Päris elu

Teate kui kaua aega ma pole oma arvutit üldse lahti teinudki? Vist oma kena... kümme päeva? Tuleb välja, et ilma selle vidinata on ka täiesti võimalik elada :)! Ja blogi põhimõtteliselt kannatab ainsana :). Aga mis teha, esiteks saab mu internetidoos tööl täis. Teiseks annab telefon töövälisel ajal teada, kui mõni mail tuleb. Kolmandaks ei ole filmi ka enam vaja arvutist vaadata, sest siin Tallinnas on mul telekas. Neljandaks on elu lihtsalt nii põnev, et kõik muu tundub huvitavam kui arvutiga kodus voodis vedelemine :). Nii et ma siis parem jooksen ringi. Ja elan päris elu!

Tööl on meil siin hirmus huvitavaks läinud. Meil on igasuguseid üritusi toimunud, toimumas ja kavas. Nii vahva! Mulle vahelduse mõttes NII VÄGA meeldib, et mul ei vasarda kogu aeg kuklas igapäevased tõlketähtajad, mis ei saagi mitte kunagi otsa, vaid iga päev on vaheldusrikas. Niimoodi ei tundu töö üldse nii töö kui kella peale teksti väljastades... Siin kogu aeg keegi tuleb, keegi läheb, keegi on infoletis, keegi korraldab pressibriifinguid, keegi orgunnib mõne VIPi tulekut, keegi noorteüritust, kolmas hanget jne jne jne... Mõni koostööpartner ei vasta nädalate kaupa mailidele, mõni on jälle ülitragi suhtleja - jutuainet kui palju! Kõik kontoris räägivad kogu aeg kõigiga ja arutavad asju. Üheski päevas ei ole rutiini. Mõni päev tuleb lõunale üks, mõni päev teine, mõni päev käime ühes kohas söömas, mõni päev kaheksandas, aga mõni päev on meil hoopis cateringiga üritus. Hirmus põnev! Mul on juba natuke mure sellepärast, et kolm kuud saabki sellel nädalal täis ja ainult kolm kuud jääbki veel... Kõik on praegu nii palju värskem ja kergem. Üldse ei tahaks, et nii põnev elu varsti otsa saab...

Enivei. Õhtuid veedan ma neil päevil kas sportimas, sõpradega restoranides või siis - nüüdsest alates - ka mõnikord teatris. Eile õhtul käisime näiteks Klairiga Tai Bohis, kus eelrooga oli topitud vastikult palju koriandrit, aga põhiroog oli siiski ülimaitsev :P. Ühel teisel õhtul käisin üle aastate Mauruse pubis kanasalatit söömas ja pettusin väga, sest see pole enam üldse nii hea kui vanasti. Ujumiskursused ka jätkuvad kaks õhtut nädalas, ehkki täna otsustasin ma poppi teha, sest no lihtsalt hirmus unevõlg on jälle tekkinud ja mul oli kange tahtmine aeg korraks maha võtta ja kell üheksa magama minna. Uisutama ei ole ma ikka veel jõudnud, sest selgub, et jäähallides on nn "vaba jää" enamasti umbes hommikupoolikul, kui normaalsed inimesed tööl on. Mõnikord olen see-eest aga nüüd jõusaali sattunud (mulle tuli nimelt meelde, et peaksin ikka pöiaga ka tööd edasi tegema :D). Neljapäevaks ja järgmiseks nädalaks on mul mitu balleti- ja operetipiletit. Jee. Ja Ugala pileteid tahan juba pikemat aega osta, aga iga päev kogu aeg unustan...

Kõik viimased nädalavahetused on mul aga möödunud, ülla-ülla, seente lainel! :) Viimati tõime metsast tagasi sellise laadungi, et ainuüksi likku pandud männiriisikaid sai pool vanni. Kaseriisikad, kuuseriisikad, puravikud ja kukekad olid veel lisaks. Noja nii siis me muudkui sööme seenesalatit ja seenepirukat, praetud kukeseeni ja purkidesse mittemahtunud marineeritud seeni. Seeneaeg on ka ikka üks maailma kõige ägedamaid aegu! Aga no ma olen nüüdseks ka nõus juba ütlema, et ehkki seenele läheks ma sel aastal veel hea meelega (metsas on tore ja see adrenaliinilaks kuskil kauguses puravikku nähes on ka vinge), tahaks ma nüüd ka tõesti metsas käimisest üle jäänud nädalavahetuse jooksul midagi muud teha kui kümne potiga mässata ja seeni kupatada/marineerida. Nii et aitab siis vast ka selleks aastaks. Vist.

Vot. Aga nüüd on kell juba pool üheksa läbi ja kuna ma unistan juba pühapäevast saadik üks õhtu kell üheksa magama minemisest, panen ma siia suure rasvase punkti, sätin äratuskella seitsmeks tirisema ja keeran end teki sisse ära. Pool tundi võib poolkinniste silmadega telkut ka vaadata. Ja siis edasi värvilisi unenägusid.

Head ööd!

M.  

Väike pildivaria

Olin ükspäev nii tubli, et sorteerisin oma Malaga pildid ära ja sellest johtuvalt panen siis üle pika aja siia ka mõned põgusalt kommenteeritud pildid meenutuseks üles. Ärge väga ilusaid pilte oodake, sest mu fotokas on otsi andmas ja tänu sellele magasin ma nii mõnegi hetke maha... Nii mõnigi pilt sai ka lihtsalt memuaariks, sest ava timmimine ja korraliku pildi tegemine tekitas liiga suuri probleeme. Aga see siin ongi mõeldud reisikokkuvõttena, eks, mitte portfooliona.

Alustagem sellest, kuidas ma Malagasse jõudsin. Ainuüksi see tundus eksootiline, et päike paistis, linnatänavad olid rahvast täis ja kõik käisid lühkarites. Feria oli ka ja igal tänavanurgal oli mingi punt taidlejaid. Lisaks korraldati rongkäike ja etendusi ja mida kõike veel...

Näiteks Malaga Alcazaba kindluse jalamil toimus rongkäik, mille peamine mõte oli näidata linnarahvale, kuidas Kastiilia Isabel ja Aragoni Fernando omal ajal mauride käest linna üle lõid ja pidulikus rongkäigus Malagasse sisse marssisid.

Loomulikult käisin ma igal võimalusel rannas. Kuniks meduusid tulid, muidugi. Malaga peamine linnarand on selline:

Minu lemmikuks sai aga Nerja, kus vesi oli palju sinisem, lained olid palju lõbusamad ja üldse oli vahva.

Igal pool elasid väikesed rohelised lärmakad papagoid.

Kõige naljakam oli see, et kui ma (augusti keskel) kohale jõudsin ja feria läbu uudistasin, oli kesk kogu seda möllu putka püsti pannud ka Anonüümsete Alkohoolikute bande. Nad müüsid ka jooke ja nende kioskil ilutses suur plakat, mis reklaamis "täna ei joo" päeva. Mis on 15. novembril!

Ilmad olid endiselt soojad. Minu äratuleku päeval jäi Malagasse minust maha 32 kraadi sooja. Nuuks! Vahepeal oli kohe nii palav, et hästi ei kannatanud enam. Tõmbasime kasukad selga ja läksime jääbaari jahtuma.

Benalmadenas käisime Marika õhutusel kaktuseaias. Mis osutus tegelikult kukkede aiaks, sest neid linde oli seal kohe sadades. Põõsaste all, pargipinkidel ja isegi puude otsas.

Üheski kunstimuuseumis ei käinud. Arhitektuurimälestistes siiski. Näiteks Malaga katedraalis.

Ja Cordoba suures mošees, mis oli tõõõõõõeliselt äge ja ootamatu koht, kus ma veetsin nii suurusjärgus... 3 tundi näiteks.

Cordoba ise oli ka üks mõnus linnake. 

Veel käisin Malaga kindluses. Mis osutus ka ootamatult suureks ja meie koolist kaasa antud õpetaja-giid nii entusiastlikuks, et me saime teada hulka rohkem, kui keegi oleks teada tahtnudki.

Ühel päeval käisime ka Nerja koobastes. Mis, nagu selgub, on ülivõimsad. Seal pidavat olema arvatavalt Euroopa vanimad koopamaalingud.

Ja see on Guinnessi rekordite raamatu kohaselt maailma võimsaim stalagmiidi-stalaktiidisammas.

Valgetest küladest käisime Frigilianas ja Benagalbonis. Olid ilusad, aga väääga turistlikud.

Malagast veel mõned kohad: Pompidou muuseumi sissepääs sadamapromenaadil. Sinna mina sisse ei jõudnudki.

Härjavõitlusest nägin täpselt sellist stseeni. 

Ja äratuleku eelsel õhtul oli kohalik usupüha - võidupäev, mille puhul toimus ILLLLLGELT suur rongkäik, milles osales vähemalt pool linna. Kõigil vähegi tähtsamatel olid hõbekepid käes ja nii nad siis marssisid. Kuni lõpuks toodi katedraali ustest välja neitsi Maarja kuju, kelle ees käisid viirukilehvitajad, taga piiskop ja kiriku rõdudelt valati talle kottide viisi roosi õielehti kaela. See oli väga muljetavaldav, sest seda tonniraskust kandamit kandsid vaikse õõtsumisega üksteise vastu litsutud mehed ja vanakesed tulid pühapäevariietes rongkäiku vaatama.