Lihtsalt

On ideaalne kevad. 20-25 kraadi sooja, aga jahedamapoolsed ööd veel. Ei küta katusekorterit liiga kuumaks. Päike särab kogu aeg ja see tundub juba nii iseenesestmõistetavana, et kui esmaspäeva õhtul lambist veerand tundi natuke sadas, tuli see täitsa šokina. Isegi parajasti Hispaanias puhkusel olev kolleeg kirjutas, et kuule, appi-appi, ma jätsin kõik aknad lahti, kas on suur torm või? 

Sel nädalal lõikasin oma suvikõrvitsate küljest ära kolm ilusat pontsakat ümmargust kollast suvikõrvitsat. Esimesed kurgikesed saavad ka varsti valmis, kõige suurem on juba peaaegu pöidlapikkune. Peiulilled õitsevad, tomatitaimedest on saanud mets ja kurgid on kasvanud kahe meetri kõrguseks ja nende lehti ei ole õitevahu alt peaaegu nähagi.

Muidu on olnud aga suur ringirändamiste aeg. Minul vähemalt küll. Kuidagi olen ma osanud oma aja nii otsast otsani ära planeerida, et kogu aeg on ainult üks suur tulemine või minemine. Ja siis on kogu aeg kuidagi kiire ka, sest kõike on vaja teha kas ette või taha või korradada ja läbi rääkida, et kuidas ja millal ja kes ja nii. Kevadeti on tegelikult alati nii olnud, sest eriti mais on palju pikki nädalavahetusi - 1. mai, siis Euroopa päeva ja siis taevaminemispüha puhul. Äsja on olnud ka lihavõtted ja sellega seotud vabad päevad, kohe otsa tulevad nelipühad ja siinse kandi riigipühad. Noja neid ühtegi ei saa ju kunagi kasutamata jätta või lihtsalt kodus passida. Alati tundub, et peaks kuskil natuke avastamas käima. Kaugele pika nädalavahetusega ei jõua, lendama pole päris mõtet hakata, aga kuskile ümbruskonda autotama-rongitama saab ikka. Noja siis ongi igal kevadel lõpuks natuke nii, et üks plaan ajab muudkui teist taga ja nende vahepeal tuleb ära teha kogu töö, ainult et natuke vähemate tööpäevadega. 

See on tegelikult tore, mulle väga meeldib see kevadine aeg, kõik need plaanid, mida oodata, ja veel avastamata kohad, mis võivad osutuda täiesti jahmatamapanevalt ägedaks. Mais on ilmad tihti ka kogu aastaringi kõige ilusamad, päike paistab, ilm on täpselt reisimiseks õigesti jahesoe ja kõik on veel miljonis toonis värskelt ja pehmelt roheline. On lihtsalt natuke paratamatu, et mingil hetkel koguneb selle ringitrööpamise kõrvale ports asju, mida ei jõua käigu pealt ära lahendada või ette valmistada, nii et siis mingi aja takka hakkab tunduma tore ja tarvilik (ja lausa himustatav) mõni nädal jälle vahelduseks kodus ka olla. Vähemalt mul küll, kuigi ma tean, et mõnele teisele piisab poolest päevast kuus ka :D. Ma lihtsalt ei ole kunagi osanud ennast niimoodi reisi ajal organiseerida, et tegeleda kuskilt hotellist ka mingite koduste või tulevaste asjadega. Kui ma olen reisil, siis ma olen reisil ja kasutan iga vaba minutit parajasti selles kohas ja selles hetkes olemiseks või järgmise hetke ettevalmistamiseks, ma ei suuda seal mõelda mingile. Belgia maksudeklaratsioonile, Elektrileviga asjaajamisele või mingite järgmiste kaugemate lennupiletite ostmise peale. Mõni suudab. Nojah. No aga igatahes. Mu iva oli, et on olnud väga intensiivne rändlushooaeg. Nüüd varsti hakkab see selleks korraks lõpusirgele jõudma. Kalendrisse on jäänud veel üksikud paar pikka nädalavahetust ja edasi tulevad juba kodusemad plaanid. Waterloo lahingu taaslavastus selle 210. aastapäeva puhul, nahaarst Luxis ja muud säärased. Lähemad asjad. 

Muidu nüüd eelmisel nädalavahetusel käisin ma autoga näiteks Prantsusmaal Lorraine'is ja Champagne'is. Vaatasime ära ohtralt kuulsate prantslaste kodukante - Renoir' koduküla, Charles de Gaulle'i puhkekodu, Diderot' kodulinnakese, Jeanne d'Arci lapsepõlvemaja jne jne jne. See oli natuke silmiavav tripp selles mõttes, et nii nagu Eestis loeb tänapäevaks ainult Tallinn, on ka Prantsusmaal täpselt paar prestiižikat kohta, kus trendikal inimesel sobib elada (ja mida poliitikud arendavad), aga kõike, mis jääb sellest 100 km väljapoole, loetakse kõrvaliseks ja mõttetuks ääremaaks. Prantsusmaa mõistes on Lorraine ja Lõuna-Champagne praeguseks ikka täielik karu sabaalune, mis paneb keskmise prantslase silmi pööritama ja õlgu võdistama. Ometi on paljud Prantsusmaa kuulsaimad pojad pärit sealt laiuvate roheliste küngaste vahelt, tänapäeva mõttetust karupeest. Ja mingis tänapäeval eriti mõttetus 7000 inimesega sillaaluste linnakeses trükiti kunagi mõjuvõimas kaart, mille valmistajad võtsid uue maailmajao tarbeks esimest korda kasutusele nime Ameerika. Nii kentsakas ikka, kuidas ajad muutuvad. Ühel päeval vast see tuul pöörab ka. Jälle. Vägisi on tunne, et see aeg ei ole enam liiga kaugel, kui olemasolevad ressursid ei võimalda enam suurlinnu üleval pidada ning maarahvas, kes saab ja oskab endale söögi lauale kasvatada ning kellel on veel olemas analooglahendused, paberkäsiraamatud ja käelised oskused, muutub järsku tõeliseks tegijaks.

Nojah. Aga tagasi tänasesse päeva. Ringisõitmiste ja igasuguse kiirustamise vahepeal otsustasin uiu ajel teha sel nädalavahetusel siiski üheks päevaks lihtsalt tšurr ja võtsin laupäeval aja kõigest ülejäänust tegemist ootavast maha. Valisin raamaturiiulist kunagi umbes kaheksa aastat tagasi ostetud raamatu "A tale for the time being" (Ruth Ozeki) ja veetsin terve päeva lugedes. Oleksin pidanud lugema tarvilikumaid ja kasulikumaid asju, valmistama ette tööteemasid, tegelema adminasjadega ja plaanima mõnda järgmist reisi, aga ei teinud seda mitte. Lihtsalt lugesin ja lugesin ja lugesin hommikul kella üheksast saadik juturaamatut. Saingi selle peaaegu läbi. Mõnikümmend lehekülge on veel tänaseks jäänud. Oli päris hea ja kuidagi silmiavav. Selles mõttes, et raamat on eelõige tänapäeva Jaapani ühiskonnast, millega mul varasemad kokkupuuted peamiselt puuduvad. Kirjanik on Jaapani juurtega ameeriklane-kanadalane, nii et see oli kirjutatud heas arusaadavas võtmes, lääne elu tundva inimese pilgu läbi ja seega üsna hõlpsasti mõistetavana. Võib-olla siin-seal mõjus tekst isegi natuke liiga stereotüübistavalt, ju oli eesmärk, et see ka keskmise ameeriklase IQga inimene ikka kindlasti ivale pihta saaks, aga see otseselt siiski ei häirinud. Laias laastus oli see tegemist ikka päris hea - ja mitte liiga roosilist maailma kujutava - sissejuhatusega Jaapani igapäevaellu. Soovitan lugeda küll. 

Õhtul vaatasime aga naabripoisiga Eurovisiooni ja rüüpasime kõrvale ohtralt gin tonicut. Mida jaburamaks hääletus läks, seda rohkem rüüpasime :). Ma pole juba mitu aastat Eurovisiooni teemadesse süvenenud, enamasti ei ole seal ühtegi haaravat lugu, aga seekordne Eesti laul mulle täitsa meeldis ja Rootsi oma oli ka tore. Mulle tundus tegelikult lausa ikka täitsa kindel laks, et Rootsi võidab. Aga kui hääletus algas, siis hakkas meil mõlemal Tomasziga suu üha rohkem ammuli vajuma. Täiesti arusaamatud valikud tulid sealt järjest. Maitiea. Järsku meeldis kõigile hirmsasti Armeenia sõjakas karglemine ja Šveitsi prantsuskeelne uinumuinu? Nomatõestieitieakohe. Ja võitja siis lõpuks? Heldus, mis selles falsetiga laulvas noormehes siis nüüd NIIIIII erilist oli??? Möh. See oli ainus laul, mis Tomaszile kohe algusest peale üldse ei meeldinud - tema seisukoht oli, et tema on rahul kõigega, peaasi et Austria kriiskamine ei võidaks. Nojah. Paha lugu. Ta lubas viimaste punktide selgumise peale järgmise aasta Eurovisiooni mitte vaadata, kuigi see on tema jaoks nii tähtis üritus, millega end siiski ülikiire tööelu kõrvalt kursis hoida ja mida vaadata ilmtingimata ka kuni punktijagamise lõpuni :). 

Mulle muidu väga meeldib, et sellised asjad on Tomaszi jaoks olulised. Tema jaoks ei tule jõulud ilma kuusepuuta kuidagi kõne alla ja see on nii nakkav, et olen endale nüüd ka mitu aastat kuuse toonud - ja pärast alati rõõmustanud, et tõin. Tuleb ikka teistsugune tunne küll. Ja kui on Eurovisioon, siis on tema seisukoht, et seda tuleb ikkagi vaadata. Ja kui on riigipüha, siis tuleb seda ka tähistada rahvuslike söökidega. Ja kui on lihavõtted, siis on ka kõik kogu traditsioonide paraad vaja ära teha. Jne jne jne. Mulle tihti ei tundugi siin omas mullis sellised asjad väga tähtsad või nii. Nende sisuline mõte tundub lihtsalt nii hoomamatult kauge, et sellest ei piisa hetke eriliseks tegemiseks. Häbi tunnistada, aga vabariigi aastapäev on minu jaoks peamiselt lihtsalt kiluleiva päev, sest minu mäletamise aeg ongi kõik ju suures osas möödunud vabas Eestis ja selle tähtpäeva sisuline aspekt lihtsalt tundub mingi teise galaktika kaugusel. See lihtsalt ei jõua väga kohale. Lihavõtted on mu jaoks aasakalendris märkimisväärsed peamiselt sellepärast, et siis on meil tööl pikk nädalavahetus, tervenisti viis vaba päeva igal aastal, mida saab kasutada kuskile sõitmiseks ja kellegagi trehvamiseks. Lihtsalt ise ma ei tunne mingit tungi neid kuidagi heast peast teiste päevade seast tähenduslikkuse mõttes esile tõsta. Aga tegelikult on ikkagi nakkavalt tore ka, kui keegi neid sündmusi kas või näiliselt tähtsustab ja nõuab, et neid tähistataks. Pärast on siis tore küll, et oli selline. Jagatud, ühine tähtsündmus, mis ikkagi tavalisest argipäevast eristub ja meelde jääb. Noh, traditsioon või nii. Selles mõttes pean püüdma endale ikka regulaarselt meelde tuletada, et kui järgmine tähtpäev tuleb, et siis tasub ikka kas või vormitäiteks tähistada. Isegi kui alguses ei tundu mõtet. 

Nojah, rohkem ei tulegi praegu midagi kirjutamisväärset pähe. Panengi siis arvuti käest ja loen selle Ozeki nüüd lõpuni. Õhtul on oodata külalist, selleks ajaks on vaja keeta valmis kapsa-hakklikahautis. Ja siis ongi nädalavahetus otsas. Algab uus nädal, kuidagi eriti tihe, nii et iga jummala päev oleks tarvis olla korraga mitmes kohas. A ver, kuidas see hakkab minema. Küll kuidagi ikka saabki oldud :)!

Olge tublid!

M.

Spiennes'ist ja muust kevadest

Sel aastal oli esimesel mail Brüsselis 29 kraadi sooja. Täitsa hullumaja! Muidu oleks vbla toregi, aga ma elan ju katusekorteris. Kui väljas on üle 25 kraadi, siis muutub minul kodus ikkagi täitsa saunaks. Ja õhtul ei jahtu see selliste ilmadega enam kuidagi maha ka. Mu juures saab suve haripunktis olla ainult siis, kui kõik aknad-uksed on pärani, et jahedam tuul pidevalt läbi tõmbab. Sest muidu hõõgub katusest ikka tuppa öö läbi sooja. Aga samas ei söanda ma ka niimoodi magama minna, et kõik aknad ja uksed jäävad lahti, sest ma ei taha tegeleda ka kogemata korterisse lennanud lindude ja muu eluga, sh sääskedega. Ühtlasi kui peaks natuke sadama, siis sajab see kõik katuseakendest ja uksest sisse, mis rikub ära parketi, mis ei ole üürikorteris ka kuidagi variant. Et jah. Muidu mulle meeldib soe ilm küll, aga kui saaks kuidagi nii, et ma käin seda otsimas mujal ja Brüssel jääks siiski tavalisemapoolse Brüsseli ilma juurde?

Sellise normaalse kevadilma juurde, mis on olnud sel aastal ikka erakordselt kena. Kuiv, päikeseline, juba varakult mõnusalt soe. Sel aastal ajastati ilusad ilmad täpselt ka nädalavahetustele. Juba veebruarist saadik läks nii, et nädala sees oli külm ja tuuline, aga reedest alates tuli päike välja ja kuni esmaspäevani oli 22 kraadi. Sel aastal on mul rõdul ka eriti suur potipõld. Ikka kena veerandi jagu suurem kui eelmisel aastal, ma ütleks. Mul laiutab siin 3 kurki, 3 suvikõrvitsat, vist vähemalt 7 tomatit, 2 tšillit, 1 melon, 1 maasikafüüsal, 1 tomatillo, 1 pott lemmikkartulit, mustikapõõsas ja noh, lilled ka. Lavendlid, kanarbikud, peiulilled, saialilled, lillherned, pelargoonid, lambakõrvad... Kõik on omadega juba nii-nii kaugel. Kurgid-tomatid õitsevad, suvikõrvits kasvatab juba junne. Suunan muudkui kõiki taimi tugede najal kõrgusesse kasvama, aga sellegipoolest ei mahu ise enam hästi rõdule ära. Pesuresti ei julge enam sinna tõstagi, et mitte kogemata midagi ära murda. Aga nii tore on ka! Ma arvan, et saan juba nädala pärast ühe oma suvikõrvitsa pannile lüüa, kurki saan ka raudselt juba maikuus. Esimesi tomateid võiks hakata noppima millalgi juunis, loodan. Muidugi järgmisel nädalal läheb jälle jahedaks. Öösel hakkab olema nii 5-6 kraadi ainult. Ei tea, kuhu ma vahepeal jõudsalt rammu kogunud taimevõsa küll toas ööbima mahutan?

Muidu on kevad ka selle poolest eriti kena olnud, et mul on sel aastal käinud päris palju külalisi ja nii palju lusti ja seltsi on olnud. Helle käis ja Marek on mitu korda käinud, emps astus läbi, kui oma grupiga siit läbi sõitis, ja sel nädalal on mu juures külas Siberi kassileedi Sipsik. Sipsik oli alustuseks pisut umbusklik, aga nüüdseks oleme me päris suureks sõbraks saanud. Juba teisel päeval söandas ta mulle ikkagi diivanil kaissu tulla, kolmandaks päevaks kolis ta öösel juba tasahilju mu padja najale magama ja pärast seda ei jõua ta enam hommikuti kuidagi ära oodata, millal ma üles ärkan. Ei jõua ära oodata, millal inimene üles ärkab ja hakkab kõrvatagust katsuma ja pealage potsutama. Ja muidugi konservi andma. 

Ma tahaksin endale väga ise ka elukat. Koera või kassi. Aga no minu elu- ja reisitempo juures ei ole see siiski võimalik. Isegi mu koristaja teeb juba nädalaid minestamise nägu, kui ma talle räägin, et ma järgmisel nädalal JÄLLE reisin, et kastku ta palun siis ikka vahepeal jälle ka lilli. Et jah. Endale lemmiku võtmine oleks ikka üle mõistuse keeruline. Sellepärast olen väga rõõmus, kui keegi teine vahelduseks oma karviku mulle hoida toob. Lisaks sellele, et elus hingeke on ikkagi elus hingeke, on mul siis ka endal ettekääne vahelduse mõttes natuke rahulikult kodus olla. Sest mul on õnnestunud oma aeg eelmisest sügisest saadik nii ära planeerida, et mul on sellisest lihtsalt kodus olemisest on natuke puudus ka. Vahepeal oli mul siin graafik tõeliselt ambitsioonika USA turisti oma - neli riiki kahe päevaga. Hommikusöök Hollandis, õhtusöök Belgias järgmine lõuna Portugalis ja õhtusöök Hispaanias. Kõik suurepärane, ise ma ju tahtsin ja tegin ja tore on niimoodi ju ka :). Aga samas ma siiski juba jupp aega tunnen, et pean nüüd vahelduseks plaanima natuke lihtsalt kodus olemise aega ka. Kas või hästi natukene :). Oma raamatute ja diivani ja kohvriväliste rõivastega, Brüsseli linna ja eluoluga, rahuliku hommikukohvi, potipõllunduse ja linnavaatega. Reisipiltide, kokkamise ja telekavaatamisega. Kõigega, mis mulle ju ka meeldib, aga mille jaoks ma pole viimasel ajal üldse aega planeerinud. Ja nüüd ma tänu Sipsikule kohe väga naudin võimalust selitada diivanil, kirjutada blogi ja näppida Salvadori pilte. Taustaks panin kohe hommikul mängima Plekktrummi uue hooaja, Sipsik tukub vahelduva eduga lähemal ja kaugemal ja midagi rohkemat ei peagi tegema. 

Muidu ma olen tõesti sel kevadel hästi palju ringi trööbanud. Õigem oleks lausa öelda, et eelmisest sügisest saadik, sest kuidagi on mul see kodus olemine eelmisest septembrist saadik olnud pmst nagu üks pikk periood hakitud ja ebaühtlast olemist. Isegi siin Brüsselis olles. Ikka jooksen-sõidan kohe pärast töökohustusi sinna või tänna ära, vaatama seda või teist, kuskile väljamaale või mõnele üritusele või midagi tegema, et saaks midagi veel teha. Sel kevadel olen näiteks lõputult veetnud päevi autodega aianduspoodide vahet sõites, sest ikka on puudu mingit mulda (köögiviljamulla tõin ära, aga siis jäi puudu kaktusemullast, seejärel orhideemullast, seejärel asaleamullast) või õiges suuruses potte (kõik oli justkui olemas, kuni selgus, et toakask tahab suuremasse potti ja Eestist spetsiaalselt toodud kahe mugula lemmikkartuli jaoks ei ole enam ühtegi konteinerit, ja kui ma olin selle ära toonud, selgus, et nende jaoks ei ole enam ka tavalist mulda jne). Kontserdile ei kõlba ka minna ainult Brüsselisse, vaid on tarvis võtta auto ja sõita Monsi Sukišvilit vaatama, et sealt siis keset ööd tagasi sõita. Jne. Eks see selgitab ka haigutavat vaikust mu blogis.

Muidu mul käis sel kevadel üks külaline, kes ei olnud üldse enne Brüsselis käinud. See oli hästi tore, minu sõprade seas on Brüsseli mittetundjaid päris harvaks jäänud. Aga esmakordsele külalisele on päris tore mingit kohta näidata. Siis saab ise ka juba harjumuspäraseks saanut justkui uue pilguga vaadata. Käisime temaga vanalinnas, sõitsime Hallerbosi, ehkki sinikellukaid ei näinud, nädalake vara oli. Vaatasime siis hoopis tohutuid valgeid ülasevaipu, kuulasime linnulaulu ja käisime aianduspoode mööda. Käisime raudteemuuseumis, kus ma ei olnudki veel käinud, ja Jeu de Balle'i täikal. Käisime lauamänguõhtul, lonkisime linnajagudes, kus minagi ei olnud varem käinud, sattusime vanalinnas mingis lagunevas kloostris täiesti huupi kaasalaulmise õhtule ja, ühesõnaga, lasime Brüsselil end üllatada-näidata.

 

Kõige huvitavamad selle kevade avastused Belgias on olnud aga Gaasbeeki loss, mis osutus ootamatult suurejooneliseks, eelkõige sisustuse ja ajaloo poolest, ja Spiennes’is asuvad kiviaegsed ränikivikaevandused. Sinna Spiennes'i olen ma tahtnud juba ammu minna, aga pole juhust olnud. See on väga väike arheoloogiline ala ja sinna saab minna ainult giidiga, väikestes gruppides. Talvehooajal sinna kunagi ei saa ja muul ajal on grupid juba ammu ette ära broneeritud, nii et. Noh, sinna ei ole olnud kõige lihtsam löögile pääseda. Aga sel aastal passisime peale ja kuna nad alles avasid oma hooaja, ei olnud veel tung nii suur. Saime end kirja pandud ja ära käidud. 

See oli ikka päris äge. Natuke hirmus ka. Aga et mis seal siis on? Noh, kiviaja inimesed kaevasid Belgias Monsi kandis ränikivi saamiseks maa alla püstšahte, umbes nii 10-15m sügavusi. Kaevasid šahti ja sinna alla väikese koopa, kust nad ränikivi välja vedasid ja tööriistadeks lihvisid. Ja selliseid šahte sai seal Spienne'is üksteise kõrvale oma 10 000! Need on nii lähestikku, et nende põhja uuristatud väikesed koopad on kohati omavahel lõpuks ühendatud ja seega on seal maa all kriidikivipinnases väike omamoodi koobastik. Mõõtudelt muidugi hästi pisike, üks suurt kasvu lombakas onu tagus end kogu aeg vastu lage ära, mis talle siis seal kaela pudises ja murenes, nii et ma hakkasin juba kartma, et kogu see lagi variseb talle - ja meile kõigile - kaela, kriidikivi on ju nii mure :). Aga no, ei olnud siiski hullu. Need laed olid seal hoolikalt toestatud ka. Ja väga eriline oli see kõik ikka. 

Sinna alla tuleb minna mööda tavalist püstredelit, nii umbes nelja hoonekorruse jagu. Rakmed pannakse ümber, tross kinnitatakse külge ja siis hakkad ronima mööda püstloodis tuletõrjeredelit pisikesse pimedasse kitsasse musta auku, mis on tõesti umbes täpselt nii kitsas, et küünarnukke ronides liiga õieli ei saa ajada. Selle redeli ja augu ülalt vaatamine võttis mul tõtt-öelda üsna isu ära sinna üldse pugeda. See tundus ikka NIIIIIII sügavale minevat, et lõppu ei paistnudki, ainult pimedus oli. Ma ei teinud sellest august isegi pilti! Aga ise ma ju tahtsin ja nõudsin sinna pärapõrgusse minemist, ei kõlvanud uksel öelda ka, et ma mõtlesin ikkagi nüüd ümber. Nii et ma siis võtsin end kokku ja astusin redelile. Ja oli täitsa vägev lugu. Sellest võin mõned pildid kohe praegu siiasamasse ära panna, sest sealne valik on väga väike - paar telefoniga tehtud klõpsu, mida ma töötlema ei hakka ja mille seast ei ole isegi valiku tegemine kuigi raske. 

See Spiennes'is käik tuletas mulle jälle meelde ka, et tegelt ma tahaksin mingitel arheoloogilistel väljakaevamistel ka jälle vabatahtlikuks käia. Kaalusin mingil hetkel võimalust otsida endale sellel suvel Peruus mingid kaevamised, aga ei leidnud. Või õigupoolest leidsin küll, aga need ei sobinud, sest seal olid kõik pakkumised vähemalt viieks nädalaks. Aga nii ei saa. Sellist puhkust ei ole mul kuskilt võtta - ja kui ma juba Peruusse sõidaksin, siis ma tahaksin ju seal ka ringi vaadata, millele kuluks ka veel vähemalt 3 nädalat. Ühesõnaga, ei sobinud. 

Ei tea, kas Eestis ei ole sel suvel mingeid põnevaid kaevamisi, kus vabatahtlikke oleks tarvis? Internetist ei leia selle kohta midagi. Kui keegi kogemata tunneb mõnda arheoloogi või teab, millistes kanalites Eestis selline inf liigub, siis andke märku! Ma suvel plaanin ikka mõnda aega Eestis olla, osa sellest võiks ju ka natuke mõnele Eesti kaevamisele pühendada.

Muidu. Aga millest siis veel? Mm. Lihavõtete ajal käisin Galiitsias ja Portos. See oli selline uiu ajel tehtud otsus ja üldse mitte liiga läbimõeldud reis, mis ei ole minu puhul üldse liiga tavapärane. Ostsin millalgi ammu-ammu lennupiletid ära ja siis nad mul olid ja ootasid oma aega. Samas mingite reaalsete ettevalmistusteni ma enne reisi algust ei jõudnudki. Mõtlesin, et lähen ja vaatan, mis seal on. No laias laastus teadsin, et nii mitu päeva siin ja naa mitu seal. AGA. Tegelt ma ju tean, et mulle ikka ei meeldi niimoodi ilma planeerimata reisida. Mulle meeldib enne pikalt ja põhjalikult planeerida, sest see pikendab reisinaudingut. Ja mulle meeldib, kui ma tean väga hästi, mis võimalused mul seal kohapeal on, sest siis ma saan need enda jaoks kõige huvitavamad asjad ära vaadata. Kui ma lähen lihtsalt improviseerima, siis ma tavaliselt lihtsalt impro käigus avastan, et ma oleksin tahtnud teada sellest või tollest kohast palju varem, sest siis ma oleksin läinud oma limiteeritud ajaga hoopis sinna või tänna, sest see huvitanuks mind palju enam. 

Ühtlasi olin ma umbmääraselt vaadanud, et ühistransport toimib seal päris kenasti. Aga tegin täitsa algaja vea ja vaatasin neid ühistranspordi võimalusi tavapärastel tööpäevadel. Ainult et mina läksin otse keset vaikset nädalat ja ühistransport osutus pühade puhul olema väga napp. No nagu igal pool. Et kolmapäeval käib üheksa bussi päevas, aga riigipühal käib heal juhul üks. Novat, kui ma siis viimasel hetkel hakkasin vaatama, et kuidas ma nüüd üldsegi kas või ühest hotellilinnast teise saan, hakkas selguma, et päris iga tund ikkagi ei saa. Ja väikesi kohti jõuaks läbi vaadata ainult ühe per päev.

Teiseks hakkas ilmateade vahetult enne reisi kõvasti kiiva kiskuma. No ikka kohe nii kiiva, et 32 kraadist jäi ette nähtud saabumispäevaks järele 11 ja päikesest sai lakkamatu vihm. Kümme päeva vahetpidamatut vihma. Tabasin vihmaperioodi nii täpselt, et see lõppes pool tundi enne mu tagasilendu :). Noja, noh, üks asi on, et märg on ju vastik olla. Aga teine on see, et ma läksin sedakorda ainult käsipagasi ja ühe paari jalatsitega. Ja lõppkokkuvõttes ma ikka üldse ei teinud nii palju, kui plaanisin, sest ei tahtnud pärast kogu aeg olla sunnitud märjana edasi olema. Mul oli näiteks mõeldud mitu päeva matkata ja õhtuks ühistranspordiga tagasi samasse hotelli sõita. Aga no ühel päeval ikka suundusin vapralt loodusesse - ja kümne kilomeetri järel lasin ühe söögikoha onul endale takso kutsuda, sest ma rohkem enam ei tahtnud märjemaks saada ja väga nauditav see niimoodi märjana hallis maailmas kõndimine ka polnud. 

Lõppkokkuvõttes võtsin siis õige mitmeks päevaks rendiauto. Mõtlesin nii, et siis saan päevas käia rohkemates külades ja kui eriti kõvasti sajab, siis saan autos varjus olla, aga midagi ikkagi näha. Ja lõpuks olidki kõik need maakohad, kus autoga käisin, kõige toredamad. Paar erilisemat küla, mingid arheoloogilised varemed rannikul. Looduskaitsealad rannikul, mis viisid düünide ja rannakivide vahele jne. Paaril kuivemal hetkel sain ikka mõned ilusad jalutuskäigud ka teha. Samas oli ka kohti, mida vaatasin ainult läbi autoakna. Sõitsin kohale, vaatasin, kuidas veeojad taevast alla voolavad, ootasin pool tundi autos ja sõitsin lõpuks edasi, sest ei tahtnud päris läbi ka liguneda. Aga noh. Eks sõidupraktikagi kulus ära.

Vihma tõttu jäeti ära ka paljud lihavõtterongkäigud, mida ma olin lootnud näha. Ajaloolisi pühakujusid, mis on ju pealegi luksuslikes riietes, ei saanud lihtsalt vihmaga kirikutest välja tuua. Kahte protsessiooni lõpuks siiski nägin, kui oli kuivem hetk. Aga enamik, sh need kõige suuremad, jäid siiski kõik ära. Ferrolisse jätsin seepärast ka minemata. Üks teine kord siis.

Galiitsi maanurk muidu oli väga tore. Hästi roheline ja haljas. Pean sinna kunagi tagasi minema, seal on tegemist küll ja veel. Tahtsin minna Oursense kuumaveeallikatesse ja Fisterras matkata ja muud säärast, aga nendesse kohtadesse ma ei hakanud üldse minemagi, lihtsalt niimoodi kallas. Samas näiteks Santiago de Compostela linn ei olnud üldse selline, nagu ma oleksin oodanud. Ma ootasin kuidagi luksuslikult barokset ja õhulist, taeva poole küündivat ja usulisest vaimsusest kantud imelist linna :). Tegelikkuses oli Santiago selline masajas ja raskejalgne, rõske, raskest tumedast kivist, madalate massiivsete kaaristutega ja kuidagi kaalupommina mõjuv rusuv-rõhuv koht. Ja Santiago katedraal oli ka üllatus. Nii kaasaegseks renoveeritud ja seest lage-nurgeline. Üldse mitte selline lopsakas, kuldne ja barokne, nagu ootasin. Eks ilmselt permanentselt halb ilm mõjutas ka mu taju. Aga. Noh, ma arvasin, et see on rohkem nagu Rooma. Aga tunne jäi kuidagi selline. Mäe sisse raiutud kasarmukoobaste oma (Luxi katakombid tulevad pähe). 

Vigo linn jättis mu ka natuke külmaks või erapooletuks. Vanalinn oli kuidagi nii tühi ja müürine. Et nagu, tänavateks olid kõrged ilma akendeta müürid. Platse, kohvikuid, poekesi, inimesi oli kuidagi ebaharilikult vähe. Läksin õhtul restorani otsima ja olin justkui ainus inimene kogu selles vanalinnas, mis oli natuke õõvastav. Samas parema ilmaga oleks neid ilmselt rohkem olnud ja parema ilmaga oleksin ma läinud päevaks ka Ciesi saartele, kus oleks mulle raudselt meeldinud, nii et Vigole ma annan parema ilmaga ükskord veel ühe võimaluse.

Porto see-eest suutis mu ootused meeldivalt ületada, oavarrena kallavale vihmale vaatamata. Süüa sai seal ootamatult hästi ja soodsalt, lisaks veel igal kellaajal. Ma ei pidanudki lõunatunni lõpuks linna jõudmise tõttu õhtuni kõhtu koristama, nagu Hispaanias või Prantsusmaal oleks kindlasti juhtunud, vaid leidsin kohe söögikohad, kus köök oli terve päeva lahti ja mis ei imestanudki, et mida üks klient võiks söögikohast keset pärastlõunat tahta. Lisaks oli linn värviline ja mitmekihiline ning seejuures ka inimlikult logu ja kuidagi ehe. Portvein oli väga maitsev - sattusin ühele degusteerimisüritusele, kus meile serveeriti lahkelt 5 eri sorti portot ja, noh, võite ette kujutada, kui heas tujus sellest lauast lõpuks sai lahkutud. Väga palju muud ei olnudki sellesse päeva vaja :).

Ma võiksin siikohal muidugi jätkata ka Salvadori muljetega. Aga ma praegu vist enam ei jaksa. Ma tegelikult justkui mäletaksin, et ma kirjutasingi sellest juba täitsa eraldi blogipostituse peaaegu valmis ka. Aga ma ei leia seda enam üles. Eks ma siis pean uuesti kirjutama. Kui pildid läbi vaadatud. Aga piltidega on praegu nii, et ma olen täna pool hommikut neid lõpuks sorteerinud ja olen pildi number 349 juures (pilte tegin fotokaga 3061). Nii et läheb natuke veel aega. Ja siis, kui need valmis, on mul veel vaja läbi vaadata eelmise aasta oktoobri Northumberlandi pildid ja selle kevade paljude lähikonnatrippide pildid ja lilleparaadi ja Galiitsia ja Porto pildid ja kohe-kohe peale tulevate reiside pildid ja... Et kannatust!

Ja siinkohal ma panengi sellele lohepostitusele nüüd tänaseks punkti. Eks teinekord kunagi jälle!

Olge mõnusad!

M.