Jälle mõneks ajaks rutiinis?

Nonii. Eile õhtul jõudsin järjekordselt Luxi tagasi, olles mingil hetkel kaotanud igasuguse ajataju. Jõudsin alles suvepuhkust nautima hakata ja ilmad keerasid ka lõpuks jälle soojaks, aga siis järsku ütles kalender, et tuleb tööle tagasi tulla... Pentsik. Kurb ka, sedakorda oleks tahtnud küll veel vähemalt nädalakeseks koju jääda. Aga nojah. Kui nii, siis nii. Suve lõpus ootab mind teoreetiliselt veel üks nädal puhkust. Võib-olla lähen siis tagasi, kui emme hoopis siia külla ei tule.

Kogu puhkus oli mul muidu väga asine, kasisime ja tühjendasime emme ja Varnoga ülitõhusalt hommikust õhtuni vanaemast maha jäänud maja ja asjatasime ametiasutustega. Elama ei kavatse ma ju sinna majja minna, ei nüüd ega ka hiljem, aga selline maamaja ei saa kauaks püsielaniketa jääda... See on tiba liiga suur majapidamine ja tiba liiga heas korras, et lihtsalt edasi-tagasi sõitmisega jõuaks hekki pügada ja muru niita ja talvel kütta ja pumpa soojendada. Järelikult tuleb lähiajal maha müüa. Mis tähendab, et suurema osa mu puhkusest veetsimegi kolmekesti asju sorteerides, pööninguid, kuure ja kappe tühjendades jne. Sõitsime muudkui taaskasutuskeskuse ja prügikonteinerite vahet, kutsusime kohale metallivedajaid ja antikvaare, emme sai usinasti maasikaid korjata ja Varno niita, lisaks tegime mehiselt lõkkeid ja sauna ning vahetult enne jaani käis lõpuks siis maakler ka ära. Pildid said nüüd tehtud, varsti peaks müügikuulutus valmis olema. Uhh, päris suur kergendus. Justnimelt kergendus, sest emotsionaalselt eriti armsaid mälestusi mul selle majaga ei seondu. Natuke nostalgiat seal ju ikka on - nagu emme ütles, on tema seal 35 aastat käinud ja mina mäletan seda kohta ju kogu oma elu, lisaks on pea kõik meie kunagised lemmikloomad seal õunapuuaias, aga müük on ainus õige otsus, nii et pikalt kahjatseda pole ka mõtet. Saagu see teema siis võimalikult ruttu ühele poole.

Kõik muu jäi majaga tegelemise kõrval kuidagi iseenesest ootele. Kuskile mujale me praktiliselt ei jõudnudki - ei Tallinna, ei väljasõitudele, ei kellelegi külla. Ainult agility võistlustel käisime kohe päris puhkuse alguses. Mia jõudis kaks päeva järjest poodiumile ja võistlustelt pärinevad ka arvutud tegelemist vajavad fotod... Aga ega mul tegelikult ei olegi kahju, et kõik muud mõtted realiseerimata jäid. Ega muu eest ära jookse, jõuab ka hiljem, aga rassimine, kastide tassimine ja vahepeal õues müttamine mõjusid mulle, kontorirotile, päris hästi. Ma olin kogu tavaelust ikka täiesti disconnected, telefonigi ei tulnud meelde enne vaadata kui õhtul kell 11 ja nii mõnus oli vahelduseks isegi mitte päev-päeva, vaid hetke haaval elada. Päikese käes õlle kõrvale 50. aastate ajakirjamägesid sorteerides sain natuke päikest, pööningult tuli välja igasuguseid vanu mälestusesemeid, nagu minu kallis armas nukk Rosalinda, lõkke tegemisest lõhnasid juuksed mõnusalt suitsu järele ning kamba peale hävitasime ära ikka korralikult õlut ja kodust lihakraami. Väga head kirsiõlut tehakse nüüd Eestis, olen fänn!

Isver, ja kui valge Eestis ikka on! Esimesel hommikul ärkasin ma kell 4 üles, sest nii valge oli! Luksemburgi eluga mandub ikka ära, nüüd pidin õhtuti ikka kardinad kindlalt ette tõmbama... Varemalt ei takistanud mind magamast kohe miski, ükskord on mul ju õnnestunud meie majas korrus kõrgemal plahvatanud pommi kärgatus ja sellele järgnenud tohuvabohu maha magada ja teinekord jäi Prantsusmaal mu kontserdile läinud kasuperekond öösel lukus ukse taha. Üritasid lärmata, mis nad üritasid, aga mina magasin kahe lapse ja koeraga ukse taga nii õndsat und, et kui kõige peenem neist poleks end lõpuks pesuruumi poikvel aknast sisse pressinud, oleks nad pidanud ööseks hotelli minema. Mina ärkasin aga hommikul täiesti süüdimatult ja värskelt, ei saanud kohe üldse aru, mis neile mind nähes nii nalja teeb...

Vot. Et siis selline puhkus oli. Tagasi lendasime eile koos Katriniga. Juhhuu, hea, et ikka nii klapitasime! Seltsis läks reis mõnusalt ja ruttu, mina ei saanud lennusõidu pärast väga närveldada ega midagi. Saime mõlemal lennul end kõrvuti istuma vahetatud ja olimegi Luxis nagu lipsti... Aga tunnistuseks sellest, et mu mõtted olid kõik need kaks nädalat ikka täiesti mujal, avastasin lennujaamas, et mul ei ole vähimatki aimu, kus mu Luxi kodu võtmed on. Otsisin läbi kõik kotid ja kõik taskud ning lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui minna, kohver näpus, Frantsuaa ukse taha kella laskma, et ole mees, laena mulle mu varuvõtmeid! Ma ei ole ilmselt lasteaiast saadik võtmeid kaotanud, aga nüüd siis... Hea on, et ma vähemalt välisukse võtme enne äratulekut ajutiselt koristajale jätsin, seda ei oleks asendada ka saanud...

Tea nüüd, kas Brexiti pauk ka kiiret lisatööd juurde toob? Vast kohe mitte... Aga isegi sel juhul ootab juba ülehomme hispaania keele kuuenda taseme eksam (õpikuid ei teinud ma muidugi Eestis kordagi lahti, seega üritasin täna seda hooletust tasa teha) ja kodus tehtud 1200+ pilti kibelen ka läbi vaatama. Need tuleks esimese hooga vähemalt otseks pöörata, sest isegi seda ei saanud ma seal jooksvalt tehtud. Pikematest plaanidest - järgmine nädalavahetus on ühe töökaaslase juures soolaleivagrill, siis pärast seda nädalavahetusel on poloüritus, siis pärast seda nädalavahetusel Blues&Jazz Rallye, ehkki ma plaanisin just siis ka paariks päevaks Nice'i mere äärde ujuma sõita, siis pärast seda nädalavahetusel pidime minema Katrini ja Marikaga Belgiasse Hani grotti vaatama ja siis on mul vist isegi üks plaanideta nädalavahetus veel... See ilmselt kulub siis magamisele ja pesupesemisele. Fotodega tahaks ka tegeleda, tõtt-öelda tahaks suisa mingisugust fotograafia kaugõppekursust leida, aga kõik, mis mulle ette on juhtunud, on kas suisa kraadiõppe pakkumised või siis liiga lihtsad, päris algajatele mõeldud baaskursused. Ma ei taha, et keegi seletaks nullist peale, mis on Time Value ja Aperture Value, ma tahaks, et keegi asjatundja päriselt ülesandeid annaks ja siis mulle minu piltide järgi näpunäiteid jagaks või seletaks, kuidas näiteks histogrammi järgi pilte kohendada, sest läpakaga töötades ei saa värvide ja valge tasakaalu puhul muidu suurt millelegi loota. Ja siis ma veel ei tahaks väga piiravaid tähtaegu ega seda, et kolm korda nädalas tuleb pärast tööd veel kuskil klassiruumis konutada. Ühesõnaga, utoopiat tahaks. Ja sellega peaks vist ka nüüd tegelema, sest praegu on sügisestele kursustele regamise aeg. Aga eks paistab... Päevas on siiski kõigest 24 tundi.

Aga okei, aitab küll. Olen piisavalt kaua subjunktiivi minevikuvormide kordamisest kõrvale hiilinud. Kobin raamatuga ära vanni. Teile aga head õhtut!

Maris

Üle pika aja

Vesi muudkui voolab merre, aga mina ei saa enam kuidagi kirjutamisega järjele. Päriselu tahab elamist ja nendel hetkedel, kus ma kodus olen ja kus mulle tundub, et mul ei ole miskit vajalikumat teha, tundub mulle üksiti, et mul ei ole millestki kirjutada ka. Naljakas asi see inimese mõistus...

Kogu mu kevadsuvi on muidu olnud hästi sündmusterohke ja tegus. Mulle meeldib nii, siis on hästi elus tunne. Mõned asjad jäävad küll kuidagi poolikuks või pealiskaudseks, sest üldse ei jõua millessegi süveneda, kogu aeg tulevad uued emotsioonid ja muljed peale. Ei ole enam nii, et kõigepealt ootad tükk aega mingit sündmust ja siis naudid ja nämmutad ja siis pärast veel paar nädalat meenutad seda... Kogu aeg on täiskäigul edasi ja millalgi paar kuud hiljem pilte sorteerides tuleb meelde, et ohhoo, jaa, me ju käisime Marokos selles imeheas restoranis, kus oli too staarkokk ja süüa toodi kunstnikupaleti pealt... Nojah. Aga ma eelistan sellegipoolest pigem tempokust, sündmusi ja inimesi. Kas või sellel lihtsal põhjusel, et muljete üledoos on parem kui liiga vähestest uudistest tingitud ülemõtlemine.

Aga et mis siis viimasest korrast saadik uudist? Peamiselt seda, et täna on Hellel Luxis selleks korraks viimane tööpäev. Seda silmas pidades veetsime viimased mitu nädalavahetust koos... Ühe korra käisin näiteks temaga Düsseldorfis, kus me viletsat ilma trotsides mööda parke ja linna jalutasime, telekat vaatasime ja täiesti ogaruseni sõime! William on ju superkokk ja lisaks kodus valminud hõrgutistele käisime me Euroopa parimas hiinakas... See oli tõesti nii autentne ja võrratu maitseelamus, et ma olen nõus kohemaid Düsseldorfi kas või ainult selle restorani pärast tagasi minema! Ehkki üksi tegelikult ei saa, esiteks ei ole üksi üldse nii tore ja teiseks ma ei mäleta ka selle restorani nime :). Nii et ma koputan millalgi lihtsalt jälle su Düsseldorfi uksele, Helle, ja siis me sööme jälle!

Too nädalavahetus sattusime ka Düssi geiparaadile (ma polnudki veel ühtegi näinud) ja Jaapani linnaossa ning käisime läbi ohjeldamatult eksootilisi toidupoode, kust mina suure rõõmuga kotitäie vürtse kaasa haarasin. Ma pole ju näiteks oma 3-4 aastat Mehhikos käinud, nii et sealt (ja mujalt maailmast) toodud maitseained on kodus otsa saanud, aga Düsseldorfis, selgub, on olemas kõikide kultuuride kraami. Nii me siis käisime türklaste juurest sumakit, suhkruga kikerherneid ja pul piberit ostmas, Ladina-Ameerika riikide esinduspoest sain Tajini firma sidruniga tšillipulbri, Jaapani toidupoest ostsin pelmeenikastet, India ja Hiina poodides vaatasime veel midagi muud jne jne jne... Mõnikord on globaliseerumine ikka tõsiselt rõõmustav!

Järgmise nädalavahetuse olid Helle ja William aga mõlemad Luxis - ja õgardamine jätkus :). Kõigepealt korraldasin ma reede õhtul pärast tööd enda juures üsna spontaanse peo, kus William vaprasti pooleldi eesti keeles Aliast mängis ja ma kümmekond inimest rummikokteili, mannavahtu, Hiina pelmeene ja musta oa püreed täis toppisin. Olgu vahepalaks öeldud, et väga vahva üritus oli, mulle väga meeldis. Päris mitu kutsutut ei saanud küll tulla, aga need, kes tulid, olid heas tujus ja juttu jätkus vist poole neljani hommikul... Isegi peo tagajärgede likvideerimine läks täiesti valutult ja päris viimased riismed jätsin oma koristajale, kes on ka ikka tõeliselt hea leid! Triigib ja kraamib ja peseb aknaid ja helistab veel üle, et kas ta jättis triigitud riided õigesse kohta või oleks ta pidanud need teise sahtlisse panema... Aga see selleks. Peojärgsel päeval käisime Helle ja Williamiga vahelduse mõttes jaama juures India toitu mekkimas ja pühapäeval aitasid mõlemad mul tõeliste sõpradena veel peost järgi jäänud toidukraami hävitada, sest potitäis mannavahtu ja kaks liitrit kokteili ootas veel äraseedimist. Üksiti sai nende seltsis tehtud algust sarjaga "6 feet under", mida ma rahulikumal hetkel edasi kavatsen vaadata, ja Merli pargis tuvastatud, et ka Luxis ei maksa enam muru peale astuda. Vajud ehtsasse laukasse!

Vihma on meil nimelt tulnud maha terve aasta jagu ja üleüldse on see kevad ilma poolest kuidagi täiesti vahele jäänud. Muidu on meil seal Kesk-Euroopas ikka märtsis juba kevad, aga nüüd oli Amsterdamis veel hiliskevadise lilleparaadi ajal (st aprilli lõpul) hommikul -1 kraadi ja Luxis sadas aprilli viimastel päevadel veel korralikku lund. Terve mai kallas aga järjest vihma ning kui ma ühes järjekordses padukas vettinud ja tigedana tööle jõudsin ja kõikidele südamest märga ilma kirusin, tõi Marika mulle järgmisel päeval tööle kummikud, mis on täiesti marjaks ära kulunud! Pariisi ja Saksamaa uputused on muidugi mastaapsemad olnud, aga ka Luxis võttis väike Pétrusse vahepeal suurema Alzette'i mõõtmed ja Moseli äärsed külad võitlesid vähemalt nädalake tagasi veel pealetükkiva veega...

Praegu paistab, et ilma mõttes ongi ainsaks pääsemiseks Eesti, kuhu ma nüüd otsaga mõneks ajaks jälle tagasi jõudsin. Siin ongi Luxiga võrreldes ikka tõeline suvi. Sain esmakordselt sandaalid jalga ja puha. Isegi maasikad on vanaema juures valmis, paar nädalat varem kui tavaliselt. Kui nüüd jaanipeo ajal oleks ka kuiv ja soe, on maailmas õiglus olemas!

Ahjaa, varasemast veel seda, et Baden-Baden, kus pea kuu aega tagasi käidud sai, oli üliäge! Ma tahan sinna kindlasti suvel korra tagasi minna, sest see oli nii tore idülliline linnake... Nagu Pärnu, ainult ilma mereta! Friedrichsbadi sanatoorium oli väga šeff - vanas 19. sajandi lõpul ehitatud majas ja väga originaalne. Seal oli kõik ette öeldud, et siin oled 15 minutit ja siin supled 3 minutit, siin harjame sind 8 minutit ja siin kreemitame sind veel 8 minutit... Sellise lähenemise poolest meenutas Friedrichsbad hammami, mitte euroopalikke saunu... Iga inimesega ikka tegeleti ja lõpetuseks mässiti saunalised suures ühikatoas teki sisse ja jäeti magama... Oi, kurjam, küll tuli hea uni! Ja kogu sisseseade oli iidne ja väga vinge! Mosaiigid ja kuplid ja puha... Ainult üks asi tekitas minus küsimusi - kui vanasti käidi Baden-Badenis tervisevetel, siis kui palju selle vee tervislikkusest järele jääb, kui sinna tänapäevase lahke käega pudelite kaupa kloori sisse valatakse?

Baden-Badeni kasiino oli ka väga luksuslik ja suurejooneline. Ma mängisin seal esimest korda elus ruletti, mis oli nii põnev, et ma kohe tahaks veel proovida! Me tükk aega nillisime lihtsalt niisama, üritasime aru saada, kuidas mäng käib... Noja kui me siis julguse kokku võtsime ja mängima hakkasime, öeldi üsna varsti, et nüüd saab õhtu otsa ja tehke viimased panused. See pole aus! Me saime mõnedest reeglitest alles viimaste mängude ajal aru, nii et me ei saanudki veel teadlikult mängida! Sellepärast tahan korra veel :)! Noja lisaks veekeskustele ja kasiinole paistis Baden-Badenis üldse palju toredaid poekesi ja matkaradu ka olevat, need jäid kõik tulevikus avastamiseks. Toona oli ju riigipüha nädalavahetus ja ilm oli ka s.tt. Vot. Aga igatahes oli see ka tõeliselt vahva nädalavahetus, mida mina päris kindlasti kohe korrata tahan... Kui ainult õnnestuks selline nädalavahetus ka leida, kus kõik korraga Luxis on ja kõigil aega ka jagub, et minna...

Hästi. Aga praeguseks nüüd aitab. Kell on juba pool viis pärastlõunal... Aeg hommikumantel seljast võtta ja nina korraks uksest välja pista. Olge siis jälle järgmise korrani mõnusad!

M.