Brüsseli kiiksuga korteritest

Tänu sellele mitmes kohas pendeldamisele on mul nüüd ajatajuga jälle naljakasti. Mõnes mõttes tundub, et mul ei ole sellest nädalast midagi rääkida, aga järele mõeldes tuleb nentida, et pole üldse nii. See oli üks äärmiselt sündmusterohke ja toimekas nädal, lihtsalt sellesse mahtus nii palju, et näiteks esmaspäev ja teisipäev ei tundu üldse enam selle osadki. Need oleksid olnud justkui kuu aega tagasi. Aga kui nüüd veidi järele mõelda, siis ma leidsin endale selle üheainsa nädala jooksul Brüsselis kodu ja ostsin Eestisse suvila, kohtusin kohutavalt paljude inimestega, osalesin oma esimestel komisjonide koosolekutel, tegin ära kõik tööprogrammide koolitused, jagasin mitu päeva maid Maroko tädi ja paberimajandusosakondadega, käisin külas, sain iga päev miljon uudist, käisin uue osakonna suvepeol jne jne jne. Nii et kui nüüd hakata natuke üksikasjadesse laskuma, ei tohi seda nädalat sugugi maha kanda ega alavääristada. Ahjaa, ja esmaspäeval tõsteti mind ju veel sellest stuudiost välja, kuhu ma pidin algsete plaanide kohaselt juuli lõpuni jääma. See oli ka veel üks ilge draama.

Ühesõnaga, aga no peamiselt möödus nädal loomulikult lõputu ringijooksmise tähe all. Kogu aeg tuli tegeleda kas korterivaatamiste broneerimise või neile minemisega. Vahepeal oli vaja teha ka natuke tööd, aga ega ma sellele eriti keskenduda suutnud. Õnneks olid asjassepuutuvad kolleegid mõistvad ja lubasid mul ka koosolekute ajal mitte väga tähele panna, et ma saaksin veel kortereid sorteerida.

Esmaspäeval käisin vaatamas kahte üsna potentsiaalikana tunduvat paika, aga üks neist osutus olema nii pentsiku ruumiplaaniga ja pooleldi maa all olevaks, et ma armusin küll selle võluvasse aeda, aga korterit ennast ma siiski lõppkokkuvõttes ei soovinud. Teine alguses paljutõotav koht oli aga juba minu sinna jõudmise ajaks ära antud. Mis oli vbla ka päris hea, sest ma oleksin selle muidu võtnud, aga see oli üsna luurehimulise majaperenaise ja no ikka äärmiselt pentsiku ruumilahendusega. Mul oleks seal natuke raske olnud. 

Üldiselt, Brüsselis ongi vist kõik elupinnad mingi kiiksuga. Selliseid kompaktseid ja normaalse põhiplaaniga kortereid on mulle vaatamiste valimisse kuidagi väga vähe sattunud. Küll saab kööki läbi vetsu, küll astutakse trepikojauksest otse dušikabiini, eriti levinud on välisukse panemine nii, et õueuks toob saabuja otse elutuppa kamina ette, aga popp on ka panna ülenisti klaasist seintega vannitube keset magamistube nagu akvaariume, milles lödistajat saab igast küljest mõnusasti jälgida... Minu praeguses stuudios on otsustatud vannituba teha ilma igasuguste lampideta. Lambikohtagi pole üldse ette nähtud. No pole ju pestes vaja valgust või kui on, siis jätad ukse lahti ja pesed esikutule valgel. Ühtlasi on selle WC mõeldud kuskile suvalisse kohta välja nii, et poti peale otse istuma ei mahu, sein on ees. Tuleb istuda sellise 30-kraadise nurga all, et põlved uksest välja jääks. Viimased sellised kogemused pärinevad mul Pariisist.

Sellesse esmaspäevapärastlõunasesse korterisse sisse astudes jäin ma aga kohe esimese hooga päris hämmeldunult mõtlema, et kuidas siia nüüd siis üldse ennast sisse peaks seadma. No see oli selline uhke anfilaad, minimaalsete vaheseinte ja kõrgete stukklagedega... Otse öeldes oli tegemist sisuliselt 100-ruuduse ristkülikukujulise saaliga, millel liigendust peaaegu polnudki. Sellist seinaäärt, kuhu voodi panna, ei olnud ka esmapilgul lihtne tuvastada, sest selle väheste seinte sees olid absoluutselt igal pool muudkui ainult uksed, radiaatorid, kaminad (3tk) või aknad. Ega ma poleks ka ühtegi muud mööblitükki osanud sinna loogiliselt paigutada. Kõik oleks pidanud panema keset saali kuidagi nii, et nende ümber oleks saanud iga päev ringmängu mängida. Et otse voodi kõrval söögilaud ja selle kõrval diivan ja selle kõrval kirjutuslaud ja. Nagu mööblipoes.

Majaomanik vist sai mu orienteerumiskatsetest aru, sest ta siis osutas iseseisvalt ja konkreetselt kohe näpuga, et vaadake, ma nüüd näitan - see külg seal on magamistuba, see siin keskel on söögituba ja see külg seal paremal on elutuba. Ma siis vaatasin ta näpu järgi, aga ikka oli raske aru saada, kust lõpeb elutuba ja algab söögituba ja nii. Ta siis kordas selgitamisest väsinud õpetaja kombel, ise näpuga raiuvaid liigutusi tehes: magamistuba, söögituba, elutuba. No jõuab juba kohale või? 

Lõpuks ma hakkasin vähemalt magamistoa kohustuslikku asukohta taipama küll, sest ühest saalinurgast läks treppredel pool korrust kõrgemal lae all asuvasse vannituppa. Oleks tõesti mõistlik, kui voodi ei asuks sellele risti vastupidises saaliotsas. Vannituba oli muidu kena, selline maast laeni ulatuvate akende ja terrassiga. Jah, rõdu nimelt oligi selles korteris ühendatud vannitoa külge, mujalt sinna ei pääsenud. Eks siis iga üürnik saab ise otsustada, kas eelistab a) veemõnude nautimist kogu naabruskonna silme ees või b) nende imeliste maast laeni ulatuvate akende täiesti raiskavat kinnikatmist. Hmpf. Noja WC läks sellest valgusküllasest ja uhkest vannitoast veel natuke treppredelit mööda kõrgemale, hästi pimedasse punkrisse. Öösel pimedas pissile minnes oleks seal olnud ikka väga hea ennast ära lõhkuda. Ma tõsimeeli mõtlesin, et kes küll sellise asja peale tuli. 

Aint et kui seda korterit poleks juba ära antud, siis ma oleksin selle võtnud ikka. Ma hakkasin selleks ajaks ikka juba üsna meelt heitma, et august tuleb peale, pooled inimesed on niikuinii juba puhkusel, pooltele päringutele ei vastatagi, kuhu ma lähen kahe nädala pärast oma kolaga? Õhtuti ei tulnud mul suurest murest enam isegi uni, peas keerlesid igasugused bürokraatia- ja kolimisvirvarrid. Noja ühele kolmapäevahommikusele korterivaatamisele läksin ma juba üsna otsustanult, et selle korteri ma lihtsalt nüüd võtan, isegi kui sel on mõni väike puudus.

Õnneks, aga ikka no täiesti õnneks selgus, et mulle meeldisid nii maja, maakler kui ka korter kohe esimesest silmapilgust. Poisil olid nii türkiissinised silmad ja ta oli nii ontlik ja korralik. Ja nii majas kui ka korteris oli avarust, isikupära ja valgust. Ühtlasi olid kõik mu soovid täidetud - vann oli, köök oli suur, terrass oli, garaaž ja kelder olid, külalised saab poolprivaatsesse kohta magama panna, hind oli normaalne, kvartal oli tore, töö lähedal, vaade imeline... Pmst käisin ma kõik toad korra läbi, võtsin kotist dokumendipataka ja ütlesin maaklerile, et teeme nüüd kähku asjad ära, ma võtan selle, kas ma võiksin järgmine nädal võtmed saada :)? 

Tasapisi on muidu selgunud, et ega Brüsselis ei käi nii, et ma muudkui võtan selle korteri. Brüsselis tuleb esitada omanikule kandidatuur ja omanik siis kõigepealt ootab ja kogub kõik kandidatuurid kokku, kuniks ta mingil suvalisel hetkel esitatud paberite, palgatõendite ja iseloomustuste pealt vaatab, kes talle üürnikuks sobib ja kes mitte. Aga kuna me saime maakleriga ka nii hästi jutule ja ta sai aru, et mul on "natuke" kiire, siis ta oli mulle neljapäeva hommikuks omanikult siiski heakskiidu hankinud (avasin südamevärinal kirja, mille pealkiri oli "Teie kandidatuur korteri XX üürimiseks") ja reede hommikul kell 10.00 sõitsin juba kuskile Brüsseli äärelinna pärapõrgusse korterilepingut allkirjastama. 

Omanik ise ei saanud reedel tulla, nii et teda ma polegi nüüd siis näinud. Tema pidi lepingu allkirjastama alles järgmisel esmaspäeval, või noh, see on siis nüüd homme. Mistap ma ilmselt tegelikult veel päris hõisata ei või. Mingi 0,1% võimalus on ikka, et ta mõtleb veel ümber või saab kuumarabanduse või midagi. Aga ma hoian ikka pöialt. Ja no meil on juba état des lieux ja võtmete üleandmine kokku lepitud, nii et lootust siiski on. Kusjuures, natuke hiljem selgus, et täpselt samasse korterisse oli 4 aastat tagasi soovinud elama asuda üks mu Ungari kolleeg, aga temal jäi asi katki, sest tal oli vaja kolida kuu aega enne kui korter vabanes...

No enivei. Jah. Et see oli siis selle nädala põhiareng. Ja nüüd. Nüüd võib juba järgmise sammu peale mõtlema hakata - et kuidas ennast seal sisse seada, mis kõigepealt kaasa haarata ja mida oma Luxi kolaga peale hakata...

Aga eks sellest kunagi hiljem. Ma nüüd rohkem enam ei jaksa kirjutada.

Mõnusat pühapäeva!

M.

Uued maailmad

See esimene nädal Brüsselis oli ikka paras hullar. Peamiselt sellepärast, et korraga oli vaja teha hirmus palju uusi asju. Mul ei olnud loomulikult alustuseks töö mõttes kiire, sest mul ei olnud ju pooleliolevaid asju, mida oleks olnud selle hooaja viimase istungi ajal jooksvalt käimas hoida. Aga alguses võtab iga uus asi ju ikka palju rohkem aega kui vilunud tegijal. Noja siis mul polnud veel töövahendeid ega juurdepääse ega midagi. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma tegema pean ja kus ma olema pean, ning sellest ka ei saanud aru, millest minu töö sõltub :). Et millal miski minu kätte jõuab ja mis ajaks see tuleb ära teha :). Noja samal ajal oli vaja ju ka elupaiga otsimisega tegeleda.

See käis nii, et ma jooksin kortereid läbi suurusjärgus 6 tükki päevas. Võtsin neid institutsioonide siselistist ja kinnisvaralehtedelt, muudkui kammisin kõiki, mis kriteeriumidele vastasid. See oli päris kurnav, sest need kõik olid üksteisest vähemalt 2km kaugusel ja kuna ma alustuseks ei teadnud sedagi, kuidas Brüsselis bussisõit käib, siis ma jooksin ikka oma jalad selle nädalaga täitsa kenasti rakku. Kusjuures täiesti tulutult. Elukohta ikka pole. Mõni anti teisele, mõni vabaneb alles augusti keskelt, mõni oli kole ja mõni siiski ei vastanud kõikidele kriteeriumidele (mul on vaja vanni, rõdu/terrassi/aeda ja mõistliku suurusega kööki, korter peaks olema tööst 2km raadiuses ja kenas/turvalises piirkonnas, garaaži rentimise võimalus oleks ka boonuseks). 

Ühte korterit ma oleks tegelikult isegi kangesti tahtnud, aga selle vastu oli viis inimest enne mind veel ka huvi üles näidanud ja omanik pole minuga ühendust võtnud, nii et ju ma siis seda ei saanud. Kurb. See tähendab, et järgmine nädal läheb samamoodi edasi. Hommikul seitsmest õhtul poole kümneni lihtsalt ringi lidudes.

Küll aga ei ole ükski selline visiit olnud mahavisatud. Isver, igal koteril ja selle elanikul on olnud nii erinevad lood, et... See kõik oli väga silmiavav. 

No näiteks ühes korteris elas NATOs töötav toooooohutu kõhuga jota, kellel oli korter nagu tõeline seapesa ja kes hakkas sealt Hiina kolima. Päris suur väljakutse see ettevõtmine, ma ütleks - maailma praeguses asjades seisus NATO esindajana Hiina kolimine.

Teist tuli näitama väga kõrgel poliitilisel positsioonil töötav poolatar, kes oli üleni hingetu ja kortsus (no ta riiete kortsudel olid ka ikka kortsud) ning kes esimese asjana poolnutuga retooriliselt küsis, et kui palju maailmal neid kriise nüüd veel järjest välja käia on, et tema enam ei jaksa.

Üks korter oli imelises kohas ja imeliste vaadetega penthouse, millel oli 25-ruudune terrass ja 360-kraadised vaated üle terve Brüsseli kuni aatomikuni välja. Ainult et selle köök oli täpselt dušikabiini suurune. Sinna mahtus gaasipliit ja valamu, rohkem mitte midagi. Ei mingit tööpinda. Kokkajagi ei mahtunud seal pliidi ees ümber keerama. Korteri omanik oli üks kena Rootsi araablane, kes nägi, et ma selle peale ehmatasin. Ta siis lohutas, et ärgu ma muretsegu, ta on seal köögis big dinnereid ka valmistanud. Aga no ma arvan, et ma tahan peaaegu iga päev tema mõistes big dinnerit valmistada. Nii ka ikka ei saa.

Üks korter oli jube äge, suure privaatse terrassiga ja hästi omanäoline. Selline nagu konverteeritud tööstushoone õhustikuga ja nii. Ainult et see asus õnnetuseks kaks kvartalit väga kahtlases piirkonnas, kus liikusid igasugused karvased, sulelised ja narkarid. Nii et kohe maaklergi ütles, et tema oma õele küll ütleks, et ärgu ta siin õhtul üksi majast välja mingu. Noja siis teine häda oli see, et korter oli küll kenasti renoveeritud, aga maja mitte. Koridor oli jube, kelder veel jubedam. Pesumasinaruumis hallitas ja laest oli kukkunud alla nii mitu tellist, et seal oli kohe korralik sülesuurune auk. Noh. Ka jälle häda, korterit armastaksin väga, aga väljas ei saaks sealt kunagi käia.

Üks oli mingi Iiri vanatoi esimene päris kodu, millest ta rääkis nii sügava armastusega, et ma kohe ei söandanud talle öelda, et mulle see tegelt üldse ei meeldi. Ei olnud seal vanni ega väiksematki rõdu, värvid olid hirmus sünged ja köök tilluke pime punker. Oli selge, et onu oli seal olnud väga õnnelik ja ta tahtis mu surnuks rääkida sellest, kuidas neil kõik mööbel seal on kunagi olnud ja kes kõik selles majas elavad, milline on tema 87-aastase naabri iseloom ja kuidas ta peab alumise korruse hambaarsti tööharjumusi imelikeks. Aga no ma teadsin suht ikka uksest sisse astudes, et see pole päris minu jaoks.

Noja nii edasi ja nii edasi. Muidu see Brüsseli korteriturg tundub olevat üsna labiilne. Asjad, mis on vaevu üles pandud, on juba võetud, oma soovist tuleb kohe külastuse ajal teada anda ja samas kõik muudavad kogu aeg meelt ka. Üks Itaalia tädi sattus mu korterivaatamise soovist nii vaimustusse, et teatas, et ma sobin imeliselt. Siis aga tühistas vaatamise 15 minutit enne vaatamist ära, sest ta olevat korteri juba välja üürinud. No mis siis ikka. Aint siis läks kaks tundi mööda ja ta kirjutas uuesti, et tal nüüd tuli ikka mõte, et äkki ma ikka tahan ta korterit, sest ma ju tahtsin vähemalt kaheks aastaks, aga tema lubas korteri ära ainult aastaks. Et oleks nii palju mugavam, kui ma ikka tuleksin. No jee raitt. Nii ka asjad ei käi. Kui ta on juba kellelegi teisele lubanud ja nii. Siis ta on valmis mulle ka samamoodi käru keerama, kui veel parema pakkumise leiab.

Või siis nüüd eile helistas mulle see tädi, kelle juures mul juuliks ajutiselt tuba on võetud. Ta on sihuke Maroko tädi, kes on iseenesest kohutavalt lahke, aga kohe nagu nii lahke, et see on lausa purutüütu. No iga kümne minuti takka on tal vaja mu uksele koputada või mu äraolekul mulle pidevalt helistada. Kusjuures põhjuseks on näiteks tungiv soov tuua mulle karp tooreid mune. Millega mul ei ole mitte midagi teha, sest potti, panni ega pliiti pole. Enivei. No ta jälle helistas nüüd. Ja hakkab pihta, et mul on küll juuli lõpuni talle kõik ette makstud ja nii, aga nüüd ta leidis kellegi, kes tahaks seal toas hakata nüüd kohe elama ja jääda kaheks aastaks. [See ei mahu mulle ka pähe, see on üsna ahistav ja klaustrofoobne tuba, kus ükski uks ei käi eriti hästi lahti, kapp tahab kaela kukkuda ja pole isegi vetsu.] Et kas ma palun-palun-palun elaksin ülejäänud juuli tema allkorruse väiksemas toakeses, kui ta mulle osa raha tagasi ka maksab ja nii. Ohjah. Et nagu nii kiiresti kõik muudkui kogu aeg meelt muudavadki.

Aga ega sellest midagi pole. Eks asjad käivadki ju nii. Küll ma midagi leian. Homseks on mul jälle mitu vaatamist kokku lepitud, neist kaks päris paljutõotavad. Tahaks küll loota, et järgmisel nädalal saab selgeks, milline peavari mind augustist ootab. Siis saab hakata vaatama, et millal ja kuidas see kolimine hakkab käima ja nii.

Muidu tööst ja kolleegidest jäid väga head muljed. Eks sügisel ilmselt läheb tempokaks, kui mul juba on omad menetlused, millega pidevalt tegeleda ja nii. Aga siiski. On põnev ja huvitav ja inimesed on ka väga meeldivad ja abivalmid. Kõik püüavad mind natuke integreerida ja nii. Kusjuures isegi mulle seni täiesti tundmatud inimesed, keda ma pmst ainult nimepidi teadsin, on tulnud lagedale uskumatute abipakkumistega, stiilis et tahad, tule ela suvel minu juures, me puhkusel, aga meil on aed ja vaarikad ja kassi saad ka näppida! Nagu lihtsalt fantast, kohe südame teeb soojaks! Või siis no stiilis, et kuule, näed, mu telefoninumber, et kui hätta jääd või midagi küsida on vaja, siis helista iga kell. Või et kui sul oma kraami jaoks muud lahendust ei ole, siis pmst võid meie garaaži ladustada, kui vaja. Nii tore. Nagu ei olekski võõras suur linn, kus kedagi tunne. Inimesed on nii lahked, et nagu oleks juba ammuilma vanad head usaldusväärsed sõbrad. Ülimalt südantsoojendav. 

Igatahes. Lõpetuseks aga üks õpetlik lugu sellest, kuidas ma esimest korda Leuvenis uisutrennis käisin. Sain FBs kontakti ühe ameeriklannaga, kes juba ammu Belgias elab ja seal täiskasvanute uisutamist edendab. Ta tundus hästi sõbralik, meeldiv ja abivalmis, kutsus mind oma broneeritud jääle, lubas treeneritele tutvustada ja puha. Ta on väga hea uisutaja, juba lapsest saadik jääl olnud ja nii. Samas noh, väga haritud või intelligentset muljet ta endast küll ei jätnud. Ma ei mõtle seda halvustava kommentaarina, ta oli väga avatud ja vahetu ja sõbralik, aga no pigem tundus lihtsameelne ja nii. Aga temaga ma sain küll jälle õppetunni, et kunagi ei tasu ikka teha inimeste kohta liiga tõtakaid järeldusi. Ma alahindasin teda kõvasti (ilmselt ameerikaliku liigfamiliaarse ja lobeda kõnepruugi tõttu), sest kui ma küsisin, et kuidas ta Belgiasse sattus, siis ta teatas, et ta tuli doktorantuuri tegema ja et ta on nüüd astrofüüsikadoktor, kes siiski on otsustanud nüüd ennast pühendada iluuisukostüümide õmblemisele. Inimestel on ikka täiesti uskumatud elud! Ikka kõigil on täitsa oma maailm!