liitrit vett. Mis kohe otsa eest jälle alla tilkus. 

Muu hulgas selgus vändates, et siin Lorraine'is on täitsa ilusaid senitundmata kohti, mis väärivad palju põhjalikumat süvenemist. Pont-à-Mousson näiteks. Seal on mingi udupeen premonstrantslaste klooster, kuhu ma pean nüüd jala tagasi pildistama minema. Oleks täna läinud, aga nad panid selleks nädalavahetuseks Prantsusmaa poole viiva raudtee remonti. Hurraa. See ainus riik, kuhu veel oleks saanud vabalt ilma piiranguteta minna, on nüüd ka parandamist vajava raudtee pärast kättesaamatu :)!

Tegelt valetan. Ei ole Prantsusmaa ainus riik, kuhu ma veel minna saan. Tegelt saab Luxist praegu ilma testi või karantiinikohustuseta koguni vist suurusjärgus viide maailma riiki! Prantsusmaale, Hispaaniasse, Itaaliasse ja... äkki oli Horvaatia ja miskine koht veel... Vägev, kas pole!?!? Aastal 2020!!! Saksamaa nõuab Luxist tulnutelt kas värsket negatiivset koroonatesti või siis peab sinna minemiseks olema vabandatav põhjus. Belgial on ka oma mingid tingimused, aga tõtt-öelda ei ole ma pidanud vajalikuks järge pidada, mida nad siis soovitavad või tahavad praegu. Suur osa ülejäänud Euroopast on samuti Luxi kui Euroopa musta koroonalamba ammu endast ära lõiganud. Mõnevõrra ärateenimatult mu meelest, sest ajal, mil Eesti tegi 300-400 testi päevas, tegi Lux kuni 12 000 testi päevas. Mõni ime siis, et nii neid asümptomaatilisi nakatunuid järjest üles leiti. Oleks mujal rohkem testitud, oleks ka neid nakatunuid rohkem tuvastatud. Päris kindlasti kohe. 

Mis testidesse ja nakatunute arvu puutub, siis praegu iseenesest läheb Luxil natukene paremini ka. Aga ainult sellepärast, et süvaaugustis on kõik, kes vähegi saavad, Luxist läinud, nii et praegu on linn umbes sama tühi kui karantiini kõrgajal. Sellepärast olid eelmise nädala testide tulemused ka väga kenad. Nakatunuid leiti ikka mitusada vähem kui varasematel nädalatel. Saja asemel paarkümmend päevas. Muidugi kui kõik paari nädala pärast tagasi hakkavad tulema, siis hakkab alles nägema... Ei oska kohe arvatagi, mis sellest sügisest saab! 

Igatahes. Veel käisin siin vahepeal mitut puhku autosõidutundides. Mõtlesin, et oleks aeg roostetama kippuvaid lube üle aastate natuke lõpuks jälle poleerida. Sõitsin nüüd viimane kord Eestis käies seal ka täitsa mitu kilomeetrit maha ja sain Luxi tagasi jõudes siin ühe poolakast õpetajaga mitu korda linna peal ja kiirteedel sõitmist proovida. Tema arvas muidugi pärast esimest korda, et ma peaksin hakkama lihtsalt sõitma, et tema meelest polevat mul küll põhjust tundide peale raha raisata. Ma päris sellega ikkagi ei piirdunud, sest paus oli vahepeal ju nii pikaks veninud. Aga nüüd millalgi peaks püüdma vist küll ikkagi päris ise lihtsalt kuskile sõita. Harjutamise pärast. Vaatasin selle mõttega juba ühe silmaga rendifirmade pakkumisi ka. Ja tegin Luxi ja Prantsusmaa külastamisväärsetest väikekohtadest nimekirja valmis :). Hetkel kogun veel julgust.

Rulluisud olen ka jälle tolmust puhtaks pühkinud. Eelmine aasta jäi mul nii rullitamishooaeg kui päris uisuhooaeg vahele, sest jalg tegi häda. Nüüd sai paar nädalat tagasi korra uudishimu pärast rullid jalga pandud ja - ärasinaräägi, ei olnudki valus! Hoopis tore oli! Nüüd ma siis olen sellesuvist head ilma igal võimalusel ära kasutanud ja natuke ennast jälle liigutanud. Oli ka aeg, ma ütlen! Kui enam kontoris ka iga päev käima ei pea, on seda diivanilt maha saamist eriti väheks jäänud!

Tegelt ma käin ikka mitu korda nädalas vabatahtlikult kontoris ka. Printimas ja suure laua taga ja korralikul toolil istumas ja nii. Me peaksime praegu kohal käima täpselt kaks päeva kuus. Mina käin enamasti kaks pärastlõunat nädalas. Vähemalt. Aga selle kuumaga on see ka mõnikord problemaatiline :). Kaks korda on juhtunud, et ma läksin lõunapausi ajal jala tööle. Kõndisin see 2,5km kuuma päikese all rõõmsalt maha. Kohale jõudes selgus aga, et päike oli mu naha ja pea nii kuumaks kütnud, et kehatemperatuuri masin läks punaseks ja keelas mind majja sisse lasta. Mispeale tuli mul viis minutit trepikojas seista ja siis uuesti katsetada. Koroonaaja elu, ma ütlen!

Vot. Aga täpselt niisama juhuslikust kohast, kui ma kirjutama hakkasin, jätan ma selle jutu nüüd katki ka. Kopp sai ette kirjutamisest ja tegelt ma tahtsin täna veel ühe rattatiiru teha. Aint et kell on kuidagi kolmveerand kaheksa saanud ja kui ma kohe ei lähe, läheb pimedaks. Seega ei hakka ma enam juttu seostatumaks siluma ega kirjavigasid otsima, vaid panen siiasamasse ühe suure rasvase punkti ja vaadake ise, kuidas loetud saate :). Mina tõmban nüüd rattapüksid jalga ja kaon.

Olge mõnusad ja head suve jätku!

M.


pühapäev, 8. september 2019

Orvalist Marseille'sse, Londonist Eestisse ja edasi...

Jõudsin millalgi eelmisel nädalal Eestisse. Kohtusin vanade Tallinna töökaaslastega. Jutu sees tuli välja, et neil on ees eriti tihe nädalavahetus, sest, noh, kool hakkab. Ma sain nagu puuga pähe. Mis mõttes? Kool hakkab ju sügiseti? Siis, kui suvi on läbi? Siis, kui ilmad lähevad külmaks ja toredad asjad saavad otsa? Mina läksin viimati Luxist ära 31-kraadise ilmaga, iga päev juhtus midagi toredat, siin oli ka 26 kraadi, poolteist nädalat puhkust ootas ees ja... siis algab järsku kool? Üsna totter lugu. Mina ei taha, et suvi otsa saaks!

Ma olen selle vältimiseks kõikvõimalikud meetmed ka tarvitusele võtnud. Olen nii palju pikki nädalavahetusi, reise ja muid üritusi endale septembrisse ja oktoobrisse kokku kuhjanud, et need ei saa veel tükk aega otsa ja aitavad sügise tulekut loodetavasti üsna tõhusalt ignoreerida. Esimene täispikk töönädal algab mul kogunisti 21. oktoobril. Aga siiski… See kooli algus oli kuidagi jõhker üllatus :). Reaalsuse ootamatu sissetung :). Ma ei taha veel sügist. Tahan, et veel tükk aega oleks suvi. Et saaks lulli lüüa ja niisama olla ja mitte tööd teha ja et ilm oleks ilus ja mere äärde saaks ja tavapärane rutiinirööbas suvepäikesest paakunud tasandikesse kohe jälle sisse ei vajuks.

Aga paistab, et seda va aega ei pidurda kohe mitte kuidagi. Eesti nädal läks nii siuhti, et ei jõudnud teist veel õieti nautimagi hakata. Juba olen jälle Luxis tagasi. Kukekad on korjatud, Peipsi sibulad on ostetud, Rahva Raamat on koju veetud, suitsusink on jääkappi lükatud. Pesumasin möllab ja uued riidevirnad on eile Eestist saabunud kohvri kõrvale juba valmis laotud, sest reedel sõidan juba kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Seal on mul plaanis ujuda, pintxosid süüa, uus valge käekott, calypso ja uus sügisene vihmakindel jope osta, võimalikult ohtralt rattaga sõita ja kajakitada, infrapunasaunas käia, pilte teha, päikesetõusu ajaks randa minna, alla võtta, hispaania keelt praktiseerida, ilusates kohtades raamatut lugeda jne jne jne. Ilusates kohtades kõndida ka, sel määral, et jalad protestima ei hakka. Loodetavasti näiteks Zumaia kaljude juures ja San Juan de Gaztelugatxes. Muu hulgas. Ega ma rohkem kohti praegu veel ei teagi. Ma tellisin endale juba kevadel viis Baskimaast rääkivat raamatut ära, aga kaante vahele pole veel jõudnud vaadata :). Nüüd pean kiirlugema hakkama, et ei peaks kõiki viite raamatut kaasa vedama.

Eestis… oli tore, nagu alati. Ei olnud kiire, ei olnud erilisi suuri plaane. Käisime mitu korda metsas ja käisime Peipsi ääres, käisime saunas ja käisime pildistajal. Ilmad olid septembri alguse kohta ebaharilikult kenad. Liigagi kenad, männiriisikate aeg ei jõudnudki veel kätte. Saime metsast ainult kukekaid. Ja puuke. Isegi sääsed olid endiselt täiesti elujõulised ja arvukad! Lakke riputatud sääsevõrk sai end lõpuks tõestada ja osutus äärmiselt tänuväärseks asjanduseks, mis siis, et kiisu käis öösiti mu voodi kõrval valjuhäälselt pahandamas, et ta ei saa enam sisse mu juurde, palun tehtagu midagi, otsekohe.

Kõige naljakam seik oli see, et ühel õhtul saime majahaldurilt kirja, et keegi lasi meie allkorrusel oleva tantsukooli õhtuse peo ajal neile voolikuga vett aknast sisse, nii et pillimees ja pill ja põrand said kõik märjaks. Pidu käis ilmselt närvidele. See tundus nii jabur, et ma kohe pidin muigama. Kui nüüd aus olla, siis ma ei oska siiani selles suhtes isegi väga seisukohta võtta. Ühest küljest on see ikka nii uskumatult totter ja labane, ikka no päris madalalaubaline lahendus, mida ei saaks justkui heaks kiita, aga teisest küljest on ilmselgelt kõigil kopp ees sellest, et tantsukoolis kogu aeg muss üürgab ja kogu ülejäänud maja peab seda kuulama, sest nad hoiavad ju ilmtingimata ka aknaid lahti ja kõik see kajab ju sisehoovist vastu. No päeval veel, aga kui see ka õhtuti jätkub, siis… No... ma saan aru ka. Me isegi istusime tol õhtul natuke aega rõdul ja rääkisime sellestsamast alt tulevast lõputust leelotamisest, mida me sundkorras kuulama pidime. Siis läksime tuppa, panime teleka kõvemini mängima ja unustasime asja ära. Aga ju siis kuulas keegi teine edasi ja tal sai pool tundi hiljem kõrini. Aga nomaitiea… Huvitav, kas nad on juba korduvalt rääkimas käinud ja see pole aidanud? Või ei juletud rääkima minna ja otsustati lihtsalt käru keerata? Igatahes, see vist on veel üks tõend sellest, et Eestis lahendatakse asju järjest rohkem ekrelikult äsades.

Eestist ma praegu pilte üles ei laadi. Sellel lihtsal põhjusel, et need ei ole veel isegi arvutisse tõmmatud. Järgmistest trippidest on mul aga üht-teist näidata ka. Sest ma olen nimelt trippinud kõvasti. Vahetult enne Eestit jõudsin näiteks ka Londonis käia, Klairil külas. Seal oli ka igihea. Jälle tuleb öelda, et nagu alati. Kui ma Klairil esimest korda külas käisin, tundus docklands minu jaoks hästi võõrapärasena. Ma ei osanud seda kuidagi Londoniks pidada. Nüüd aga on sealsed jõesopikesed ja sadamad ja Canary Wharfi ultrakaasaegsed klaashooned, mille vahel kössitavad ägedad vanad tellistest laohooned, mulle hirmsasti meeldima hakanud. Jõgi annab avarust ja värsket õhku ja seal on kuidagi nii hubane, ehkki samas on seal seda suurlinnale omast anonüümsust ja hüperpragmaatilisust ka täpselt parajal määral tunda. Väga mõnus ja omapärane segu ühesõnaga. Noja otse loomulikult on Klairiga ka nii tore ja meeliavardav aeg-ajalt jälle kokku saada ja pläkutada! Lisaks sellele, et me teineteist juba nii ammusest ajast tunneme, on meil nii palju ühist. Igasugused huvid ja tuttavad ja arusaamad, pluss me mõlemad töötame hiigelsuurtes organisatsioonides ja oleme juba aastaid Eestist ära olnud. Ühiseid punkte on nii palju, et alati on, millest rääkida. Alati on rõõm! Noja London on ise ka juba nagu vana sõber. Mulle väga meeldib aeg-ajalt nendes kohtades ka käia, mida ma juba mõistlikult hästi tunnen. Siis saabki detailidesse süveneda, mitte ei pea paaniliselt kõige tuntumaid massiturismi objekte mööda jooksma. Näiteks seekord sain ma muu hulgas teada, et edaspidi tuleb iga kord, kui Londonisse sattuda, ilmtingimata käia restoranis Din Tai Fung, sest seal tehakse niiiiiii häid dim sume. Sain teada, et Docklands Museum on üks ootamatult huvitav muuseum. Oskan nõu anda, et Tina Turneri muusikali peale ei maksa raha kulutada, sest seal lauldakse mööda, võimendusega ei osata midagi ette võtta ja vaatajatele ei anta isegi hingamiseks õhku. Ja veel õpetas Klairi mulle muu hulgas Überi kasutamise selgeks. Jah, mina olengi see muistis, kellel siiani ei olnud telefonis mitte ühtegi taksoäppi. Aga nüüd oskan ma ka operatiivselt uberdada :D. Kahjuks selgus, et Luxis on Über ebaseaduslik, nii et igapäevaselt pole mul selle oskusega suurt midagi peale hakata. Aga teinekord Londonis jälle. Või Eestis või kuskil mujal :). Kohe nii palju võimalusi avanes :). Vot. Ühesõnaga, oli igati asja ette läinud käik. Mugavad kingadki tõin kaasa :).















Enne Londonit käisime aga Katriniga Lõuna-Prantsusmaal rannas. See oli selline viimase hetke improreis ja seisnes peamiselt peesitamises ja ohjeldamatus söömises-joomises. Küll need calanque'id on ikka ilusad ja mereäärne elu on ikka äge! Tahaks ka endale ilusat suurt jahti ja nii palju vaba aega, et saakski ühest sadamast teise purjetada ja muudkui elu nautida! Aga no ei paista seda kuskilt… Raha ja aega ei ole minu kogemuste kohaselt võimalik korraga omada. Enivei. Üks kõige põnevamaid kogemusi sellest nädalalõpust oli õhtu Marseille's. Ma olen seal omal ajal käinud küll, aga linn on nii palju muutunud, et nüüd tundus see mulle Alexandriasse (ehk siis sooja mere äärde) toodud Marrakechi suure turuna. Prantsusmaast ei olnud seal enam põhimõtteliselt mingit jälge: pmst kõik kohvikud olid araablaste või türklaste omad, 60% tänaval liikujatest kandis djellabat või oli mingi Sahara-tagusele Aafrikale tüüpilise trükitud mustriga kangaresti endale pähe skulptuuriks keeranud, kohvikus istudes kostis paremalt poolt moslemite palvelekutset ja vasakult poolt djembede mürtsumist ning jahtsadama ümbrus oli täis maha laotatud tekkide pealt igasugust nänni müüvaid mitteeurooplasi. Ainult maotaltsutajate flöödi eriline ninakinnine heli veel puudus. Väga eksootiline ja natuke segadusttekitav. Ikka veel mitu korda tõsisem out-of-Europe kogemus kui Pariisi Saint-Denis' suur Aafrika turg. Kusjuures ma tunnen ennast tavaliselt Aafrikas ja araabia riikides väga mugavalt, Euroopas ka, aga vot seal Marseille's ei osanud ma kuidagi olla. Sest Euroopas kipub selline rahvas vahel hirmus agressiivne ja sootuks omamoodi olema. Kohe raske oli kohaneda. Väga eriline tunne oli, ausalt!












Mhmh. Ja siis veel tuleks rääkida ühest väga ägedast Belgia nädalavahetusest, kus me nädalavahetus enne seda koos Kadiga käisime. Mööda senitundmata radasid ja kõrvalisi maakohti. Alustasime Orvali kloostrist, mis oli niiiiiiiii überäge, ootamatult suur ja väga fotogeeniline, nii et sinna tuleb ilmtingimata tagasi minna. Jätkasime UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Bois-du-Luciga, mis on siis pmst kaevandusettevõtte poolt kaevuritele ehitatud täitsa eraldiseisev linnake. Selline omamoodi sotsialistlik utoopia - maailm, kus kõik hooned on ühtemoodi, et kõik oleksid võrdsed. Väga eriline. Nati nagu Kreenholmi või Familistère de Guise'i moodi. Veel käisime ühes vanas kloostris, kus on keskajast saadik tegeletud inimeste ravimisega ning kus nüüd asub haiglamuuseum Notre-Dame à la Rose. See oli ka hirmus põnev, sest põhimõtteliselt sai seal kõndida läbi eri ajastute palatite ja näha, mis vahenditega vanasti inimesi raviti ja hooldati. Selline keskajast-tänapäeva narratiiv, aga väga üllatav oli näha, kui vähe mõned asjad tegelikult muutunud on. Jalutasime natukene ka Dinant'i ilusatel jõekallastel, sõime lõunat Belgia kõige ilusamaks külaks tembeldatud Durbuys ja ööbisime erilistes, väikestes omanäolistes kohtades keset eimiskit. Jube äge oli. Ma hakkasin kohe Belgiast paremini arvama. Ja tahaksin nüüd veel mööda selliseid pärapõrguid ringi sõita. Tuleb välja, et seal on igasuguseid vaatamisväärseid ja ilusaid kohti!










Vot. Ja selle noodiga ma siin praegu lõpetangi. Vahepeal on kaks masinatäit pesu pestud saanud ja nüüd oleks aeg midagi kaneeliküpsistele lisaks suhu ka pista. Eks ma siis kunagi pajatan jälle järgmistest sündmustest ja reisidest. Seniks olge mõnusad ja nautige siis seda va kooli algust! :)

M. 

pühapäev, 28. juuli 2019

See päris ehtne suvi

Ma elan siin neil päevil päris hästi, tänan küsimast! Enamasti on mul täitsa põnev kohe. Jalad ka juba enam-vähem kannavad. See üks on ikka veel pärast iga aktiivsemat liigutamist hell ja kange, nii et vajab venitamist-jäätamist-putitamist, aga üldiselt olen ma lõpuks siiski jälle natuke mobiilsem. Rallin rattaga ringi, käin ujulas harjutusi tegemas ning sain ära käidud Reimsis, Pariisis, Strasbourgis, Sandweileris, Blues&Jazz Rallye'l ja Hani koobastes. Ja üldse, elu on ilus :). Tööd on mõnusalt vähe ja sellest üle jääv aeg on täis pikitud toredaid, õdusaid, sooje, suviseid sõbra- ja veiniõhtuid siin ja seal, kodus ja külas, restos ja diivanil, õhtusöögilaua taga ja müürijupikesel, Luxis ja igal pool mujal loetletud kohtades ka. La vita è bella!

Häid raamatuid olen ka lugenud täitsa mitu. Sain tänu ühele asjatundlikule soovitajale näiteks teada, et mulle väga meeldib Michel Houellebecq. Ma muidu ei oleks toda prantslast vist kunagi lugenud, sest mul oli millegipärast tema suhtes eriti tugev eelarvamus. Juba ta nimi on minu meelest selline, et sealt ei saa midagi head tulla. Kahtlustasin ühtlasi, et ta on natuke liiga "kunst", et ta mulle meeldida saaks. Väga jõhker realism mulle tavaliselt ei meeldi ka. Novat. A tuleb välja, et ta tõepoolest on päris jõhker realist, aga oskab seda sellegipoolest väga ägedalt väljendada :). Selline huumor-iroonia-sarkasm kumab läbi ja äratundmisrõõmu on ka :). Mul on alles esimene raamat temalt pooleli, aga see ei jää kindlasti viimaseks! Väga naudin, tõsiselt.

Veel käisime paar nädalat tagasi Pariisis - peamiselt teatris 2018/2019 hooaega lõpetamas. Selle raames nägin lavalaudadel mõnusalt müriseva häälega Ain Angerit ja sain teada, kes on Mats Ek. Michou juurde astusime sisse, see oli kuidagi tolmukihist puhtaks pühitud ja ootamatult vitaalne. Nüüd on neil nii palju noori esinejaid, et paari aasta taguse vindumisega ei anna etendust võrreldagi. Ay külas käisime Bollingeri šampanjakojas, mis oli hästi äge. Selline eksklusiivne, ära trööpamata ja elegantne. Ruinart Reimsis oli suurem, tööstuslikum, aga ka tore kogemus tulises pühapäevaselt vaikses linnas. Strasbourgis panin ennast peenema seltskonna puhul ilusasti riidesse, ostsin kaks kleiti juurdegi, sõitsin asjaoludest tingituna kogu aeg taksoga, tegin üle tüki aja pilte (mida ma nüüd ei saa ega saa ära sorteeritud), trehvasin Tallinna kontori hea huumorimeelega kolleegi, sõin ära 6 tarte flambéed (mitte korraga), nautisin üle aegade rahulikku istungit ja leidsin lõpuks üles selle koha, kus kõik Elsassi kured elavad (Orangerie pargis!). Sandweileris oli aga eelmine nädalavahetus "Marise-moodi-veinipidu", kus peaaegu kogu meie kamp veel enne puhkustele laiali sõitmist korraks kokku tuli. Oli tore, oli mõnus, oli huvitav. Just nimelt huvitav. Me elame väga intrigeerival ajal!

Tööl on ometi kätte jõudnud need pikisilmi oodatud rahulikumad päevad. Mõnikord ikka tuleb selliseid viimase hetke "agasid" ette, mille jaoks ma polnud osanud aega planeerida, nii et siis läheb korraks kiireks, aga üldjoontes on mõnus ja hea, ehk veel järgmisel nädalal ka. Nii mulle ikka meeldib - jõuab rahulikult mõelda ja huviga lugeda. Ma tõlkisin see nädal oma elu teise hispaaniakeelse töö ka :P. Kui ma mõnest originaalist hästi aru ei saa, siis ma ikka tihti vaatan inspiratsiooniks seda, mida hispaanlased omas keeles teinud on. Aga üleni hispaaniakeelseid tekste liigub meil harva ja eks meil on teisigi, kes tahaksid vahelduse mõttes espanjolli tõlkida :). Selles mõttes oli see töö kohe eriline :). 

Seda ei saa ka mainimata jätta, et meil on siin vahepeal mitut puhku kohe päääääääääris soe olnud. Nädala keskel lõi majast välja astudes ikka nii tuline tuul vastu, et mul tekkis tunne, et ma avasin just praeahju ukse või keegi pööras just kuuma fööni minu poole vms. Minule tegelikult üsna meeldib selline suvi, mul ei olegi selle vastu midagi. Eriti kui ma saan vahepeal veel kõige kuumemal ajal konditsioneeritud kontoris istuda. Aga ma saan aru, et see on väga individuaalne ja kui näiteks kuuendat kuud rase olla ja töötada kabinetis, kus on 30+ kraadi sooja, siis ilmselt tahaks nööri kaela panna küll.

Lõppev nädalavahetus oli aga selle poolest ääretult tore, et lisaks reedeõhtusele kindlasti kordamisele kuuluvale Pekingi pardi õhtusöögile ja laupäevasele täitsa improviseeritud bluusi-jazzi-rallile sai lõpuks ära käidud Belgias Hani koobastes, kuhu ma olen Luxi tulekust saadik (ehk siis hea seitse aastat) minna tahtnud, aga kuidagi ei ole õnnestunud. Ühistranspordiga saab sinna nädala sees kenasti kohale, seda olen ma korduvalt tuvastanud, aga nädalavahetusel, kui aega oleks, pole mingit muud varianti peale auto. Vot, aga nüüd viskasin ma kolmapäeval mõtte õhku ja pühapäeva õhtuks ongi Hani grotid üle vaadatud :). Ootamatult mastaapsed olid, muide, ma poleks oodanudki. Ja ilusad ka! No valgusetendus oli natuke Disney ja iga grupi lahkumisel kajava kahuripaugu vajalikkuses ma ka natuke kahtlen, aga kokkuvõttes oli ikkagi äge käik. Külake ise oli ka selline tillu, kena ja kuidagi äärmiselt vitaalne. Tavaliselt on siinse kandi külad pühapäeval ju hingetumaks välja surnud, aga seal oli nii palju külastajaid, et elu täitsa kees kohe. Nojah, need koopad on Belgias üüratu vaatamisväärsus, tuleb välja, ning lisaks sellele on seal külas loomapark ja mingi kiviaja teemaline külastuskeskus ja muud säärast veel… Nii et linn oli turiste täis, kohvikud olid lahti ja sinikarpe serverveerinud ettekandja oli piisavalt hästi koolitust saanud, et taipas isegi vahepeal tühjade karpide potikest tühjendamas käia. Väga mõnus! Väärt käik oli, Maris väga häpi! :P Ainult fotokas ununes koju, nii et ainsad pildid on mul nüüd telefonis ja ma hetkel ei jaksa mõelda, kuidas need sealt kätte ja siia blogisse saada :). Ega need telefoniklõpsud pole midagi suuremat näitamist väärt ka :). Pigem kuluvad need endale mälestuseks marjaks ära :).

Vot. Aga nii ma siin siis elan. Suviselt, heas seltskonnas ja rõõmsalt. Loodetavasti kestab nii veel kaua! Väga tahaks!

Olge te ka rõõmsad!

M.

pühapäev, 7. aprill 2019

Longwy karneval

Siinkandis on Veneetsia stiilis karnevalid hirmus popid. Üks aasta ma uurisin külastamisväärseid üritusi otsides seda teemat vähe põhjalikumalt ja avastasin, et kevadel toimub neid siit sõidetavas kauguses no vähemalt kümme. Jätsin meelde, et neist ägedamad peaksid olema Remiremont ja Longwy, mis on mõlemad nii suured, et toovad kokku 200-400 kostümeeritud osalejat.

Vot. Noja see nädal leidsin ma puhtjuhuslikult ajalehest kuulutuse, et selleaastane Longwy karneval (järjekorras üheteistkümnes) toimub sellel nädalavahetusel. Mõtlesin ja nillisin ja mõtlesin ja nillisin… Lõpuks rääkisin Katrinile augu pähe, et lähme ja vaatame selle üle… Läksimegi. Noja see osutus väga toredaks. Mina igatahes sain nüüd hamba verele, nii et ma uurin järgmise kevade ürituste kalendeid märksa eesmärgipärasemalt ja teadlikumalt. Võtan plaani ka Remiremonti. Ja, miks mitte, ehk ükskord ka Veneetsia enda… 

 Eriti tore oli minu meelest see, et see üritus ei olnud selline… poolevinnane ja odav karneval, kus inimesed tõmbavad endale mingi suvalisest kaupsist ostetud masstoodanguna toodetud plastikust maski näo ette ja võtavad plastikust lastemõõga kätte ja arvavad, et nad on hirmus ilusad. Seal olid ikka ülivinged ja viimastegi detailideni välja töötatud käsitsi tehtud täiskostüümid… Mõnel oli näiteks terve kolmemastiline karavell pähe ehitatud. Ja teisel istus kostüümil kari vareseid. Ja rõivad olid küütlevatest kangastest ja maskid olid peenelt maalitud ja isegi kingakesed, mis tegelikult ei olnud mõeldud maani kleitide alt isegi välja paistma, olid tuhandete roosikesega kaetud. Ja millised sõrmused ja ehted ja püssid ja muud aksessuaarid... Oi, neid detaile oleks võinud tundide viisi imetleda. Eks selliste karnevalide raames valitakse muidugi parimaid kostüüme ka, sellepärast. Ja siis korraldatakse võistufotografeerimisi, balle, igasuguseid nii päevaseid kui ka öiseid rongkäike, ilutulestikke, ooperietendusi, turgusid ja mõõgavõistlusi. Ja selgub, et Longwy ise on ka jummala kena… See tähendab, ülalinn on. Seal on neil kohutavalt hästi säilinud Vaubani kindlustused ja on ikka päris vägev, kuidas sajad kostümeeritud iludused seal müüride ja vallikraavide vahel ringi õõtsuvad ja ennast piltidele sätivad. Ühesõnaga, see kontekst sobis ka päris hästi mu meelest.

Kõik need kostümeeritud osalejad on muidugi ka hobifotograafide unelm - lisaks fotogeenilisele välimusele on nad nii teadlikud sellest, mis nurga alt ja mille taustal nad kõige paremini välja paistavad, nii et nad sätivad end ise poosidesse ja hoolitsevad operatiivselt selle eest, et pildi taust jääks turistivaba ja puha… Väga tore oli neid jälgida -  neid ja kõiki neid lõputuid fotograafe, kes neid seal veel oma maitse järgi sättisid, poosetama panid ja võimlesid. Ma võiksin neid seal niimoodi lõputult vahtida… Ja ise ka muidugi kõrvalt klõpsutada. Järgmine aasta võtan selle juba hooaja alguses plaani. Mulle tõesti väga meeldis.

Seekordse pooleteisetunnise esmatutvuse saak on aga siin:



























 


PS: ma ei ole siiani aru saanud, kas mu pildid siin blogis on liiga suured või liiga väikesed ja kuidas nende kvaliteet siin jääb… See tundub iga ekraani peal nii erinev. Ma tavaliselt pildistan RAW faile ja ma siis olen sunnitud need üles riputamiseks palju väiksemaks tegema, eks. Noja siis PÕHIMÕTTELISELT nende seadistustega, mida ma kasutan, peaksid need tulema küll veebi jaoks okeid. Aga ma ise näen suure faili ja väikese faili vahet nii teravalt, eriti läpaka ekraanil, et ma üldse pole kindel, kas need väikesed pildid tegelikult on üldse vaadatavad või pole neil sellisel kujul tegelikult mõtetki :). Ühesõnaga, kas ma peaksin neid veidi kvaliteetsemate seadistustega eksportima? Või kõlbavad need siin ikka vaadata ja nii on OK???

M.