Kõik on uus septembrikuus

Jõudsin paari äpardunud katset ja mitut valestarti lõpuks Tallinnasse täna. Mu toanaaber pidi eile välja kolima, aga ta kolib hoopis täna. Ja homme hommikul saan endale uue toanaabri. Mitte midagi muud ma temast ei tea, ainult seda, et ta ka magistrant on. Küürisin ja kraamisin natukene, aga siin on veel hunnik kraami, mis äravedamist ootab. Nii äge. Ma loodan, et mulle tuleb korralembene ja hommikuti vara ärkav tütarlaps siia. Aitaks mul endal ka pisut vähem laisk olla :D

Kool ka hakkas. Põhimõtteliselt eelmisel nädalal. Mul ei ole küll kooliga ametlikult enam selles mõttes suurt pistmist, et üks aine veel ongi teha ja siis see lõputöö supp lõpuni helpida. See nädal on eelkaitsmine ja siis septembri lõpus päris kaitsmisele. Suhteliselt rahunesin maha - kui kaitsmisele lasti, siis peaks kõik OK olema. Aga lähengi kohe oma juhendajaga kohtuma, et talle selgitada, kuidas ta mind oma kõnes kiitma peab :D Ise pole ma veel oma kokkuvõtet kõpitsema viitsinud asuda - ega ettekannet tegema. Homsest peab asja kätte võtma, ausõna.

Siis selgus, et üks raamat, mis muidu oleks tulnud ära tõlkida alles oktoobri keskpaigaks, sai liialt pika tähtaja ja tegelikult on seda vaja ASAP. Eks ma siis nüüd olen paar päeva tõlkinud. Terve laupäevase päevaga sain päris palju tehtud, eile ka peatüki vist ja... Tore, kui selle ruttu kaelast saaks. Saaks ehk midagi uut ja toredat jälle. Üleüldse... peab hakama aktiivselt mõtlema, mis minust edasi saab, kui kool kah läbi saab... Keeruline värk.

Kooriproov on täna. Ma ainult ei tea, kas minna või mitte minna. Enne mõtlesin, et vahetan kollektiivi... Nüüd enam nii kindel pole, seal on meil ka toredad inimesed... Kuigi nii paljud neist lähevad ära, välismaale kõik, raiped. Aga ma ei tea ka. Eks ma vaata, kui Christine'iga lõpetame. Kui palju toredaid uusi tuleks, oleks äge.

Aga kuna ma pean varsti vanalinnas olema, eks ma siis hakkan nüüd astuma... Erilist kiirustajat ei ole minust veel endiselt :D

Petekas

Kirjutasin siia pika jutu sellest, mida ma nüüd Aafrikast arvan, peale seda, kui ma täna selle 752-leheküljelise oopuse Aafrika viimase viiekümne aasta käekäigust läbi sain, aga ma vaatasin, et see on nii ketserlik ja kuidagi... radikaalne, et ma otsustasin selle ära kustutada. Ärge pange pahaks. Aga mul on nüüd Aafrika asjust hoopis teistsugune arusaam kui varem.

Ja meie vastasmaja on juba kolm nädalat olnud ilma katuseta. Katusemehed istuvad katusel ja suvitavad. Istuvad pool tundi ja söövad krõpse. Siis panevad ühe eterniidiplaadi sõrestiku külge kinni. Siis istuvad pool tundi ja söövad krõpse edasi. Vahepeal räägivad telefoniga. Siis kõlgutavad korstna otsas jalgu. Siis paneb üks järgmise eterniidiplaadi paika. Teine istub ja vaatab pealt. Suurema osa päevas möödub suvitades. Õhtul oli üks mees pintsli ja värvipotiga platsis. Hakkas katuseäärt võõpama. Kolm meest kõlgutas katuseäärel jalgu ja vaatas pealt. Oli viis meetrit värvitud, sai kvoot täis, kõik neli kobisid alla ja läksid minema... Ma loodan, et viimsekspäevaks saab valmis.

Sain oma lõputööle kommentaarid ka. Väga leebed ja väga... mittemidagiütlevad, mis tähendab, et kohutavalt plahvatusohtlikud. Kõik sõltub siis sellest, kes kaitsmisel kõige kõvem tegija on, kelle arvamuse järgi orienteeruda. Võib minna väga hästi või väga sitasti. Böö.

Daytrip to Narva (and 20 years back in time)

Kaheksas kuu või üheksas kuu ???

Sillamäe kuulsad trepid...

Inimesed olid seal kahtlemata täiesti teisest puust ja rassist.

Mina küll ei teadnud, et oraval nii pikad jalad on...

Kui paremini ei teaks, ütleks, et Keskerakonna reklaam Jõhvi kontserdimaja ees.

WC/gaasikamber Kohtla-Järvel...

Lisaks Oksana kaubakeskusele nägin Valentini kohvikut, Tatjana poodi, Lorita reisibürood jne jne jne. Kes paneb küll oma asutusele oma nime???

Vinged sussid:

Narva raekoda ka rabas... oma seisundiga ja sellega, et ta oli linna täiesti absoluutselt kõige väljasurnumas osas.

Aleksandri kirik, mis sai uue valgustuse...

Väga kummaline, kusjuures need rõdud pole rõdud, vaid hästi kitsad käigud, kuhu kuskilt ei näi peale saavat... peab uurima, mis värk sellega on.

Sihuke tõeline putkamajandus ja luuserdavad tüübid oli täiesti päevakohane.

Ühesõnaga, Kohtla-Järve oli täiesti jalutuskäik 20 aasta taha, see nägi päris hull välja. Seal küll elada ei tahaks. Sillamäe oli päris uhke omal moel - sihuke väga ornamenteeritud majadega ja suurejooneline, nagu mingi hullult kõva Krimmi kuurort. Jõhvi oli päris tore linn, aga kontserdimaja oli pisut tavaline. Narva oli päris väljasurnud linn. Ja väga venepärane - kohe kaugele oli aru saada, et see päris Eesti ikka pole. Tudulinna tundus olevat päris vahva koht. Ja piisonisalooni nägime ära, kuigi see kinni oli. Ja Viru vangla. Noh, Rakveres olen ma ikka rohkem käinud, seal me niisama ainult käisime. Tundsin päris kergendust, kui me sealt vallimäe otsast alla saime nii, et mu jalad endiselt mind kandsid. Metsast saime (st mina, vana sant, lugesin autos, kuni teised metsas müttasid) kuuseriisikaid, mis mulle tegelikult seentest maitsevad kõige vähem, aga mida me tavaliselt ei leia ka.

Kokkuvõttes, päris tore teisipäev oli.

Kolumbus Krisostomus

Vot nii pikad roosid on meil...

Nii juhtub, kui koer liiga kaval on...

Auguline

Selgub, et korraga võib inimesele sisse süstida ainult kolm vaktsiini. St noh, kombineeritud vaktsiinide korral võib muidugi kolm vaktsiini aidata näiteks kaheksa-üheksa haiguse vastu. Aga mnjah, noh... See tähendab sellegipoolest, et ma pean veel kaks korda seal reisimeditsiinikabinetis sorkimisel käima. Oh jah... Positiivne on muidugi see, et mõne Eestiski aktuaalse haiguse vastu (nagu näiteks A-hepatiit) saab siis kohe eluaegse kaitse je üleüldse võib järgmised kümme aastat suhteliselt muretult igal pool ringi konnata, kui korraga ühe raksuga nii palju sutse saab ära tehtud. Ega jäägi järgi palju neid haigusi, mille vastu mind oleks üldse võimalik vaktsineerida... Gripp ja puukentsefaliit tulevad ainult pähe :D

Miks...

peab olema nii, et kõik lemmikloomad, kes öösel kaissu magama ilmuvad, valivad endale täpselt sellise koha, kus nende alla jääb kolmveerand tekki? Tunned - mingi koht hakkab külmetama. Tahad tekki tõmmata - raskelt tuleb kuidagi. Teed silma veerandi jagu lahti, vaatad, et mis nüüd siis... Tekist vaatab kaks silma hirmus etteheitva näoga otsa - mis sa sipled siin keset ööd, magada ei lase! Ja siis ongi ainult täpselt kaks valikut: kas tõmmata ikka tekk peale, mille peale elukas mühatab ja kuskile mujale läheb, või siis mitte tõmmata, elukas kaissu võtta ja lasta kannil või käel või jalal või seljal või misiganeskohal külmetada.

No mis te arvate - ega nad nüüd kogu aeg alatasa ka minu kaisus ei maga, kui mõni mind sedasi austab, siis ma loomulikult ei hakka neid minema ajama. Sellepärast oli täna hommikuks mul ka väga huvitav poos, et natukenegi teki alla pääseda - aga ikka külmetasin seni, kuni oli aeg üles tõusta. Ja seejuures on mõlemad mu loomad ju pisikesed. Jaa, ja veel sellest, mis siis saab, kui mõlemad korraga tahavad mulle kaissu trügida, ma üldse ei hakka rääkima.

Ma nüüd lähen Steffi.

Aafrikast

Ma nüüd olen juba mõnda aega süüvinud Aafrika asjadesse. Päris valgustav... Mulle on avanenud täiesti uus maailm :D

Esiteks sattus mulle kätte üks ääretult hästi kirjutatud raamat "The state of Africa". Imeliselt kirjutatud, väga ülevaatlik ja põnev. Ja sealt ma siis olengi saanud teada hämmastavaid asju - et suures kolooniate kaotamise ihaluses nõudsid iseseisvust näiteks piirkonnad, kus oli terve tulevase riigi peale umbes kaks põhikooli lõpetanut - ja need arvasid, et suudavad riiki juhtida. Presidentideks said seal enamasti mehed, kes ei osanud isegi lugeda-kirjutada ja olid hullumeelsed ka veel. Loomulikult hakkasid nad veel suurema hooga oma naha eest hoolitsema, kui koloniseerijad seda teinud olid. Jumalast lihtsalt käis neil asi, et üheteistkümnest miljonist kolmele miljonile ma ei meeldi - tapame maha. Pole inimesi, pole probleemi. Nad said seal veel hullemate asjadega hakkama (need mustad omavahel), kui Euroopas II maailmasõja ajal tehti. Ja siis nad tegid seal veel jumalast naljakat Aafrika sotsialismi, mis oli umbes veel hullem, kui NL-is üldse kunagi... Ja mõni riigipea istus oma palee aias krokodillitiigi ees ja viskas sinna lõbu pärast oma alluvaid, et vaadata, kui toredasti nad krokodilli lõugade vahel siplevad. Teisel oli külmkapis inimliha, mida ta aeg-ajalt maiustas. Mõni teenis riigieelarvesse raha sellega, et võttis eurooplasi kinni ja nõudis nende eest lunaraha - keskmiselt 25 000 dollarit elusa vangi eest ja 6000, kui vang oli kogemata ära tapetud. Ja mõelda ainult - kõike seda tehti seal alles nii hiljuti, et minagi olin siis juba peaaegu olemas... Kui kummaline. Huvitav, kas nad ikka on nii väga palju tsiviliseeritumaks muutunud viimase 30 aastaga? :D

Teiseks hakkasin ma uurima, mis süste mul kõik selleks tarvis on, et sinna minna ja pärast veel eluga tagasi ka tulla... Näib, et kõige tervislikum oleks Aafrikast kauge kaarega mööda käia. Täitsa tasuks mainida, et siiani olen ma kõik ka kahtlaseks tembeldatud maad ilma mingite süstideta läbi kakerdanud, aga siin vist on kohe ekstraklass... Kollapalavik, A&B hepatiit, kõhutüüfus, meningokokkmeningiit, lastehalvatus (polio-mingiasi), teetanus, veelmiskimidamaimäletaenam ja siis tuleb veel soetada malaariatabletid, mis juba ise põhjustavad depressiooni ja kuulmishallukaid (keegi netis kirjutas, et tema võttis päevas kümme korda telefoni vastu, sest ta KUULIS, et see helises). Kõlab hästi, ah? Novat-vat, ma nüüd panin endale aja kinni (reisimeditsiinikabinet töötab ka nii ebainimlikel kellaaegadel, hommikul kell 8 pean sinna kohale ilmuma...). Ilmselt tulen ma sealt tagasi, rõõmsalt paari tonni eest sõelapõhjaks süstituna. Huvitav, kas kõiki neid asju võib mulle üldse korraga organismi surada ka või?

Agoonia

Täiesti kummastav. Kõige rohkem agooniat põhjustavad pisiasjad. Näiteks sisejuhatus. Või kokkuvõte. Nende kallal ma siin istusin mitu päeva.

Aga KÕIGE rohkem põhjustas agooniat see, et ma kirjutasin juba õppejõududele kõikidele meiligi valmis ja puha, panin dokumendi ka sinna külge ja siis ma lihtsalt ei julgenud seda ära saata. Istusin 22 minutit ja vahtisin seda e-maili ja kursor oli "send" nupu kohal ja ma ei julgenud lihtsalt klikata :D Päris veider tunne oli kohe... Teadsin, et ma enam midagi ei muuda, aga ära ka ei julgenud saata, sest... kuidas saata ära midagi, millega nii kaua aega on tegeletud? Niimoodi, et siis kui vajutad nupule, siis ei peagi enam muretsma selle pärast... Nii ruttu ju ei saa asju ära lõpetada :D

Eks ma ikka saatsin lõpuks ära. Lihtsalt... naljakas oli.

Nüüd tuleb tähistada.

Päikesepatareidest: jätk

No oma otsingutes küsisin ma kolmest kohast, kes päikesepatareisid müüvad, et kas nad oskavad midagi soovitada. Oomipoest soovitatigi :P Ja nüüd ma saangi endale päikesepatarei, mis näeb nunnu välja ja mille ühenduse fotoka akulaadijaga keegi pidi valmis tinutama kah. Peen värk, ma ütlen. Kokkuvõttes tinutustööd pidid maksma umbes sama palju, kui vidin ise, aga see-eest milline äge vidin sellest tuleb :P... Juhhuu! Mul kohe meel hea. Oomipoe nimi on mulle ka tükk aega meeldinud - esimest korda ma sattusin seda silti üldse nägema sügisel Raadiomaja juures arhitekte oodates, aga mul polnud kunagi nendega midagi pistmist olnud. Nüüd on kohe tore meel, et seal sihukesed asjalikud tüübid on :D

Kas keegi siis tuleb Etioopiasse?

POSTSCRIPTUM: No kurat küll, lõpuks kui ma siis ütlesin neile, et tellin need asjad ära, siis nad kirjutavad mulle, et ei, nad vahepeal uurisid asja ja selgub, et nii ikka ei saa, ma ikka peaks tellima suure paneeli, umbes nagu jälle pool majakatust. Tere hommikust... Tore muidugi, et nad võtsid vaevaks uurida ENNE kui ma nende asjade eest raha välja käima pidin, aga sellegipoolest oli mul vahepeal juba lootus, et nüüd saab selle asja korda... Mida nüüd siis, mitme päeva jagu täislaetud fotokaakusid vaja varuda või?

Päikesepatareidest ja metslastest

Ma juba ammu tahtsin endale soetada ühe vidina, aga vahepealsete tegemistega on see mul juba pool aastat meelest ära olnud pühitud. Nüüd tuli jälle meelde ja mõtlesin, et tegeleks siis pisut sellega ja ostaks ära... Ainult et näib, et sellist asja, mida ma tahan, pole olemas!

Tahan nimelt midagi, mis võiks olla midagi säärast või säärast, ainult et uba selles, et ma tahaksin, et see laeks ära nii mobla kui fotoka aku. Mobiiliga pole ilmselgelt mingeid probleeme, mobiiliakude laadijaid päikseenergiatoitel on päris suur valik ja päris hea hinnaga, aga just mobiil huvitab mind vähem (mis sa ikka teed laetud telefoniga kuskil kõrbes, kus levi niikuinii pole?). Aga fotokas on mul selline (Pentax Optio z10), mis ei tööta AAA patareide peal, vaid millel on mingi suvalise kujuga aku, mis käib fotokast välja ja laadijasse ja laadija tuleb otsapidi seina pista loomulikult. Seega võiks ideaalis leida mingi adapteri-vahejubina, mis teeks selle päiksepatarei väljundvõimsuse 220-ks (või noh, anything between 100-240V väidab aku), et sellega fotoka akut laadida, aga näib, et kõik, mis sihukseks asjaks võimelised on, on umbes poole majakatuse suurused. Noh olgu, see oli nüüd kunstiline liialdus, aga ma tõesti ei taha midagi suurt - seda peab ju kaasas ka tarima, eks. Jajaa, jutt on sellest, et Aafrikas oleks eriti hea sihukese vidinaga kogu hädavajaliku tehnika ära laadida, kuigi ega Eestis ja ülejäänud maailmas ka päikselise ilmaga halba ei tee seda kasutada. Netis surfates leidsin üheainsa Ameerika veebipoe, kus on spetsiaalne Pentaxi päiksepaneellaadija, aga 1) ma EI TAHA kahte eraldi jubinat, igast kaasastaritavat träni on niigi palju 2) oli see nati kallis selle kohta, et ma sellega saan aint fotoka akut laadida - ma võiks samahästi kui uue fotoka siis osta ju 3) ma ei hakka seda kohe kindlasti kuskilt pärapõrgust tellima 4) ei sobinud see ka vähemalt väljanägemise põhjal otsustades minu fotoka akule, vaid sellel oli mingi lapiku aku auk.

Miks keegi pole siis sihukest asja teinud veel, ah? Hmpf, huvitav, mida siis nüüd peale hakata? Ideaalis ma saaksin selle seina käiva juhtme ilmselt USB otsikuga juhtmeks vahetada, aga mis krdi tolku sellest on, kui see asi tahab input min 100V, aga nendel 2W-stel laadijatel on väljundipinge 7-8V??? Kurat küll... Mingit rullikeeratud seljakotisuurust päiksetekki ma ka ei taha... [Ja tegelt ma ei ole üldse päris kindel, kas ma kõigest sellest jamast õigesti olen aru saanud :D]

Ühesõnaga, aga kas keegi tahaks muuseas oktoobris minuga Etioopiasse tulla, metslastesafarile?

Tallinna tidrik

Ma üle pika aja võtsin eile kätte ja tulin Tallinnasse. Terve eilne õhtu sai ringi joostud, Triinu ja Marie'ga kokku saadud, Christine'i & Rauliga ligi kolm tundi mu lõputööd arutatud, lahatud ja vaieldud [st Raul nägi seda esimest korda ja ta siis hakkas küsima ja disputeerima ja nagu mingi pisike minikaitsmine oli :D Ma nüüd päriselt ei teagi siis, kas ta arvab, et oli OK või, aga noh, lõpptulemusena me jõudsime ühistele arusaamadele siiski], siis ühikas peaaegutoanaabri ja teise peaaegutoanaabriga poole ööni pläkutatud ja hommikul jälle nendega kohvitatud... Nüüd peaks veel võtma ette raamatukogud, Marju näitusele minema ja kirjastuses käima... Ainult et... vihma sajab kui oavarrest. Eile, kui ma teadsin, et sadama võib hakata, haarasin ma ikka täiesti mõtlemata kaasa sihuksed riided, mis vihma vastu kohe üldse ei aita (hea veel, kui värvi ei anna) :D Täiesti totter... Juuksuri juurde pole mul täna vist küll ka asja, kõik, mis nad seal teeks, oleks uksest välja saades momentaalselt lännu... Böööö!

Aga tegelikult ei tundu täna see sihuke ilm isegi mitte paha, täitsa tore hall on vahelduse mõttes. Aint välja minemise peale eriti mõelda ei taha :D

Tore on see, et paljunduste patakas, mille ma juba kadunuks olin arvanud, oli siiski ühikas. Ma ei pea KÕIKI veel puudu olevaid viiteid minema raamatukogudesse otsima, aint natuke...

Aga no ma nüüd lähen vaatan ikka... :D Praegu on niikuinii raamatukogud paar tundi aint lahti, ei saa siin istuda nii kaua...

Emme käis Gotlandi keskajapäevadel