Paar mõttetut videolõiku

Ma annan endale ise ka aru, et need kaadrid on tumedad ja tuhmid ja mõttetud, aga minu jaoks hästi emotsionaalsed elamused! See tantsulka kuskil Mehhiko pärapõrgu külatanuma taga koduhoovis koos koletiste, libapiiskopi ja kastruleid taguva bändiga! Lillelises surnuaias haua peal norskav mees (kui heli põhja panna, norskab ikka täiega)! Lihtsalt linnatänaval lahti läinud mõnus tantsuõhtu... Noh, ühesõnaga veel paar mälestust Mehhiko imedemaalt!

Viva la vida

Pisut pildivariat. Ma tahaksin juba väga emme ja Varno pilte ka näha, aga kuna mul arvutit kaasas ei olnud, jäid meil pildid üksteise kaartidele ümber kopeerimata. No pole hullu, ongi jõulude ajal jälle tegemist :P.

Isegi Google Translate ei tee nii palju vigu!

Eputis

Agaaviistanduse transport

Ülimõnus karstikoobas - maailma kõige kihvtim ujumispaik

Vesi oli tegelikult 14m sügav, aga sellest pole üldse aru saada :)

Enne lakkimist ja iluravi

Pärast lakkimist ja iluravi. Tagaplaanil on natuke neid totsikuid näha ka, mille hulgast sai endale meelepärase valida.

Üks Paveli-nimeline vetelpäästja tegi mulle kangesti silma ning tema käest kuulsin, et Cancunis oodatakse just meie hotelli esisel rannalõigul merekilpkonnade koorumist. Kahjuks pidi oodatav sündmus juhtuma just minu ärasõidupäeva õhtul, aga emme ja Varno, kes jäid päevaks kauemaks, nägid selle imeasja ära!

Nii tehakse kitsa kleidiga pääsukest

Noh, ja kui välja arvata see, et ma olen endiselt meie ajavööndiga pahuksis ning ei saa kuidagi õigesse unerütmi, mõjus puhkus imeliselt. Ma kohe tunnen, kuidas ma viitsin ja tahan jälle rohkem igasuguseid asju teha. Patareid on jälle täitsa täis. Kui ma end kokku võtan, teen Frodole homme jõusaali eest uue ülekande ära ja hakkan jälle sportlikuks. Lisaks pean ma plaani osta piletid jaanuari viimasel õhtul Philharmonie's antavale mustlasviiuldajate kontserdile (peab ju seal majas ükskord ära käima!), sõita homme Trieri saapaid otsima ja käia pühapäeval sellel veinidegusteerimisüritusel, kuhu ma kaks kolleegi juba eelmisel nädalavahetusel kohale vedasin, mis siis, et üritusest polnud halli varjugi. Ajee, äge. Ja Alain de Bottoni uus raamat on ka vaja ära lõpetada. Amsterdami lennujaamast kogemata leidsin - ma ei teadnudki, et tal juba järgmine üllitis valmis on. Ta on nii kohutavalt mõnus kirjutaja, ma omal ajal armusin ära tema raamatusse "Reisimise kunst", mis oli üksainus suur reisiteemaline kullahunnik. Ja nüüd see uus raamat "Religion for Atheists" on ka hästi eluterve ja kuidagi täpselt täkkesse läinud. Ma olen ise ka paljusid neist asjadest just enam-vähem niimoodi mõelnud, aga de Botton valab need mõttekillud ilusasse voolavasse kirjakeelde. Meil on Muhamediga olnud triljon religiooniteemalist vaidlust (no iga korralik moslem püüab ju iga mittemoslemit ümber pöörata), mille käigus ma olen talle seletanud paljusid asju just nii, nagu de Botton on selles raamatus lahti kirjutanud. Ainult de Botton on eelnevalt oma argumentide toetuseks ka faktid välja uurinud, mina olen alati improviseerinud ja Muhamedi ettevalmistustööga võrreldes kaotajaks jäänud :). Aga selle raamatu ma ükskord Muhamedile kingin, ausõna. Kuigi ta võiks tegelikult muidugi üldse lõpetada mulle oma usuteemaga närvidele käimise - ma ei kannata pealekäimist kohe vähimalgi määral ja üleüldse ei ole see mitte kellegi teise asi, mida mina usun või ei usu. Voh.

Aga ma nüüd lähen korra linna.

M.

Koletised ja kostüümidraama

Kui ma neid pilte suurelt ekraanilt vaatan, siis need ei ole udused, aga siin blogis tunduvad hägused. Mis värk on? 

Enivei, tahtsin juba nädala alguses need pildid ka üles panna, aga kuidagi ei jõudnud selleni :). Vaadake siis nüüd! See surnutepüha oli ikka ulmeäge, rahvas jooksis päevade ja ööde kaupa kostüümides ringi ning kui peaväljakul juba piisavalt rahvast oli, siis tekkis kellelgi mõte, et teeme rongkäigu. No ja siis marsitigi kuskile suvalisse kohta, jäädi sinna passima ja tantsima ja mingil hetkel marsiti tagasi. Lapsed jooksid kõrvitsakujuliste ämbritega ringi ja nuiasid raha ja kommi. Kostüümid olid eriliselt fantastid ja väiksematel lastel jalutasid kostümeeritud emme-issi ka käekõrval, kes siis lapsele näitasid, kelle käest küsida. See kõige õigem tantsulkade öö oli 1. november, siis oli igas külas ja igas linnas rongkäik ja hommikuni kestev tantsupidu. Kõik pidid ennast ära maskeerima ja siis käidi rongkäigus kõik küla majad ja hoovid läbi ja igal pool tantsiti. Ja tõepooles - kohustus osaleda oli kõigil, sest tegemist oli mitteametliku kogukondadevahelise võistlusega, et kes teeb ägedaima karnevali. Issand, see oli nii vinge. Me tuulasime kuskil külade vahel, otsisime pilkases pimeduses majade ja koletiseks maskeerunud kohalike vahel kuulmise järgi tantsupaika ja ma sain ka surnud pruudiga kohe tantsima! Hästi naljakas oli, me jõudsime selle hoovi peale umbes samal ajal kui tantsijad ja siis kõik jäid hoovi peal seisma, enam-vähem nagu meie rahvatantsijate trupp. Pasunakoor võttis platsi ühte nurka ning kõik seisid ja vaikisid. Siis luges üks piiskopiks riietunud purjus tüüp paberilt maha hästi koomilise pilakõne ning pasunad tõsteti huultele. Ja kui kõlasid esimesed helid, hakkasid kõik seni vaikselt seisnud tondid ja zombid õõtsuma ja kargama. See oli lihtsalt maailma kõige sürrim asi. Nad õõtsusid täpselt senikaua, kuni lugu otsa sai. Siis jäid kõik jälle seisma ja seisid tardunult järgmise loo alguseni. Täiesti MÜSTIKA! Mingil hetkel hakkas tekiilapudel ringi käima ja üldse oli fantast... Kohutavalt ehe pidu! Sügavalt soovitan!!!

üks arvukatest spontaansetest rongkäikudest

rongkäigu lõpp

Kuradike kirikuväravas patustele sarvi müümas :)

Tegelt ma nägin üht kõrvitsakostüümis chihuahuat ka, aga sellest tehtud pilt jäi üliudune

Ofrendad ja surnuaiad

Ofrendad on surnualtarid, mis püstitatakse surnutepüha (issand, no saate aru, kirjutasin surnudepüha) ajaks igasse kodusse, igale tänavanurgale, igasse kirikusse, restorani, ametiasutusse, hotelli ja igale tühjale kohale. Põhikomponendid on kollased peiulilled, igast materjalist pealuud, surnud lähedaste, tuttavate, töökaaslaste ja kuulsuste pildid ning samade surnud lähedaste, tuttavate, töökaaslaste ja kuulsuste lemmiktoidud. Nendel altaritel põletatakse alatasa küünlaid ja sinna pannakse surnutele ka kingitusi. Kui surnutepüha kolmepäevased pidustused on läbi, süüakse söögikõlbulik toit altaritelt ära, kusjuures usutakse, et sellel toidul ei ole enam toiteväärtust - vaimud on kõik kalorid juba ära tarbinud. Alkoholist ei pidavat purju ka jääma, aga see on natukene loogiline, sest kui õllepudel on seal nädal aega lahtiselt seisnud, ei ole selles õlles alkoholi tõesti enam grammigi. Ja kinnist pudelit ei saa altarile panna, see oleks tögamine - hinged ei saa seda ju ise lahti! Samal põhjusel peavad majauksed kolm päeva lahti olema, sest kuidas surnud muidu koju saavad?

Pealuudele kirjutatakse tavaliselt otsa ette, keda sellega mälestatakse.

Rikkalik menüü: banaanid, õunad, apelsinid, täidetud tortillad, tamalesed, surnuteleib, šokolaad, mole, oakaste riisiga, pähklid, klaas tekiilat, taldrikutäis laimi ja Coca-Cola. Pildilt on kuidagi välja jäänud õllepudelid.

Linnasurnuaed. Kohalikud räägivad, et peiulilli tuleb kasutada sellepärast, et need on nii erksad ja toimivad maandumisraja tuledena. Surnud oskavad nende sära peale õigesse kohta tulla. Kõigepealt kaunistatakse nendega ära kodualtar, et nad oskaksid kodudesse minna, ning seejärel tuleb tingimata ära kaunistada ka hauad, et nad oskaksid tagasi minna. Kui nad õigeks ajaks tagasi ei saa, jäävad nad meie maailma kinni ja teevad terve aasta paksult pahandust. Lisaks peiulilledele sobivad ka kukeharjad. 

Linnasurnuaia baar

Linnasurnuaias kalmu peal norskav noormees

Selle surnud muusiku sombreerole on kirjutatud ilus moto: elu pole midagi väärt!

Maasurnuaed