Lubasin küll, et päris ära ei kao, aga nii palju siis sellest :). Ilmselgelt ei olnud mul viitsimist kirjutada. Õigupoolest hakkasin paar korda küll pihta, aga õiget vaimu ei tulnud ka peale ja nüüd on mul siin kolm mustandit, aga ühtegi ei taha päriselt üles riputada :). Edasi kirjutada ka ei viitsi. Jama lugu :). Eks teen siis nüüd takkajärgi kokkuvõtlikult ja ülevaatlikult.
Pühad olid väga toredad ja väga rahulikud. Mul oli muidu küll igasuguseid mõtteid, mida nende kahe nädalaga kodus peale hakata, aga sinna jõudes mõtlesin ma poole sammu pealt ümber. Ma lihtsalt tõdesin, et ma kohe üldse ei viitsi midagi asjalikku teha, tahaks vahelduse mõttes lihtsalt kodus olla. Ma ei jõudnud isegi Tallinnasse, kuigi oleksin võinud seal mitmete toredate inimestega kohtuda. Kutseid ikka jagus, aga andke andeks! Mul tõesti ei olnud järsku tahtmist rabeleda. Lisaks on Nublukesel olnud küll piisavalt palju viisakust, et uue aastani hinges püsida (sellega on ta väga haruldane koer, Eestis pole selle diagnoosiga keegi veel nii kaua elanud - no ja arvestades, et neli kuud tagasi lubati talle ainult üks öö, on see suhteliselt uskumatu), aga silmagagi on näha, et kuts on hääbumas. Ma olen üsna kindel, et teda ma enam ei näe, nii et ma ei raatsinud kuskile minna, kratsisin ja kallistasin ta hoopis nende kahe nädala jooksul ogaraks. Kui liiga pinda hakkasin käima, sain hammustada ka :). Põhimõtteliselt istusin ma suurema osa neist kahest nädalast lihtsalt kodus, magasin nõrkemiseni, sõin kurnatuseni, vaatasin telekat ja eksisteerisin. Ma tean, et mu ülim laiskus käis kõikidele hirmsasti pinda - alates neist, kes mind Tallinnasse kutsusid, lõpetades emaga, kellel ma lasin rahumeeli 99% kordadest isegi Nublukesega õues käia (vanasti oli 2/3 kordi minu ülesandeks), aga samas olen ma nüüd nii ülenisti värske, et ma tahaksin suurest energiast lihtsalt lendu tõusta. Selline puhkus kulus igati marjaks ära. Ma olen siin nüüd mitu päeva lihtsalt lõputult säranud, pilk on töö mõttes ka kohe ülipalju teravam ja mõte erksam. Ja üleüldises plaanis on lihtsalt nii mõnus ja puhanud olla. No ausalt, täpselt selline tunne, et hakkan varsti hõljuma :). Ilma mingi erilise põhjuseta :).
Kui algusest pihta hakata, siis kodu poole sõites pidime me ühe töökaaslasega peaaegu lennukist maha jääma, sest Luxi lennujaamas ei suvatsetud meie lennu check ini välja kuulutada. Me istusime seal niisama tund aega, sõime oliiviküpsiseid ja mandariine ning lõime muudkui aega surnuks. Tund aega enne lendu polnud check in endiselt avatud ja ma läksin lõpuks küsima, et mis toimub. No tavaliselt lõpetatakse see 45 minutit enne lennu väljumist, nii et mul tekkis juba mure. Küsimise peale suunati meid lõpuks mingisse letti ja me saime oma pardakaardid kätte, aga turvakontrollid olid nii aeglased ja rahvast nii palju, et me polnud tund aega hiljem veel omadega kuskile jõudnud, kui meid juba kõlaritest taga hakati otsima. Seejärel tahtsime ettepoole trügida, aga saime kahes keeles sõimata, et miks me ometi varem sappa ei asunud - kuna me ei suutnud ise varem tulla, ei lasta meid nüüd ka mööda. Böö. Lõpuks lasi keegi Egerini tuttav meid teise ritta kenasti enda ette ning nii jõudsime me täpselt viimastena ka väravasse. Eelnevalt oli olukorra kõrgusele tõusnud turvamees muidugi kaks korda oomaigaatanud - esiteks selle peale, et ma ladusin kotist välja kolm tahvelarvutit ja ühe lugeri, teiseks selle peale, et ta nägi mu nööridega saapaid. Väääääääga pikkade nööridega saapaid. Noja saapad tuleb ju jalast võtta ning meil oli kiire. Oh, ta nägu reetis tohutut kergendust, kui ta avastas, et nöörsaabastel võivad ka lukud olla.
Kui see vahejuhtum välja arvata, siis jõudsime kenasti koju. Ma pole enda teadmist mööda kunagi Kopenhaageni lennujaamas viibinud, mistõttu oli see minu jaoks uudne ja huvitav. Lennuajad olid ka väga mugavad - nii minnes kui ka tulles jäi lendude vahele ainult 2 tundi, seega ei pidanud ma end segaseks ootama. Ja kõik lendasid väga täpselt! Väga šeff. Arvestades seda, kui palju need piletid maksid, oleksin ma tegelikult ikka vist vihastanud, kui neil oleks õnnestunud hiljaks jääda, kohvreid kaotada või muud sellist tobedust teha. Praegu saan ma seevastu küll puhta südamega öelda, et mina olen andnud endast kõik, et Estonian Air pankrotti ei läheks. Vastutasuks sain korrektse teeninduse :). Olgu siis nii. Mm, muide, aprillist hakkab Ryan jälle Hahni sõitma :).
Okei, kodus läks kõik vaikselt, seda juba ütlesin! Vanaema juures käisime ja Kolga-Jaani surnuaial ja sugulaste juures ka, paar korda käisime Tervises saunades, mu sünnipäeval käisime muu hulgas Steffis pitsat söömas, siis õgardasin ma lõputult verivorste ja kartulisalatit, korra käisime poeretkel, korra toidupoes, kaks korda mängisime trilmat, kaks korda jõudsin klaveri taha istuda, siis käisime juuksuris, edasi pakkisin kohvri ära ja otsisin Franssuaale mõned Valgre noodid välja. Noh ja oligi kõik. Ausalt, täpselt nii vähe asju ma kahe nädalaga ära tegingi! Isegi ühtainumast Gardneri raamatut ei saanud läbi loetud, jäin sellega kuskile kolmekümnenda lehekülje juurde :). Ahjaa, aastavahetusel vaatasime telekat, käisime ilutulestikku vaatamas ja siis Kuldses Lõvis Vanaviisi ansamblit kuulamas. Kõik oli muidu väga mõnna, ainult vihma oleks võinud näiteks lume vastu vahetada. Pärnus oli nii märg, rõske, libe ja tuuline ilm, et ilutulestikust pool kadus pilvedesse ning teine pool lendas tuulega nii laiali, et rosettidest ja rõngastest oli asi kaugel. Vot. No ja häbi öeldagi, aga kuidagi oli mul esimesel jaanuaril hirmus kole pohmakas - kohe selline, millist pole baka lõpupeost saadik nähtud. Hmpf, mul pole veel kunagi elus 1. jaanuaril pohmakat olnud, jama lugu, et nüüd siis alustasin :). Ometi ei saanudki nii palju joodud ja teistel ei olnud miskit häda, kuigi me ju jõime kõik koos ja enam vähem ühepalju. Ajan kogu süü selle kaela, et jõime eri vahuveine üksteise otsa, aga vahuvein on minu puhul juba pärast suht tagasihoidlikku kogust kiuslik, lisaks olin päeval söönud paar ibuprofeeni, võib-olla mõjutas see ka. No väga erakordne oli see esimene jaanuar igatahes.
Voilà. No ja siis tulingi juba tagasi. Ja kuigi kodus oli tore, oli siia ka jälle hästi tore ja kodune jõuda :). Täitsa lõpp - ma olen siinse eluga nii kohutavalt ära harjunud :). Kohe jäi muidugi silma, et ei ole siin mingit kiilasjääd tänavatel ja pea kohal ei tilbenda ka ähvardavad jääpurikad. Bussid käivad ülitihti. Kõik toimib kenasti ja kõik on hästi viisakad. Eestis pidin mitu korda keelde hammustama, sest prantsuse viisakused tahtsid vägisi üle huulte pudeneda, aga seal ju ei sobi niimoodi peenutseda. Ma pidin niigi üllatusest ära minestama, kui meie naabrid meile koridoris head uut aastat soovisid. Nojah, lisaks tundub nüüd väga mõistlik, et toidupoed EI ole suvalistel kellaaegadel lahti, nii et külmkapi sisu ja poeskäimisi tuleb planeerida. Miskipärast pidasin ma seda järsku šokeerivaks, et Eestis on iga pagana toidupood jõululaupäeva õhtul kella üheksani lahti. No äärmisel juhul kuue-seitsmeni. Uskumatult totter, tegelikult võiks ju rohkem ette mõelda ja poemüüjatele ka veidi hõlpu anda. Samas šokeeris mind sama tugevalt see, kui odav Eestis kõik on :). Kuskil poes võtsin ma kassa juures ennetavalt kätte 30 eurot ja mõtlesin, et otsin mõned mündid ka pihku, et siis saab kiiresti anda, kui summa suurem tuleb. Noh, asjade koguse järgi arvestasin, et võiks umbes niimoodi minna. Aga arve... arve oli 9 eurtsi kopikatega. Jajah, Eestis elades ilmselt tunduks, et kõik on sigakalliks läinud, aga siinsega võrreldes oleks täitsa nagu poolmuidu saanud :).
Koju jõudsin kolmapäeva õhtul. Eile-täna olin tööl ning olin pärast pikka puhkust ikka eriti tõhus. Üllatasin ennastki positiivselt, sest jõudsin palju rohkem tehtud, kui oleksin osanud arvata :). Ja eile õhtul lippasin muidugi kohe esimese asjana ka kohvikusse, sest ma nii kibelesin Dior Homme'ile seda fotokalendrit üle andma. Ma küll põhimõtteliselt väldin nädala sees väljas käimist, aga neljapäeviti on kohvikus oluliselt vähem rahvast ja temal sellevõrra rohkem aega. IRW. Ja ega ma poleks ju jaksanud tänaseni oodata ka, tahtsin kangesti näha, mis näo ta teeb. Hihii, ta reageeris ülikenasti. Kõigepealt sai ta väga vahva vapustuse (no sellised oma piltidest kujundatud asjad on siin ikka tõeliselt revolutsioonilised), süüvis detailidesse, imestas end tummaks ning korkis seejärel šampanja lahti. Päris šampanja, mitte mingi vahuveini, pange tähele. Sedasi siis. Muidu oli ka tore õhtu, mingil hetkel olime me ühe soomlasega seal ainsad välismaalased. Teised immigrandid pole veel ilmselt Luxi tagasi jõudnud, sest kõik, kes vähegi said, võtsid neljapäeva ja reede ka vabaks ning jõuavad ilmselt nüüd nädalavahetusel kohale. Samas tunnen ma neist kohvikukohalikest juba üksjagu mitmeid, nii et saigi nendega uusaastasoove vahetatud ja niisama lobisetud ja mõnuletud. Hästi hubane ja armas oli :). Hihii, mul on muidugi endal ka tunne, et hakkan seal varsti juba mingisuguse sisustuselemendi rolli omandama, sest kui ma just tööl ei ole, olen ma seal, aga no seal on juba tuttavad ja toredad inimesed ja endiselt äge...
Nii, nüüd ongi teil sellest ülevaade olemas, mis ma viimase kahe nädala jooksul teinud olen. Lähitulevikust nii palju, et ma loodan nädalavahetusel piltideni ka jõuda. Ega ma neid kodus eriti teinudki, aga mõned ikka. Mehhiko pilte on mul nüüd ka 500 asemel 3000 :). Ja 2012. aasta kokkuvõte ootab tegemist. Samas päriselt ei luba ma midagi - siin hakkasid parajasti allahindlused ja ju ma lähen ikka homme poodlema ka. Järgmisel nädalavahetusel enam vist pole väga mõtet, siis on parem kraam kõik juba läinud :). Praegu võib seevastu häid pakkumisi leida! Üllataval kombel leidsin ma seekord isegi Eestist meele järele olevaid riideid, aga no alati võib ju lahtiste silmadega ringi käia :). Kohvri pakin ka nädalavahetusel korralikult lahti, siis tahtsin rongipileteid vaadata (pole ammu Pariisis ja Brüsselis käinud) ja enne oli mul veel igasuguseid tegemist vajavaid asju meeles... Praegu valitseb muidugi peas tühjus, aga no küll pakilisemad asjad millalgi puuga pähe löövad. Koristada võiks igatahes ka, tolmurullid on juba nurgas :).
Hästi, aga pakaa praegu! Head uut aastat!
M.
