Tänase päeva plaan

On kirjutada kokku viiendik (parimal juhul isegi neljandik) oma magistritööst.

Potentsiaali on.

POSTSCRIPTUM: Ütleme, et mööndustega viiendik sai siiski tehtud. Not bad.

Üle pika aja jälle

Üle pika aja jälle on Une-Mati mu juurest jalga lasknud ja insomnia piinab. Ma läksin tervelt poolteist tundi tagasi magama, aga küll ma olen vahepeal jõudnud imetleda laskuvaid lennukeid, kuulata klassikaraadiot, käia kolm korda vetsus jne. Keda pole, on endiselt Matu.

Tõenäoliselt võib see olla seepärast, et ma olin täna tubli ja istusin pool päeva raamatukogus ja jõudsin õhtul MSNis inimestega ajurünnakut tehes isegi mingisuguste tulemusteni ja nüüd ma olen õhinas, tahaks hoopis kirjutada. Aga samas ma ei taha ka alustada, kui tean, ei jaksa praegu ilmselt rohkem kui tunnikese kribada - parem on ikka korraga ühe hooga tulistada nii palju järjest, kui tuleb - st alustaks hoopis homme päevavalges, kui mul on aega lõputult järjest kirjutada. Tuleb parem ja ühtlasem välja. Novat, nendel kaalutlustel ronisin voodisse, aga kus sa sellega - igasugused mõtted ronivad ka vägisi pähe ja kui veel päeval tundus kõik suhteliselt okkaline olevat, siis nüüd on okkad roosiõite vastu välja vahetunud. Ma nüüd päriselt tean jälle, mida ma teen - mis on jube äge tunne - ja kõik ülejäänud elu tundub tänu sellele ka uuesti puhta loogiline. Ja katsu sa siis magada, kui plaanid vormuvad iseenesest ja tulevik jälle helgem tundub...

Kindlasti mängib rolli see ka, et mul on homme hommikul juba kell 10 laulda vaja - see eeldab minu kohta üsna varast ärkamist jälle, eks, ja sellistel puhkudel ei taha uni kunagi hästi tulla :D

Vot nii. Ja nüüd olen ma oma kurtmised ära kurtnud, und sellest lisandunud ei ole, aga ma jätan teid nüüd rahule...

Mnjaa

X sajandil toimus Šveitsis kohtuprotsess röövikute üle, kes Lausanne'i ümbruse põldudel laastamistööd tegid. Piiskopi korraldusel kutsuti neid kolmekordse kellahelinaga kohtusse, kusjuures usklikud lugesid kolm korda "Meie isa" ja "Ave, Maria" palvet ning paljusid Kolmainujumalalt kaitset põlde ründavate kahjurite eest. Kohtuistung toimus kõigi reeglite kohaselt, seal olid nii kaisja kui süüdistaja. Röövikud neeti ära Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ning neil kästi kõigilt põldudelt kaduda.

Kirjutab Ülo Valk.

Tekstiülesanne

Õpilasel on aega täpselt üks kuu ja üks nädal, et kirjutada valmis 100 lk. Sellest sajast leheküljest on tal imekombel olemas 8. Kuust ja nädalast tuleb aga maha arvutada 8 päeva, mil see õpilane reisil ulab, siis tuleb veel arvutada maha päev-paar ettevalmistust enne reisi ja päev-paar puhkust pärast reisi, ka tuleks lahutada ütleme kaks päeva, mis peaks kuluma juba valmis teksti kontrollimiseks, vormistamiseks, printimiseks, köitmiseks jne.

Küsimus: kui mitu lehekülge peab see õpilane ülejäänud päevade jooksul kirjutama, et sellise ülesandega antud tähtajaks toime tulla?

Mul tuli mõte!

Ja ega ma rohkem tahtnudki öelda.

OK, seda ka, et ma käisin täna ühel koolitusel, kus õpetati konfliktsete inimestega keerulistes olukordades toime tulema ja seejuures mitte meelerahu kaotama. Päris tore oli. Enamiku seal selgitatu olen ma muidugi "omad vitsad peksavad" moel juba niigi selgeks saanud, aga see teooria oli sellegipoolest suhteliselt äge - tasub meeles pidada. Liiatigi oli see koolitaja väga tore - ja kusjuures tal oli sama eesnimi, kui ühel mu tuttavalt - ning lisaks nägi ta 99% selle tuttava moodi välja ka. Oi, küll ma piinlesin - kas on tema või ei ole... Noh, ja siis on vist loota, et ühele see talv tehtud projektile on järge tulemas järgmine talv... Mis on ka tore uudis.

Aga ikkagi - mul on hea meel, et mõnikord mu hallollus tööle hakkab ja mõne ideeraasu genereerib :P

Ja ongi tagasi

Töötujust on jutt nimelt. Ma juba enne Pariisi minekut olin natukene mures - tõlkimistootav raamat kuidagi ei edenenud, vahtis lihtsalt laua pealt vastu; lõputöö ka seisis tänu igasugusele eri vaatenurgast tulevale kriitikale; mitte midagi muud polnud ka mingit motivatsiooni teha - ainult laulmas sai käidud kogu aeg ja selle peale suurem osa ajast läkski. Aga nüüd on kahe päevaga mitu peatükki tõlget lennanud kui iseenesest ja isegi lõputöö ühe esimese peatüki versiooni (tänu sellele, et mind kästi kogu aeg teemat muuta, on mul neid arvutis umbes 6 tk) tegin üle pika aja ees lahti ja vaatasin, et hmm, minu meelest pole üldse paha - jätkan vist siis sellega, mul poogen, mis arvatakse (kui läbi kukutatakse, on muidugi s...t). Laias laastus peaksin ma vist ikka tegema sellise töö, mis mulle endale meeldib, sest keegi teine niikuinii mu mõtetesse üldse ei süüvinudki, niisama lahmisid igaüks huupi suvalisi pähetulnud kommentaare.

Päikesest ja kevadest ja reisimisest saab ikka pea klaariks ja tööisu jälle tuleb, kui tore.

Veel mõned mälestused ja mõtted Pariisist

Niisiis, nüüd ma olen juba poolteist päeva ja veel ühe õhtu kodus olnud, rahus Emilia tehtud pilte vaadanud ja järele mõelnud ja siis mulle tulid meelde mõned asjad, millest mul enne polnud aega kirjutada, aga mis jäid meelde...

Näiteks pooltund, mil ma Amsterdami lennujaamas vahtisin ühte itaalia perekonda, kus oli kaks last. Vanem poiss oli nooremast umbes kolm-neli aastat vanem ja suurem ja pikem, tema ulatus asju vaatama ja tegema ja kõik oli hästi. Aga pisem oli nii pisike, et tema mitte midagi ei näinud ja kuskile ei ulatunud jne. Ja suurest igavusest hakkasid need põnnid mängima aparaatidega, kus inimesed saavad end jätkulennule registreerida. Seal oli puutetundlik ekraan ja ekraanil oli puutetundlik klaviatuur, mille abil sai oma nime tippida ja lennunumbreid ja sihtkohti trükkida... Ja siis vanem poiss trükkis sinna igasuguseid lollusi, aga pisikene ulatus ainult nii kõrgele, et sai kõige alumise kõige parempoolse nupu näpuga ära puudutatud ja see oli juhtumisi mingi punkt või koma või midagi sinnakanti... Ja ohsinaissand, küll ta oli õnnetu. Pool tundi hüppas seal masina ees, et ehk saab hüpateski mõnele tähele pihta, siis vaatas venda kõrvalaparaadi juures, kes vabalt sinna igasuguseid tähti sisse toksis... Ja lõpuks hakkas ta südantlõhestavalt nutma, jooksis emme-issi juurde ja kutsus neid viimses hädas endale appi, sest ta ei ulatunud...

Montmartre tekitas seekord väga vastakaid tundeid minus. Esimene õhtu oli väga tore, ma olin meeldivalt üllatunud, et seal oli palju rahvast ja muusikud mängisid õhtuni välja, mis siis, et alles päris kevade algus on. Aga mingi hilisem kord, kui me seal ainult koos Emiliaga kahekesti käisime, siis ujusid välja kõik need tavalised Montmartre'i tüübid, kes meile juba eelmine aasta pinda käisid ja kes meid loomulikult ära tundsid ja kõik ükshaaval jälle külge lööma tulid. Täiesti nõme, lõpuks tuli neile otsesõnu öelda, et te käite meile närvidele, jätke meid rahule - siis lasid jalga. Selleks korraks. Aga samas - järgmine kord oli meil kaasas endal üks meesterahvas (Marie petit ami) ja siis ei trüginud keegi ligi. Juhhuu. Aga kuidagi... veider... oli seal Montmartre'il ikkagi... kõik suitsetasid seal nüüd nagu korstnad, pudeleid veeres alatasa trepist alla kildudeks (mis on pisut ohtlik värk), igast solki ja laga oli treppide peal ja sihukene... palju nõmedam kui vanasti. Või olen ma lihtsalt suuremaks kasvanud jälle ja mugavamaks muutunud?

Aga siis veel - Pariis lõhnab. Absoluutselt. Tänavate ääres niriseva vee lõhn ja peente daamide parfüümipilved on domineerivad (tõesõna, Eestis ei kõnni tänaval küll keegi nii lõhnastatult ringi, aga seal on ikka hulgim igasuguseid parfüümipahvakaid), siis iga natukese aja takka lööb üle pea pirukapoodidest tulev ahvatlev magus aroom, hiinakatest leviv ingveri ja soja lõhn, õitsvate jasmiinide ja sirelite aroom ja siis veel on terves Pariisis mingisugune sõnulseletamatu suurlinna-päikese-tolmu-autogaasi-kevade-paljude inimeste-hommiku lõhn, mis seondub lisaks Pariisile mul ka praktiliselt alati Kairoga, aga mitte ühegi teise kohaga. Ma ei tea miks, aga hommikuti on see lõhn eriti tugev ja kuna ma hommikuti vara tõusen praktiliselt ainult reisi peal ja kuna ma kõige sagedamini käingi nendes kahes kohas, siis võib-olla seondub see just sellepärast nende kahe linnaga. Ei oska öelda ka täpselt, aga see on nii isepärane ja nii hea, et ohhoo kohe. Alati tulevad mingid konkreetsed kohad ja hommikud ka sellega seoses meelde - päikesepaisteline hommik Egiptuse muuseumi ees puude vilus või särav jalutuskäik espressoga IFU poole...

Pariisi kutsadest niipalju, et ma olin ammu täheldanud, et sealsed koerad on kõik jube asjalikud - kõnnivad rihmast lahti peremehe ees või taga, nuusivad ja ajavad kõik rahumeeli oma asju, aga peavad jube hoolikalt peremeest silmas ja jälgivad ise, kuidas saavad ja mis neist saab. Seekord mõtlesime me Marie'ga välja, et asi on ilmselt selles, et Pariisis ei nunnuta keegi koeri nii nagu meil - neil on koerad pigem aksessuaarid, need on kõik ilusad ja pügatud ja riietatud ja puha, aga nad ei ole sihuksed mänguasjakesed-nukukesed ja ärahellitatud armsakesed nagu meil. Ja kuna keegi seal koertest selles mõttes nii väga välja ei tee, siis nad ongi aru saanud, et kui nad ise peremeest silmas ei pea, siis see nende järgi ka ei vaata ja siis nad jäävad kuskile tänavanurgale maha laokile ja kaovad ära... ja vot nõnda nad ongi kasvanud sellisteks iseseisvateks, kes muudkui lippavad ja ajavad omi asju, aga kes teavad, et nad peavad ise ka sellepärast muretsema, et nad peremehega koju tagasi ka jõuaks. Sihukene filosoofiline tähelepanek siis koerte seisukohast. Ma olen põhimõtteliselt näinud seal ainult täpselt ühte koera, kes istus peremeestel kohvikus süles või oli siis natukene aega maas, aga ilmtingimata rihma otsas - ja tema peremehed olid Sakslased. Pariislaste koerad jalutavad kõik ilma rihmata, aga ma pole veel näinud koeri, kes nii peremehe poolt jälgimata ise kogu aeg jube asjalikult toimetaksid ja peremehe kannul püsiksid...

Siis on Pariisis hästi tore see, et seal on palju aega lugeda. Tõepoolest, seal on raamatuta kotis täiesti võimatu ringi käia. Küll tuleb ette metrooga sõitmist ja metroo ootamist, küll kuskil tänava ääres pingikesel jala puhkamist, küll mingis järjekorras passimist või kohvikus klaasikese veini trimpamist - ja kõige selle juures on nii loomulik (ja suisa hädavajalik), et raamatukene kotis on. Ning tõesti peab ütlema, et raamatukene, sest nendel on ülimoes taskumõõdus sihuksed pisikesed raamatud - nad trükivad loomulikult suuri kõvakaanelisi raamatuid ka, nagu meil moes on, aga üldjoontes on neil üüratud kollektsioonid pisikesi kergeid pehmekaanelisi raamatuid, mis maksavad vahemikus 1-10 eurot ja on seega kõigile kättesaadavad ja kaasaskantavad (ja mõned raamatupoedki on neil spetsialiseerunud just poche'idele). Ja see on nii positiivne. Ainuüksi selle pooleteise nädalaga lugesin ma läbi pea kaks raamatut, pluss veel ühe eestikeelse, mille ma kodust kaasa võtsin ja lennujaamas passides alla neelasin. Eestis... Eestis käin ma esiteks igale poole kogu aeg jala, Pärnust Tallinnasse sõites teen alati arvutiga tööd, kodus loen õhtuti küll alati, aga põhimõtteliselt ikkagi mitte nii palju... või noh, ma ei tea, aga igatahes raamatud edenevad palju aeglasemalt :D Veider... Ja enne Pariisi minekut ei saanud ma paari nädala jooksul kodus näiteks mitte ühtegi trükist läbi loetud... Kui ebaminulik!

Sedakorda oli Pariisis kole palju neid, kes mind kohalikuks pidasid. Ainuüksi tunni aja jooksul, mis ma viimasel hommikul Champs-Élysées' ääres pingil istusin ja rahvast vaaasin, tulid kõigepealt mingid prantsuse tšiki mu käest sigaretti küsima, mingi Itaalia paarikene tahtis teada, mis park mu selja taga on, keski tädi uuris, kas minu vastas on ikka Grand Palais, mingi vormis tütarlaps tahtis minult annetust Piirideta Arstidele ja keski noormees tahtis teada, et kas ma tean, millise metrooliiniga ta Jussieu ülikooli juurde saaks ja kas see metrooliin ka sellel streigipäeval funktsioneerib. Ja üleüldse, eriti jään ma silma igasugustele, kes tänaval püüavad katsejäneseid mingitele uutele toodetele, igasuguste rahvusvaheliste abiorganisatsioonide toetuseks annetusi paluvad jne jne jne. Kahtlustatavasti on asi selles, et mul on nii tõtakas ja sihikindel samm, et sellejärgi võiks nagu arvata, et ma kohalik olen, kes kuskile kiirustab. Ja isegi siis, kui neile selgub, et ma välismaalane olen, ei päästa mind konksu otsast muu, kui kiire kuulutus, et mul pole prantsuse pangakontot.

Pangakontost rääkides - tegelikult sedakorda pidas see tavaline "hädavale" isegi paika. Ma tahtsin nimelt ühel hetkel oma aruga ainult teada saada, kui palju mul Paribas' kontole raha jäi (arvata on, et kuskil 15-20 euro ringis). Toppisin kaardi automaati, toksisin õige koodi sisse ja tahtsin konto jääki näha, aga võta näpust - konto jäägi asemel sõi pangaautomaat surina (või kõhukorina?) saatel mu kaardi ära ja soovitas lahkelt järgmisel päeval sellele panka järele minna. Aga loomulikult juhtus see nii viimasel minutil, et panka ma ei jõudnudki... Huvitav-huvitav, kas asi on selles, et ma polnud seda pool aastat kasutanud või mis? Muud eriti ei kujuta ette, sest kuutasu mu arvel ei olnud ja kuutasude kuhjumisest miinusesseläinud arves ei saanud küsimust olla... Nojah siis. Ega's midagi.

Esimest korda sõin ma seekord soolast crèpe'i ka. Tavaliselt eelistan ma neid vahtrasiirupiga või millegi säherdusega, aga sedakorda olime me ühelt teatrietenduselt tulles nii näljased, et haarasime kõhu rahustamiseks täidetud pannkoogid - ja heldus küll, seal oli muna ja juustu, hakkliha, tomatit, sibulat ja mida kõike veel - pannkoogi asemel oleks keegi nagu paksu plaadipiruka kätte andnud. Ja kusjuures uskumatult hea oli. Noh, Eestis ma loomulikult olen söönud hakklihaga pannkooki, aga see on ikkagi pisut teine tera eks. Nämm-nämm. Eks ma siis teinekord tea, et sandwiche'ile ja kebabile ja hiinakale on veel üks odav soolase suupiste alternatiiv olemas.

Järgmistest reisidest rääkides...

Kaks kohta jäi järsku jälle vabaks minu peatselt kättejõudvale aprillikuisele kõrbesafarile :P Siit võite lugeda reisi kirjeldust, siit ja siit saate aga näha minu eelmise reisi muljeid ja pilte. Ma loodan, et see teis isu tekitab :D Ja andke siis ruttu teada, kes tulla tahab.

Mis saab siis, kui prantslased streigivad?

Vastus: Pariisist koju jõudmine võtab aega 32 tundi. Oeh jah.

Nimelt loomulikult kui rongid streigivad, tuleb ju juba poole paeva ajal hakata lennujaama poole minema, sest pole kindel, millega sinna saab. No ja rõõmsalt selgubki, et esimene raudteejaam, kuhu ma oma vidinate ja kodinatega suundusin, lennujaamaronge see päev ei tunnista. Saadeti teise raudteejaama ja mõningase ekslemise järel leidsin isegi üles õige perrooni, vajamineva rongi ja sain ilusti Charles de Gaulle'i. Tasuta, seejuures. See on streikide ainus hea asi - kui rongitöötajad streigivad, siis ei küsita piletiraha. Haa, hoidsin 8.55 kokku. Kuigi tegelikult ainult 3.55, mul olid omad kavalad süsteemid. [Ohsinaraip, nüüd on prantsuse klaviatuur end mulle nii sisse söönud, et eesti klaveriga ainult kirjavead tulevad ja täpitähti ma ignoreerin endiselt... Jamps...]

OK. Jõudsin nii vara lennujaama, et oleks veel jõudnud varasemagi Amsterdami lennuki peale, kui keegi oleks pakkunud säherdust varianti. Aga loomulikult ei pakutud ja siis ma niisama passisin seal mitu tundi, lugesin terve raamatu läbi ja puha. Ja kui raamat läbi sai, siis imestasin, et huvitav, lend oleks juba pidanud väljunud olema, aga ikka pole keegi veel meid hakanud pardalegi laskma. Ja siis avastasin rõõmsalt, et ohhoo, muuhulgas streigivad ka lennukontrolliametnikud, mis tähendab, et lennukontrolli tornis oli tööl mingi üks-kaks tegelinskit ja need ei suutnud loomulikult tervet lennujaama opereerida. Mitu lendu meie kõrvalt väravatest tühistati üleüldse ja mina siis jäin põnevusega ootama, et mis edasi saab. Nimelt Amsterdami jõudes oleks mul normaalsetes oludes olnud ainult 40 minutit aega, et jõuda viimase Amsterdam-Tallinn lennuki peale. Ja kui me siis ükskord pea poolteist tundi määratud ajast hiljem õhku tõusime, olin ma juba suhteliselt veendunud, et ma koju ei saa. Õigus mul oligi. Tee peal tehti küll pea pool tundi tasa, aga Amsterdamis maandusime me ikkagi viis minutit peale Tallinna lennu väljumist. Juhhei tõesti. Anti mulle siis uus pardakaart järgmiseks pärastlõunaks, sellel õhtul kehtiv toidutalong väärtuses 10 EUR ja siis sooduskaart järgmiseks lennuks. Ha-haa. KLM lõpetab teatavasti kohe Tallinnasse lendamise ära, jube palju on sellest kupongist kasu.

Igatahes, ööbimise kohta ei öelnud keegi mulle poolt sõnagi. Siis ma ajasingi tund aega tagai vajalikke ametnikke, et keegi mulle hotelli anda võiks... Aga loomulikult tuli välja, et kuna streik polnud lennufirma süü, siis hotelli nad mulle anda ei taha ja ma võin küll ise minna nende hotelli (Marriott :-|) ja seda ise plekkida, kui soovin, aga üldiselt tehku ma, mis tahan. Nuvat. Ja siis ma läksin lennujaama sisetsooni tagasi, leidsin läbi häda veel viimase lahtioleva söögikoha, kust oma kupongi eest suppi sõin ja hommikuks ühe võileiva ja joogi sisse pakkisin, leidsin mingi suhteliselt mugava tooli ja jäin sinna magama. Kell kümme õhtul jäin magama, kell üksteist hommikul tõusin lõpuks üles... Muidugi, tõele au andes, ma tegin silmad lahti ja vaatasin kella umbes iga 15-20 minuti tagant, sest tulesid ju keegi ära ei kustutanud, muusika üürgas edasi ja tool oli ka suhteliselt ebamugav; lisaks oli mu telefoni akulaadija pagasis ja telefon (st ka äratuskell) välja surnud, nii et ma olin sõltuvuses suurest seierkellast... Aga kuidagi üllatuslikult mugavalt sai see öö läbi.

Hommikul tegin kempsus rõõmsalt tualetti ja siis läksin vaatama, kust kohvi saaks. Mul oli raha kapitaalselt otsas, järgi oli täpselt 3 euro senti, aga noh, ma üritasin kaardimaksmise võimalust leida eks... Sattus ette Starbucks... Tellisin kohvi ära, hakkasin maksma ja siis selgus, et ei saa sihukese kaardiga maksta... Noh, mul läks vist nägu üsna kurvaks, aga ma siis ütlesin, et sorry, mul on sularaha ka otsas ja teistsugust kaarti pole, et tühistagu siis mu tellimus üldse. Novat ja päeva kõige positiivsem tegu: see kassas olev tütarlaps ütles mulle, et ah, olgu pealegi, mingu ma edasi, ta teeb mulle selle kohvi välja. Siis ta läkski ja sosistas midagi kohvitegevale tšikile kõrva, kes ulatas mulle hiigelsuure toobi väga head kohvi... ja seda ma järgmised kaks tundi lürpisingi. Vot nõnda! Täiesti hämmastava, ma poleks küll uskunud, et tüdruk, kellel on järjekorras ootamas 20 klienti, kellel on kõigil väga kiire, et ta võiks veel olla nii heatahtlik ja mitte kapsastunud kiirest tööst... ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii lahke olla! Vau. Tõeliselt tore juhus oli.

Igatahes, siis hakati meid juba laskma ka Tallinna lennukisse viivasse bussi, kui äkki kuulutati: "Vabandage, tehniline rike, tulge bussist välja lennujaama tagasi, me teatame, kui kõik jälle korras on." No ahhoi küll. Selgus, et lennukit saadeti tankima pooltühi bensuauto, nii et paak ei saanud täis ja tankida tuli mitu korda, see võttis liiga palju aega ja seega jäime me ka selle lennuga kõvasti hiljaks. Muuhulgas lõhuti ära ka mu kott ja üleüldse... Sedakordsed lennud KLMiga jätsid üsna niru mulje. Noh, õnneks muidugi kompensatsiooniks lennujaamaöö eest pandi mind tagasiteel äriklassi ja seal poputati, kus jaksati - kalaroogade, bešamellkastmete, peente veinide ja hõrgutavate marjakookidega... Aga no sellegipoolest... Iga kord, kui ma kuskile üksi sõidan KLMiga, siis juhtub midagi. Ameerikasse minnes jäid nad ka niimoodi esimese hooga hiljaks, et ma ei jõudnud teise lennuki peale, siis pisteti mind kuskile hotelli ja koheldi üldiselt paremini. Aga nojah... See selleks.

Pariisi kohta üldisemalt siis aga veel niipalju, et allpool teile mõned Emilia tehtud pildid... Tema tegi digikaga, mina loomulikult pildistasin filmile ja seni, kuni ma kohe jälle rikkaks ei saa, ei saa ma neid filme ära ilmutada ja teile enda pilte näidata.

Vot. Emilia elas kohe seal nuka taga, nii et hommikul välja astudes umbes teine pilk langes juba Triumfikaarele. Ja üleüldse. Aga tegelt on nii, et ainult üks päev oli meil sihuke sombune ja hall ja see on sellest hommikust...

Emilia korteris oli säherdune tubadejaotus, et wc oli samaaegselt ka köök. Antud fotol praen ma praegu hommikusöögiks mune. Ainus võimalus süüa teha oligi kempsupotil istudes ja üleüldse, sihuke põnev elu. Aga mis sa tahad, tasuta elada kohe Triumfikaare kõrval, eks...

Comedie Francaise'i saal...:P

Mina istusin selles boksis, kus see rohelise pluusiga tädi on praegu... Ja ma pole veel Pariisis ükski kord nii head kohta saanud teatris, see oli ikka saatuse sõrm.

Jajah...

See seal taga on Malmaison, mille Napoleon Josephine'ile kinkis :P

Vestibüül

Sihukene virelev silmapettevõte...

Kuna me olime nii lossis kui lossipargis ainsad hingelised peale piletimüüjatädi, siis sai tehtud igasuguseid hullusi ja lollusi.

Tegelikult oleme me päris kõrgel puu otsas, aga noh...

Arendasime väljendusvõimet ja miimikat.

Boulogne'i metsas oli väga ilusaid ratsusid :P Ja koeri kah.

La Defense'il oli ilgelt lahe valgusinstallatsioon...

Boulogne'i metsas oli veel karjade kaupa paabulinde ja muid sääraseid...

Kevad oli ka :P

Sfinksid ja pilvelõhkujad, milline sobiv kooslus...

Voilà ja nüüd siis ongi Emilia piltidega ühel pool. Kunagi kauges tulevikus on lootust minu tehtuid ka näha :P Ja mingil hetkel ma kirjutan Pariisist kindlasti veel, aga praeguseks aitab.

Moned seigad

Eile istusin umbes paari tuhande inimese keskel Luxembourg'i aias ja lugesin raamatut. Paljajalu ja ilma jakita (Emilia kaest laenasin mitu paeva tagasi juba suvejaki, muidu poleks ule elanud siinseid temperatuure). Tuleb minu juurde mingi suvaline usna nagus mosjoo ja utleb mulle hasti armsasti: "Kuulge, preili, minu meelest olete te nii kohutavalt sharmantne, kas te ei tahaks minuga monikord tutvust teha?"

Kondisin eile mooda Sebastopoli bulvarit, sall selja taga lehvimas. Mooda laks uks hasti shikk daam, kelle kotihaagi kulge mu sall kinni jai. Kull oli harutamist ja molemal lobus. Tema muidugi ei joudnud ara vabandada.

Tana hommikul jalutasin piki St. Martini kanalit. Paike paistis, vesi lohnas. Rohelised mehikesed puhkisid tanavat, uks vanaproua tuli imenunnu kutsuga ja jasmiinid lohnasid nii hasti ja kovasti, et seda voib suisa haisuks pidada.

Istusin eile ohtul ooperis ja ei saanud eriti hasti Mozarti "Idomeneo" suzheele pihta. Aga oi, kui ilusaid kohti ma ooperimajast selle eest leidsin. Enne taiesti tundmatuid galeriisid, rodusid, alkoove ja nurgakesi. Ilus.

Tahtsin tana Pohjavaksalis metrooliine vahetada. Aparaat soi ara mu paevase metrookaardi. Kohe jooksis appi umbes kuus inimest, kes pakkusid, et ma voin nende taga varavatest valja pugeda. Mina ei tahtnud, kaart maksis siiski ju 6 eurot ja sellega saab veel sudaooni soita. Siis tuli uks hiina kutt, kellel oli vorm seljas ja puha... Tema toi veel appi mitu tadikest... Ja koos nad siis kamba peale harutasid aparaadi lahti, naeratasid mulle unisoonis jube nunnult, ulatasid kaardi ja soovisid koige kaunimat voimalikku paeva...

Ja aeg saab otsa. Eks me vaata, kuidas homme labi streigi lennujaama saan :D

Streik. Jalle streik.

Voimatu. Guess what? Moni inimene meist peab neljapaeva ohtuks saama lennujaama. Pariisi lennujaama. Charles de Gaulle'i, kui tapne olla. Novat, aga neljapaeval algab streik. Nii suur streik kohe, et mingid poed on kinni, teatrietendused jaavad ara ja seisavad tapselt need rongid, mida mul vaja on, et lennujaama saada. No vaga persse kull. Vabandust. Aga lihtsalt nad ajavad mul oma streikidega kopsu ule maksa.

Muidu ma tana oosel elasin siis Marie juures vahelduse mottes. Ohtu veetsime taas Montmartre'il - sedakorda rannakarpide ja ainult klaasikese veini seltsis. Kuna endiselt on imeilus ilm, siis nuud lahen varsti Luxembourgi aeda peesitama kohviga. Shoppamine on nuud lopukorral, veel kahed valjavaadatud polvpuksid tuleb ara osta, siis on krediit kokku kuivamas ja ostlemisvajadus ka monusalt rahuldatud... Juhhuuu...

Ja teate mis, ma olen juba nadal aega tousnud ules ebaharilikult vara ja selle ule ulionnelik olnud. Emilia arkas tavaliselt kaheksa paiku, noh Marie, tema touseb suisa kell 7. Nii hea, mind luuakse ka hommikul kohe maast lahti, pole mingit logememist, saab rahumeeli kohvi juua ja dushi all kaia ja ikka juba pool kumme linna suunduda. Oi, ma olen rahul :P Hommikuti on selline eriline tunne - karge lohn, taevas sirav paike ja sihuke tore... Mulle meeldivad hommikud kull, aga no lihtsalt suurema osa ajast olen ma sihuke... Ooinimene, mis teeb hommikute nautimise suhteliselt keerukaks...

Aga ma siis nuud lahen pukse ostma :D

Moni sona Pariisi moest

Jah. Valjas on jalle 18 kraadi sooja. Aga mood on siinmail imelik. Pooled naised juba kaivad naiteks paljaste varvastega ja ilma sukkadeta, paikese kaes on loomulikult koik ka mantlite ja jakkideta. Aga peas armastavad nad see aasta millegiparast kanda Siberi lakilakisid (tapitahed improviseerige ise, eks). Kohe nii, et pariselt paks karv ja korvaklapid ja pea tundub neil kehaga vorreldes jube suur. Mina ei tea, kas nende korvad niivaga kulmetavad voi mis vark on, aga see on suhteliselt levinud ikka. Pooled lakilakid on veel lillad ka, sest see on selle aasta in-varv ja poodides on kolmveerand asju lillad. Jube. Mul ei ole lilla vastu kull midagi, aga praegu on muud varvid peaaegu valja soodud. Valge ja must on loomulikult alles.

Jaa, ja peab veel mainima, et kui ma arvasin enne, et nad on joudnud maksimaalse piirini selles osas, kui mitu kihti valjaveninud trikotaazhi endale selga ajada, siis nuud on moes vahemalt 7 eri kihti mingit mottetut kaltsu endale selga toppida, nii et igast kkohast paistab vahemalt nelja-viie alumise riideeseme aar jne jne jne.

Rohkem pole aega raisata. Ahjaa, kaisin tana Salon de Livre'il, ehk siis Pariisi raamatumessil, mis oli hullult age ja suur - nii palju raamatuid, et silm ei haaranud ei otsa ega aart. Kolm tundi kondisin seal peatumatult ringi ja lopuks andsin alla, tulin tulema, ei jaksanud enam. Piletit taheti ka algul mu kaest, ma ju nuud olen 26 ja mis siis, et opilane, aga nende jaoks vana. Aga lopuks lasti mind ikka tasuta sisse, kui ma nukra naoga oma ISICut pornitsesin... Jeee...

Kiirulevaade asjadest

Oioioioioi, kui age. Ilm on nii ilus tana. Paikese kaes +22 kraadi, varjus +16 :P Loomulikult kaime me sellise asja peale ilma mantliteta ja ainult paikese kaes. Praegu tunnen, et suht palju on paikest saadud ka tana, nagu ohetab ja puha. Aga mida ma siis vahepeal teinud olen? Hmm... uuratus koguses asju. Arhitektuurimuuseumis kaisin naiteks uleeile - Emilia laenas mulle oma aastakaarti, aga siis selgus, et tema oma on ka umbes paar nadalat juba aegunud. Igavesti jama oli sellega siis, sest ma niikuinii polnud nii vaga tema nagu selle kaardi peal oleva pildi jargi, nii et mul oli tema kaardi pikendamisega igati nalja...

Aga siis kaisin ja soin ukspaev oma imehead Normandia eskaloppi ja kaisin vaatasin oma piibukohviku ule (nuud ma olen koik oma armastatuimad kohad labi kainud soogi-joogi mottes, ainult chili con carne tuleb veel kavva votta), lisaks kaisime teatris uhte Stefan Zweigi kirjutatud tukki vaatamas, mis oli kangesti lihtsalt audioraamatu moodi - ainult kahe naitlejaga ja pohimotteliselt nad lihtsalt istusid seal lava peal ilma liikumata ja lugesid uhe sihukse novellikese ette... Veider.

Ahjaa, Marie'ga kaisime mingi Soome disaineri ateljeemuuki vaatamas ja peol, Marie tundis teda, nii et siis oli sihukene veidravoitu erapeokene tolle juures ateljees - veidravoitu selleparast, et jube vahe rahvast, jube eksklusiivsed riided ja sihukene pidu, kus koik seisavad veinitopsikesega seina aares reas ja ajavad peent juttu. Uhhuu... ei ole mina sihukeste urituste fann.

Aga nojah, eile kaisime siis veel Emiliaga Malmaisoni lossi otsimas - uks neist vahestest Pariisi umbruse lossidest, mida ma siiani veel kulastanud polnud. Laksime ka niimoodi umbes, soitsime kuskile ja hakkasime sealt jala astuma... Marssisime tunnikese, leidsime eest taiesti huljatud lossi ja nii me siis olimegi pmst selle kaks ainukest kulastajat. Saime pilti teha, rahus ilusat restaureeritud mooblit uurida, valjas pargis piknikku pidada jne jne jne. Age oli. Ainult ohtuks vottis ikka uksjagu labi kull...

Tana oli ka nii ilus ilm, et tana sai ka jalad ummarguseks konnitud. Jalutasime nimelt Boulogne'i metsa, mis on esiteks tsipa kaugel ja teiseks uuratult suur. Kondisime neli tundi niisama ringi ja tegime pilte ja nautisime paikest, aga nuud on lallud natukene vasinud kull... Poolsurnult maabusime Belleville'i, soime hiinakat, kaisime urbanistika raamatupoes ja varsti on nuud plaanis minek Montmartre'ile ka, sest nii ilusat ilma lihtsalt tuleb maksimaalselt ara kasutada. Emilia sai oma arhitektiprouast patrooni kaest pudeli mingit ulikallist ja head veini ka selleks puhuks suisa... Nonda siis. Ahjaa ja ohtul tuleb veel La Defense'ilt labi astuda, sinna on mingi hullult age valgusinstallatsioon tehtud, me nagime seda eile paeval, aga tahaks kangesti ohtupimeduses ka filmile jaadvustada...

Siis leidsin ma siit endale puksid, mis isegi suht-koht parajad on mulle. Ma olen ikka ammu kurtnud, et siin on koik prantslased nii pikkade ja peenikeste jalgadega, et koik, mis mulle pihast umber mahub, on vahemalt kumme senti liiga pikk. Aga naed, joppas... Ma olen siiani imestusest keeletu.

Ja uldiselt - Pariisi lohnad ja haaled ja varvid on lihtsalt nii tuttavlikud, et see on jabur. Nii tore on :P Ja see jai ka jalle suhteliselt ruttu kae sisse, et punkti saamiseks tuleb shift nupp alla vajutada ja et pooled tahed on omavahel vahetuses siin klaviatuuril, nii et jarelikult on kompimismeelel ka nii mondagi siit sisse harjunud...

Ah, a mis ma patran. Jooksen metroosse. Varsti saame Emiliaga Montmartre'il kokku...

Paris, mon amour

Ninii... pagan, ma olin unustanud, et ma vihkan prantsuse klaviatuure. Aga muude asjadega olen ma praegu ilgelt rahul :P Elu on ilus.

Mul on juba kaks tait paeva selja taga ja nii palju toredat on ara tehtud. Kaisime kebabi soomas ja mu hajameelse ning karjuva hiina tadi juures, ronisime Jumalaema kiriku torni, sest ilm oli nii ilus ja jarjekorda uldse polnud, krookused ja nartsissid oitsevad igal pool, valjas on nii soe, et saab kaia lahtiste holmadega ja ilma kinnaste-sallita, koik on jalle nii armsalt viisakad umberringi ja hoiavad uksi lahti jne jne jne, linn lohnab nii hasti nagu alati, metroo sahiseb nagu alati, ahjaa, loomulikult kaisime juba esimesel ohtul Montmartre'il tinutamas ja vorreldes eelmise aastaga, kui mu emme umbes samal ajal siin oli ja kui vihma sadas, kulm oli ja seal uhtegi muusikut polnud, siis nuud olid koik tavalised moosekandid kohal, lisaks uhe Alaska keskkooli puhkpilliorkester, kes seal poole ooni mangisid. Nii nunnu. Ahjaa, ja Emilia elab pohimotteliselt Triumfikaare korval imepeenes naabruskonnas, nii et hommikul valja astudes esimene asi, mis silma hakkab, on Triumfikaar ise... Mmmm, ja eile ohtul sain ma lopuks kauase soovi teoks teha ja kaisime Comedie Francaise'is "Cyrano'd" vaatamas... See oli iseenesest paras seiklus, me laksime kull poolteist tundi varem viimase hetke piletite sappa, aga Pariis on ikka toesti saarane linn, kus teatrid ja muuseumid vaga moes on, nii et meil oli viimase hetkeni ponevust ja narveldamist, et kas me ikka saame need piletid voi mitte. Kuna aga plaan B-d meil ei eksisteerinud, polnud suurt valikut ja nii me siis seal passisimegi ja narveldasime. Lopuks oli nii, et oeldi, et uks viimane pilet ja ainult alla 28 aastasele on soodustus ka - muidu oli kallis-kallis, aga noorele annavad 12 euroga. Emilia siis kangelaslikult kaskis mul see votta, et ma nii kaua juba sellest etendusest ju padranud olin (eelmisest aastast saadik) ja veel peale moningast kahtlemist votsingi. Aga siis selgus kassatadi kavalus, ta nimelt nagi, et me vaga tahame minna, aga meie ees oli ka veel uks paar, kes tahtis kahte korvu piletit. Noh, aga kui mina selle uksiku pileti katte sain, siis too tadi kassast utles tasa, et tegelikult on tal uks pilet veel, et kui Emilia seda tahaks... No ja loomulikult tahtis... Me ei istunud kull korvu, aga saime etenduse ara naha ja ilusaid pilte teha ja Richelieu vanas palees ringi vaadata. Oi, ma olin ohtul eluga rahul. Ja siis jalutasime piki oist Champs-Elysee'd koju (ma ei hakka siin nende kriipsudega vaeva nagema, taiesti voimatud on prantsuse klaviatuurid niikuinii), ostsime kella uhe paiku oosel veel uhe sandwichi (ilgelt kaua oli moodas sellest ajast, kui ma viimati korralikku voileiba prantsuse moodi soin) ja ikka jalutasime ja latrasime ja nautisime sooja ood. Vot nii.

Ja mu Navigo tootab endiselt, Emilia laenas mulle oma muuseumipasse ja eile kaisime Pompidous naitusel, kohe-kohe hakkan samme arhitektuurimuuseumi poole seadma ja ohtul on plaanis eskalopp ja creme brulee ja ilmselt jalle uks teatriskaik... Elu on iiiiiiiilus....

Muidugi kooris toimuvate muudatuste tottu on mu meilboxis kole palju dramaatilisi kirju, aga isegi need ei suuda praegu mu roomu rikkuda...

Oh seda hajameelsust

No kurat-kurat-kurat, kui kaugele võib asi minna?

Ma printisin täna oma lennupiletid välja. Teadsin siiani, et tulen Pariisist tagasi 18. märts :D Noh, ja mida ma pileti pealt loen? Et tulen tagasi 19. märts!!! No daaaaaaaa, umbluu, no ma ei või... KUIDAS ma saan sellised asjad ära unustada küll? Pärast tuli meelde jah, et oli jah nagu nädal ja üks päev, aga miks ma kogu aeg siiani arvasin, et täpselt üks nädal on? Nonii... Muidugi hästi, et ma märkasin ja 18. märts lennujaama ei kolistanud, aga nüüd ma pean jälle öömajale lisaaega küsima :D Tere hommikust :D See lihtsalt on nii sürr. Misasi küll mu mälu võiks parandada??? Ma peaks seda hullupööra endale sisse sööma hakkama...

Nublu

Mu peni on selline imeinimene. Ma küll ei tea, mõni leiaks, et me raudselt oleme ise segi. Aga tal on nii palju krutskeid sees, et ta on nagu mingi manipulaator-kloun.

Näiteks - kes seda enne näinud on, et kui ekstra koera pärast saab hommikul putru tehtud (juustuviineri-kaerahelbe) ja see talle taldrikusse pandud, siis ta pole seda nõus muidu sööma, kui sa seal viis minutit kõrval ei nämmuta. Kui ta lõpuks mõikab, et seal on tõesti viinerirattad sees, siis ta otsib sealt kaks tükki üles, aga nii, kui mina kõrval nämmutamise lõpetan, otsustab tema, et ta praegu rohkem ei taha. No kammoooooon, aga kui puder ära jahtub, siis ta raudselt ei taha enam üldse. Tuleb jälle mämmutama ja kamandama hakata... ja nii möödub hommik.

Siis veel - tema magab meil voodis. Sai päris kutsikana juba ära harjutatud ja nüüd ongi nii. Aga tema on voodis boss. Inimestel on lubatud külge keerata maksimaalselt kolm korda, ja parem oleks, et nende kolme korra vahele jääks umbes paar tundi vahet, et siis ta ei tunne end sellest nii häirituna. Aga kui sa end sagedamini liigutada julged, või kui kass ka sinu kääru sisse tudule tuleb, siis kostub selle peale masendunud ümatus ja edasi turnitakse juba jube pahasel ilmel üle sinu, et siis teise voodisse või tugitooli minna. Mõneks ajaks. Seal käib talle raudselt ka miski närvidele, nii et eks ta tule mõne aja pärast tagasi, aga siis hakkab see kolme keeramise lugemine uuesti pihta. Noh - ja ega ta selles mõttes ei istu pähe, et ma keeran külge ikka, aga kuna lihtsalt äge on, kui ta kaisus magab, siis saab natukene vähem sibeletud küll, et ta ära ei läheks. Ahjaa, aga samas, kui sa keerad niimoodi, et sellest võib välja lugeda ärkvelolekut, siis on tema kraps püsti ja keerab oma kõhu ülespoole, et süga...

Ja tema sõnakuulamine on ka selline tõeline läbimõeldud süsteem. Kui mina käsin tal enda juurde tulla vms, siis ta teab täpselt, mis vahemaast alates ta ei pruugi seda teha, sest ta jõuab mul eest ära ka siis, kui ma lõpuks lootuse kannatanuna ja instrueerimistujus peaksin teda kinni püüdma asuma. Muidugi, kui mul nänn käes on, siis pole küsimustki, ikka tuleb, eks. Ema käsu peale on ta palju suurema tõenäosusega kõps kohal. Aga kui mina ta lahti lasen ja ütlen, et vaata, et sa ära ei jookse, siis teeb ta seda ka palju väiksema tõenäosusega, kui ema juurest, sest ta on selgeks saanud, et ma jõuan talle järgi ja siis on suurt peapesu ja õnnetust oodata - enamasti näiteks alatakse ringiga uuesti peale ja kuna ta jälestab õues olemist, siis on see tema jaoks õudus. Nii et ta väga ei pane putku... kuigi samas, avanevaid tõeliselt häid juhuseid kasutab ta ikka...

Jalutamaminek on väga riskantne asi. Ta on nimelt linnas olles õues nõus minema ainult kas a) pissirajale või b) autosse, kõik muud suunad ajavad ta täiesti pöördesse, ta ajab neli jalga vastu maad, kui me tal kaelarihma üle pea ära sikutame, ja siis on kodupoole putku panek. Tavaliselt on kindlasti kuskil mõned jotad vahtimas, kuidas koer ees sibab ja mina suure kisaga järel sprindin... Toas sees või maal või metsas on ta täielik türann ja kõva mutt, selles mõttes, et seal ei heiduta teda miski, AGA mina ei tea, mis teda õues nii väga hirmutab... Ta on mõnikord nõus jalutama. Mõnikord mitte. Kui ta on minuga mitu päeva üksi kodus olnud, siis ta jalutab küll, sest ta teab, et tal pole kuskilt abi loota :D Aga üldjoontes on see ikka üks sihukene kahtlane värk, see temaga väljaminek. Tasub alati jooksuriided selga panna. Pissitamisega on ka nii, et ta oskab meil käsu peale pissida ka, sest siis ta teab, et siis saab eriti ruttu tuppa tagasi.

Üldjoontes, vot sihukene neljajalgne diktaator on meil. Ja ossa, kus ta veel oskab solvunut mängida, kui keegi pisemale (st talle) liiga teeb. Ta küll üldiselt ei näe end pisemana, hoopis tähtsamana, aga mõnikor on soodus inimeste südametunnistusele ka nii mängida, eks. Jajaa, ja siis ta veel on meil kassikordnik, sest kui meie ei näe mõnda kassi sooritatud krutskit, siis tema kindlasti näeb ja tõttab jooksusammul karistama... Ikka koera jalas on meie majas püksid, pole mingit kahtlustki...

Kuidas küll üleüldse mõni inimene saab arvata, et koerad ei mõtle või et nad on kõik ühesugused loomad, ah?

Mmmmm...

Kevad on. Nii äge. Ma võtan kohe jalad selga ja suundun randa jalutama, kes ainult ütleks, kas Nublul on ka jalutamise tuju, või on targem ta koju jätta? Sest kui tal pole tuju, siis ei mina viitsi talle iga natukese aja takka järele kimama hakata, jää on kah maas veel ja - sellest tuleks siis üks õnnetus kindlasti. A kui tal oleks tuju, siis oleks temaga ju lust kõmpida... Tal võiks ju olla tuju, ta on alati ontlik, kui ta minuga üksi kodus on, sest siis ta teab, et tal pole tegelikult pääsu, aga...

Hmm...

Ja kuna homme on naistepäev, siis ma mõtlesin, et toon pärast Steffanist ühe pitsa :P Jälle sihukene idülliline nädalavahetus grandioossete mõtete seltsis.

Oi, ja siis ma lähen juba kolmapäeva hommikul Pariisi :P Hurraaaaaaaa. Emiliaga Comédie Francaise'sse "Cyrano de Bergeraci" vaatama, Marie'ga opérasse Mozarti "Idomeneot" kaema, siis veel mõlemaga Montparnasse'i teatrisse kahele etendusele, arhitektuurimuuseumi ja Maison Rouge'i, Malmaisoni lossi ja natuke suurema seltskonnaga Montmartre'i treppide peale veinitama, oma hiinakatädi juurde ingveriga veist sööma, Père Lachaise'ile jalutama, rattaga Boulogne'i metsa sõitma ja niiiiiiiii edasi... Oi, ma ei jõua ära oodata. Seal on päris kevad ka juba :P 88 tundi veel ja counting down...

Ja üleüldse, see nädal oli hästi äge, selles mõttes, et ma seadsin sisse senisest palju paremad suhted päris mitme (täpsemalt kolme) inimesega, keda ma mõnda aega juba tean ja kes on nii ägedad, et tahaks nendega sõbraks saada. Ikka tasa ja targu, aga näib, et asjad liiguvad õiges suunas... Ja üleüldse puhub igal rindel praegu nii soodus tuul - kevadine värk vist.

Nii naljakat päeva ei anna lihtsalt olla

Eile sai hommikust õhtuni niimoodi naerda lagistatud, et mul on tõesõna täna kõhulihased haiged. Ma isegi ei tea, kuidas see nii läks, ma ei oodanud sellist päeva üleüldse (kaks kontserti ja nende vahel kooriproov tegelikult tõotab üsna kuiva tööd), aga õhus oli kevadet, päike paistis, veed vulisesid, seltskond oli nii tore ja nii sürre apsakaid juhtus, et me lihtsalt naersime lõputult iseenda üle ja tundsime end igati hästi. Noh, vahepeal oli natukene piinlik ka, aga igatahes, kuna meil oli eile publiku näol tegu peamiselt hullude või vaimselt alaarenenutega, siis me sobisime nendega hästi kokku :D Tasakaalustasime neid, võib öelda - vähemalt hullaris olid kuulajad muidu alguses üsna õnnetute ja mornide nägudega, aga kui me omadega lõpetasime ja olles vahepeal lava peal viis minutit lihtsalt krampidesse naernud ennast, olid nad meie esinemisest nii heldinud ja rõõmsad, et nõudsid isegi lisalugusid :D:D:D

Igatahes, kirss tordi otsas oli see, et kui kogu see päev ükskord läbi oli, võtsime me kuuekesti paar pudelit veini ja jätkasime mõnusat koosistumist, ise kooriasju (-ja inimesi) arutades, edasi lõkerdades ja poole ööni telekast ooperit vaadates. Sekka saime jälle pisarateni lagistada ja see oli lihtsalt nii äge. Uhhuu. Vinge-vinge. Ja juba Frances Burnett kirjutas, et pool tundi tublit naeru iga päev teeb terveks soetõbise poisigi. Noh, mina naersin eile absoluutarvestuses VÄHEMALT 4 tundi ööpäevast :D:D:D Või ei, ilmselt siiski rohkem...

Teate, minge kõik koori, see on uskumatult lõbus!

Nädala kild

Google pole just kõige nupukam, teadsin. Aga Tikker saatis eile mulle nädala killu!
Teate ju kõik seda laulu:

Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind

Tõlge Google'i moodi:

Ice-free, for the sea,
ice-free, for the surface!
Belisle and the storm
Estonia is not afraid of boobs

Millest sa elad ja hingad?

Inimesed juba küsivad mu käest, et miks ma õige oma lõputöö teemat ümber ei muuda ja seda laulmisest ei kirjuta. Et see oleks palju loogilisem, kuna hommikust õhtuni jooksen ma proovist proovi ja vahel ka esinemistele, õhtuti tulen maandun laua taha ja hakkan päeval tehtud lindistusi läbi kuulama ja analüüsima ning siis teiste entusiastidega tähelepanekuid võrdlema, uusi proove ja asju organiseerima, plaate kõrvetama jne... Isamaalised laulud on ennast niivõrd mu veresoonkonda sisse söönud, et kui tänane proov ükskord läbi sai ja ma üheteistkümne paiku õhtul Sadamamarketis süüa kokku kahmisin, mõtlesin ma tõsimeeli, et olen hulluks läinud, kuna hakkasin järsku kuulma Sisaski loo juppe... Punnitasin seal üksi keset saali seistes mõne hetke hämmastunult silmi, aga siis tuli õnneks välja, et diktofon oli kotis käima läinud ja ma kuulsin päriselt Sisaskit, mitte ei kujutanud seda endale ette... :D Ahjaa, sellest ei maksa üldse rääkida, et igal õhtul voodisse minnes kummitavad mul mitu tundi peas viisijupid (ning uni lihtsalt EI tule) ja hommikul esimese asjana kargab pähe mõte: mis kell on? LAULMA ju vaja!!! Kummaline. Rainer Maria Rilke olla kunagi rääkinud sellest, et kui magama minnes suuta ainult kirjutamisest mõelda ja hommikul ärgates ka, et siis oledki sa kindlasti tõeline kirjanik. Novat, mida siis mina nüüd järeldama peaks oma kinnismõtetest???? Lihtsalt väga veider periood on praegune, ma ütlen. Kõik muud tegevused on jäänud nii kõrvale, nii kõrvale, et need tunduvad täiesti võõrad ja ebameeldivad olema. Ei tahagi nendega enam tegeleda, nendest ei saa sellist energiat. Lõputööst näiteks  :D Aga mnjah, mis ma ikka oskan öelda, nädal aega veel. Järgmine teisipäev on juba ettelaulmine, eks pärast rahunevad asjad maha ja tuleb normaalne rütm elule tagasi. Pariisi lähen ka ja... Kurb, ei taha praegu üldse mõelda, nii tore on ainult laulmisest elada...

[Samas ma natukene huviga ootan ka, et kas ja millal mul üle viskab - tegelikult on vist siiski mingi limiit ees, kui palju võib laulda näiteks "Kaunimad laulud pühendan sul" jne... Esialgu veel piire ei paista... :D]

Aga jah, andeks, kui ma olen viimasel ajal hakanud hullunult ja hajameelselt käituma, aga mul endal vähemalt on selle juures ülitore :D Kui tavaliselt kannatavad muude tegemiste kõrval kõik mu hobid, siis on ainult õiglane, et mõnikord on vastupidi ka :D

Toanaabrid on jumalast antud

Kui esmaspäeva õhtul öeldakse, et teisipäeva hommikul peab kontserdil olema kingadega ja kui sul ei ole oma pisikeses ühikapugerikus muid kingi kui 10cm kontsaga jalatsid, millega on võimalik seista maksimaalselt 20 minutit, siis tasub alati vinguma hakata, sest toanaabril, kelle jalanumber on muidu 37, on ju ikka täiesti ilusad number 40 kingad kuskil kapis vedelemas, mida ta ise kanda ei saa!!!