Tubli!

Olen tubli!

Mitmekülgselt.

Täna lõpetasin oma tõlke ära ja saatsin ära ka. Tõdesin, tõsi küll, et mu huumorimeel hakkab kannatada saama... või on õigupoolest asendunud täieliku sarkasmiga.

Siis käisin lõpuks kõrvalkülas, kus on too Perret' ehitatud kirik. Väga vinge kirik oli. Külal polnud ka viga. Kättevõtmise asi oli lihtsalt, vaata, alati on rongi peal olles piisavalt kiire kuhugi, et kõrvalpeatuses maha minna.

Seejärel käisin ja tutvusin erinevate Pariisi linnaosadega. Pikem jalutuskäik toimus sedakorda neljandas, ehk siis juutide linnaosas Marais's. Muidu nii hirmus palju juute küll vastu ei tulnud, aga juudistumisest oli märke küll. Näiteks ostsin kohalikust tavalisest toidupoest kummikomme. Närin ja närin ja mõtlen, et miks nad nii kõvad on, paganad, kas vanaks jäänud või mis. Hakkan siis pakendit uurima - kosher kummikommid. Ehk siis eriliselt juutidele valmistatud, erilistes tingimustes ja teatud koostisosad, mida nad süüa ei tohi, on välja jäetud... Pakendil on kirjas, et kommid valmisid Hispaanias mingi rabi valvsa silma all. Vot nii!

Tutvusin mitme Pariisi kirikuga nii seest kui väljast, mille olemasolust mul enne aimu ei olnud.

Avastasin paar arhitektuuriimet - barokiperioodist.

Käisin ära Pariisi linnamuuseumis ehk Carnavalet' muuseumis. Sügavalt suurepärane koht, soovitan kõigile. Eriti, kuna pilet on kõigile kogu aeg tasuta. Ise lähen ka tagasi varsti kindlasti.

Ostsin endale priiskamise poolest ägeda seeliku.

Käisin toidupoes ja varusin endale nädala lõpuni söögikraami. Puha kasulik värk, tomatid, kurgid, munad, õunamahl. Liis, ma olen isegi Coca Cola joomise maha jätnud :) Kaks granaatõuna on ka. Hmm, aga see granaatõun, mis Erkin sealt puu otsas alla rabas, on endiselt mul siin kapi peal, üleni kõvaks läinud ja nii. Minu süda teda igatahes ära süüa ei luba. Jääbki teadmata, kas ta oli ka valmis ja söögikõlbulik või mitte.

Tulin koju, keetsin mune. Keetmise ajal sain peaaegu rabanduse, kuna uksest tormas sisse Halloweenirõivais pisipoiss oma emaga, keda ma veel näinud pole. Katsuge ise rahus ja vaikuses süüa teha (Triin oli üleval korrusel) ja vaadake, mis näo te teete (eeldusel, et teil on meelest läinud, et Halloween on) ja siis tormab keegi koll lõuates sisse. Ma röögatasin ise ka nii, et vähe polnud, poisi ema sai selle peale omakorda ataki ja katsus mind inglise keeles rahustada. Kui armas. Väga kena naine oli muuseas. Huvitav, miks nad lahku läksid?

Igatahes, seejärel asusin ma suure innuga oma tuba koristama. Oma tund aega võttis aega. Ärge valesti aru saage, mul olid lihtsalt reisiasjad lahti pakkimata, mitte tuba polnud seapesa. Või noh... Igatahes tekkis mul üks küsimus: kui ma kolima pean või Eestisse tagasi sõitma, mida, heldene aeg, ma küll kõigi nende raamatutega teen?

NII... nüüd pean ma veel ühe essee valmis kirjutama ja siis... siis on tubliduse mõõt täis.

Üldiselt on mul tänaseks õhtuks pakk krõpse, mingit Bulgaaria kastet, mis kohutavalt hästi maitseb (nagu tzatziki, aga marineeritud kurgiga), pudel nimetut suurepärast veini, mis ma kunagi Montmartre'ilt ostsin, kausitäis viinamarju... Mingit head-paremat on külmkapis veel, aga tegelikult on mul kõht päris täis. Paari päevaga korrastasin oma muusikafolderid ka arvutis ära, nii et nüüd saab rahumeeli söögi kõrvale muusikat kuulata - Triin lasi Eestist kõlarid saata nimelt. Nojah... et pidu ja pillerkaar! Tegelikult oli täna mingi Erasmus-pidu kuskil linnas, aga te ju teate, milline vilets peolkäija ma olen. Ma pugesin toa koristamise ja essee taha. Sealt tuleks niikuinii patuselt vara ära tulla, et rongi peale jõuda, nii et pooleteiseks tunniks pole sinna mõtet minnagi - pidu ei saa sellega hoogugi sisse. Tahan linna kolida!

Ja mida siis veel? Avastasin näiteks, et järgmise kuu kuukaart maksis kuus eurot vähem, sest oktoobris oli mitu päeva streik ja siis võeti järgmise kuu kaardi hinnast streigipäevade osa maha! Nunnu.

Panin lõpuks posti vanaema sünnipäevakaardi... Tema sünnipäev oli seitsmendal oktoobril :)

Ah, aitab kah, kes see mu grafomaanilisi heietusi ikka lugeda viitsib. Nii või teisiti on teil igav raudselt lugeda, mida ma kõike alalõpmata teen, eksju. Hmm, peaks midagi filosoofilist hoopis kirjutama? :D

Uhhuuu...

Mure :( ja Kino ja muud ka

Mul on mure. Nimelt sain ma täna omale pangakaardi. See pole mure. Isegi raha sain pangakaardile peale pandud. See ka pole mure. Tšekiraamatu sain ka. See ka veel pole mure. Mure on selles, et ma ei oska tšekki välja kirjutada :( Ja ma kohe lihtsalt pean seda tegema. Teatavasti selleks, et saada õpilase elektrooniline transpordikaart, millega ma saaksin muuseas ka kempsu Pariisi maa all, on vaja saata sinna agentuuri koos igavese paberihunnikuga ka tšekk. Ja kui tšekk või mingi avaldus on valesti täidetud, siis nad loevad selle ebatäielikuks ja ei väljasta seda kaarti. Bööö... Muidu oleksin võinud juba homme posti panna ja puha ja saada siis alates detsembrikuust sõita hinnaga 55,56 eurot kuu, selle asemel et sõita 87,30 eurot kuu. Ehk. Mmm... aga ju ma vist pean homme minema kellegi juurde ja paluma endale näidata. Pangatöötaja täna lahkesti näitas, kuidas kasutatakse igasuguseid muid võimalusi, raha sissemakseaparaate jne.

Nojah, aga siis käisin ma veel täna vaatamas oma elu kõige koledamat filmi. Ma pidin nimelt üheks loenguks vaatama ära filmi nimega "l'Ennemi intime", ehk siis intiimne vaenlane või nii. Nojah, äärmiselt verine, äärmiselt masendav, äärmiselt tõetruu, äärmiselt kole. Selles mõttes, et Ameerika sõjafilmid tavaliselt pole nii koledad, seal on vint julmalt üle keeratud ja mingid romantilised tuuled ka kindlasti kuskil alatoonina käimas ikka. Aga prantslaste tehtud sõjafilm... Nojah, me mõlemad Triinuga närisime seal vahepeal küüsi ja tegime täiesti tahtmatult igasuguseid liigutusi. Ärge saage valesti aru, film iseenesest oli väga hea ja kvaliteetne, aga üsna võigas. Teist korda ei vaata enam küll kunagi! Igatahes, idee, miks meid seda vaatama saadeti, oli see, et see pidada olema esimene tõetruu film sellest sõjast üldse Prantsusmaal, kuivõrd Prantsusmaa ju alles kaheksa aastat tagasi üleüldse tunnistas, et seal sõda peeti ning põhimõtteliselt on see siinkandis tabuteema. Nojah, igatahes nüüd oli tehtud kohe selline võimas film, et oi-oi-oi. Muide, jube naljakas, kinopublik oli ka kole kultuurne, selles mõttes, et vaatasid otsa neile, kes saali tulid, need nägid kõik välja sellised korralikud professorid või midagi sinnakanti. Hmm, puhtalt äramärkimise nimel - seanss maksis 6.70. Õpilasele. Kallis. Aga kuna see oli kõige kesklinnam kino, siis kuskil kaugemal oleks ilmselt ehk pisut odavamini saanud. Aga sisu juurde tagasi pöördudes... homo homini lupus est. Ja sellest kogu see film oligi. Ideaalidega mehest, kes läks sõtta ja oli alguses kena, hea ja kaastundlik, aga siis muutus ise vaat et veel suuremaks loomaks kui kõik ülejäänud, keda ta alguses põlastas. Asjas ei puudunud oma iroonia lõpuks ka... aga efektne oli see film igatahes kõige rohkem. Ja mõtteavalduse kirjtamine ei võta eriti vaeva, selle kohta võiks kirjutada kohe oi kui palju. Üks mõte kasvõi siia... Kuidas on nii, et alati on kõige pikaleveninumad ja koledamad (ja ka praegu aktuaalsed) sõjad sellistel maadel, kus on ainult kivid, liiv, üsna ebamugav kliima ja tegelikult tunduks justkui, et see maa polegi niisugust võitlust väärt???? Ee, Iraak või Afghanistan või... no ma ei tea, kasvõi Albaania või ma ei tea... Ah?

[Tähendab, ma mõnikord võin lollusi suust välja ajada, eks ju. Kui keegi kole tark seda loeb ja leiab, et too viimane küsimus oli kole loll, siis andestage. Ega ma nüüd nii palju sellest asjast ka ei tea, et ainult kompetentset juttu suudaks ajada.]

Üks tähelepanek veel prantslaste kohta: nad on kole hirmus tähelepanelikud kõik. Selles mõttes, et nad jälgivad palju rohkem seda, mis nende ümber ja teiste inimestega toimub, kui eestlased. Rääkimata sellest, et hästi paljud on mu juba näo järgi meelde jätnud, käib tänaval liikudes alati üks ette ja taha vabandamine, sest nad panevad alati tähele, kui nad sulle kogemata ette astuvad... Või üks vanamees jooksis mul pool kvartalit sabas ja vabandas, sest ta lasi minu nina ees poeukse kinni ja ma pidin selle ise uuesti lahti tegema. Lastega inimestele antakse alati kohe teed ja istet ja bussides-rongides on alati kohe mehed krapsti püsti, kui mingi vanake tuleb. Ja üleeile kukkus üks vanem naine eskalaatori peal pea lõhki, ümberringi toimus tõeline sprint, tal oli kohe tosin aitajat. Üks neist oli näiteks ema, kes jättis oma kolm titevanuses võsukest kuskile nurga peale ootama ja läks ise jooksuga tädi otsaesist pühkima. Või umbes nädal aega tagasi nägin ma ühte neegrionu kolmeaastaste kaksikutega ja lapsevankriga eskalaatorist alla tulemas. Kaksikud ei julgenud ilma issi käest kinni hoidmata eskalaatori peale astuda, aga vankrist jäi üle ainult üks käsi. Noh, ja siis üks poisike jäi sinna üles eskalaatori otsa nutma. Mina olin paralleelse eskalaatori pool juba all ja isa ei saanud üles tagasi ka minna, sest tema pidi seda lapsevankrit tasakaalus hoidma. Ja esimene mees, kes siis ilmus sinna eskalaatori otsa... issi pidi talle ainult hõikama, et palun, härra, ja juba oli mees poisil käest kinni võtnud ja eskortis ta ilusti ja täiesti loomulikult alla. Ma kujutasin selle peale elavalt ette, et kui minuga Viru keskuses oleks sama lugu juhtunud, siis poleks keegi iseseisvalt selle peale tulnud, et laps eskalaatori peale aidata, ja mina oleks pidanud seal eskalaatori peal kõvasti selgitustöid tegema ja paluma, suurima tõenäosusega aga ise uuesti üles lapse järgi sõitma. Lihtsalt naljakas on vist siit Eestisse tagasi kolida.

Jakkkkkkkk

No palju voib. Eile oosel parandasin poole hommikuni oma teksti ja olin tana ilgelt vasinud. Suure surmaga sain end voodist valja nelikummend minutit peale kella tirisemist. Jouan kohutavalt uimasena kooli, tapselt oigeks ajaks... Ja mida ma avastan. Klassis on keegi vooras onu ja jahvatab midagi. Ei saanud midagi aru. Tegin siva saared ja pornitsesin koridoris tusaselt teadetetahvlit, sest sekretariaat, kes ju kusimustele vastata voiks, on meil siin suurema osa ajast suletud asutus. Lopuks leidsin - terve teadetetahvli all koige paremas nurgas oli tibatillke kiri umbes fondis Times New Roman, suurus 6, et teisipaevast reedeni jaavad magistrite tunnid ara ja toimuvad spetsialiseerumisalased valdkondade tutvustused. No tere hommikust. Oleks keegi enne oelnud. Ja uleuldse, homme on minul vaba paev, neljapaeval on riigipuha... Mida nadal noh!!! Ei, saage aru, ma olen paris roomus vaba paeva ule, aga MIKS, porgu paralt, ma siis nii vara hambad ristis ules tousin. Selle asemel, et umbes praegu kodus ules tousta ja rahumeeli tolge ara lopetada ja tana hommikul neile ara saata. Nuud pean ma linna minema asju ajama ja ei joua ikka seda tanase toopaeva sees ara saata. Lihtsalt... No olgu peale :D Aga jumal tanatud, et ma novembris Egiptusesse ei lahe, kujutate siis nuud ette - koigepealt kaks nadalat puudumist, siis see nadal, mis ma tagasi olen, ei ole lihtsalt loenguid, ning siis jalle kaks nadalat puudumist... Njah...

Olgu, a ma ei tigetse siin koolis enam kaua. Lahen pangakaardi jargi, ahoi. Tsekki kellelegi???

Rainy monday

Täna hommikul ärkasin ma enne äratuskella ise üles!

Vau!

Sellist asja pole väga ammu juhtunud!

Kell üheksa tegin punkt silmad lahti!

Ma arvan, et minust hakkab inimene saama!

Või siis olen ma lihtsalt kahe ööga, mis ma mõlemal puhul 13h magasin, lihtsalt une täis maganud. Vahet pole, tore igatahes!

Ja siis lõin ma silmad lahti, täheldasin, et väljas on kole hall ja vihma ladistab. Selle peale keerasin ma aknale selja, mugisin voodi kõrval toolil olevast kausist eileõhtuseid viinamarju, küünitasin voodi alla arvutit tööle panema ja siis veetsin õndsa hommikupooliku voodis oma arvuti ja viinamarjadega. Arvuti muutus küll kohe töiseks asjaks, kui ma lugesin kirja, et ma peaks ikka oma toimetise tänase tööpäeva jooksul valmis saama ja ära saatma... Aga nojah, see on lihtsalt utoopiline. Ma küll parandasin pisut üle saja lehekülje hommikul ära, aga kakssada lehekülge jäi õhtuks. Enne magama ei lähe, kui olen selle ära saatnud, luban pühalikult.

Ahjaa, ja siis sain kirja teiselt kirjastajalt, kes ütles, et lõppude lõpuks on valmis saanud gootika raamat, mida me hakkasime tõlkima juba eelmisel mail... ja mis oli ka tõuge minu tõlkimismaailma sisenemiseks muuseas. Ometi jõudsid nad asjaga niikaugele, et see on juba paberkandjal olemas, kuigi poodidesse jõuab alles 20. november - ettetellimise värk. Aga jah, see tähendab muuseas ka seda, et mulle peaks kuu aja jooksul laekuma ka selle honorari teine pool. Jeee, raha läheb alati tarvis. Ei, aga tegelt vinge ka ikka, rahast kama kaks, see tõlge sai nii ammu ära tehtud, et mu vaim on endale juba selgeks teinud, et selle eest ei tohiks enam mingit raha tulemas olla. Seda parem ju, kui äkitselt jälle pangakontot kontrollides rikkam tunne on :D.

Hoolimata kiusatusest voodisse jääda, vedasin ma end siiski täna kooli ka. Jube huvitav loeng oli seejuures. Euroopaväliste linnasüdamete kujust ja arengust ja mudelitest. Erilise rõhuga Kairo ja Pekingi näidetel. Väga šeff. Ahjaa, ja siis exposé tähendabki põhimõtteliselt veerandtunnist ettekannet... Kui ma ütlesin, et ma võin ettekandele kõrvale power pointi osa teha, siis kukkus kõigil karp lahti, nagu ma oleksin mingi geenius. Ma lubasin lahkelt kõigile näidata, kuidas power pointis slaide üksteise järel ritta panna. Ma eeldan, et siis see tütarlaps Fanny teeb ettekande ülejäänud, teoreetilise osa korralikus prantsuse õigekeeles ise ära. Aga ikka jõle huvitav, kuidas kõige lihtsam powerpoint arvutivõõrastele prantslastele nii keeruline võib tunduda! Go, Eesti!

Neljapäeval on püha. Kõigi pühakute päev. Ehk siis pmst Halloween. Või Hingedepäev. Midagi nende kahe peale kokku igatahes. Ja nagu selgub, siis enamikel prantslastel on reede ka vaba, aga meie kooli professorid on hakanud nii usinateks, et meil loomulikult on reede õhtul kella kuueni loengud. Aga no neljapäev on vaba vähemalt, kolmapäeviti pole mul niikuinii loenguid - mis tähendab keset nädalat kohe nädalavahetust. Ongi hea, ses mõttes, et ma pean minema kinno vaatama filmi "L'Ennemi intime", mis räägib Alžeeria sõjast... Saan kolmapäeval ära käia, sest reedeks tuleb sellest kirjutada mingisugune mõtteavaldus. Homme läheme pangakaardi ja tšekiraamatute järgi. Soovib keegi, ma võin talle nüüd tšeki kirjutada????!!!???? Mmmm, ja mingile Hiina kunstniku näitusele pidime ka minema ja retsensiooni kirjutama... Ehk siis tegevust jätkub ka vabadeks päevadeks. Ja riigipüha pärast pole ka vaja muretseda, kuna mul on nüüd kodus internet ja ma võin isegi rahus kodus kükitada, kui kõik asjad linnas kinni on. Ja siis tuleb reedel veel Kerli, jipppiiiii. Vist isegi mu reedeõhtusesse loengusse, mis on päris vahva. Eks siis vaatab, mis me enne ja pärast seda teeme. Triinul on samal ajal ka mingi eesti sõbranna siin (kuigi ei ela meie juures), nii et mingisugune eestlaste möll läheb lahti Pariisis :D

Olgu pealegi, aga ma olen juba nelikümmend minutit oma söögitaldrikuga maadelnud (hmm, kartulipuder, grillvorstid, tomatisalat ja hapukurgid), aga ilmselgelt võtsin ma endale liiga suure portsu ette. Ma nimelt lubasin, et kohe, kui ma söönud olen, hakkan ma oma toimetusega tegelema, aga jah... Et siis parem on vist lõpetada ja oma kahesaja lehekülje kallale asuda. Viimne aeg ära teha ja kaelast ära saada.

Maailma kõige terasem avastus!

Ilmus koju Stephane. Meie mõlemad Triinuga istusime elutoas diivanil, klõbistasime oma arvutit ja jõime veini. Tüüp tuleb minu selja taha, küsib, et kas internet töötab. Meie vastu, et töötab jah, kui tore. Läheb siis minema, tuleb viie minuti pärast tagasi ja ütleb jube rõõmsal, avastust tulvil häälel: "Oi, aga see on ju nii praktiline - te ei peagi minema Pariisi ja internetikohvikus klõbistama, vaid saate kodus oma sõprade ja tuttavatega rääkida, ei pea sõitma ja puha."

No hallooooo...

Ainus nutikam asi, mida öelda, oleks olnud see, et kas pole praktiline, et teil on arvutid, nii et te saate internetti kasutada!?!?

Annaks õige leidlikkuse eest mehele Nobeli preemia?

Juhhuuu, jipppppiiii aijeeeeeee... ja kokakunstist ka

Niisiis... Olgem ausad, Egiptusest Pariisi tulek möödus palju valutumalt kui Egiptusest Eestisse minek. Või ütleme siis nii, et ükskõik kustkohast Eestisse tagasi minek. Mul on ju alati selline paarinädalane reisijärgne deprekas, mis on tingitud sellest, et reisil olen ma tõeline A&O ja kogu aeg on adrenaliin ka veres, sest kunagi ei tea täpselt, mis edasi saab... Koju jõudes on seega tõeline masendus, sest kõik on nii tuttav ja rutiinne ja asjad on kaugel sellest, et alluda minu tahtmisele ja improvisatsioonile :) Aga siia Pariisi saabumine oli selles mõttes päris hea kerge, et siin olen ma kohe vastamisi Prantsuse bürokraatia tuuleveskitega ja adrenaliin on seega ikka püsti ja mingit rutiini pole.

Aga see selleks, täna käisime siis ühte korterit vaatamas, viiendas rajoonis, väga armsa koha peal ja ise ka nunnu. Vana maja, seest vahvärk ja igati korras, sisehooviga ja puha. Korter ei olnud just eriti suur, aga ka ilus ja korras ja kõik oli olemas alates pannidest ja lõpetades internetiga. Kallis oleks ta muidugi ka, 810 EUR kuus pluss elekter, aga noh... Selles mõttes, et siia kolkasse me igaveseks ei jää: olgem ausad, see on ropult kurnav, kui peab hommikul ja õhtul nii kaua sõitma ja rongiaegade järgi elama, rääkimata veel sellest, et siin ikka päeval korraks koju ei tule... Mis tähendab, et õhtuks olen ma täielik kutupiilu. Vot... Et mul poleks midagi ka selle vastu, et heas kohas ja heas korras oleva korteri eest viiskümmend eurot rohkem maksta, kui see mulle liikumisvabaduse annab. Vottttttttt. Aga jah, pärast seda oli meil Triinuga täielik Pariisi idüll. Läksime tänavakohvikusse, võtsime pannkoogid ja hõõgveini, vaatasime poolraagus puid ja sügisilma trotsivaid prantslasi (jah, nüüd on ka siin lõpuks sügis käes), siis otsustasime raamatupoodi minna, kust me saime mõlemad kolme raamatu võrra rikkamaks (ale noh, kolm eurot ägeda raamatu eest pole ju mingi raha!), ning seepeale läksime minu õhutusel vesipiipu tõmbama. Puhtalt nostalgia, seekord imbusin ma Egiptuses sellest peaaegu läbi ja pole ju võimalik kohe päevapealt lõpetada :) Siis käisime poes, ostsime igast söögikraami ja jõudsime kell viis koju, siis kukkus Triin internetiga mässama (sest täna hommikul tõdesime me, et see nett lubab korraga ainult ühte arvutit) ja mina kokkama. Kaks ja pool tundi hiljem on tulemus selline, et köögis poti peal on tohutu kastrul kartuliputru (nota bene, pudrunuia siin ilmas ei tunta, aga ma olin nii nutikas, et ostsin poest pudeli mingit nn Bulgaaria kastet ja kasutasin selle veel täis pudelit nuiana. Päris hästi kukkus lõpptulemusena välja), hakk-kotlettide jäänused, kolmandik pudelit valget veini, hästi palju musti nõusid ja potte, kõlarid on keset elutoa põrandat ja meie istume mõlemad oma arvutitega ja klõbistame klaviatuuril. Ehk siis - Triin on arvutigeenius, kohe näha, et oma vanemate laps, ning minust on ajaga saanud täiesti kõlbulik kokk. Päris ilus. Arvutisõltuvus on aga üks kole asi, kuna pole ju NIIIIII kaua oma arvutiga omal vabal ja sobival ajal netis saanud olla, siis nüüd me naersime end kõveraks, aga käisime läpakaga suisa vetsus :D. Päris huvitav kogemus on poti peal istudes messengeris klõbistada. Pole midagi öelda, nii see kahekümne esimese sajandi elu käib.

Stephane'i õnneks pole kodus, sest tema kodus olles on allkorrusel kuidagi ebamugav olla ja teiseks on tema ja kokakunst täiesti vastandlikud nähtused... Ühe korra ma tulin koju ja keerasin endale ruttu mingi söögi kokku, hakkasin siis sööma, tema muudkui seletab, et küll lõhnab hästi jne... siis kuulutas väike poiss hästi õnnetu häälega, et tema on ka näljane... misjärel pani Stephane sooja mingi pitsaniru, mis kõrbes kohati ära ja kohati oli mingi suland löts... ja siis nemad kahekesti närisid seda. No andke andeks, päris paha oli süüa niimoodi nende nina all normaalset toitu. Aga üleüldse, kust pidin mina teadma, et nad veel lõunatanud ei olnud, kell oli siis juba mingi kuus või nii. Ja üleüldse on Stephane'il komme iga kord, kui me kokkame, kööki ronida, nuusutada ja vaadata ja kuulutada, et küll näeb hea välja ja lõhnab hästi - isegi mingi tavalise pasta puhul. Et nagu jah, mees ise teeb ainult pulbritoite. Näiteks pulbrikartuliputru või pulbrikooki - ei, tegelt pole isegi pulbrikooki vaja teha, sest neil on poes müügil nn kotikook... sellele pole isegi vaja vett lisada, lihtsalt võtad möksi kotist välja ja möksid vormi ja pistad ahju. Vot - ja saabki ilus lõhnav šokolaadikook valmis. Kui Triinu sõbranna siin olles natuke retsepti muutis ja sellele vahvleid peale pani, ei jõudnud mees ära imestada, et vau, kui imelik kook, et kes see siis nii teeb. Noh... ja nii polegi midagi imestada, et kui ma tavalised türgi oad võiga keema panen, siis tema vaatab, et vau, milline delikatess. Ja kuulge, ma ei hakka temaga ju mingit õndsat perekonda mängima, et teen kõigile süüa. Ei lähe läbi! Aga me katsume lihtsalt kokata siis, kui neid kodus pole... või kui neid mööndusena vähemalt allkorrusel pole.

Külm on siin ka. Nii majas kui väljas. Nad on nagu mingid pagana britid, kogu aeg olgu nina sinine peas.

Homme hakkame me peale kooli mingi pundiga tegema mingi aine jaoks mingit exposéd. Just nimelt meelega kasutasin nii palju kordi sõna mingi, sest mul pole aimugi, mis punt see on ja misasi on eksposé. Näib, et tavaline ettekanne. Ma lubasin teha Bordeaux'st ja siis mind pandi kokku kellegagi, kes teeb ka Bordeaux'st. See on arvestuslik töö, millele lisandub ka eksam... Aga millest see koosneb või kuidas nemad seda teevad, on minu jaoks täiesti müsteerium veel. Tsiteerides sõnumit, mille keegi müstiline Fanny mulle täna saatis: "teoorias peaksime me kohtuma homme peale loengut IFU raamatukogus". Hmm, ma ei tea, miks ta võttis vaevaks rõhutada sõna teoorias, aga no eks me näe. Ilmselt seondub asi IFU raamatukogu lahtiolekukellaaegadega, mis on pehmelt öeldes ette ennustamatud. Eks me vaata... Põnev igatahes. Hiina kunsti jaoks peab kuskile näitusele minema ja mingi raamatu läbi lugema. Prantsuse ühiskonna loengu jaoks peab vaatama ära mingi Alžeeria sõjast rääkiva filmi, aga ma ei mäleta selle nime ja ei tea, kus kinos seda näidatakse. Hirmus. Ja seda ma juba ütlesin, et mulle saadeti mu viimase tõlgitud raamatu toimetus tagasi, juba eelmine nädalavahetus tegelikult... mis tähendab, et mul on nüüd kibekiiresti vaja kolmsada lehekülge ära toimetada. Ja reedel tuleb Kerli, kui vinge!!!!!! Ehk siis temaga on kavas Moreau majamuuseum, katakombid, Jumalaema kiriku torn, Montmartre'i treppidel enda täis joomine ja siis veel üht koma teist kultuurset. Äge! Ootan!

Olgu, aga aitab küll, ma arvan, et minust on aru saada, et kodus on nett olemas, eks ju? Verbaalne kõhulahtisus on välja löönud.

NB! Ja Liis on mingil hetkel saanud valmis oma pildiseeria Pariisi muljetest, nii et ma panen õige siia ühe lingi. Tema sõnutsi olla seal 94 pilti meie kolmest päevast, nii et vaadake ise.

Tagasi

Jälle üks Egiptuse tiir selja taga ja nagu ma kartsingi, on see nakkav: ma tean suurepäraselt, et ma kohe mitte mingil moel ei saa kuidagi seda novembri gruppi teha, aga ikkagi natukene tahaks :D See mõjub alati nii, kohe veider. Aga ei, ma kohe ei hakka üleüldse mõtteid selles suunas mõlgutamagi, nädala pärast läheb sinna keegi, kellele ma lubasin nüüd pika raporti valmis kirjutada, et kuidas kõik funkab jne. Ma usun, et tal läheb ka kõik kenasti, Muhamed on kõik hoolega sisse töötanud ja see naine olla ka Egiptuses suisa elanud kunagi, nii et mis siis ikka saab viltu kiskuda?

Igatahes jah, tuur oli nagu ikka... Kõik on juba nii selge ja nii süstemaatiline, et see lendab nagu linnutiivul, kuskil pole mingeid takistusi, kõik läheb nagu õlitatult ja lepase reega. Selles mõttes on isegi naljakas, et iga korraga läheb see reis järjest kiiremini ka, sest midagi sellist murettekitavat justkui pole. Inimesed olid kõik vanemapoolsed ja sellised tagasihoidlikud, hoidsid enda ette ja nendega pidi ilmtingimata ise alustama juttu või pärimisi, et nad suhtleksid. Sellistega pole kõige lihtsam, katsu sa siis ära arvata, mis neil mõttes mõlgub. Ei, aga lõpuks kõik lennujaamas tänasid ja lehvitasid ja lubasid uuesti reisile tulla, nii et järelikult läks ikka kõik suurepäraselt, nagu tunduski.

Ilmad olid ka soojad, kaks tükki minestas mul koguni sinna Luxorisse ära. Seda polegi mul veel juhtunud... Ilm polnud ka seejuures nii palav, aga lihtsalt vanad inimesed, mõlemad hästi pisikesed ja kleenukesed ka, vastupanuvõimet pole ollagi, hommikusöök oli ka ammu olnud ja öö oli rongis lüheldane, nii et ju vist sellepärast. No mis sa hing teed, võiks ju siis öeldagi, kui paha hakkab.... Aga jah...

Mida veel... Sherif on laisaks läinud, järgmine kord pean ikka Muhamedilt teist giidi küsima. Muhamed oli nagu ikka... Ta on mulle vist juba pooled Egiptuse igasugused turimisalade mänedžerid ära tutvustanud. Päris naljakas iseenesest, mul on juba Egiptuses tekkinud tõeline turimisbosside tutvusringkond, kes kõik pakuvad mulle nädalaks tasuta elamist jne jne jne. Võiks vabalt vist veerand aastat seal ühe ja teise hotellis sviidis tasuta elada. Aga päris meelitav, ma peaks mainima. Või näiteks see, et järjekordne firmajuhatajate kokkusaamine ja siis kaks bossist džentelmeni üritavad mulle mõlemad korraga istet pakkuda :D No mida sa hing veel ihaldada oskad, ah? Ei, igatahes jah... Siis tutvustati mulle veel mingit sukeldumisprofessorit (tõesõna, tal on sukeldumises doktorikraad... nagu ka füsioteraapias ja ärikorralduses) ja veel mingit prantslasest kinnisvaraärimeest Hurghadast, kes tahtis, et ma temaga äri hakkaksin ajama. Rääkimata ma ei tea kui paljudest muudest tüüpidest, kellest ma mõnda isegi häguselt mäletasin, aga mõnda alles esimest korda nägin. Noh, mina ei saa midagi parata, ta iga kord tutvustab mulle oma tosinat inimest, kõik ei jää ju meelde!

Olgu pealegi. A siis veel juhtusid kodus säärased imelood, et meil on nüüd nett. Ja siis tuli kutse pangakaardile järgi minna. Ja vahepeal oli Pariisis streik.

Hmm... aga üleüldse, väljavõte siis vahepeal juhtunust mulle laekunud SMS-ide näol - mis on siis täpselt nii paljukest, kui ma nendest sündmustest ka teada olen saanud. Veel. Muidugi mõningate sündmuste kohta vahetus palju rohkem sõnumeid, aga siin lihtsalt ülevaade...

Triin, 18. okt: "Juhtus midagi hämmastavat. Meil on on internet. Pärast pikki jõupingutusi sain ka wifi tööle. Ja pangakaart. Vapustav!"

Kerli, millalgi sellel nädalal: "Ära unusta, et neljapäev (jutt esimesest novembrist) on püha. Ja kas prantslastel pole mitte kombeks teha n.ö. ponte'i, võttes reede vabaks?"

Kerli, jätk: "Tulen siis reede hommikul, jalutan päeval linnas ringi ja saame õhtul kokku. ..."

Kadi, 26. okt: "Tere, kas Egiptuse viisat saab igast lennujaamast. Mõtlesin Hurghadasse minna, a reisibüroo kaudu saavad ainult Rootsi kodanikud viisad. Kadi."

Petra, 26. okt: "Maris, write me when you land and have observed the situation with the weather. Then we can meet. . Good dreams, hugs :)"

Petra, 27. okt kell pool kaheksa: "I have nothing against coming to the airport, I only have to go to work at around noon. I'll be there at 9."

Petra, 27. okt kell üheksa kümme: "Oh, Maris, I'll be there at ten. My kaks minutit!"

Muhamed, 27. okt varahommikul: "I'm not going home yet. A miracle had happened. They gave my car license to my old friend I hadn't seen for 15 years!"

EMT: "Tere tulemast! Kõned Eestisse 9,05 EEK/minut, vastuvõetavad kõned 4,43 kr/minut. Tasuta lisainfo numbrilt +3725905123. EMT"

Paribas pank, 26. okt: "BNP Paribas, comte xxxx en Euro. Solde: +0. A venir +0. Mouvements +0,00. +0,00. +0,00

Hansapank, 25. okt: "Sooviksime teada teie seisukohta noortekaardi pakkumise osas."

Carte SFR: "Vos soldes 5,15 EUR de crédit de communication jusqu'au 24/11/2007."

Ehk siis, kõigest ülalolevast võib järeldada seda:

1) mu telefoniarve on peaaegu tühi.

2) mu pangaarve on täiesti tühi. Seda, tõsi küll, veel. Kohe hakkan rikkaks.

3) EMT ja Hansapank tahavad minuga ikka veel äri teha.

4) Petra ei suuda ka hommikuti vara üles tõusta ja magab alati endiselt nn kaks minutit sisse. Lõpuks ma sain temaga siiski kohvi juua.

5) Muhamedi auto dokumendid ja juhiluba anti kogemata valele inimesele, sest nad peavad parklas need ära andma ja siis antakse need lahkudes tagasi. Anti valesti tagasi. Suur jama oli.

6) Kerli tuleb järgmisel nädalavahetusel külla. Kahjuks ei ole meil vaba ei neljapäev ega reede.

7) Kodus tekkis imekombel netiühendus, Triin pani interneti tööle ja nagu käesolevast näha, töötab see endiselt. Ja pangakaardile tuli ka kutse järgi minna.

Ning see ongi vist umbes täpselt nii palju, kui teil kohe hetkel tarvis teada on. Ma lähen nüüd ja võtan pesu masinast välja, söön ära kausitäie viinamarju, ootan Triinu ära ja siis lähen magama. Ma arvutasin kokku, et Egitpuses magasin ma keskmiselt kolm ja pool tundi öö peale, sest täielikult jäi vahele sinnamineku öö, tagasituleku öö ja mäkkeronimise öö, rongiöö oli lihtsalt mõnetunnine ja ülejäänud öödel me tavaliselt piibutasime kahe-kolmeni öösel ning siis oli vaja kell seitse üles tõusta. Nii et ma olen nüüd pisut väsinud. Et mitte öelda, et täiesti kurnatud.

Varsti jälle näeme, minus peituv grafomaan ei lase mul kaua eemal püsida.

Lihtsalt koigile teadmiseks, et esiteks ei oska ma normaalse klaviatuuriga enam trukkida ja teiseks kaon ma nuud natukeseks maamunalt, sest ma istun hetkel Praha lennujaamas ja suundun Egiptusesse. Mitte et Prantsusmaalgi soe poleks olnud, aga siis 27. vaatame jalle edasi...

Hmm

Hmm... Kooli wifi hakkas lambist tööle. Ilm läks lambist hulluks, kuigi eile oli 20 kraadi sooja. Mulle lõi lambist pähe, et ma pean ülehomme Egiptusesse sõitma :D Ma ei saa aru, miks muidu igati ilusate värvidega pilte netti riputades äkki selline kahvatu jume tuleb. Ma ei oska enam üleüleüldse oma eesti klaviatuuriga trükkida ja teen veel napakaid kirjavigu ka. Kui jõle. Täna olen ma söönud ühe banaani ja mul ei olegi veel kella poole viieks kõht tühi!!! Vinge.

Aga see on praeguseks vist ka kõik.

Veel Liisi pilte

Ehk siis veel minu kodu pilte, mis ma ühel hommikul Liisi kaameraga tegin... Veerand tunniga paarsada pilti või midagi sinnakanti tuli. Aga nojah, et teil nii igav poleks kogu aeg juttu lugeda...

Et siis üks natuke täielikum pilt minu toast: taustal näete Liisi paaniliselt oma kapivõtit otsimas, mis tal kuhugi ära kadus... Ja millest ma ei teagi, mis edasi sai - kas ta leidis selle üles või mitte...

Minu toa uks (vasakul) ja Triinu toa uks (paremal), mille ees rippuvatesse jubinatesse me kogu aeg juukseid pidi kinni jääme:

Siis minu toa aknast paistab kätte naabrite hoov ja nende labrador Glacon, kes hommikuti kohutavalt palju haugub ja ulub ja õiendab. Siis ka, kui ta mind mu akna peal näeb, ma ei tea, mis teda minu juures küll seletama ajab.

Kohe minu toa ukse taga on selline mõnus vanamoodne nurgake vana õlilambiga, paari neegrimaade suveniiriga ja ühe toalillega. Minu toas on ka mingi kummipuuline, muide, rääkimata sellest, et sellel mehel on tõepoolest aias roosipõõsad (ja need õitsevad rahumeeli oktoobri keskpaigas veel)... Üldse on tal väga naiselik maja, nii trini-träni täis. Antiiki on ka üksjagu, tema vanaemalt, nagu me teada oleme saanud.

Meie köök, kus me iga öö kokkame, sest me jõuame nii hilja koju. Ehk siis tavaliselt pastat, vahelduseks veel pastat, mõnikord sekka ka pastat ja siis erilise meelisroana teeme me veel harvastel kordadel pastat. Olgu peale, mina, makaronivihkaja, olen sellest juba isu viimseni täis saanud, mina söön nüüd viimasel ajal keedetud türgi ube võiga. Tuunikalast on ka isu täiesti täis ja makra ei kõlba siin kuskile, nii et sellepärast ma varsti ühte püksisäärde ära mahungi.

Köögi akna peal... väljaspool... on jube ägedad lillepotid, mis on ära värvitud ja millelt see värv hakkab maha kooruma. Need lilled on muidugi märkimisväärselt kehvemas seisus kui need, mis toas on ja mida keegi tõepoolest aeg-ajalt kastab (mitte mina siiski). Aga potid on ilusad.

Sellest raudteejaamast lähen ma iga jumala hommik kooli või linna vms... Tegelikult siiski mitte, esmaspäev-teisipäev lähen ma bussiga, siis ma kõnnin sellest vaksalist mööda. Aga selline ta välja näeb. Gagnys on muidu päris palju vingeid maju ka :P, aga nendest kunagi hiljem.

Ja selles vaksalis lähen ma alati rongist maha. Olgu, enamikel kordadest, sest teinekord sõidan lõpp-peatusesse ka :D. See siin on siis Gare du Nord - Magenta ja sellest tulen ma alati õhtul rongi peale, et koju minna.

Pariisi vaatamisväärsustest: noh, muidugi endiselt on minu lemmikuks Montmartre, mille treppidel on õhtul elava muusika saatel nii mõnus veini juua ja linna vaadata. Statiivi puudumisel (ja tavaliselt õhtuseks ajaks teatava veinikoguse manustamise tõttu) ei ole adekvaatseid öiseid tuledepilte, seega siin siis üks päikeseloojangu ajast.

Aga alati on tore pühapäeva Pompidou keskuse juures veeta, sest seal toimub alati midagi - kes lõugab politsei peale, kes lesib niisama keset sillutist ja pikutab ning naudib päikest, kes teeb etendust, kes tantsib lambist... Et mõnus koht.

Siis on veel kolmas mõnus koht, kus külitada, mis on siis Cité saare otsas olev pisike park, kust avaneb säärane suurepärane vaade:

Teisel pool on see Pariisi kõige vanem sild, mis kannab sellegipoolest nime Uus sild :D

La Defense on mulle ka alati päris sümpaatne olnud ja kuna ei saa ju üle ega ümber edevusest, mis inimesi aeg-ajalt enda pilte eksponeerima sunnib, siis siin olen mina ja pilvelõhkujad:

Ah jaa... ja siis üleeileõhtune pilt, mille kohta mulle öeldi, et üks tõeline šikk prantslanna ;) Taustal paistab ragbi ekraan. Pariisi ei kujutaks enam nendeta ettegi. Ja paras prantslastele, et nad inglastelt kaela said :D. Mulle kohe üldse ei meeldi see mäng lihtsalt!!!

Puhapaevahommikune idull

Ma saan aru, et see pealkiri ei kola ilma tapitahtedeta pooltki nii ilus, kui ta peaks olema, aga tanane paev on alanud lihtsalt suureparaselt (olgu, kell on juba pool kaks, aga no mis siis, puhapaev on, eksole) ja elu on lill. Valjas on kakskummend kraadi sooja ja paike sarab, roosid oitsevad, linnud laulavad...

Triin ja co lahkusid hommikul umbes 10 paiku Versailles' suunas. Idee jargi pidin ma kaasa minema, aga ma lihtsalt ei viitsinud hommikul. Ja siis, kui ma kuulsin kolme paari jalgade trepist alla mutsumist ja raskelt kaiva ukse kinnitombamist, algaski see ilus lilleline puhapaeva hommik. Kui nad ara laksid, tousin ma korraks ules, tegin akna lahti, riputasin oosel pestud pesu paikese katte kuivama, pistsin suhu kaks Geisha kommi ja kobisin voodisse tagasi. Tapselt kella kumnest kuni 11.15-ni paistab paike mu aknast otse mu voodisse. Ja nii ma siis monulesin seal, suu sokolaadi tais, aknast tulemas varsket ohku ja, ausalt ka, lillelohna; ning seejuures paistis paike mulle nii monusalt peale, nii et ma tundsin end nagu kuninga kass. Ma olin seal poolunes oma kolmveerand tundi, kuulasin paikese kaes lesides linnulaulu ja siis kella uheteistkumnest kirikukellade paukumist. Oigupoolest kuulsin ma kahe kiriku kelli labisegi kellamangu tegemas, aga kus see teine kirik on, pole mul aimugi. Aeg-ajalt oli naabrite koertel uht koma teist utlemist... Eriti jutukas on hommikuti see parempoolsete naabrite koer, Glacon, kellest ma tean, et ta oli kutsikana Stephane'i oma ja siis anti ta naabritele. Ja jalle vahelduseks linnulaul, siis mingi suure putuka sumisev moodalend, teiste naabrite laste sadistamine, sekka uhe kiirabiauto signaalitades moodasoit, jalle linnulaul ja koera haukumine... Ainult kohviaroom jai taiuslikkusest puudu. Isegi naabrid muide, keda alati pappseinte tagant kuulda on (nad ei saa just eriti hasti labi, kogu aeg roogivad uksteise peale husteeriliselt) olid kuskile kadunud, sest keegi ei louanud seal ja ei kolistanud trepist ules-alla, see on tavaliselt koik mu tuppa suureparaselt kuulda. Uhesonaga, ma olin majas taiesti uksi, ilm oli ilus, hea oli olla, voodi oli pehme jne jne jne jne.

Kui paike minu pealt eemale poordus, siis tousin ma lopuks ules ka. Mitte eriti kiirustades, tosi kull. Tegin kohvi, soin eile ohtul tehtud sokolaadikooki, mangisin natuke ta vinget Bentley klaverit ja valmistusin siis linna peale minema. Nagu tellitult vajusid sellal sisse ka Stephane ja Valentin, kes asutasid end ka Gagny veinipaevadele minema. Mina ise kavatsesin sinnasamasse minna ja siis me loime kampa. Paris tore oli. Selline suur laat, kus igal Prantsuse provintsil olid omad letid, kust sai osta ja degusteerida kohalikke toiduaineid ja veine jne. Isegi Martinique oli esindatud, sellised tommud kreoolitarid Kariibilikes riietes ja saravate hammastega... Siis sain ma teada, et Hugo "Hûljatutes" kirjeldatud paigad asuvad kohe siinsamas - naiteks see allikas, kus Cosette kais vett toomas pimedas, suurte ambritega, keset metsa... see pidi olema siinsamas kunka peal, taitsa alles veel, 150 aastat vana. Nii vinge, ma lahen seda kindlasti vaatama varsti. Stephane muidugi ajas teosed segi, kusis, kas ma Zolad olen lugenud, mina vastu, et olen kull. Tema utleb siis, et Zola "Huljatute" toimumispaigad on siin... Ma olin usna ullatunud, parandasin, et ikka Hugol olid "Huljatud"... Tal oli pisut piinlik - olgem ausad, on ka pohjust. Ta on ju siiski prantslane. Aga no olgu peale... Aga seal laadal oli iseenesest vaga palju vahvaid lette, ilusaid maju, pisike naidisfarm koigi loomadega, moned karussellid ja mitte hirmus vaga palju rahvast. Lahe, uhesonaga. Ja tanane ilm on toesti suureparaselt ulivingelt megavahvalt fantastiliselt oivaliselt vorratult jumalik!

Ja nuud siis... nuud on mul koht ikka veel hommikusoogist tais, paike paistab aina, Stephane ja Valentin laksid koju, mina suundun Pariisi... Seal on veel uks selline suur nadalavahetuse pidu ja laat taies hoos - Montmartre'i oma. Triinule ilmselgelt vaga ei meeldinud see, kui on palju rahvast, aga ma motlen, et see on ikkagi paris huvitav. Neil on peale Versailles'st tagasitulekut plaanis jalle piipu suitsetama minna, no ma veel motlen, kas ma ikka uhinen. Viimasel ajal on liiga palju piipu ja liiga vahe veini minu jaoks :D. Ma pole suur joodik vorreldes monedega, aga ma eelistan veini kergust suitsu raskusele ja hagule. Tahendab, piip on ka hea, aga seda tuleb teha oues ja Triin ja co eelistavad varskele ohule sees istumist, mis on pisut raskeparane piibule. Vot. Aga uhesonaga, ma suundun nuud siis Montmartre'ile, votan siit letist klaasikese, teisest letist klaasikese ja siis istun oma Maupassant'iga kuskile parki maha... Montmartre'i muuseumis kavatsen ka ara kaia! Ja osta Muhamedile Givenchy lohna "Ange ou Demon", mis ta mul tuua palus. Tana on Printempsi kaubamajas koik asjad -15% ja ma olen nii uhke selle ule, et ma toepoolest kaisin seal eile seda vaatamas ja otsustasin tana tagasi tulla, et tervelt 8 eurot kokku hoida. No ta maksab mulle selle raha tagasi nii voi teisiti, aga siiski... :P Jaa...

Olgu, aga ma nuud lahen, muidu ma ei jouagi linna. Selles mottes, et ma astusin reipa sammuga siit Gagny veinipeolt vaksali suunas, aga siis jai tee peale ette see araablaste internetipunkt ja hommik oli nii ilus ja monus ja hea, et ma ei suutnud siit mooda minna, vaid motlesin, et ma kohe kirjutan sellest nuud ja praegu, enne kui see hea tuju on mingi totra Prantsuse burokraatiajama parast jalle untsu keeratud :D. Siin tuleb alati selleks valmis olla, et keegi kusib su kaest jalle mingeid ankeete ja pangakaarte ja veearveid, iga jumala paev... ja miski ei aja tuju paremini ara kui see totrus. Ma loodan, et ma tana paasen sellistest asjadest.

Igal juhul, ilusat puhapaeva koigile. Homme panen veel moned Liisi tehtud pildid ules ;)

Kui vasinud

Uhh, mingi kerge sugisvasimus hakkab tekkima. Eile ohtul, kui me koju joudsime (seejuures uldse mitte hilja, mingi komveerand kumme), olime koik kapsad - kes oli siis lihtsalt kilomeetrite kaupa kondinud, kes paev otsa prantsuskeelseid loenguid kuulanud. Ei joudnud isegi suua teha, kukkusime koik ridamisi oma vooditesse. Tana hommikul oli ilus plaan kell pool kumme argata ja puha, aga toimus selline sujuv sissemagamine, nii et me arkasime kell pool uksteist ja olime ikka veel unised. Aga nojah, siis tormasime linna peale...

Minul on siin jatkuv telefonidesaaga eksole, kuna ma ei tulnud selle pealegi, et voiks teise telefoni kodust kaasa votta (voi Liisile oelda, et ta mone oma vana telefoni mulle tooks), siis vahetan ma nuud alalopmata paaniliselt kaarte. Kuigi tana avastasin ma, et mul on koduse telefoniarve huvides markimisvaarselt mottekam prantsuse number sisse jatta. Nii et votke teatavaks, kui keegi tahab mind telefonitsi katte saada ja pole veel mu uut numbrit kirja pannud, siis see on... oot, ma otsin oma rahakotist numbri ules... 0615552946. Aga jah, ma leidsin millalgi nadala sees kuskilt urkalinnajaost telefonipoe, kus muudi telefone kolmekumne euroga, tana laksin selleparast sinna, et siis lopuks uks ara osta, aga nojah, neil on siin mingi hullem susteem, et sa ei saa lihtsalt osta telefoni ja sellesse oma kaarti sisse panna. Sa saad osta telefoni ja nad annavad sulle sellega uue numbri (olgu, ma ju voiks numbrit vahetada, eksole, aga esiteks on mul selle numbril 19 eurot krediiti ja teiseks olen ma liiga laisk, et jalle hakata mingeid ankeete taitma), aga siis on sellel telefonil ka mingi kiiks kuljes, mille nimi on blocage. Ehk siis see kaib nonda, et sulle antakse selle telefoniga kaasa nt mingi kaks tundi koneaega ja kui see otsas on, siis loob telefoni nii kinni kui kinni, et sellega tuleb telefonipoodi minna ja lasta see deblokeerida. Ise nagin, kuidas seda tehakse - pannakse see USBd pidi lapaka kulge, siis mingi suur kobakas asi aku asemel ja siis tehakse temaga midagi. Noh, ja kui ma siis tana olin sealt poest uhe punase ilusa samsungi 30 euro eest valja valinud (tegelikult maksis 40, aga minu punase nahktagi parast kukutas see murjam hinna 30-le :)), kuulnud selleltsamalt murjamilt kiirkones, et ei, see ei ole selle blokeerimissusteemiga ja ma saan sinna ise oma kaardi sisse panna, kui tahan... Aga olles siis lopuks peale kohutavalt pikka jarjekorda kassa juurde joudnud, taheldasin ma, et kohe minu omaks saavat telefoni hakatakse ikkagi deblokeerima. No siis selguski muidugi, et teda on ka vaja iga natukese aja tagant kuskil deblokeerimas kaia ja mida iganes... Taiesti tuutu - seda esiteks; taiesti mottetu - seda teiseks. Nagu kammoon, aga mis siis, kui mul on vaga vaga vaga hadasti vaja helistada ja telefon on just otsustanud blokeeruda??? Igatahes siis ma oiendasin seal nendega natuke aega ja lopptulemus oli see, et nad leidsid mulle terve poe peale ainult uhe telefoni, millel ei ole seda deblokeerimise varki vaja iga natukese aja takka teha, see nagi aga iseenesest valja, nagu kumne aasta vanune mobiiltelefon voi sojavae valitelefon - teate kull, selline kasivarrepikkune ja kohutava disainiga kobakas. Seda ma otse loomulikult ei tahtnud ja sinnapaika see jaigi. Kole-kole. Teate, Eestis on ikka paljud asjad kohutavalt lihtsamad.

Kas ma seda juba utlesin, et raamatukogukaardi saamiseks peab veearve esitama (koos muude dokumentidega!)???

Jaa, ja pangast tuli meile Triinuga molemale kirju. Kolm tukki kummalegi tapsemalt oeldes. Ja nendel kirjadel ei olnud absoluutselt mingit sisu (à la teretulemast meie panka, meie panga kodulehekulg on selline). Ja nad saatsid need kolme eraldi umbrikuga, ehk siis meie kahepeale kokku oli uhe paeva jooksul suvatsetud raisata kuus umbrikku ja 12 lk paberit. Mis ei andnud mingit informatsiooni. Aa, raakimata veel sellest, et seal pangas olles nagime me jube huvitavad printimissusteemi - neil oli printer katki, nii et ta printis ule uhe lehekulje topelteksemplare. Ehk siis 20-lehekuljelisest dokumendist 10 lk olid topelt ja need tommati pooleks ja visati prugikasti. Triinu dossier'ga tehti samamoodi. Hmm... ahikute oleks siin toesti vaga odav variant, ma motlen... Miks nad oma printerit ei voiks ara parandada, ta utles meile, et see on ammu niimoodi teinud...

Olgu pealegi, aga noh, siis ma vantsisin ka tana hulga maad maha. Kaisin naiteks Madeleine'i kirikus, kuhu ma veel sisse joudnud polnud... Ei olnud koikse ilusam, aga kunagi, kui Triin sellele voimatuste puhakule Ritale kuunla panemata jattis ja meil vesi ara kadus, pesumasin rikki laks ja wifiga probleemid ilmnesid, siis ma loodan, et ma tegin selle tana heaks, sest ma nagin ka selle Rita nurka kuskil ja ma toesona panin talle kuunla :D. Vaatame...

Siis avastasin ma, et Maximi juugendimuuseum, kuhu ma minna tahtsin, maksab 15 eurot ja siis ma otsustasin kohe umber, et ei, praegu ei lahe. Eile kaisin Steicheni fotonaitusel. Hmm, minust hakkab kultuuriinimene saama?!?? Siis tegin tana veel omajagu pilte, Gagny kiriku vaatasime ule, avastasime, et meie kodust jargmises peatuses on Perret' ehitatud kirik ja hulk vingeid vanu maju, mida peab kindlasti uhel heal paeval vaatama minema, siis ma avastasin veel, et see Maupassant on toepoolest paris huvitav ning et prantsuskeelne lugemine laheb juba sama soravalt kui muudes keeltes...

Ahjaa, ja siis ma nagin tana oosel oudusunenagu ja veel prantsuse keeles!!! Markimisvaarne, ma olin hommikul kohe mures. Ei, oudukas seisnes selles, et me olime koolis, mina ja mu kunagine ammune sobranna Kalli, kellega ma vaga pikka aega suhelnud pole. Ja siis tundsime, et millegiparast maja varises ja hakkas kokku kukkuma... Mille peale me majauksest valja varikatuse alla huppasime ja mina astusin sealt paremale, tema vasakule... Ja siis kukkus talle lihtsalt varikatus pahe (mis koosnes vaga suurest betoonkolakast) ja nii tema maamunalt kaduski. Paris huvitav! Ja koige veidram oli asja juures toesti see, et me raakisime selles unenaos prantsuse keeles... Aidake.

Igatahes, aga hoolimata tanasest pikast unest olen ma siis kokkuvottes tanase paeva jooksul tohutult maad labi marssinud ja jalle kole vasinud. Pidime kull ohtul Montmartre'ile minema, aga seal on tana-homme Montmartre'i paevad, mis tahendab, et see tohutult rahvast tais ja Triin just helistas, et sinna trepile lihtsalt ei mahu. Niisiis lahevad nemad nuud marketit otsima, siis Triinu oe sobranna pidi kooki kupsetama ja meie pidime ohtul kodus veini tinistama ja kooki sooma. Mis on paris tore variant iseenesest vist. Tegelikult tekkis minus peale selle Maupassanti lugemist ka kange tahtmine jalle kirjutada midagi, nii et peaks oma arvuti tolmust puhtaks puhkima ja ule pika aja pisut toksima... treiks mingi artiklikese valmis naiteks. Aga toenaoliselt seda ei juhtu, me kukume enne koik jalle laibastunult voodisse.

Midagi oli justkui veel... aa jah, ma nuud lahkun teie meeldivast seltskonnast ja asun uurima, kuidas meie kooli kodulehekuljel enda loengutesse inskribeerimine kaib ;)

Olen olemas

Jaa, ma hakkan juba paris ara harjuma selle internetivaba eluga. Selles mottes, et paar korda nadalas juba taiesti piisab ja see, et ma sain kolmapaeval omaenda arvutiga moned pildid ules riputada, rahustas mu nii maha, et kui mul poleks praegu vajadust kolm tundi laiaks luua, siis ma ilmselt poleks hakanudki tana selle peale raha raiskama, et netis passida. Jargmine neljapaev tuleb telefonikaabli parandaja, millega seoses peaks meie wifi ka siis toole hakkama. Argem hoisakem enne ohtut, aga vahemalt lootus on. Noh ja kolmapaeval soidan ma Egiptusesse, nii et selle aja peale, kui ma ukskord sealt tagasi jouan, on kindlasti ehk juba nett olemas. Ma sugavalt loodan igatahes. Siis hakkab Stephane meid Triinuga veel vahem nagema, praegu on seis tavaliselt selline, et me ei nae teda hommikuti (uks kahest: ta kas pole arganud voi on juba lahkunud) ega ohtuti (sest teda kas pole, voi on ta titega kolmandale korrusele sulgunud. Ta ostis sinna teise teleka, et ta ei peaks meid allkorrusel hairima. Nii nunnu!)

Aga tana on jalle ilus paikeseline ilm, kuigi hommikul vara sellest aru ei saanud. Meil nimelt oli kella 9-ne loeng Hiina vordlemisest laanemaailmaga ja me vedasime end toepoolest kell 6.50 suurte pingutustega ules. Sedakorda oli meid taas neli, sest Triinu ode ilmus koos oma sobrannaga valja, nad jaavad nuud teisipaeva hommikuni siia. Uhest kuljest paris tore, et nad olemas olid, nad tekitasid minus suumekaid ja ma ronisin voodist pigem selleparast valja, kui selleparast, et ma oleks tundnud, et haridus kutsub. Aga see loeng oli igati tore, mulle vaga meeldis. Hmm... ainult et meile oeldi, et kui me oma kirjatood talle teeme, et me ikka kindlasti viitaksime ja et me kasutaks peale internetilehekulgede ka raamatuid. Entsuklopeediaid tuleb ka lisaks Wikipediale kasutada, kuna me oleme juba magistrid. Hmm, ma arvan, et Kalm oleks visanud valja iga rebasegi, kes oleks viidanud ainult Wikipediale. Tere hommikust. Aga jah, nuud on mul veel kaks tundi ja kakskummend minutit, mil mul hakkab kaks loengut korraga. Ma nuud ei teagi, mida valida, kas Aafrika kaasaegne kunst (mis kestab viis ja pool tundi jutti, ehk siis poole uheksani) voi Prantsuse kino (mis kestab kolm tundi jutti ja on selleparast juba pisut ahvatlevam). Uldjoontes arvan ma, et Prantsuse kino onnestub mul paremini oma urbanistika oppeplaaniga seostada kui Aafrika kaasaegset maalikunsti... Vahemalt on asjal midagi pistmist Prantsusmaaga ja nt linnade kujutamisega eksole... No ju me vaata.

Aga jah, ma tulin siis St. Denis peale kooserdama, ma polegi siin eriti palju ringi jalutanud enne. Toeline geto ja murjamimaailm, aga jube odav. Tana on turupaev ka, koik tanavad on kassikulda ja odavaid kullatud ja kivikestega riideid tais. Toiduturg oli paris ahvatlev siiski ja internetipunkt on siin kogu linna peale koige odavam! Kui kesklinnas on 5 eurot tund, nurgatagustest urgastes 3.80 eurot tund, Gagnys 2 eurot tund, siis siin on ainult 1.50 tund ja kui osta kohe 10 tundi ette ara, saab ainult uks euro tund. Vau. Aga uldiselt... ikka jube naljakas, et siin on nii palju selliseid urkaid, kus on telefonikabiinid nagu meil vanasti postkontoris (pariselt ka, koik internetipunktid on uheaegselt kohad, kust saab faksi saata ja helistada, neist on mingi selline 8 putkat nagu vanasti Parnu postkontoris oli, ma maletan, emmel oli vaja kunagi helistada, me kaisime seal, sihuke kitsas ja naljaka lohnaga, paks telefoniraamat oli ka sees ja enne tuli kuskil letis registreerida) ja siis mingid kiviaegsed arvutid, aga kogil on webcam ja mikker korvaklappidega kuljes. Araabia muusika uurgab eranditult koigis sellistes internetiurgastes (oi, uks erand siiski on, see koige kallim) ja asja peab taas selle uhe erandiga mingi araabia paritolu perekond. See on iseenesest jube vahva, sest tavaliselt on neil oma asutuses kuni neli arvutit ja koik on kinni. Aga siis kui kusida, et kas saaks internetti, siis roogatatakse midagi araabia keeles ja koige nelja arvuti tagant kaovad tuulekiirusel lapsed, kes seal senini passisid. Nemad kupatatakse siis leti taha issi juurde ootama, kuni klient on oma neile tulu toova internetikasutamise lopetanud, siis saavad nad arvutid jalle endale. Voluv.

Igatahes, internetivabal elul on plusse ka, ma olen juba joudnud labida kolm raamatut, sest kuigi mul muidu lugemiseks aega ei oleks, siis metroos ja rongisoidu peale on see uks eriti tore asi. Tana otsustasin ma naiteks end kirjanduslikust kuljest harida ja votsin ette Maupassanti "Bel Ami", millest ma maletasin, et selle sisukokkuvote mulle meeldis, kui ma Maripuule eksamit tegin. Eks me nae. Kaksteist lehekulge sain koolisoidu peale ara loetud, tagasi ka vaja minna...

Ooo, taas transpordist raakides, 28 oktoober on transporditooliste streik siin, nad tahavad jalle rohkem raha. Meile nii toredasti oeldi koolis, et noh, arge muretsege, et me ei tea veel, kas on loeng voi ei ole, vaatame siis, kui midagi liigub ja on voimalik tulla, siis tulgem, aga kui mitte, siis argem tulgem... Et see on ainus kord, mil puudumine on aktsepteeritav (muidu ei lasta puudumistega eksamile, nagu ma vist olen kuskil maininud). Nii tore, ma peaks 27 Egiptusest tulema, saabki lorutada. Ma loodan, et ma vahemalt lennujaamast kuidagi tagasi saan eelmisel ohtul. Et nad seda streiki juba enne ei alusta. Aga see on jube lahe, meil on teinekord mingid kulmapuhad, nemad aga teevad streike. Mind taitsa ullatas, et nad seda nii kaua ette ka teavad... Aga siis ma olen natuke kade, sest sellel ajal, kui ma ara olen, on see nadal, mil Stephane'i pole ja Triin saab kogu selle aja ondsat uksindust nautida, a kui mina tagasi tulen, siis on ta selle titega jalle kodus. No olgu, laps on vaga tubli ja sarki varki, aga ikkagi...

Aga eile ma motlesin valja, et ma olen siin nuud olnud... hmm, kaks voi kolm nadalat siis? Pigem vist kolm jah... Esimene neljapaeva ohtu moodus meil paaniliselt korterit otsides 5. linnajaos, teine... teisel olime Montmartre'il vintis ja elasime kesklinna stuudios, sellel korral naasime poole oo aegu koju kokkama ja vajusime koik voodisse nagu kotid. Kurat, kull aeg laheb kiiresti. Aga siin on nii taiesti teine maailm, et igasuguste eesti asjade voi reisiasjade voi kirjutamisasjade voi tolkimisasjade peale pole veel uldse moelda joudnud; ma isegi ei saa neist aru, kui keegi jarsku kuulutab, et toimetamine venib nii kaua... siis on vaga veider tunne, et issand, kas ma pean veel midagi sellest ooperist ka tegema... Jumal tanatud, et ma siin tolkimiseks uhtegi raamatut veel ei votnud, see ajaks mu raudselt hauda!!! :). Egiptusesse minemisega on sama lugu, see kukub kindlasti teisipaeva ohtul nagu valk selgest taevast kaela :D. Eriti arvestades seda, et terve teisipaev laheb mingile valjasoidule kuskile kohta, millest ma pole veel aru saanud, aga mille eest ma juba kolm eurot maksin :). Huvitav, kuidas mul onnestub oma prantsuskeelsed motted Egiptuse ajaloo peale koondada???

Oi, ja peaaegu oleksin unustanud, et ma ju kaisin eile selles uues arhitektuurimuuseumis!!! See on ILGELT LAHE koht, ma kull pidin sinna sissepaasupileti ostma, aga arvestades seda, et uks opilase pilet on 5 eurot ja aastane opilase pilet on 10 eurot, siis ma lahen sinna kindlasti tagasi ja soetan endale selle viimase. See tundub tohutult suur olevat ja seal on toepoolest nii palju mulaazhe, et kohe hirmus hakkab. Einoh, selle asemel, et mingi seinamaali pilt kuskile panna, nemad on kohe ikka votnud katte ja ehitanud terve selle kabeli ules, kus see maal on, ning siis veel ulejaanud maalingud ka sinna ara teinud. Jole age. Ja ma nagin seal terve Pariisi koige ekstsentrilisemat meest: habemega, meestepintsakuga, aga pikkades juustes 17. sajandi slehv, viktoriaanlik pikk pitsseelik seljas, mille peal oli luhem must pealisseelik suure slehviga, stepptantsu kingad, mis kolisesid kohutaval kombel parketil ja suured parlmutriga rippuvad naistekorvarongad, elevandiluust raamidega prillid ja kovakubar kah veel. Uskumatu.

Aga nuud pean minema, kohe hakkab louna siin... ajiee...

Imelikke juhtumusi

Meie majas on mingi tont. Või siis vihastas Triin tõesti võimatuste kaitsepühaku Rita välja, sest majas toimuvad meil tõepoolest nii veidrad lood, et mine võta kinni. Selles mõttes, et eile öösel, kui ma nõusid pesin, ei olnud veel sooja vett. Kui ma olin endale pliidi peal potitäie vett keema ajanud, et sellega pead pesta, otsustasin ma igaks juhuks kraanist lasta vett, sealt alguses poole minuti jagu tuli sooja, enne kui jäiseks läks, aga siis selgus, et ta äkki ei läinudki jäiseks ja ma sain täitsa pea ära pesta. Pesumasin hakkas ka lambist tööle, kuigi ta enne ei töötanud. Me siis pesime end ruttu keset ööd ära ja panime kell pool kaks pesumasina tööle, sest mine tea, mis neil mõttes on. Ainult wifi boksile ei tulnud kellaaega ette.

Hommikul jälle ei töötanud küttesüsteem. Maja oli külm nagu hundilaut, isegi ei tea, kuidas me nii vara üles saime (arvestusega, et me pesime pool ööd pesu, eksole, on kell pool kümme jõle vara)... Ja siis, kui ma olin seda natuke aega näppinud, hakkas järsku nii suure leegiga tööle, et kohe kahtlane... Veerand tunni pärast kustus ära, väitis, et maja peaks olema nüüd soenenud... kuuekümne kraadini Celsiust. Ausalt öelda oli mul veel endiselt sama külm, panin veerand tunni pärast uuesti sisse tagasi, mispeale ta hakkas tööle nii, nagu tahaks terve maja maha põletada... ja siis, kui tema meelest oli majas sooja 70 kraadi Celsiust, panin ma ta paanikahoos kinni ja tegin sääred. Brrr...

Bussiliiklus on aga hämmastavalt ja rõõmustavalt fantastiline, ainult pooltel kordadel võetakse mingi lütseumi juurest peale terve bussitäis noori, kes lõugavad nagu ratta peal. Hmm, mis meenutab mulle, et meil on linnaajaloo loengute raames 4 väljasõitu, esimene neist järgmine teisipäev. Pole just sage juhus, et tõepoolest saab nagu loengute raames tõesti käia ja need asjad ära näha, millest räägitakse. Ma küll veel ei tea, mis on Familistère - seda me nimelt vaatama lähemegi - aga see vist on põnev. Utoopialinnade realiseeritud versioonikene pidavat olema.

Muidu on siinsed õppejõud hämmastavalt... variatsiooniderikkad. Täna näiteks oli üks eriti karm tädi, kes tegi isegi üle kolme tunni jutti... Kui hirmus. Aga üliõpilased on küll nagu keskkoolis oleks - kõikidel on korralikult pinalid ja joonlauad ja värvilised pastakad, et eri pealkirju ja alapealkirju eri värviga kirjutada. Ma vist olen kuskil maininud ka, et nad kirjutavad kõik millimeeterpaberile, mis mind hullult närvi ajab, sest joonelist paberit pole KUSKILT leida. Ah jaa, ja siis neil on kõigil veel täpselt ühesugune käekiri ja täpselt ühesugust värvi pastakad. Ja kõik nende asjad on korralikult laua peal reas, nagu algkoolis lastele õpetatakse... IFUs tegelikult on karm kord majas ja ained ka päris keerulised, nõutakse iga kord mingeid ettekandeid ja kirjutisi ja värke. St. Denis ehk peakorpuses on iga loeng nagu laat, jõle huvitav on vaadata, kes sööb salatit, kes võileiba, kes kuulab kõvasti muusikat, kes räägib niisama nädalavahetusest, kes magab päriselt laua peal kummuli ja silmad kinni... sealseid hindeid antakse kohalkäimise ja konspekti ettenäitamise eest :). Kui kummaline. Teretamisega on ka muide naljakad lood, selles mõttes, et tere öeldakse igasugustele suvalistele - à la bussis või turvamehele või suvalisele inimesele, kes ette jääb - aga mõnele sellisele, keda juba mitu korda näinud oled ja nagu näo järgi ära tunned, sellisele ei öelda tere. Hästi veider. Ja siis on siin kombeks teha keset tänavaid hästi elementaarseid kommentaare. Näiteks seisad tänaval vihmavarjus ja ootad, et vihm vähemaks jääks, tuleb mingi tüüp, vaatab sulle otsa ja ütleb: "vihma sajab". No oh seda üllatust... Või siis oli Triinul kotis pakk krõpse ja keegi tuli tema juurde, näitas näpuga kotti, ültes "chips" ja läks naeratades minema. :). Aga ma arvan, et see on vist see asi, mida kultuurišokiks nimetatakse. Aa, huvitav on veel ka see, et tegelikult ei ole ma siin õpilaste hulgas veel ühegi inimesega rääkinud, kes ennast prantslaseks oleks nimetanud. On välisõpilased ja siis on välismaalt siia päriselt pikaks ajaks õppima tulnud õpilased, kes on tegelikult küll nagu prantslased, aga kes räägivad enda kohta ikka, et ei, mina olen brasiillane, mina vietnamlane, mina olen hispaania perekonnast pärit prantslane, mina olen alžeerlane, mina marokolane, mina tuneeslane, mina kolumbialane, mina lõuna-aafriklane... No tere-tore. Ainus prantslane vist ongi Stephane, sest teistel kõigil ka mingid isemoodi aktsendid ja nimed... Põnev igatahes.

Olgu, aga ma tõõõõõõõõõõõõõesti kõngen kohe nälga, nii et vaadake pilte ja olge muidu mõnusad, ma lähen nüüd koju kokkama!

Ma nüüd harjutan... kuidas eesti klaviatuuriga jälle trükkida ja kuidas pilte üles panna. Pole esimest tükk aega teinud ja teist pole kunagi teinud. Igatahes on see meie maja.

Ja see minu voodi :) ja ülejäänud tuba.

Minu mahukas trepialune riidekapp, mis on umbes sama suur, kui Triinu esimene stuudio - häda korral mahuks isegi sinna kappi magama.

Ja siis minu romantiline öökapp, mis on kuidagi alati nii oranžika kumaga, et vau kohe. Sobib hästi ülejäänud toaga kokku.

Selline näeb välja elutuba. Osaliselt siis. Eks ma katsu rohkem pilte kunagi tekitada, et paremat arusaama anda. Igal pool on igatahes palju träni ja vidinaid, punutud asju ja igasugustest Aafrika maadest ja endistest kolooniatest toodud suveniire, neegripäid ja kujusid, vaipu jne. Aga põrand on kiviplaatidest ja jõõõõõõõõõõõõle külm. Eriti hommikuti!

Ahjaa, ja kuna tal on mingi DVD mängija, videomakk, kaks stereosüsteemi, siis veel mingi vinüülfilmide mängija ja sada muud karpi ja aparaati, siis on tal terve kuhi pulte. Puldipuu :)

See on see paharett, mis peaks kellaaega näitama ja meile wifit andma kodus. Eile käis selle parandajamees ja tõdes, et see ei näita kellaaega. No on jobu, ma ütlesin seda juba eelmisel nädalal!

Triin oma toas

Aias on meil selline iidne kohvikulaud

Ja siis veel hästi paljude sangadega redel, mille all vedeleb igasugust kraami, sealhulgas pooleldi värvist lahtikoorunud ilusaid lillepotte:

Köögis hoitakse pudeleid ja piimapakke põrandal. See siin on tõepoolest piimapakk. Keegi neid ei tarbi ja külmkappi panemata säilib see konkreetne isend siin detsembri lõpuni. Kui kole.

OOOOO jaa, ja siis meie linnake... Näete, siin kasvavad lihtsalt linna ringtee peal banaanipuud ja nende keskele on tehtud üks kepiga kilpkonnavanaema. Taga paistavad üsna kehvasti küll seenekesed, begooniatest seenekesed, millest allpool lähivõte. Ja igasuguseid ritsikaid ja rohutirtse - antroporfsetena - on terve linnake täis :)

Ja lõpuks mõned pildid siis tegelastest ka:

Liis ja Erkin La Defense'il

Mina ja Triin Henri IV väljakul Cité saare otsas

Meie kõigi nelja jalad Prantsusmaa nullpunktis

Liis sai Pariisist ühe koti võrra rikkamaks

Ja mina tegin actually ka linnas oma kaameraga mõned pildid:

Väljas on endiselt soe:

Ja nüüd ma lippan, sest muidu ma lihtsalt ausõna kõngen nälga...

Sarkastiline orav rattas

Hmm, eile kirjutasin kodus diivani peal oma lapakasse ilusti valmis koik, kuidas ma saan tana uhel voi teisel viisil ikka neti... Aga tutkit. IFU wifi salasona sain toepoolest teada - mingilt rumeenlaselt, kes tundis mingit teist rumeenlast, kes oli selle eile hommikul saanud. Aga Stephane kaskis, et me oma arvutid koju jataks, sest tana tuleb wifipanija ja siis ma ei votnud arvutit kooli kaasa (muuseas, IFUsse saan ma toesti bussiga aint 20 minutiga). Oligi tulnud, Triin veel oli kodus, aga vaatas targa naoga, todes, et see pagana karp ei naita kellaaega (juhhuu, seda moonasin mina tervelt nadal aega tagasi) ja utles, et see on haruldane juhus, ootame veel nadal aega ja loodame, et ta puhast vaimust hakkab kella naitama, aga kui mitte, siis jargmine teisipaev ta tuleb ja teeb midagi. Nii vahva!!!

Sooja vett meil ka pole. Pesumasin ka ei toota. Mul on tunne, et Stephane enne lihtsalt ei kasutanudki oma maja ja ei teadnud, mis tal seal tootab ja mis mitte. Mingid juhtmed olid kuskilt ules oelnud ja nuud osade seinte stepslid ei toota, sealhulgas pesumasina ja veesoojendaja seina stepslid. Haa!!! Vinge! Selle ta pidi homme ara parandama, aga kuna eile kais juba mingi parandajamees, kes vaidetavalt ara parandas, aga tegelikult ikka ei parandanud, siis ma ei looda just eriti, saate aru.

Aga noh, kool hakkab paika loksuma, see nadal ei olegi mul uhtegi loengut ara jaanud, ainult homme ma ei tea, mis kell mu loeng olema peaks. Selle nadalaga peab inscriptionid ka ara tegema ja siis hakkab vist selline rutiinsem elu. Pangakaart on lootust paari nadala parast katte saada, sest saime Stephane'ilt igasugused toenduskirjad ja isegi veearve... Elektriarvet ei saanud, peab veearvega hakkama saama :). Eks homme lahme uritame seda neile seletada. Hmm... ja uhe lehekulje faksimine maksab siinmail 2 eurot 50 senti. Paris kole!

Metrooeluga hakkan ka ara harjuma. Taiesti uskumatu, kui palju aega paevast voib uks inimene metroorongis veeta. See ohtu, kui Liis ja Erkin ara laksid, soitsime me Triinuga Versailles'sse, seal oli kaks ohtut mingi tasuta nokturn, kus olid valgusinstallatsioonid jne. Vaga vinge oli, ohtul laks jahedamaks ja siis need aurasid koik ka nii maagiliselt labi selle valguse. Seff-seff. Aga sealt me soitsime eri rongidega tagasi... no oma poolteist tundi ikka, see ju tapselt teisel pool. Lopuks me suisa tukkusime rongis, motlesime, et soidame veel mooda.

Inimesed on siin natuke naljakad. Kohutavalt egotsentrilised. Loengupidajad on veidrad. Nad peavad vajalikuks mainida aarmiselt totraid asju ja naiteks kusivad nad taie tosidusega ajaloo magistrantidelt, kas nood teavad, kes Herodotos on. Voi Aristoteles. Ja mina ei saanud ikka paris tukk aega aru, kes on Ongellss... Siis selgus, et tegu on Engelsiga. Tanased veidrused lihtsalt. Ja uks kultuuriantropoloogia professor on maniakaalne, kisab ja lougab ja teeb opilasi maha; teine on aga teistmoodi maniakaalne ja kirjutab iga sona, mida ta utleb, tahvlile, nii et ta raagib kohutavalt aeglaselt ja kohutavalt uuratult elementaarset juttu pealekauba veel. Too kartograafia ja linnaajaloo tadi on vinge tadi, tema mulle meeldib, aga tema votab ka vaevaks mainida, et Ildefonso Cerda ei olnud prantslane ja et Tony kirjutatakse nagu... nagu... Tony Blair. :) Lihtsalt naljakas. Meie oppejoud voiks ka mainida justkui muuseas, et Picasso polnud eestlane, kuigi ma saan aru, et te arvate seda :)

Mis puutub Liisi siin kaimisse, muuseas, siis temal lasen ma enda eest ise raakida. Tema fotokaga sai kull kolepalju pilte tehtud, kokku vist oma... no ma ei tea, 500 ikka vist... Neist riputan ules mingi jao, kui oma arvutiga toepoolest netti onnestub saada... Igatahes oli vaga age, et nad nii ruttu kulla tulid. Juhhuu. Avastasin tanu neile oma linnast veelgi rohkem igasugust putukaelanikkonda ja meie majast sain tanuvaarse hulga fotomaterjali, see on vinge. Varsti. Luban puhalikult, et varsti!

Olgu, aga see onu nuud on siin usna narviline juba, tammub edasi-tagasi. Ma ei tea, miks nad tahavad sulgeda 20.45, mitte kell uheksa naiteks, aga olgu, eks ma siis lippan. Just hakkas tibama, aga vesipiibukohvik, kus me Triinuga pidime kokku saama on siinsamas 50 meetri kaugusel, nii et ei joua marjakski saada.