neljapäev, 29. september 2016

Steampunkist, uisutamisest ja kõigest muust olulisest

Steampunk festival on möödas. Oli üks tore nädalavahetus küll, eriti selle imelise ilma poolest. Terve nädalavahetus oli pilvitu ja soe, lasi veel paljaste varvastega ringi traavida ja päikese käes silmi kissitada. Vaesed kostümeeritud steampunklased olid oma rõivastes ilmselt üles sulamas. Seekord oli kuidagi eriti palju vampiire ja gootipäraseid tegelasi ka, need olid ju süsimustas ja võimalikult mitmekihilistes rõivastes, mul oli neid palav vaadatagi. Aga vähemalt ei pidanud nad oma maani seelikutes mudamülkas kakerdama. Igatahes, ma nägin ära mitu tretti Daniel Malheuri esinemisi, ostsin endale muhvi ja kõvakübara, tegin hästi ohtralt pilte ja nautisin lihtsalt ilma. Rahvast oli väga palju, see üritus on ikka iga aastaga järjest kasvanud. Eelmise aastaga võrreldes oli üritus nüüd täpselt kolm korda suuremal pinnal. Kahel laval oli paralleelselt ja kogu aeg esinejaid, kaks suurt angaari oli müügiputkasid täis ning eelmise aastaga võrreldes oli lisandunud ka teatriplats, mingid karussellitüübid väga veidra kaadervärgiga, kaevanduse külastamise võimalus, ports söögiputkasid, ja hirmus palju inimesi. Kõige rohkem paistis seal sedakorda olevat fotograafe. Igast kostüümis tegelasest tegi korraga pilti tosinkond väga korraliku fotovarustusega piltnikku. Nendele järgnesid arvukuselt lihtsalt amatööruudistajad. Kostümeeritud tegelasi oli siiski üsna palju, nii 40% rahvast ehk? Ja need, kes olid, olid oma väljanägemisega tõsiselt vaeva näinud, nii et uudistamist oli ikka tundideks. Nad siis paradeerisid seal rahvamassis, poseerisid iga meetri takka ning näisid eluga väga rahul olevat. Ühe kogunemisleti juures jäi mulle silma, et neil ülikostümeeritud fännidel, kelle sekka kuulus ka täiesti hallipäiseid eidekesi ja auväärses eas taate, on ka täitsa steampunkpassid olemas... Nad käivad nendega ürituselt üritusele ja saavad selle eest osalemistempleid! Juba arutati ka, et Saarburgis tuleb detsembris suur steampunk-jõululaat, novembris pidi Prantsusmaal olema mingi tohutu ajaloohuviliste kogunemine, kus on esindatud kõik ajastud alates Rooma impeeriumist ja lõpetades Napoleoni ajaga. Leipzigis pidi tulema megasuur gootide üritus janiiedasi, janiiedasi, janiiedasi. Täitsa teistmoodi paralleelmaailm kohe...

Ma mõtlen, et ma paar pilti panen praegu sealt ka... Tegelikult on mul enamik pilte isegi esimest korda läbi vaatamata, need olid lihtsalt mingi kõige esimene suvaline valik, mis ma laupäevastest klõpsudest tegin. Kõik ilusad kostüümid ja portreed tahavad otsekspööramist ja blogisuuruseks tegemist, sellega tegelen siis, kui kipsis olen. Seniks väike aperitiiv:

















Teine IRM sai ka vahepeal tehtud. Pärast teist tretti helistasid need radioloogia tüübid mulle, muide, jälle tagasi ja ütlesid, et madamm, osad pildid ei tulnud jälle välja, tulge palun uuesti tagasi. Mille peale ma vihastasin, sest esiteks olin ma just pärast tund aega ummikus istumist tööle jõudnud ja ei kavatsenud sugugi hakata kohe tuldud teed tagasi sõitma. Teiseks ei tohiks ilmselt radioloogias siiski lõputult järjest masinaid katsetamas käia... MRT peaks olema ohutum kui röntgen, aga kes kurat sedagi täpselt teab? Nad ikka võiks mõned pildid õigesti ka teha, mitte vastutustundetult inimesi järjest tagasi kutsuda. Mõni ime, et neil siis järjekorrad nii pikad on. Enivei, nad siis läksid muidugi ähmi täis ja helistasid arstile, et mis nüüd saab. Too vaatas siis operatiivselt pildid üle ja leidis, et kahest komplektist saab ta kokku ikka piisavalt aru, nii et ei pea kolmandat korda minema. Selle tulemusena võttis ta mu aga letti ja pani operatsiooniaja kirja :(. See ei meeldi mulle mitte üks teps, sest uisu- ja suusahooaeg jõudis alles alata ning lisaks sellele, et see talv läheb nüüd siis vett vedama, on sport ka edaspidi vastunäidustatud. Praegu ei saa, pärast ei tohi... Pähh... Mis valik see ka on? Aga ega samamoodi väga kaua ka jätkata ei saa.

No igatahes. Samal nädalal hakkas uisuhooaeg ja ma siis otsustasin, et võtan seni, kuni saan, jääst viimast. Seega olen käinud kahes trennis ja avalikul liuväljal veel üle päeva. Mul on vedanud ka, pühapäeva õhtul näiteks jõudsin ma liuväljale siis, kui nad olid just uue jää teinud ning mina ja Darja olime jääl ainsad. Terve värske jääga liuväli meie päralt... Me ei suutnud õnne uskuda, tegime peaaegu kaks tundi omaette harjutusi. Mul on kange tahtmine piruetid ilusasti selgeks saada - et jaguks hoogu ja püsiks ühe koha peal ja liugleks piruetist ilusasti välja ja saaks konstantselt rohkem kui kolm tiiru tehtud ja nii. Ja nii ma siis keerutan iga kord seni, kuni pea käib mõlemat pidi ringi. Pühapäeval tuli ka ühel jalal pirueti laadne asjandus välja. Olin väga rõõmus. Kõige esimene kord pärast suvepausi oli päris naljakas jälle uiskudel olla, aga harjumine tuli ruttu. Nüüd tunnen ma end ka nendes kobakates uiskudes väga hästi, need toetavad jalga ikka nii hästi ja ma olen neid märkamatult usaldama hakanud. Jalg peab palju vähem tööd tegema, kui tead, et uisk hoiabki sind püsti... Meile pidi selleks aastaks uus treener tulema, mingi ameeriklane. Teda peaksime nägema järgmisel kolmapäeval... Loodetavasti on ta tore ja oskab hästi seletada. Stephane oli suurepärane, tema nägi kohe ära, et kas sul on käsi ripakil või õlad valesti, nii et ta oskas väga hästi harjutusi korrigeerida. See praegune edasijõudnute treener, kes on nüüd ameeriklast oodates kaks korda meiega ka tegelenud, mulle aga üldse ei meeldi... Ta on kuidagi kompleksidega, tema oskab hästi kamandada lapsi, aga täiskasvanutega ei oska ta mitte midagi peale hakata, isegi teretamise eest jookseb ära. Ja ta ei seleta ka mitte ainumastki asja, näitab lihtsalt midagi vuhh ette ja siis ütleb, et tee nüüd järgmised kümme minutit seda. Kuidas ja mida täpselt, selle peame ise välja mõtlema. Ma sellepärast nii loodan, et ta annab meid kõige täiega sellele Ryanile üle ja et too on äge. Tahaksin väga midagi sellel hooajal enne oppi veel juurde ka õppida.

Korteri teema on ka lõpule jõudmas. Millegipärast unustati mind pärast esialgset operatiivset reageerimist pangast suht-koht ära. Nüüd muutus maakler juba hirmus kärsituks ja helistas ise ka panka, kust nad siis hakkasid mind meilidega pommitama, et kuidas ja mis ma õige tahtsingi. Väga naljakas asjaajamine, pangaga sehvtitamine kestis üle kolme nädala! Peaaegu neli! Aga noh, mis ma siin ikka kurdan. Homme peaksin saama lõplikud lepingud ja siis natuke veel ja siis peaks võtmed pidulikult üle antama.

Väiksematest asjadest ei viitsi praegu kirjutada. Pea on tegelikult üsna pulki täis ja see kolmekuune haigusleht on ka üks selline asi, mille korraldamine tundub kohati ületamatult keeruline. Et kuidas ja millal ja kas ja kus ja kas ikka peaks ja kuidas see kõik hakkab välja nägema ja mu lilled ja uisutrennid ja koristaja ja kargud ja telekas ja direct billing ja kuupäev ja kingad ja trepp ja dieet ja rehvid ja varvaste liigutamine ja sada muud asja. Eks ma tiba kahtlen ka, kas seda on ikka kohe praegu vaja või? Ja kas Luxi haiglatöötajad ja anestesioloogid ikka võib radioloogide käpardlikkust arvestades mu kallale lasta või? Ühesõnaga, kogu selle üritusega seoses on nii mõndagi otsustada ja korraldada, aga ma kohe ei suuda ennast kokku võtta ja helistada ja korraldama hakata. Ja aeg muudkui jookseb. Kuidas ma tegelikult ei kannata sellist otsustusvõimetust :)! Ma tavaliselt otsustan asja ära ja siis on nii, siis ma enam ümber ei mõtle, vaid teen plaane. Aga nüüd ma olen nagu mingi topsik ja kuna ma ei taha sellele mõelda, siis ma muudkui venitan... Keegi ei ütle midagi inspireerivat ka. "Mina vist teeks nii, sest..." oleks natuke ikka abiks, aga seda ei ole mul õnnestunud veel mitte ainsamaltki inimeselt välja pigistada. Nii et ma siis muudan kümme korda päevas meelt, öösel veel kakskümmend korda lisaks ja nii ma ei jõuagi kuskile.

Vot. Aga mul nüüd lõpetas pesumasin tegutsemise ja siinkohal ma teid jätangi.

Kuulmiseni!

M.

pühapäev, 18. september 2016

Steampunkist - peamiselt

Meil jõudis neljapäeval sügis pauguga kätte. Lõunat sööma minnes oli veel soe ja päikeseline, aga lõunalt tagasi tulles oli järsku platsis külm tuul, mis kuskilt ka vihmapilved välja võlus... Õhku lõi selline sügisene kargus ja sellest saadik tundub iga päikeseline tund natuke nagu kontserdi lisaloona... Üsna endiselt mõnus küll, aga kogu aeg tead, et kauaks seda enam ei jagu.

Sellegipoolest on elu ilus. Kõik asjad algavad jälle... Paari nädala pärast hispaania keele seitsmes tase, järgmine nädal uisutrenn (katsun ühegi korra enne jala lakkeriputamist jääle saada). Tegelikult läksin ma eile ka Kockelsheuerisse, sest reedel tehti liuväli juba lahti ja ma mõtlesin siis, et kasutan kohe juhust, et ehk on esimesed päevad seal sellised rahulikumad ja keegi teine ei taha ilusa päikeselise ilmaga jäähalli ronida... Aga võta näpust! Laupäevane uisutamise plaan oli tekkinud sajakonnal teismelisel... Buss sai kesklinnas juba lärmakaid tiinekaid paksult täis, kõigil pantsid näpus... Noja ma tean juba küll, milliseks see jää nende hordide all muutub. Kartulivagude vahel on ka ühtlasem ning seda üldse ei maksa loota, et sa saaksid rahulikult omas tempos uisutada ja mõnikord nalja pärast piruette ja muid sääraseid harjutusi teha. Nii ülerahvastatud jääl sõidab keegi sulle sisse kohe, kui sa tempot või suunda vahetad... Seega võtsin kätte ja suundusin hoopis senitundmatule liuväljatagusele metsarajale jalutama, uisukott seljas... Kõndisin viis kilomeetrit maha, leidsin eest tiike, vesiroose, oravaid ja muud säärast. Kokkuvõttes oli tore pärastlõuna, aga liuvälja suhtes olin küll pettunud. Ega's midagi, teen üks õhtu uue katse. Pärast tööpäeva lõppu ei ole tavaliselt liuväljal enam kedagi, nii et ehk lähen siis homme õhtul...

Lisaks liuväljale pääsemisele ootan juba aktiivselt ka järgmist nädalavahetust, sest siis toimub Luxi iga-aastane steampunküritus, mida ma täpselt aasta aega kannatamatult oodanud olen. Naljakas, mina olen steampunki olemasolust ammu teadlik ja väikest viisi fänn ka, ehkki ma muidugi ei ole pühendunud aktiivne kostüümitegija ega leegi ka sihikindlalt mööda Euroopat nende üritustel. Samas mõningaid stiiliga sobivaid vidinaid on mu ehtekarbis küll ja vastavaid riietuselemente on ka üksjagu, ehkki ma tavaliselt kannan neid ühekaupa koos tavariietega, et neist rohkem kui kord aastas rõõmu tunda, aga samal ajal mitte täiskostüümis liiga ekstsentrilisena tunduda. Naljakas on aga see, et nüüd, kus ma üritasin sõpru steampunknädalavahetusele kaasa kutsuda, selgus, et keegi ei ole sellest mitte midagi kuulnud. Seega väike stiilitutvustus kõikidele võhikutele - siin on väike ülevaade paar aastat tagasi toimunud Luxi steampunk-konventsioonist. Olgu veel selgituseks öeldud, et steampunk on stiil - segu aurumasinate ajastu moest ja viktoriaanlikest kommetest ja Jule Vernes'i fantaasiatest ja toonastest tehnikaimedest ja futuristlikest alkeemiamasinatest.


Eelmisel aastal käisime Hellega kiirelt sealt ürituselt läbi... Kiirelt sellepärast, et mul õnnestus nii kapitaalselt sisse magada, et ärkasin alles selle peale, kui raudteejaamas tükk aega oodanud ja mind murelikult otsima tulnud Helle ukse taga kella lasi. Noja siis ma kargasin alles voodist, siis oli vaja veel riideid triikida ja nii jäigi minek alles päris pärastlõunasse. Ja oi, tegelt mul oli takkajärge kahju ja küll ma ennast needsin, sest see oli nii vahva, et ma oleks tahtnud seal ikka kohe pikemalt olla ja muljeid koguda. Seal oli väga palju karvaseid ja sulelisi kohal, väga ilusaid asju müüdi ja kultuuriprogramm oli ka. Näiteks avastasin ma sealt laulja nimega Daniel Malheur, kes on väga kiiksuga ja väga ajastutruu ja tegelt väga fotogeeniline:



Vot. Mina igatahes juba väga ootan järgmist nädalavahetust. Eelmisel aastal käisin seal kostümeeritult, aga ei läinud stiiliga päris-väga kokku. See aasta ei ole ma veel otsustanud, kas ja millises kostüümis minna... Mu kleidist jäi punki puudu, minul oli lihtsalt selline 1920. aastate guvernandi päevakleidike, helesinine ja pitsidega ja puha. Liiga valge ja helge kõikide nende mustade volangide, mutrite, sirklite ja hullude teadlaste alkeemiamasinate vahel. Võib-olla kompunnin see aasta ikka midagi oma korsettidest ja volangidega pluusikestest... Aga eks vaatab. Muide, järgmine laupäev tuleb üldse kostüümine ja ajalooline, sest pärast plaanitud päeva steampunki laadal ootab mind veel teatrietendus - meile tuleb nimelt siia teater Varius etendusega "Lõbusad estoonlased". Nemad soovitasid publikul kohale tulla 20.-30. aastate rõivastuses. Olen üsna põnevil! Oi, mulle meeldivad sellised ajastuhõngulised üritused, olgu siis ajastu milline tahes. :) Ehkki mulle muidu tundub, et neil päevil on kuidagi 20. ja 30. aastad väga moodi läinud. Huvitav, kas sellel on midagi pistmist sellega, et maailm tundub jälle eriti hulluks minevat ja kõigil on eesseisva katastroofi aimduses tahtmine pidurdamatult ja ohjeldamatult lõbutseda, nagu 20. ja 30. aastatel??? Ma loodan, et ma eksin.

OK. Aga aitab steampunkist ja kostüümijutust. Mis mul veel uudist on? Hmm... Aa, eelmisel nädalal käisin veinidegusteerimisel. Tuulit tüütab juba pikemat aega mingi veinikaupmees, kes pakub tasuta koduseid veinidegusteerimisi ja müütab talviseid veinivarusid. Praegu on just see veini kokkuostmise aeg - supermarketites on igal pool veinipäevad, kõik veinikeldrid pakuvad veini kojutarnimisvõimalust ja eraettevõtjad pakuvad tasuta koduseid degusteerimisi lootuses, et nad joodavad su vinti ja siis sa tellid neilt kohe sealsamas aastavarud ära. Ongi sellised tingimused, et hiljem tellida ei saa, vaid kohapeal tuleb ära otsustada, ja paari pudeliga ei lubata ka jamama hakata, vaid ikka vähemalt 24 pudelit tuleb tellida. Me siis koondusimegi kampa, et seltsis on segasem ja vajadusel ehk pundi peale saab miinimumtellimuse täis. Lõpuks muidugi ei saanud, aga kui onklil oli valida, et kas kas ta lahkub päris tühjade pihkudega või lubab väiksemat kogust tellida, oli ta pika hambaga nõus mööndusi tegema... Teised siis võtsidki kohusetundlikult temalt igaüks moe pärast paar pudelit, aga minule ei imponeerinud need veinid kohe üldse, nii et mina jäin nahaalselt selle juurde, et ostan toidu kõrvale veini vajadusel ikka pudeli kaupa. Tüüp oli meie leiguses väga pettunud küll, helistas veel mitu tundi hiljem - hilja õhtul - tagasi ja mangus juba väga pealetükkivaks minnes, et kas me ikka veel kolme pudelitki ei tahaks juurde tellida...

OK, aga sellega ma praegu lõpetangi. Ei jaksa enam arvutiekraani vahtida, lähen mõtlen midagi põnevamat välja.

Olge tublid!
M.


teisipäev, 13. september 2016

Meditsiinilist huumorit ka

Täna oli mul tõeliselt humoorikas hommik. Käisin nimelt Luxi ühes suuremas haiglas jalast MRT pilti tegemas. Lõppkokkuvõttes tuli muidugi välja, et sellest käigust ei olnud suuremat kasu, pean järgmisel nädalal uuesti minema. Aga miks, see koorus välja umbes sellisest dialoogist kahe radioloogiga.

Riietusruumis:

Radioloog 1: "Tere. Et siis jalast vaja pilti jah. Vasak jalg?"
Mina: "Ei, parem."
R1: "Ahah. Nojah, eks ta pidi olema üks kahest, näe, valisin valesti. Võtke kingad jalast, ma tulen teile varsti järele."

Viis minutit hiljem masina juures:

R1: "Näete, heitke siia pikali ja pange vasak jalg siia vormi sisse."
Mina: "Aga paremast on ju vaja pilti teha."
R1: "Aa. Oo. Aga me panime kõik vasaku jala jaoks valmis."
Mina: "Nojah, aga pilti on vaja paremast."
R1: "Kui paremast, siis paremast. Pange siis parem siia sisse. Aa, vorm ei sobi? Nojah, see sai vasaku jala jaoks üles seatud. Kas me peaksime selle parema jala jaoks ümber tegema? Äkki peaksime pikema vormi ka panema, muidu äkki ei näe piisavalt pikalt seda kõõlust? Aga äkki läheb ikka see vorm ka parema jala ümber kinni? Aa, ei lähe, see jubin jääb ette... Aga äkki annab selle rohkem kinni tõmmata? Proovime, äkki saab ikka selle vormiga! Ega valus ei ole, kui me selle nii fikseerime?"
Mina: "Ei, valus ei ole."
R1: "Hea küll, teeme siis nii. Aga kas kontrastainet on ka vaja?"
Mina: "Mina küll ei tea."
R2: "Aga mis me siis teeme? Siin ei ole selle kohta midagi öeldud."
R1: "Teeme siis pool ilma ja pool kontrastainega!"

Mõeldud, tehtud. Pärast esimest osa hakkab siis radioloog veeni kontrastainet süstima. Muudkui süstib ja süstib.

R1: "Valus on?"
Mina: "Ei ole."
R1: "Aga nüüd?"
Mina: "Ei, ikka ei ole."
R1: "Nüüd?"
Mina: "Ei, ikka ei ole."
R1: "Kas ikka ei ole valus?"
Mina: "Ei."

Selle peale jäeti süstal mul veenist välja tilpnema ja tädi läks vahepeal ära läinud teist radioloogi kutsuma.

R1: "Vaata, mul on nõel ilusti veenis, aga kui ma kontrastainet süstin, tuleb talle käe peale pumps, äkki see kontrastaine ikka ei lähe veeni, vaid lihasesse. Aga valus tal ei ole."
R2: "Vaatame. Süsti veel. ... ... On jah siit imelikult kõva. Aga nõel paistab sul ilusti veenis olema. Ju tal on siis lihtsalt selline käsi."

Edasi saan pildid kätte, lähen tööle. Kolm tundi hiljem helistatakse.

Vastuvõtutädi: "T-t-t-t-teate, teie arst helistas mulle teie kliinikust juba tagasi, tal on ikka teistsuguseid pilte vaja. Te peate tagasi tulema. Me võtame teid siis tavaprogrammile vahele, tulge järgmisel nädalal hommikul enne teisi patsiente ja rääkige vastuvõtus asi ära. Siis on teine radioloog, aga teie arst rääkis talle üksikasjalikult ära, mida vaja on. Ma muidu tühistasin seal teises kliinikus teie arstiaja ka ära ja panin teile uue aja. Palun minge tema juurde esmaspäeva asemel neljapäeval! Ja ärge unustage temalt takkajärge teise MRT jaoks saatekirja ka küsimast, muidu teile neid teisi pilte ei hüvitata."




laupäev, 10. september 2016

Ma lihtsalt ei taipa!

Pidage mind maailma kõige peenutsevamaks inimeseks, kui soovite, aga mind ajab konkreetselt täiesti närvi, et kui tänapäeval keegi ära sureb, siis kõigil on RIP ees ja RIP taga ja RIP feissari lehel kah veel. Mis kuradi RIP, ah??? See ei ole eesti keel ja isegi inglise keeles on tegemist LÜHENDIGA. Kas see, et keegi sureb ära, ei ole siis tõesti väärt mingit normaalset hüvastijättu või vähemalt viisakusvormeli täispikkuses väljakirjutamist või? RIP ja RIP, see ei sobi isegi hamstrinimeks, veel vähem sobib see kedagi siitilmast ära saatma! Miks üldse midagi kirjutada, kui tähtede ja sõnadega nii kitsas on?



pühapäev, 4. september 2016

Sulguvatest ustest ja avanevatest akendest - või vastupidi

Esimene september pole minu jaoks enam ammu nii põrutav olnud kui 2016. aastal. Koolidega olen ma ju juba mõnda aega ühel pool ja see on ikka peamine selle kuupäevaga seonduv teema. Aga nüüd läks nõnda, et esimesele septembrile langes kohe mitu teistsugust suuremat sorti sündmust ja sellest sai jälle natuke nagu märgilise tähendusega kuupäev.

Kõigepealt juhtus nii, et Pärnus ilmutas end poolkogemata tõeline unelmate korter... Kesklinnas, ajaloolises, aga täiesti renoveeritud majas, suure 22-ruuduse terrassi ja sauna JA vanniga ja üldse. Kõik oli seal nii ilus-ilus-ilus, et mul tekkis kohe tahtmine hakata terrassi peale lilli istutama ja kinnisvaramaakler naeris, et ta võib ju mulle võtmed jätta, kui ma peaks tahtma seal magamiskotiga prooviks ööbida. Nii kaugele asi küll ei läinud, aga kange tahtmine selle korteri järgi tekkis küll... Terrassid on seal toredasti elupuuhekkidega üksteisest eraldatud, nii et seal saab täitsa privaatselt istuda ja olla. Kõikidest akendest paistab ka ainult oma terrass, kuhu saab panna lauakese ja toolikesed ja lilli ja roosipuukesed ja võib-olla isegi kiiktooli ja grilli... Aknalauad on mõnusalt laiad, nii et seal saab patjade ja kassiga lebotada. Elutoas on hiigelkõrge valgusšaht, kust saab üles vahtida ja tähti piiluda. Noja nüüd ongi siis nii, et andsin 1. septembril pankadele laenuavaldused sisse ja kõigi eelduste kohaselt on minust varsti saamas korteriomanik ja pangaori. See ei olnud nüüd küll päris nii mõeldud, sest tegelikult olid mul hoopis muud ja ka mõnevõrra odavamad mõtted, aga see korter kohe kutsus, nii et kõik mõtted said käigu pealt ümber tehtud. Olgu siis nüüd nõnda!

Samal päeval said aga vanaema maja võtmed lõplikult uutele omanikele üle antud. Maja sai korralikult ära kasitud ja tühjaks veetud, ainult pööningule jäi veidi kola, mille üle uued omanikud õnneks nina ei kirtsutanud... Üks kõrvits jäi veel paariks nädalaks peenrale, sellele lubati hiljem järele minna. Naabritega istusime ja lobisesime ka veel viimast korda... Nad olid alati väga tänuväärsed, aitasid alatasa, niitsid, tõstsid, remontisid ja üldse... Teab, millal neid nüüd uuesti näeb. Uue omaniku pere tundus ka tore, kahe lapsega ja selline... kenade inimeste pere. Kui me ütlesime, et me ikka jätsime neile ühe vana kapi veel, sest leidsime, et see läheb vist ikka vedamisega liiga katki, ütlesid nemad vastu, et tore, ahah, aitäh, aga ega me jumala eest seda lillat kiikhobust ülevalt korruselt kaasa ei võtnud? Nende lapsed polevat enam muust rääkinudki... Ootamatult kurb oli aga see maja üleandmine lõpuks - teised hakkasid seal pööningutel kohe arutama, et siit lõhume selle ja tolle ja ehitame selle ja selle, siit võtame kohe põranda üles ja sinna peaks panema põranda alla sellise ja sellise soojustuse... Nüüd saab kõik teistmoodi ja maja ise sai sellest ka aru... Igasugused asjad läksid veel viimasel hetkel katki, vana ploomipuu murdus ära ja kuigi me mõtlesime, et võtame näiteks grilli veel pärast viimast grillimist kaasa, kukkus ka sellel täpselt pärast viimast grillimist peopesasuurune tükk põhjast ära, nii et tema jäi ka siis veel sinna, vanasse koju...

Vot selliste suurte muutuste nädal on olnud. Naljakas, et kõik juhtus nii korraga, aga ju siis oli nii mõeldud. Järgmine kord on Eestis käimine hoopis teistmoodi... Polegi maamaja, aga nüüd tuleb valida kööki ja mööblit ja värve ja teenusepakkujaid ja särke-värke... Õnneks on korter vähemalt uus, remonti pole otseselt vaja teha, aga sisustamisega tuleb ikka ju tegeleda ja puha... Voh nii!

OK. Aga nüüd jõudsime vahepeal ära käia Jaansoni jooksu vaatamas, edasi on vaja kohver Eesti lihakraami täis osta ja siis valmistuda homseks ärasõiduks. Olge siis praegu mõnusad ja järgmise korrani!

M.