Räägime siis uisutamisest

Selle postituse ajastus on tegelikult muidugi mõnevõrra irooniline, sest ma ei ole umbes täpselt kuu aega liuväljal käinud. Olin siin vahepeal haige ega ole pärast seda siiani oma vastikust kinnisest köhast päris lahti saanud. Nüüd ma juba julgen liuvälja suunas juba vähemalt mõelda, aga põhimõtteliselt olen ma siin jaanuari keskpaigast alates kuu aega ainult juutuubist ja FB Adult Figure Skaters grupist videoid vaadanud ja pöia ja puusa väljapööramise harjutusi teinud :).

Hihhii. See muidugi lahendas mu võistluste dilemma. Eelmise aasta lõpus tekkis meil trennis nimelt mingi kevadiste võistluste jutt ja mina ei suutnud kuidagi otsustada, kas ma tahan treeneri pakkumisest kinni haarata ja osaleda või mitte. Seda ma tean, et mina kindlasti erilise graatsilisusega ei hiilga ja meiesuguste täiskasvanud algajate amatööride võistlus ilmselt kujuneks mõnevõrra piinlikumaks, kui mulle meeldiks. Aga no natuke kiusatus oli ka. Nüüd läks aga nii, et ma jõudsin endale 10 potentsiaalset muusikapala kava jaoks välja mõelda, aga siis jäin haigeks enne, kui liuväljale neid testima jõudsin. Noja nüüd on sellest ajast nii palju vett merre voolanud, et ma arvan, et kui ma nüüd trenni tagasi lähen, siis ma olen nendeks võistlusteks kava koostamisega lootusetult hiljaks jäänud. Ju siis lähen seekord vaatama, harjutan selle hooaja lõpuni lihtsalt tehnikat ja osalen järgmisel aastal.

Igatahes. Aga kui nüüd lähemalt rääkida, et mida ja kuidas, siis… Mina isiklikult kuulun siin Luxis kahte klubisse ja käin mõlema klubi alt üks kord nädalas trennis. Lihtsalt sellepärast, et kuigi mõlemad klubid pakuvad täiskasvanutele umbes kolme trenniaega nädalas, on need ülejäänud tunnid kõik sellisel ajal, mis mulle kohe üldse ei sobi. No kes tuleb selle peale, et panna täiskasvanute trenn teisipäeva hommikusele ajale, ah? Või siis reede hommikule. Kui täiskasvanud inimesed tavaliselt tööl on. Ei mõista. Novat. Sellepärast ongi nii, et kui ma tahan kaks korda nädalas uisutada, pean ma kuuluma kahte klubisse, sest mõlema klubi aegadest sobib mulle ainult üks.

Kui nüüd aga hooaja alguse paberimajandus välja arvata (ja see, et mõlemal klubil on vaja tohututes kogustes mu passipilte - igal aastal tahavad nad mõlemad igast inimesest 3 passipilti, nad vist söövad neid), siis muidu trennis ei saa arugi, et tegemist on eri klubidega. Kõik käib samamoodi, trenni ülesehitus on sama, õpime samu asju ja treener on ka mõlemas klubis üks ja sama (peamiselt üks endine jäätantsija Steve). Ka rahalisest küljest pole kahte klubisse kuulumine hull - kuna riik subsideerib siin sporti väga innukalt, maksab terve septembrist aprillini kestev hooaeg ühes klubis 120 eurot ja teises 170 eurot. Mis minu meelest on täiesti üliodav, sest see teeb ikkagi kaheksa kuud iganädalasi trenne, mis tähendab, et iga 2,5-tunnine trenn maksab ühes klubis 3.50 ja teises klubis ja teises klubis 5 eurot. Mis minu meelest on pmst tasuta... Eriti Luxi tavalisi hindu arvestades.

Vot. Noja siis tunnid on mul kolmapäeva õhtuti ja pühapäeva õhtuti. Kui üldse millegi üle nuriseda, siis selle üle, et need on päris hilised - kestavad kell 20.00-22.30. Kusjuures pühapäevane trenn läheb vahel kella üheteistkümneni välja, sest noh… meil on pundis mõned fanatid kah, eesotsas treeneriga :). Mina siiski enamasti nii kaua ei jaksa. Esiteks on mul pärast kahte tundi jalad ikka täitsa pehmed ja ma kipun isegi kõige elementaarsemate asjade pärast kukkuma hakkama. Teiseks peaksin ma end järgmise hommiku huvides kella üheteistkümne paiku juba voodisse sättima. Mis tähendab, et mina enamasti tulen tunni lõpust lihtsalt varem ära. Õnneks pole Steve'il midagi selle vastu. Ja ma pole ka sugugi ainus. Viimaseks pooltunniks jääb tegelikult enamasti jääle ainult 4-5 uisutajat, sest ülejäänud tahavad koju magama ära minna :).

Trenn ise on meil selline, et me teeme kõiki asju koos. Treener näitab harjutuse ette (mõnikord annab ta siiski sellest ühest harjutusest korraga kätte lihtsama ja keerulisema versiooni) ja siis kõik teevad seda ühte harjutust until further notice. Ja siis treener vaatab ükshaaval kõiki ja parandab ükshaaval kõiki ja kui ta on kõik üle vaadanud, siis tuleb uus harjutus. Tavaliselt on tal harjutused ka teema kaupa plokkideks jaotatud. Me alustame soojenduse mõttes alati lihtsalt kandiharjutustega, siis tulevad keerulisemad sammud ja pöörded ja siis hüpped. Hüppeid me teeme kohe oma pool tundi järjest ja pärast hüpete plokki paneb ta tavaliselt meile mingi Frank Sinatra või Dirty Dancingu loo peale ja käsib kõigil käigu pealt ühe kava improviseerida, kus peab olema tema poolt ette antud arv elemente - stiilis kümme hüpet, kaks piruetti, spiraalid jms. Noja tema ainult vaatab :). Vot. Pärast seda teeme kõik koos kõrvu rivis üle kogu jää eri spiraale ja väljaasteid edaspidi ja tagurpidi, siis tuleb piruettide plokk ja lõpetuseks teine "kava", mille puhul paneb treener kõik enda selja taha hanerivvi ja siis me kõik sõidame tema järel ja teeme seda, mida ta meile parajasti ette näitab. See on päris äge, sest ma ise ei oska nii hästi mõelda, mida mille järel teha, aga kellegi eessõitja järgi on mõnus... Ja siis ei tohi muidugi temast maha ka jääda ja kõike tuleb teha eessõitja tempos, aga tema tempo on selline ikka korralik… Kui see pala otsa saab, mille järgi me seda parajasti teeme, siis on ikka võhm päris väljas... :).

Minu jaoks tuli muidu kuidagi üllatusena, et neid tunde saab ka teistmoodi teha. Kuniks üks trenni tulnud Kanada tüdruk rõõmust lausa ruigama hakkas, et nii tore, et teie tunnis saab justkui kogu aeg tunnis olla... Mina hästi ei saanud ta ivast aru ja siis ta seletas, et tema on Kanadas kokku puutunud ainult selliste treeningutega, kus kõik teevad tunnis pmst seda, mis ise tahavad. Treener pühendab igale õpilasele 15 eraminutit ja õpetab ja vaatab selle jooksul ainult teda, samas kui kõik teised teevad samal ajal jääl omi asju. Noja siis võtab treener ülejäänute pundist jälle järgmise ette ja siis järgmise… Ja siis sina harjutad enne ja pärast oma 15 minutit seda, mida tahad. Vot. Ma ei teagi nüüd, nii mulle vist ei meeldiks. Ma saaksin sellisel juhul küll vältida neid harjutusi, mis mulle kohe üldse ei meeldi ja mida ma ei tahagi harjutada, sest ma ei saa ega hakkagi saama neid oma jalgade pärast hästi teha. Aga siis ma vist jääksin samas väga ühekülgseks ka. Sest nüüd meil treener ikka varieerib harjutusi päris palju. Me ei tee iga kord täpselt samu asju samas järjekorras. Omapäi ma kindlasti ei suudaks nii mitmesuguseid eksertsiise välja mõelda ja siis vist muutuks see harjutamine rutiinsemaks ja tüütumaks ka, kui ma ainult omale tuttavaid ja meelepäraseid asju teeksin…

Mis puutub nendesse asjadesse, mis mulle kohe üldse ei meeldi ja mida ma ei tahagi kuidagi harjutada, siis neid mul siiski õnneks väga palju pole. Paar väga üksikut sakisammu, sakkide peal galopp ja ülisügavad väljaasted. Need viimased on kuidagi mu põlvede jaoks hästi ebamugavad. Aga me treenerile need lihtsalt meeldivad nii kolehirmsasti, et ta tahab neid ikka no üle trenni vähemalt teha ja siis ma üritan alati nende ajal joogipausi teha või pean ilmtingimata minema uisupaelu uuesti siduma või midagi :). Noja siis rittbergerit ma ka natuke pelgan, ehkki ma tegelikult ei ole seda mitte kordagi isegi proovinud :). Kui prooviks, küll see siis tuleks ilmselt välja. Sest tegelikult hüpped on mu jaoks näiteks palju mugavamad ja lihtsamad kui igasugused piruetid. Need viimased tulevad mu jaoks õige vaevaliselt - ma olen siiani isegi kõige tavalisema ühel jalal piruetiga hädas, sest tasakaal tahab kuskilt kolmandast ringist alates käest ära kaduda, tee või tina. Ma saan iga trenn no vast ühe ilusa pirueti ka ikka tehtud paljude untsuläinute sekka, aga mingist stabiilsusest pole juttugi :). Hüpped see-eest pole minu jaoks probleem…

Mnjah. Trennis on meil muidu korraga jääl ma arvan nii 15-20 inimest. Mida nüüd ühest küljest nii väga vähe ei olegi, aga teisest küljest on see OK ikka, sest me tegelt ei jää väga üksteisele jalgu, kui kõik teevad samas suunas ja enam-vähem sama tempoga ühte ja sama harjutust. Ainult mõnikord on meil paar eriti tugevat uisutajat ka jääl, no sellised, kes on ikka 20 aastat uisutanud, ja nemad siis üritavad teiste vahel nõeluda ja mingeid oma keerulisi sammukombinatsioone teha ja on vahel ikka meile sisse ka sõitnud nii. Aga see on ikka suht harv asi. Enamasti ei pea ruumi pärast üldse muretsema.

Vot. Ja uisutamine on ikka hirmus äge! Jääl avastab nii palju ootamatuid asju, mis pole peale vaadates üldse iseenesestmõistetavad. Näiteks minu jaoks on siiani rabav, et pääsukese tegemise tunne võib otse sõites ja tagurpidi sõites nii erinev olla. Noh, sest tasakaalukoht on hoopis teine. Tavalise maa peal ju ei ole vahet, keera nina ükskõik kuhu suunda :). Aga uiskudel on tunne no nii teine, et ma olen ikka hea mitu korda endal kanni pelgalt selle äraunustamise tõttu siniseks saanud. Nii lihtne on tagurpidi pääsukest tehes ninapidi liiga ette vajuda ja sakkipidi jäässe kinni jääda ja lõpuks külili käia :).

Isver, muide, isegi see on täiesti omaette teadus, kuidas uisud kinni tuleb siduda. No ausalt, mul ei tule see siiani alati hästi välja. Mingit sellist mõõturit oleks vaja, mis ütleks täpselt ära, kui tugev see nööri surve igas augus peab olema, et kõige parem oleks :). Sest no see võib kohe igast otsast valesti olla - vahel on nt varbad liiga kõvasti, nii et nad hakkavad verevarustuse puudumise pärast külmetama, aga vahel on varbad hästi ja keskelt liiga kõvasti, nii et jalavõlv hakkab valutama, siis vahel on varbad liiga lõdvad ja keskelt hästi, aga pahkluu ümber kõvasti, et lõtvasid varbaid kompenseerida, aga nii ei saa enam hästi põlve painutada, või siis on varbad liiga lõdvad ja keskelt on ka lõdva ja pahkluu ümbert on võib-olla isegi hästi, aga jalg hakkab lõdva keskosa pärast uisu sees liiga ette vajuma, ja mõnikord õnnestub mul jalg uisu sisse kuidagi niimoodi kinni siduda, et väliskant on jube mugav, aga sisekant ei taha hästi reageerida ja... Pole lihtsalt võimalik, et ma oskaksin need va uisud kaks trenni järjest ühtmoodi hästi kinni siduda :). Iga kord tuleb uiske pärast soojendust vähemalt ühe korra ümber siduda :). Täiesti jabur :). Kes oleks osanud seda enne arvata, ah? Sille, ütle, et see on normaalne?

Mm. Nojah. Nüüd on selline eepos kirja saanud, et on kohe… Aga ühte asja tahaksin veel tähendada, enne kui punkti panen. Nimelt seda, et uisutamine on osutunud täiesti hämmastavalt intensiivseks spordialaks. Minul on näiteks suurema osa trennist (ehk siis umbes kohe, kui lihtsalt soojendusringid tehtud saavad) pulss permanentselt üle 130, peaaegu iga kord jõuab see kavade või hüpete juures 160ni välja ja pärast on alati nii tore vaadata, et mu trennikella meelest kaotasin ma üheainsa 2h+ trenniga oma 1200 kalorit. Mis on ikka nii suur number, et ma iga kord imetlen seda näitu :). Samas peale vaadates ei tundu ju need harjutused üldse eriti rasked olema ja ega mul endal ei ole tegelikult trennis ka sellist tunnet, et ma nüüd hullult rassiksin... Rulluisutamine või vesiaeroobika või mis iganes muu sport tundub sama pulsi juures juba ikka nagu... noh, füüsiliselt raske ja pingutav. Aga uisutades tunnen ma ennast täiesti normaalselt - kergelt ja täitsa tavaliselt, kuigi pulss ütleb, et ma justkui täiega rahmeldaks. See on üks petlik värk, ma ütlen! Aga parem nii kui vastupidi. Arvan ma :).

Vot. Siinkohal ma nüüd aga selleks korraks ka lõpetan. Aeg on sealmaal, et ma nüüd pakin päriselt ka üle kuu aja uisud kotti, tõmban trenniriided selga ja lähen jäähalli. Vaatama, mida mu kopsud asjast arvavad :). 

Olge siis jälle toredad ja rääkimiseni!

M.

Camino de Santiago: päevad 3 + 4 (13,48 + 25,98 km) ehk Boo de Pielagosest läbi Santillana del Mari Comillasesse

Nojah, olen ajast maas, olen. Neis paigus sai ju hulgutud pool aastat tagasi. Aga ma ei ole retke kajastamisest päris loobunud :). Lihtsalt siiani pole väga olnud ühtegi sellist sobivat hetke, et selle juurde tagasi pöörduda. Nüüd üks hetk tekkis, teeme siis seepärast ruttu ja võtame kärmelt läbi meie camino päevad 3 ja 4. 

Need viisid meid vahepeal mere äärest natuke kaugemale, põldude ja külade vahele. Ning kuigi need mereäärsed päevad meeldisid mulle muidugi vaieldamatult kõige rohkem, oli ka see Kantraabria külavaheteede rägastik väga tore. Selline mõnus kulgemise tunne tekkis seal :). Neil olid seal sellised lainetavad põllud ja aasad, igalt poolt levis ohjeldamatult silo- ja sõnnikulõhna, igalt poolt jooksis vastu sõbralikke pitsusid ja rändajaid oli suhteliselt vähe. Mis oli tore, sest nii sai nendega, kes meiega enam-vähem ühte sammu käisid, nägupidi tuttavaks ja jutule ning lisaks olid kohalikud tänu rändajate vähesusele kuidagi palju avatumad ja sõbralikumad kui näiteks Astuurias, kuhu me reisi lõpuks välja jõudsime. 

Kolmanda matkapäeva hommikul tuli meil esimese hooga rongi peale minna. See oligi marsruudis niimoodi ette nähtud, sest jala oleks tulnud teha hirmus pikk ja tühi tiir ümber mingi abaja, rongiga sai aga üle raudteesilla. Isegi konduktorid teadsid, et see peatusevahe on osa caminost ning et ränduritelt ei tohi selle eest piletit küsida. See oli nii tore mu meelest. Neil oli kõik ikka hoolega läbi mõeldud.

Mul on ka kodus selline vanaemalt päranduseks saadud haisupelargon. Mida ma muudkui paljundan, sest ta kasvab nii mühinal, et ma pean teda iga natukese aja takka trimmima. Noja ega ma ju raatsi siis äralõigatud otsi minema visata, vaid panen need jupid ikka ilusasti kõik vette ja siis need võtavad raudselt juured alla ja siis neid tuleb mu juurest nagu Vändrast saelaudu.... Aga ma nägin esimest korda, et keegi teine tunneb seda taime ka. Ja et seda peetakse Hispaanias lausa sääsepeletajaks! Nii äge! Nüüd on mul hea argument juures, mida kasutada, kui jälle kellelegi vaja taimelapsekest pähe määrida...

Muidu see kolmas matkapäev oligi meil vist peaaegu kõige lühem. Kokku tuli mul sammulugeja meelest kilomeetreid 13,48, aga tegelikult pool sellest läks meil öömajakülas (Santillana del Mar) edasi-tagasi kõndimisele ja poodides käimisele. Küladevaheline teekond ise oli aga ainult võib-olla 7-8 km pikk. No max 10. Aga see oli ka hästi, sest see päev kippus mu põlv kuidagi eriti valjusti kõndimise üle protesteerima. Mul oli hea meel temaga varakult õhtule saada ja teda kõikide võimalike ravimöksidega plötserdada. Õnneks selle päevaga mu põlvevalu enam-vähem pärast päädiski. Ju ta harjus pärastpoole lihtsalt kõndimisega ära. Päris arvestatavalt segaski ta mind ainult sellel päeval.

Enivei, Santillana oli selline tilluke ajalooline tore külake. Tilluke, aga võluv. Seal oli hirmus palju igasuguseid siidri- ja singiurkaid ja toredaid nurgataguseid, uhke klooster ja täitsa palju turiste ka :). Öömaja leidsime seal kohe küla ääres, ühe tisleritöökoja omaniku vaaaaaaaaaaaanas, lilledesse mattunud majas. Mis oli täis sellist mööblit, nagu Lumivalgekese muinasjutt, ja mis lõhnas natukene kopitanult, aga kus meil oli suuuuuuuuuur terrass… Ja majapidajannaks vanaldane tädi, kes oli südamest mures sellepärast, et tema lapsed ei taha enam terrassile nii palju lilli, nii et kui tema enam ei jaksa neid kõiki kasta, siis ta peab need ära viskama...

See oli siis meie õhtusöök. 

Järgmisel hommikul sõime aga küla ainsas hommikul avatud kohvikus tomatisaia, jõime värsket apelsinimahla ning tegime muu hulgas tutvust väga omanäolise matkajapaariga, kuhu kuulusid pisike, paks ja äärmiselt joviaalne inglane ning pisike, kõhetu ja ainult vaikiv prantslane. Nad olid nii naljakad, nii vastandlikud… Inglasel oli pohmakas, prantslane ei jõudnud ära oodata, et juba marssima saaksid… Paksuke inglane ei saanud isegi aru, mis tal arus oli olnud, et ta matkama tuli, muudkui hädaldas. Kleenuke prantslane oli aga silmaga nähtavalt atleetlik ja kadestamisväärselt heas vormis. Me sattusime nendega pärast päeva jooksul veel mitu korda kokku… Alati oli naljakas :). No ehtsad Ah ja Oh. 

Igatahes. Lõpuks vantsisime külast välja, vaatasime sellist liiklusmärki, ja hakkasime aga astuma. 

Lõunapaus.

See oli üks imeline küla. Sellised tänavad olidki. Ülenisti ainult kivi, kivi ja veelkord kivi. Ma läksin isegi sinna silmapiiril oleva käänakuni välja, et vaadata, kas kuskilt mõni maja või uks paistab või midagi… Aga ei. Ma saaks veel aru, kui see asuks mere ääres. Noh, et kartsid mereröövleid ja siis tegid endale tänavate asemele kindlusemüürid. Aga see oli merest ikka veel kaugel. Ja niiiiiiii eriline!

Oeh, see päev läks meil tegelikult eelmisele vastukaaluks hirmus pikaks, sest alguses oli meil hoog nii sees, et välja mõeldud ööbimiskoht tundus liiga vara kätte jõudvat. Tegime seal õhtule jäämise asemel hoopis ujumispeatuse, sõime lõunat ja otsustasime ikkagi lõpuks edasi vantsida. Edasi minnes aga ei tulnud enam tükk aega ühtegi sobivat ööbimisvõimalust… Ja kui me lõpuks mägedes ühe ägeda kloostrini jõudsime, kus oleks peregrinona öömaja saanud küll, oli Anne meil eest minema jooksnud (meie tempod olid ikka no väga erinevad), nii et meilgi ei jäänud muud üle kui talle järele sibada. 

Oi, see päev ma vihastasin Anne peale küll hirmsasti, sest no ta kimas meil eest ära, siis eksis rajalt ära, kõndis lõpuks mööda suurt sõiduteed poole tunniga Comillasesse ja jäi seal küla sissesõidu juurde liiklusmärgi alla ootama, kuniks me talle järele jõuame. Ainult noh, kuna tema põrutas mööda sõiduteed otse, jõudis tema pärast meil eest ära jooksmist kohale nii umbes tunniga, aga meie tulime korralikult ikka mööda märgistatud rada... vist ikka no 10 kilomeetrit temast rohkem. Mis tähendab, et me jõudsime kohale temast märkimisväärselt hiljem ja märkimisväärselt väsinumana. Tema oli aga sellele vaatamata seal sildi all kõik need 2,5 tundi oodanud ja kella vaadanud ja kui meie lõpuks surmväsinuna mäe otsast alla jõudsime, ajas tema end püsti, ringutas, vinnas koti selga ja teatas, et tore, et ka lõpuks jõudsite, otsi meile nüüd öömaja. Oi, kurja. Selleks ajaks oli kell 6 õhtul ja mina ei jaksanud enam peale makstes ka kõndida :). Emmel oli ka varvas see päev hull, talle läksime õhtul veel apteegist antibiootikumisalvi otsima. Ainult Anne oli rõõsa ja värske ja ei jõudnud ära oodata, millal kõik ta eest ära tehakse. Urr. 

Albergo oli muidugi täis, see pidavatki seal hästi väike olema ja kohe lõunaks täis saama. Kõik esimesed hotellid olid ka täis. Üks 3* hotell oleks saanud meile küll kolmese toa anda 85 euro eest, aga seda põlgas ta kalliks. Ja siis ma küll tigetsesin. No, krt, kasutanud siis neid paari tundi ise sellise öömaja leidmiseks, mis talle sobib! Aga ise külitas ta kõik selle aja rohu sees ja siis tuleb veel pirtsutama ka... Urr.

Õnneks märkasid meid sel hetkel, kui mul kõrvust päris suitsu välja tulema hakkas, ühed toredad inglased, kellega me olime ka kuskil juba varem kohtunud. Nemad teadsid meile öelda, et nende võõrastemajas on täpselt üks kolmene tuba veel vaba, kui me huvitatud oleme. Vot. Hästi toredad Sheila ja Tom olid :). Ja nad kukkusid nii õigel hetkel justkui taevast ja olid nii armsad, et viisid meid igaks-juhuks käekõrval oma võõrastemajja kohale, et me ikka ära ei eksiks… Tänu neile oli meil ka selleks õhtuks peavari olemas. Ja kõhutäiteks säärane praekalaroog.

Nii palju siis sellest...

… sellest lootusest, et ma hakkan tihemini kirjutama :).

Tegelikult ma armastan oma uut arvutit siiani väga aktiivselt. Temaga on piltide putitamine nii kiire ja hõlbus ja trükkida on väga hea ja ekraan on hästi särav ja puha… Ainus, mis ei vasta lubadustele, on ehk aku kestus - too pidavat nimelt kuni 17 tundi kestma, aga kui ma fotoprogrammi jooksutan, saab ta umbes nelja-viiega tühjaks. Aga no eks sellised suured programmid ongi nõudlikud. Netis surfata saab palju kauem. Ehkki ka siis saab ta ikka ühe täispäevaga otsa… Hihii. Muidugi no vana läpakaga ei anna sedagi võrrelda, nii et ega ma tegelikult kurda. Lihtsalt nendin, et see on ainus aspekt, mis paberil esitatud ilusatele lubadustele päriselt ei vasta.

Aga kirjutamiseni ma sellegipoolest ikka no kuidagi ei jõua. Ma ei tea. Tegelikult olin ma vahepeal muidugi tükk aega haige ka ja pärast seda edasi veel lihtsalt kuidagi nii uimane, väsinud ja unimütsike, nagu mind oleks hammustanud kolm tse-tse kärbest korraga. Nii et ma kohe tükk aega peamiselt magasin, molutasin, lugesin ja jõin teed. Ja vaatasin ära terve sarja Vera :). Hmm. Või tegelt ma isegi kirjutasin küll, hirmus pika uisupostituse kirjutasin paari nädala peale valmis, aga see sai jälle liiga pikk ja nii üksikasjalik ja triviaalne, et ma jõudsin lõpuks ikka järeldusele, et see küll ilmavalgust ei näe, et see tuleb üleni ümber kirjutada. Mida ma muidugi enam ei viitsinud. Noja… pmst selle tähe all ongi kuu aega niuhti käest läinud…

Hmm. Muide, arvutist rääkides… Alguses tundus mulle mõnevõrra ehmatuslikult, et see arvuti ei taha kuidagi Eesti ID-kaardi tarkvaraga koostööd teha. No panka sisselogimine oli üks kolmveerandtunnine jebla, süsteem ei tahtnud mind kuidagi ära tunda. Geenivaramu küsimustikku ei saanud ma üldse täitma hakata, eesti.ee's tuli mailide ümbersuunamisel error ette ja telefonioperaatori kontole sisselogimine võttis ka miljon aastat, misjärel ei saanud ma sealt otse makset teha, sest ta ei suutnud mind sealt panka sisse logida… Lõpuks muidugi selgus tänu geenivaramu lehele, mis teatas, et nemad uusi ID kaarte ei tunnista, et asi ei olegi üldse mu arvutis, vaid selles, et mul on ju nüüd maailma kõige uuem ID-kaart, mis on nii uus, et vanad süsteemid sellega ei tööta. Nagu mis mõttes??? Kas ma ikka valida saan selle uue kaardiga või??? Ma tean, muide, küll, et smart-ID on ka olemas, aga seda ei saanud ma ka kuidagi tehtud, sest, ülla-ülla, ka see nõudis ID-kaardi kasutamist. Mida ma küll üritasin kasutada - ja üritasin ja üritasin, kuniks rakendus mu üritamisest ära tüdines ja mu ära blokeeris. Urr… Äärmiselt ebamugav, ma peaks mainima! Kusjuures mõnikord saan ma terve aasta hakkama nii, et mul ei olegi ID kaarti vaja. Aga nüüd on kuu aja jooksul nii mitu identimist vajavat asja ette tulnud, et see ajab kohe närvi… Ja no valida ma tahan ju varsti ka, põhimõtte pärast. Ükskõik keda, et EKRE-l üks hääl vähem oleks :D.

Enivei. Kui nüüd aga ilusamatele asjadele mõelda, siis võtke teadmiseks, et meil näitas kraadiklaas täna 18 kraadi sooja ja päike säras nii ennastunustavalt, et see teeb tuju kõigil kohustuslikus korras paremaks ja annab energiat ka. Hommikuti on ainult hästi karge veel, ikka alla nulli. Aga paar pärastlõunat on olnud juba täitsa kevade moodi. Varsti peaksid siin ka krookused õide puhkema. Ma olen neid igal aastal 1. märtsil pildistamas käinud… See on ju kohe. Isegi valimised ja Brexit ja Euroopa Parlamendi valimised tunduvad juba kohe! Lausa nii kohe, et nüüd hakkab juba natuke kõhedaks ka kiskuma, sest ega need Euroopa väljavaated nüüd just kõikse hiilgavamad ei ole...

Noh.  Aga mis siis uudist? Ega väga midagi… Paari nädala pärast on mul ühel nädalavahetusel portreefoto koolitus, see on selline esimene rutiiniväline asi, mida oodata. Ja märtsis püüaks ehk nädalavahetuseks Pariisi sõita. Tahaks raamatupoodi. Ja LIDOsse ja näitusele. Les Halles'i kaubanduskeskus peaks nüüd valmis olema, seda tahaks näha. Uisupoes peaksin ka käima ja laskma ülejäänud kruvid ka sisse keerata. Ja Lululemoni poodi ka tahaks :). Neil on seal ALATI midagi, mis mulle väga meeldib, mis siis, et tegelt on mul igaks spordiks riided olemas :).

Mm. Noja mais lähen Gruusiasse. Ainult see on veel vaja välja mõelda, et kuidas täpselt. Mul oleks nimelt lisaks Gruusias mõeldud programmile kasutada veel 5 vaba päeva. Ja ma nüüd ei tea, kas ma peaksin a) minema ja veetma veel 5 päeva omal käel Gruusias b) veetma need 5 päeva omal käel Armeenias c) veetma need 5 päeva vahepeatusena Istanbulis d) jätma need 5 päeva üldse kasutamata. Naira paraku otsustas minuga Armeenias kohtumise asemel hoopis Austrias abielluma hakata. Nii et esialgne plaan lendas kergelt vastu taevast. Ja nüüd ma ei suuda otsustada, kas ja mida siis nüüd selle asemel teha… Hmpf. Kui juba seal olla, oleks ahvatlev Armeenias ka ära käia. Aga ma natuke ei ole kindel, kas see kant seal on ikka selline, et ma tahaksin seal 5 päeva täitsa üksi ringi seigelda. On või? Kui ma ei taha ainult pealinnades kolada, vaid ikka mägedevahelistes kolgastes ka konnata :). Koos vene keelt kõneleva kohaliku sõbrantsiga oleks äkki ikka kindlam. Rääkimata sellest, et toredam. Hmpf. Must meri on ka sellel ajal veel külm, et lihtsalt rannapuhkust planeerida. Gruusias vist saaks seda aega liiga palju, sest me käime ju Gruusia üsna läbi ja ega see nüüd nii suur riik ka pole. Ja Istanbulis olen ma nii mitu korda käinud, et ma ei tea, kas ma oskan seal 5 päevaks uut ja huvitavat tegevust leida. Viis päeva järjest ju hammamis ja vesipiibutamas ja krevette söömas ja turul pildistamas ei käi. Aga samas ma ju saaksin 5 päeva reisida, mõelge. No kuidas ma siis ei reisi??? Suunavaid/abistavaid mõtteid, anybody?

Oeh. Isver. Aitab. Tuleb punkt panna. Teate, ma keedan praegu läätsesuppi. Mõtlesin nüüd siin, et see vist peaks hakkama valmis saama, on juba keenud küll. Läksin maitsma. Arvake, mis supi seest puudusid????

Õige, läätsed!

Ühesõnaga, ma nüüd siis lõpetan tänaseks ja tegelen ühe asjaga korraga :).

Olge toredad!

Maris.