Kiirulevaade asjadest

Oioioioioi, kui age. Ilm on nii ilus tana. Paikese kaes +22 kraadi, varjus +16 :P Loomulikult kaime me sellise asja peale ilma mantliteta ja ainult paikese kaes. Praegu tunnen, et suht palju on paikest saadud ka tana, nagu ohetab ja puha. Aga mida ma siis vahepeal teinud olen? Hmm... uuratus koguses asju. Arhitektuurimuuseumis kaisin naiteks uleeile - Emilia laenas mulle oma aastakaarti, aga siis selgus, et tema oma on ka umbes paar nadalat juba aegunud. Igavesti jama oli sellega siis, sest ma niikuinii polnud nii vaga tema nagu selle kaardi peal oleva pildi jargi, nii et mul oli tema kaardi pikendamisega igati nalja...

Aga siis kaisin ja soin ukspaev oma imehead Normandia eskaloppi ja kaisin vaatasin oma piibukohviku ule (nuud ma olen koik oma armastatuimad kohad labi kainud soogi-joogi mottes, ainult chili con carne tuleb veel kavva votta), lisaks kaisime teatris uhte Stefan Zweigi kirjutatud tukki vaatamas, mis oli kangesti lihtsalt audioraamatu moodi - ainult kahe naitlejaga ja pohimotteliselt nad lihtsalt istusid seal lava peal ilma liikumata ja lugesid uhe sihukse novellikese ette... Veider.

Ahjaa, Marie'ga kaisime mingi Soome disaineri ateljeemuuki vaatamas ja peol, Marie tundis teda, nii et siis oli sihukene veidravoitu erapeokene tolle juures ateljees - veidravoitu selleparast, et jube vahe rahvast, jube eksklusiivsed riided ja sihukene pidu, kus koik seisavad veinitopsikesega seina aares reas ja ajavad peent juttu. Uhhuu... ei ole mina sihukeste urituste fann.

Aga nojah, eile kaisime siis veel Emiliaga Malmaisoni lossi otsimas - uks neist vahestest Pariisi umbruse lossidest, mida ma siiani veel kulastanud polnud. Laksime ka niimoodi umbes, soitsime kuskile ja hakkasime sealt jala astuma... Marssisime tunnikese, leidsime eest taiesti huljatud lossi ja nii me siis olimegi pmst selle kaks ainukest kulastajat. Saime pilti teha, rahus ilusat restaureeritud mooblit uurida, valjas pargis piknikku pidada jne jne jne. Age oli. Ainult ohtuks vottis ikka uksjagu labi kull...

Tana oli ka nii ilus ilm, et tana sai ka jalad ummarguseks konnitud. Jalutasime nimelt Boulogne'i metsa, mis on esiteks tsipa kaugel ja teiseks uuratult suur. Kondisime neli tundi niisama ringi ja tegime pilte ja nautisime paikest, aga nuud on lallud natukene vasinud kull... Poolsurnult maabusime Belleville'i, soime hiinakat, kaisime urbanistika raamatupoes ja varsti on nuud plaanis minek Montmartre'ile ka, sest nii ilusat ilma lihtsalt tuleb maksimaalselt ara kasutada. Emilia sai oma arhitektiprouast patrooni kaest pudeli mingit ulikallist ja head veini ka selleks puhuks suisa... Nonda siis. Ahjaa ja ohtul tuleb veel La Defense'ilt labi astuda, sinna on mingi hullult age valgusinstallatsioon tehtud, me nagime seda eile paeval, aga tahaks kangesti ohtupimeduses ka filmile jaadvustada...

Siis leidsin ma siit endale puksid, mis isegi suht-koht parajad on mulle. Ma olen ikka ammu kurtnud, et siin on koik prantslased nii pikkade ja peenikeste jalgadega, et koik, mis mulle pihast umber mahub, on vahemalt kumme senti liiga pikk. Aga naed, joppas... Ma olen siiani imestusest keeletu.

Ja uldiselt - Pariisi lohnad ja haaled ja varvid on lihtsalt nii tuttavlikud, et see on jabur. Nii tore on :P Ja see jai ka jalle suhteliselt ruttu kae sisse, et punkti saamiseks tuleb shift nupp alla vajutada ja et pooled tahed on omavahel vahetuses siin klaviatuuril, nii et jarelikult on kompimismeelel ka nii mondagi siit sisse harjunud...

Ah, a mis ma patran. Jooksen metroosse. Varsti saame Emiliaga Montmartre'il kokku...

Paris, mon amour

Ninii... pagan, ma olin unustanud, et ma vihkan prantsuse klaviatuure. Aga muude asjadega olen ma praegu ilgelt rahul :P Elu on ilus.

Mul on juba kaks tait paeva selja taga ja nii palju toredat on ara tehtud. Kaisime kebabi soomas ja mu hajameelse ning karjuva hiina tadi juures, ronisime Jumalaema kiriku torni, sest ilm oli nii ilus ja jarjekorda uldse polnud, krookused ja nartsissid oitsevad igal pool, valjas on nii soe, et saab kaia lahtiste holmadega ja ilma kinnaste-sallita, koik on jalle nii armsalt viisakad umberringi ja hoiavad uksi lahti jne jne jne, linn lohnab nii hasti nagu alati, metroo sahiseb nagu alati, ahjaa, loomulikult kaisime juba esimesel ohtul Montmartre'il tinutamas ja vorreldes eelmise aastaga, kui mu emme umbes samal ajal siin oli ja kui vihma sadas, kulm oli ja seal uhtegi muusikut polnud, siis nuud olid koik tavalised moosekandid kohal, lisaks uhe Alaska keskkooli puhkpilliorkester, kes seal poole ooni mangisid. Nii nunnu. Ahjaa, ja Emilia elab pohimotteliselt Triumfikaare korval imepeenes naabruskonnas, nii et hommikul valja astudes esimene asi, mis silma hakkab, on Triumfikaar ise... Mmmm, ja eile ohtul sain ma lopuks kauase soovi teoks teha ja kaisime Comedie Francaise'is "Cyrano'd" vaatamas... See oli iseenesest paras seiklus, me laksime kull poolteist tundi varem viimase hetke piletite sappa, aga Pariis on ikka toesti saarane linn, kus teatrid ja muuseumid vaga moes on, nii et meil oli viimase hetkeni ponevust ja narveldamist, et kas me ikka saame need piletid voi mitte. Kuna aga plaan B-d meil ei eksisteerinud, polnud suurt valikut ja nii me siis seal passisimegi ja narveldasime. Lopuks oli nii, et oeldi, et uks viimane pilet ja ainult alla 28 aastasele on soodustus ka - muidu oli kallis-kallis, aga noorele annavad 12 euroga. Emilia siis kangelaslikult kaskis mul see votta, et ma nii kaua juba sellest etendusest ju padranud olin (eelmisest aastast saadik) ja veel peale moningast kahtlemist votsingi. Aga siis selgus kassatadi kavalus, ta nimelt nagi, et me vaga tahame minna, aga meie ees oli ka veel uks paar, kes tahtis kahte korvu piletit. Noh, aga kui mina selle uksiku pileti katte sain, siis too tadi kassast utles tasa, et tegelikult on tal uks pilet veel, et kui Emilia seda tahaks... No ja loomulikult tahtis... Me ei istunud kull korvu, aga saime etenduse ara naha ja ilusaid pilte teha ja Richelieu vanas palees ringi vaadata. Oi, ma olin ohtul eluga rahul. Ja siis jalutasime piki oist Champs-Elysee'd koju (ma ei hakka siin nende kriipsudega vaeva nagema, taiesti voimatud on prantsuse klaviatuurid niikuinii), ostsime kella uhe paiku oosel veel uhe sandwichi (ilgelt kaua oli moodas sellest ajast, kui ma viimati korralikku voileiba prantsuse moodi soin) ja ikka jalutasime ja latrasime ja nautisime sooja ood. Vot nii.

Ja mu Navigo tootab endiselt, Emilia laenas mulle oma muuseumipasse ja eile kaisime Pompidous naitusel, kohe-kohe hakkan samme arhitektuurimuuseumi poole seadma ja ohtul on plaanis eskalopp ja creme brulee ja ilmselt jalle uks teatriskaik... Elu on iiiiiiiilus....

Muidugi kooris toimuvate muudatuste tottu on mu meilboxis kole palju dramaatilisi kirju, aga isegi need ei suuda praegu mu roomu rikkuda...

Oh seda hajameelsust

No kurat-kurat-kurat, kui kaugele võib asi minna?

Ma printisin täna oma lennupiletid välja. Teadsin siiani, et tulen Pariisist tagasi 18. märts :D Noh, ja mida ma pileti pealt loen? Et tulen tagasi 19. märts!!! No daaaaaaaa, umbluu, no ma ei või... KUIDAS ma saan sellised asjad ära unustada küll? Pärast tuli meelde jah, et oli jah nagu nädal ja üks päev, aga miks ma kogu aeg siiani arvasin, et täpselt üks nädal on? Nonii... Muidugi hästi, et ma märkasin ja 18. märts lennujaama ei kolistanud, aga nüüd ma pean jälle öömajale lisaaega küsima :D Tere hommikust :D See lihtsalt on nii sürr. Misasi küll mu mälu võiks parandada??? Ma peaks seda hullupööra endale sisse sööma hakkama...

Nublu

Mu peni on selline imeinimene. Ma küll ei tea, mõni leiaks, et me raudselt oleme ise segi. Aga tal on nii palju krutskeid sees, et ta on nagu mingi manipulaator-kloun.

Näiteks - kes seda enne näinud on, et kui ekstra koera pärast saab hommikul putru tehtud (juustuviineri-kaerahelbe) ja see talle taldrikusse pandud, siis ta pole seda nõus muidu sööma, kui sa seal viis minutit kõrval ei nämmuta. Kui ta lõpuks mõikab, et seal on tõesti viinerirattad sees, siis ta otsib sealt kaks tükki üles, aga nii, kui mina kõrval nämmutamise lõpetan, otsustab tema, et ta praegu rohkem ei taha. No kammoooooon, aga kui puder ära jahtub, siis ta raudselt ei taha enam üldse. Tuleb jälle mämmutama ja kamandama hakata... ja nii möödub hommik.

Siis veel - tema magab meil voodis. Sai päris kutsikana juba ära harjutatud ja nüüd ongi nii. Aga tema on voodis boss. Inimestel on lubatud külge keerata maksimaalselt kolm korda, ja parem oleks, et nende kolme korra vahele jääks umbes paar tundi vahet, et siis ta ei tunne end sellest nii häirituna. Aga kui sa end sagedamini liigutada julged, või kui kass ka sinu kääru sisse tudule tuleb, siis kostub selle peale masendunud ümatus ja edasi turnitakse juba jube pahasel ilmel üle sinu, et siis teise voodisse või tugitooli minna. Mõneks ajaks. Seal käib talle raudselt ka miski närvidele, nii et eks ta tule mõne aja pärast tagasi, aga siis hakkab see kolme keeramise lugemine uuesti pihta. Noh - ja ega ta selles mõttes ei istu pähe, et ma keeran külge ikka, aga kuna lihtsalt äge on, kui ta kaisus magab, siis saab natukene vähem sibeletud küll, et ta ära ei läheks. Ahjaa, aga samas, kui sa keerad niimoodi, et sellest võib välja lugeda ärkvelolekut, siis on tema kraps püsti ja keerab oma kõhu ülespoole, et süga...

Ja tema sõnakuulamine on ka selline tõeline läbimõeldud süsteem. Kui mina käsin tal enda juurde tulla vms, siis ta teab täpselt, mis vahemaast alates ta ei pruugi seda teha, sest ta jõuab mul eest ära ka siis, kui ma lõpuks lootuse kannatanuna ja instrueerimistujus peaksin teda kinni püüdma asuma. Muidugi, kui mul nänn käes on, siis pole küsimustki, ikka tuleb, eks. Ema käsu peale on ta palju suurema tõenäosusega kõps kohal. Aga kui mina ta lahti lasen ja ütlen, et vaata, et sa ära ei jookse, siis teeb ta seda ka palju väiksema tõenäosusega, kui ema juurest, sest ta on selgeks saanud, et ma jõuan talle järgi ja siis on suurt peapesu ja õnnetust oodata - enamasti näiteks alatakse ringiga uuesti peale ja kuna ta jälestab õues olemist, siis on see tema jaoks õudus. Nii et ta väga ei pane putku... kuigi samas, avanevaid tõeliselt häid juhuseid kasutab ta ikka...

Jalutamaminek on väga riskantne asi. Ta on nimelt linnas olles õues nõus minema ainult kas a) pissirajale või b) autosse, kõik muud suunad ajavad ta täiesti pöördesse, ta ajab neli jalga vastu maad, kui me tal kaelarihma üle pea ära sikutame, ja siis on kodupoole putku panek. Tavaliselt on kindlasti kuskil mõned jotad vahtimas, kuidas koer ees sibab ja mina suure kisaga järel sprindin... Toas sees või maal või metsas on ta täielik türann ja kõva mutt, selles mõttes, et seal ei heiduta teda miski, AGA mina ei tea, mis teda õues nii väga hirmutab... Ta on mõnikord nõus jalutama. Mõnikord mitte. Kui ta on minuga mitu päeva üksi kodus olnud, siis ta jalutab küll, sest ta teab, et tal pole kuskilt abi loota :D Aga üldjoontes on see ikka üks sihukene kahtlane värk, see temaga väljaminek. Tasub alati jooksuriided selga panna. Pissitamisega on ka nii, et ta oskab meil käsu peale pissida ka, sest siis ta teab, et siis saab eriti ruttu tuppa tagasi.

Üldjoontes, vot sihukene neljajalgne diktaator on meil. Ja ossa, kus ta veel oskab solvunut mängida, kui keegi pisemale (st talle) liiga teeb. Ta küll üldiselt ei näe end pisemana, hoopis tähtsamana, aga mõnikor on soodus inimeste südametunnistusele ka nii mängida, eks. Jajaa, ja siis ta veel on meil kassikordnik, sest kui meie ei näe mõnda kassi sooritatud krutskit, siis tema kindlasti näeb ja tõttab jooksusammul karistama... Ikka koera jalas on meie majas püksid, pole mingit kahtlustki...

Kuidas küll üleüldse mõni inimene saab arvata, et koerad ei mõtle või et nad on kõik ühesugused loomad, ah?

Mmmmm...

Kevad on. Nii äge. Ma võtan kohe jalad selga ja suundun randa jalutama, kes ainult ütleks, kas Nublul on ka jalutamise tuju, või on targem ta koju jätta? Sest kui tal pole tuju, siis ei mina viitsi talle iga natukese aja takka järele kimama hakata, jää on kah maas veel ja - sellest tuleks siis üks õnnetus kindlasti. A kui tal oleks tuju, siis oleks temaga ju lust kõmpida... Tal võiks ju olla tuju, ta on alati ontlik, kui ta minuga üksi kodus on, sest siis ta teab, et tal pole tegelikult pääsu, aga...

Hmm...

Ja kuna homme on naistepäev, siis ma mõtlesin, et toon pärast Steffanist ühe pitsa :P Jälle sihukene idülliline nädalavahetus grandioossete mõtete seltsis.

Oi, ja siis ma lähen juba kolmapäeva hommikul Pariisi :P Hurraaaaaaaa. Emiliaga Comédie Francaise'sse "Cyrano de Bergeraci" vaatama, Marie'ga opérasse Mozarti "Idomeneot" kaema, siis veel mõlemaga Montparnasse'i teatrisse kahele etendusele, arhitektuurimuuseumi ja Maison Rouge'i, Malmaisoni lossi ja natuke suurema seltskonnaga Montmartre'i treppide peale veinitama, oma hiinakatädi juurde ingveriga veist sööma, Père Lachaise'ile jalutama, rattaga Boulogne'i metsa sõitma ja niiiiiiiii edasi... Oi, ma ei jõua ära oodata. Seal on päris kevad ka juba :P 88 tundi veel ja counting down...

Ja üleüldse, see nädal oli hästi äge, selles mõttes, et ma seadsin sisse senisest palju paremad suhted päris mitme (täpsemalt kolme) inimesega, keda ma mõnda aega juba tean ja kes on nii ägedad, et tahaks nendega sõbraks saada. Ikka tasa ja targu, aga näib, et asjad liiguvad õiges suunas... Ja üleüldse puhub igal rindel praegu nii soodus tuul - kevadine värk vist.

Nii naljakat päeva ei anna lihtsalt olla

Eile sai hommikust õhtuni niimoodi naerda lagistatud, et mul on tõesõna täna kõhulihased haiged. Ma isegi ei tea, kuidas see nii läks, ma ei oodanud sellist päeva üleüldse (kaks kontserti ja nende vahel kooriproov tegelikult tõotab üsna kuiva tööd), aga õhus oli kevadet, päike paistis, veed vulisesid, seltskond oli nii tore ja nii sürre apsakaid juhtus, et me lihtsalt naersime lõputult iseenda üle ja tundsime end igati hästi. Noh, vahepeal oli natukene piinlik ka, aga igatahes, kuna meil oli eile publiku näol tegu peamiselt hullude või vaimselt alaarenenutega, siis me sobisime nendega hästi kokku :D Tasakaalustasime neid, võib öelda - vähemalt hullaris olid kuulajad muidu alguses üsna õnnetute ja mornide nägudega, aga kui me omadega lõpetasime ja olles vahepeal lava peal viis minutit lihtsalt krampidesse naernud ennast, olid nad meie esinemisest nii heldinud ja rõõmsad, et nõudsid isegi lisalugusid :D:D:D

Igatahes, kirss tordi otsas oli see, et kui kogu see päev ükskord läbi oli, võtsime me kuuekesti paar pudelit veini ja jätkasime mõnusat koosistumist, ise kooriasju (-ja inimesi) arutades, edasi lõkerdades ja poole ööni telekast ooperit vaadates. Sekka saime jälle pisarateni lagistada ja see oli lihtsalt nii äge. Uhhuu. Vinge-vinge. Ja juba Frances Burnett kirjutas, et pool tundi tublit naeru iga päev teeb terveks soetõbise poisigi. Noh, mina naersin eile absoluutarvestuses VÄHEMALT 4 tundi ööpäevast :D:D:D Või ei, ilmselt siiski rohkem...

Teate, minge kõik koori, see on uskumatult lõbus!

Nädala kild

Google pole just kõige nupukam, teadsin. Aga Tikker saatis eile mulle nädala killu!
Teate ju kõik seda laulu:

Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind

Tõlge Google'i moodi:

Ice-free, for the sea,
ice-free, for the surface!
Belisle and the storm
Estonia is not afraid of boobs

Millest sa elad ja hingad?

Inimesed juba küsivad mu käest, et miks ma õige oma lõputöö teemat ümber ei muuda ja seda laulmisest ei kirjuta. Et see oleks palju loogilisem, kuna hommikust õhtuni jooksen ma proovist proovi ja vahel ka esinemistele, õhtuti tulen maandun laua taha ja hakkan päeval tehtud lindistusi läbi kuulama ja analüüsima ning siis teiste entusiastidega tähelepanekuid võrdlema, uusi proove ja asju organiseerima, plaate kõrvetama jne... Isamaalised laulud on ennast niivõrd mu veresoonkonda sisse söönud, et kui tänane proov ükskord läbi sai ja ma üheteistkümne paiku õhtul Sadamamarketis süüa kokku kahmisin, mõtlesin ma tõsimeeli, et olen hulluks läinud, kuna hakkasin järsku kuulma Sisaski loo juppe... Punnitasin seal üksi keset saali seistes mõne hetke hämmastunult silmi, aga siis tuli õnneks välja, et diktofon oli kotis käima läinud ja ma kuulsin päriselt Sisaskit, mitte ei kujutanud seda endale ette... :D Ahjaa, sellest ei maksa üldse rääkida, et igal õhtul voodisse minnes kummitavad mul mitu tundi peas viisijupid (ning uni lihtsalt EI tule) ja hommikul esimese asjana kargab pähe mõte: mis kell on? LAULMA ju vaja!!! Kummaline. Rainer Maria Rilke olla kunagi rääkinud sellest, et kui magama minnes suuta ainult kirjutamisest mõelda ja hommikul ärgates ka, et siis oledki sa kindlasti tõeline kirjanik. Novat, mida siis mina nüüd järeldama peaks oma kinnismõtetest???? Lihtsalt väga veider periood on praegune, ma ütlen. Kõik muud tegevused on jäänud nii kõrvale, nii kõrvale, et need tunduvad täiesti võõrad ja ebameeldivad olema. Ei tahagi nendega enam tegeleda, nendest ei saa sellist energiat. Lõputööst näiteks  :D Aga mnjah, mis ma ikka oskan öelda, nädal aega veel. Järgmine teisipäev on juba ettelaulmine, eks pärast rahunevad asjad maha ja tuleb normaalne rütm elule tagasi. Pariisi lähen ka ja... Kurb, ei taha praegu üldse mõelda, nii tore on ainult laulmisest elada...

[Samas ma natukene huviga ootan ka, et kas ja millal mul üle viskab - tegelikult on vist siiski mingi limiit ees, kui palju võib laulda näiteks "Kaunimad laulud pühendan sul" jne... Esialgu veel piire ei paista... :D]

Aga jah, andeks, kui ma olen viimasel ajal hakanud hullunult ja hajameelselt käituma, aga mul endal vähemalt on selle juures ülitore :D Kui tavaliselt kannatavad muude tegemiste kõrval kõik mu hobid, siis on ainult õiglane, et mõnikord on vastupidi ka :D

Toanaabrid on jumalast antud

Kui esmaspäeva õhtul öeldakse, et teisipäeva hommikul peab kontserdil olema kingadega ja kui sul ei ole oma pisikeses ühikapugerikus muid kingi kui 10cm kontsaga jalatsid, millega on võimalik seista maksimaalselt 20 minutit, siis tasub alati vinguma hakata, sest toanaabril, kelle jalanumber on muidu 37, on ju ikka täiesti ilusad number 40 kingad kuskil kapis vedelemas, mida ta ise kanda ei saa!!!

Kui hirmus

Käisin kinos täna. Kolme musketäri tagasitulekut vaatamas. Ja see on täiesti hirmõudne film. Kohutav. Kuidas saab midagi nii ära lörtsida? Nõustun sügavalt selle artikliga ja kõigi selle kommentaaridega. Lisaksin niipalju, et kuninganna Anna on pandud kokutama, Louis XIV on täiesti poolearuline, Louise de la Vallière on väga litsakas, Mazarin lihtsalt hale, d'Artagnani tütre mehekskehastumine absoluutselt ebausutav, Aramis väga halvasti vananenud, muusika on mingi mõttetu tümps, kostüümid eksitavad, Inglismaal ja Prantsusmaal ei tehta filmis mingit vahet, püssirohutünnid plahvatavad nagu terve dünamiiti täis maja, süžee on lihtsalt lambist kellegi jaburate unenägude peale kokku keeratud vist ja veel see surematuse sõrmus - no tule taevas appi!!! Ahjaa, tõlkija on ka olnud absull idikas - selle peale võiks ikka inimene tulla, et vene keeles on välismaised koha- ja inimesenimed teistmoodi. Nad lähvad Gavre'i teed mööda Inglismaale. Jeeeeeeeee, raittttttt. On olemas sihukene linn nagu Le Havre ja sedakaudu käidi tõesti enamasti Inglismaal. Suur linn. Ikka veel. Võiks nagu teada. Või kaardilt järgi vaadata. Ja sellest saan isegi mina aru, et kui seal öeldakse, et "võ" ja tõlgitakse "meie", et siis on midagi mäda... Ja need on vaid kaks näidet...

Ärge minge seda vaatama. Isegi kui vana film väga meeldis, siis SEDA idiootsuse tippu ÄRGE kindlasti minge vaatama. See on veel hullem, kui need Ameerika versioonid, kus musketärid kung fu ässad on. Öakk.

Muust niipalju, et mul on hääl vägaväga ära. Eilsest kontserdist ofkoors. Polnud nali - kaks alti 8 soprani ja 7 mehe kõrval :D Ärge helistage, mul on vaikusekuur ja niikuinii poleks mind toru otsas kosta. MSN ongi nüüdsest mu parim sõber :D

Shuffle game

Mnjaa. Jabur asi, mille peale aega raisata, aga iseenesest väga naljakas :D Asja idee siis selline - on olemas ports küsimusi. Paned oma arvutist kogu olemasoleva muusika mängima ja tingimata juhusliku esituse peale - et arvuti ise valib järgmise loo kõigi su lugude seast. Ja siis järjest iga loo paned ühe küsimuse vastuse taha... [Pean tunnistama, et ma panin siiski mängima ainult oma 4-5 tärnised lood, sest muidu on mul neid suti paljuvõitu].

Tulemus:

IF SOMEONE SAYS 'IS THIS OK?' YOU SAY?

I love Paris - Ella Fitzgerald

WHAT WOULD BEST DESCRIBE YOUR PERSONALITY?

Sind surmani - Kunileid

WHAT DO YOU LIKE IN A GUY/GIRL?

Humoresque – Antonin Dvorak [jaa, huumorimeel pole üldse paha :D]

WHAT IS YOUR LIFE'S PURPOSE?

Vaid sinu naer - Jaak Joala [Minu? Sinu? Kelle siis?]

WHAT IS YOUR MOTTO?

Panis Angelicus - Cézar Frank

WHAT DO YOUR FRIENDS THINK OF YOU?

Mona Lisa – Nat King Cole [Kui usuks, oleks täitsa meelitav :P  T sai selle küsimuse alla - Freeek :D]

WHAT DO YOU THINK ABOUT VERY OFTEN?

Non, je ne regrette rien - Edith Piaf

WHAT DO YOU THINK OF YOUR BEST FRIEND?

No slava bogu jest druzja - Dunajevski [no vot see on tõesti kokkusattumus]

HOW ARE YOU IN BED?

And all that Jazz – Muusikalist "Chicago". Ebb/Kander seega.

WHAT DO YOU THINK OF THE PERSON YOU LIKE?

Tell me why? – Aventura [selle peale ei oska kohe muud teha, kui naerda]

WHAT WILL YOU DANCE TO AT YOUR WEDDING?

Ya mina el habayeb – Fairuz

WHAT WILL THEY PLAY AT YOUR FUNERAL?

Sunrise, sunset – Filmist "Viiuldaja katusel". [Täitsa paslik!]

WHAT IS YOUR HOBBY/INTEREST?

Besame mucho – Joala esituses. [hehhee]

WHAT IS YOUR BIGGEST SECRET?

Kaunimad laulud pühendan sul - Saebelmann

WHAT DO YOU THINK OF YOUR FRIENDS?

Pour toi, Armenie – Mireille Mathieu

WHAT IS THE WORST THING THAT COULD HAPPEN?

I’m gonna love you a little bit more – Dr Hook

HOW WILL YOU DIE?

La valse d’adieu - Chopin

WHAT MAKES YOU CRY?

If I were a rich man - Filmist "Viiuldaja katusel" [ohhoo... ]

WHAT SCARES YOU THE MOST?

Tiigrikutsu - Steinfeldt [Tiigrijahile ilmselt ei ole mul asja]

DOES ANYONE LIKE YOU?

Kuuskümmend viis – Ivo Linna [Kui ma tervelt kuuekümnele viiele inimesele meeldin, on ju päris hästi :P]

IF YOU COULD GO BACK IN TIME, WHAT WOULD YOU CHANGE?

I can’t help falling in love with you - Elvis Presley

WHAT HURTS RIGHT NOW?

Oui, la mer a bercé tant d’amours - Salvatore Adamo

Laulupäev

Sai mööda see laululaager. Üheteistkümnest seitsmeni laulmist. Peaaegu jutti. Kahe väikese teepausiga. Nii tore oli.

Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres.

Nädalavahetus vol 2

Jah, terve see nädal on tegelikult olnud idülliline nagu nädalavahetus. Hehee... Teisipäev-kolmapäev olin ise Tartus, neljapäeval tuli emme reisilt koju ja sai Pärnusse tuldud, eile oli kostüümipidu töö juures (teemaks transvestiidid ja soovahetus) ja täna sai Jõulumäel suusatamas käidud ja jõulukarinad tavaliste vastu vahetatud, Tex-Mexis söömas käidud ja parajasti on kook ahjus, mis peab olema homse koori linnalaagri kostiks :P Igati äge.

Jõulumäel olles ma muuseas mõtlesin välja, miks paremad suusatajad kõik hästi uisusammu suusatavad: kui maha on tehtud klassikarada, siis senikaua suusatavad kiired mehed ka klassikarajas, kuni neile mingid kobad amatöörid (loe: nagu meie) ette jäävad. See juhtub tavaliselt tõusude algusepoole. Ja siis ei jää neil muud üle, kui kobade taga kakerdada, või neist mööda minna ja rajast välja astuda ja seega uisku mäest üles sõita. Sest mina nimelt olen veel enam-vähem talutav klassikarada sõites, aga uisku, no näed, üle seitsme sammu ei suuda. Jalad lähevad ise liiga harki ja hoogu pole ei miskit. Ilmselt on viga osaliselt mu suuskades ja suusakeppides, mis ei ole uisustiiliks ette nähtud, AGA suurem osa tuleneb siiski minu nappidest võimetest... Aga taset ei anna eriti parandada ka, kui kord üle kahe aasta suusatamas käid, eks...

Siis tõdesin ma kurvastusega, et Eestis ei saa ikka korralikku chili con carned. Täitsa õudne, mis käki kõik Mehhiko sööki pakkuvad restoranid sellest kokku keeravad. Kus on lihtsalt tomatiga praetud hakkliha, kus on ülivürtsikad mögin, kus on lihtsalt Uncle Ben's kaste hakklihaga... Fuh.

Ja minu kiisule lihtsalt MEELDIVAD karbid, kuigi ta neisse ühtegi päriselt hästi sisse ei taha mahtuda.

Suund: bambus. Aga asend loeb :D

Ilus värviline:

French maid ja Karlsson/Toomas-Endrik:

:D

Nädalavahetus

Tegelikult ei olnd küll täna ega eile nädalavahetus, aga kangesti sedamoodi tundub. Ma ju otsustasin ühel hetkel, et lähen õige Tartusse. Tikrile külla. Ja mõeldud-tehtud. Eile hommikul kobisin hirmvarase rongi peale, jõudsin enne kümmet juba Tartusse ja seal oodati mind pannkookide ja kohviga. No enam pühapäevalikum poleks see hommik saanud olla - lund ka sadas ja selline ilus-ilus oli. Ja terve päev otsa sai lihtsalt lobisetud, vahepeal jalutamas käidud, söödud, lobisetud, tibuga tegeletud, söödud ja jälle otsast peale kõike seda. Õhtuks oli meil varutud paar pudelit ja paar filmi ja olgugi, et mul oli kavatsus hommikuse rongiga täna tagasi tulla, tõusime me lõpuks üles kell üheksa, veetsime veel terve päeva lobisedes, süües, lobisedes, süües ja tibuga tegeledes... ja koju jõudsin lõpuks õhtuse rongiga. Vot nõnda! Aga nii tore "nädalavahetus" oli kohe, tõsiselt mõnus, vahva, hubane ja hää. Nii tore on vanade sõpradega jälle üle pika aja tükk aega lihtsalt olla - lihtsalt olla ja kõigest rääkida, mis pähe tuleb :P Mulle hakkab nii veel Tartu meeldimagi :D Hehee, ja minu kõige ägedam pilt kõigest sellest on siin :P Ma pidin ennast kõveraks naerma lihtsalt, kuidas lapsevanemad alatasa selili oleva lapse silmade läbi tunduvad :D

Ahjaa, ja ma olen kindlasti näinud nüüd viimase nelja päevaga ära rohkem filme, kui kunagi varem ühe kuugagi... Tartus vaatasime ka ju, "Ocean's 11" ja "Love Actually" :P Hihii, hirmus äge oli, kuidas PM inimeste uste taga tantsimas ja laulmas käis :D

Üldjoontes... ja siis me avastasime netist sellised asjad :P Tahan ka :P

Siis selgus, et Kaia Kanepi võitis maailma kolmandat reketit. Muidu mul on tennisest poogen, aga no kui mõni eestlane nii kaugele jõuab, siis on ju ikka lihtsalt tore! Palju õnne!Ja mul oli tegelikult enne nii palju asju veel, mida kõike oleks tahtnud kirjutada, aga läks meelest...

Eks vbla pärast siis...

Pora-pora-poradujemsja

Või kuidas iganes seda eesti keeles võiks kirjutada. No vahet pole, tegelikult tahtsin öelda seda, et avastasin, et sellele on järg tehtud. Kohe päriselt ka. Ma praegu sebin endale kinokaaslast ka järgmiseks nädalaks, kohe põnevusega tahaks näha, kas venelased ka oskavad ameeriklaste kombel kõik järjed ära solkida... Süžee igatahes ei tundu suurem asi olevat... Eks me vaata.

Muuseas, Edelaraudtee rongis on nüüd ka teises klassis wifi. Juhhuu.

Filmiõhtu(d)

Mnjah, peale mõnevõrra närviajavat reedet läks üldjoontes nii, et laupäeva märksõnadeks olid Tourest 2009 ja filmid; pühapäeva märksõnadeks põhimõtteliselt ainult filmid - ja olgu, üks pikem jalutuskäik jõejääl ja tuludeklaratsioon ka... [täiesti õudne, kui palju raha läheb ühe korraliku kodaniku palgast maksudeks ikka... nutune...]. Aga nüüd olen ma ametlikult jõudnud ära vaadata kõik filmid, mis ma Pariisist näiteks kunagi kaasa ostsin (millal ma sealt ostetud raamatutega samale järjele jõuan?), mõned veel pealekaubagi.

Kahe päevaga olen ma ära vaadanud "Cyrano de Bergeraci" Depardieu'ga peaosas (täitsa OK film, a natuke pudikeelne), "Husaari katusel" (ei mäleta selle ilueedipoisi nime, aga Juliette Binoche mängis seal naispeaosa), siis "Arsène Lupini" (mida ma tegelikult seal juba korra vaatasin, aga olles nüüd Arsène Lupini raamatuid vahepeal hullunult lugenud, tahtsin seda uuesti üle vaadata - endiselt ei meeldi mulle selle näitleja nägu, aga nojah), edasi avastasin kapist veel "Hea aasta" (mis oli natukene liiga ninnunännu iluslugu, aga samas täitsa OK ikkagi) ja nüüd veel "Puhkuse", mille ma peale panin, olgugi, et kell juba poolt kahte näitab.... Ahjaa, paar osa "ERi" sai ka ära vaadatud ja "Katõn" ootab ka järge. Heh, vot nii. Ja kui ma poleks "Kooripoisse" juba vähemalt kolmkümmend korda näinud, oleks ma seda ka vaadanud veel korra... Noh, võib-olla homme hommikul - kohvi kõrvale :D

Sihuke nädalavahetus peaks vist klassifitseeruma lõputööst võetud puhkuse alla küll... Ja lõppude lõpuks, tuleb ju seda va suurt telekat maksimaalselt ära kasutada, kui ta kord juba olemas on :D

Vot nii. Ma nüüd lähen vaatan seda "Puhkust" siis hoolikamalt.

Heanaaberlikkusest

Täitsa hull värk, ma küll alati olen oma naabritest esile tõstnud ühte nn "Hullu mutti", kes meid vihkab, kuna meil on koer, ja kes igal viimsel kui võimalusel oma väiklust demonstreerib. Oma ülejäänud naabritest tean ma suht-koht vähe ja eks ma tere ikka ütlen koridoris kõigile, aga tegelikult ma tunnen neist linna peal ilmselt ära äärmisel juhul üks-kaks. Ja, olgem ausad, ma olen neid lihtsalt mõttes kõiki selle Hullu muti järgi hinnanud ja pole neist suurt miskit pidanud.

Aga täna selgus, et tegelikult on meil äärmiselt usaldusväärsed naabrid. Sest juhtus nõnda, et postitädi leidis emme võtmed ja viis need naabrite kätte. Poolteist nädalat tagasi. Täna jõudsin ma üle kogu selle aja koju ja nägin ukse peal silti, et võtmed saate kätte korterist nr X (õnneks siiski mitte Hullu muti juurest)...

Ja kujutage pilti, oligi tuttav võtmekimp. Saingi võtmed kätte.

Ja kodus olidki kõik jumala asjad täitsa alles. Kõik need poolteist nädalat.

Täiesti hämmastav...

Kõik minu eelarvamused on purunenud, ma leian kohe, et meie naabrid on ikka oluliselt etemad inimesed, kui ma neist oodanud oleksin...

Sellele tädile peaks mingi koogi viima või midagi...

Sest - olgu öeldud, et need võtmed tilpnesid ilusti postkasti ees, kus oli puha korterinumber peal ja... Polnud nii, et postitädi maast korjas üles ja andis naabrile, kes siis ootas, kuni keegi nõudma tuleb... Kõik teadsid, et meie võtmed on noh... Iga suvaline oleks võinud korteri neli korda tühjaks tassida selle ajaga...

Ma olen ülimeeldivalt üllatunud!

POSTSCRIPTUM: Olgu öeldud, et kook sai viidud ja kohe parem tunne.

Kontserdikorraldus täies hoos...

Oeh... jajah, tegemist on ikka palju, kuigi kooli pole ja tööd ka pole võtnud ja... Hull kooriaktsioon on jälle lahti minemas...

Hey all.

To put all the important dates and times in one mail...

22.02 (next Sunday) - full day rehearsal at school. 11-19.00. [Does anybody volunteer to bake a cake?]

25.02 - we meet at school at 15.30. At 16.00 we go to park with thermoses and maybe some snacks and do an open-air concert.

26.02 - we sing at the Independence Day ball. Time is not clear yet, probably first part at 20.00; second part at midnight.

02.03 - a concert for old people in daycare centre. We meet there at 13.00, the concert starts at 14.00.

10.03 - at 14.00-18.00 second united rehearsal in Salme + qualification rounds.

Voilà.

I did hit the SEND button...

Now - waiting for the sentence. Death row or galleys???

Muus mõttes - nüüd saab vähemalt selle mu antava kursuse plaani rahuliku südamega ära teha ja siis saan homme toimetajalt teksti ka kätte. Selle, mille ma Mehhikost tulnuna ühe nädalaga ära tegin... Ma juba kuulsin eile õhtul ta käest, et tema meelest oli see tekst suurepärane... Mis on omakorda suurepärane, vähemalt MIDAGI ma siiski natukenegi oskan, isegi kiiresti tehes...

POSTSCRIPTUM: Raibe! Mina ei kaota tavaliselt mitte kunagi midagi, võib-olla pastakad välja arvata. Kindad püsivad mul kenasti alles, võtmeid pole ka kaotanud teab mis ajast... (ptüi-ptüi-ptüi)... aga mis siis nüüd lahti on läinud??? Ühel päeval kaotan raamatukogu kaardi, teisel päeval kaotan raamatud (olgu, need leidsin üles ka), täna avastan rõõmsalt veel pealekauba, et teadmata ajahetkel olen ma teadmata kohta kaotanud oma märkmekaustiku, mida ma juba maailmatu aja muidu kogu aeg korralikult kaasas kannan ja kus mul on kõike alates laulusõnadest ja võõrkeelsetest fraasidest lõpetades loengukonspektide ja kokkulepitud ürituste detailidega... No lihtsalt minge kanni küll...

POSTSCRIPTUM-POSTSCRIPTUM: ja märkmiku leidsin ka üles! Loomulikult olin selle raamatukokku jätnud :D

Hirnu herneks

Einojah, ma teadsin, et automaatsed tõlkeprogrammid on jaburad, aga ma kogemata klõpsasin kohal "tõlgi see leht" selmet kohe originaallehele minna...

Tahtsin lugeda Maupassant'i lühijutukest "Öö". Prantsuse keeles. Aga vot ta tõlkis selle kogemata eesti keelde ära. Õigupoolest on seal umbes kaks kolmandikku eesti sõnu, aga sekka üksikuid prantsuse, inglise, soome ja saksakeelseid sõnu. Ja üleüldse... jutt on selline, et tee või püksi :D Mõju on suht sama nagu mister biinil - hirnu hulluseni.

Nii et ma tahan naerukoht naudingu nagu OWLS, sõida katustel nagu kasse ning tormakas on võitmatu soov pöördub love my soonteta.

Loogiline, eks?

Rõõm on suur

Sest üksik relvastamata amatsoon, kelle vastaseks on terve kahurvägi, sai endale ka ühe väljamaal kokku pandud kahuri (ja lubadused läheneva abiväe jaoks).

Nüüd tasuks ainult meeles pidada, et tegu on esialgu siiski kõigest ühe kuulipildujaga ja vastas on palju kõvemat pauku tegevaid kahureid ikkagi kardetavasti liiiiiiiiiga palju. Aga sellegipoolest on sihuke võimas ja võitmatu tunne, et tormaks kohe lahingusse :D

Kuidas keegi...

VOL 1

M says:

täna käisin raamatukogus, avastasin, et raamatukogu kaart on kadunud. Sain pikkade seletuste peale uue. Võtsin raamatud. Nüüd avastasin, et raamatud on ka kadunud

M says:

ilmselt koolis aulas, aga valvur ei lase sisse sinna, see valve all

M says:

ja 1) mul oli vaja neid lugeda 2) on need raamatukogu omad ja kui ma ei peaks neid üles leidma, on väga nõme

M says:

3) mitte ükski inimene ei tohiks olla nii pöördesse aetud, et tarib mitmekümnete kaupa raamatuid koju, nii et ta ei märkagi, et mõni neist kuskile kadunud on

M says:

urr

S says:

:(

M says:

eriti tore on minna homme tagasi ja öelda, et kuulge, ma kaotasin lisaks raamatukogu kaardile raamatud ka ära

S says:

pisut koomiline

VOL 2

bizarre says:

hei

M says:

ahoi

bizarre says:

miks sa kutsud üles end tapma?

M says:

urr

M says:

sest ma olen täiesti väärt seda

bizarre says:

noo?

M says:

ma olen muutunud nii hajameelseks, et hirmus, ma ei tea, mis minust pensionieas saab

M says:

täna läksin raamatukokku ja avastasin, et raamatukogukaart on kadunud

M says:

selgitan pikad jutud ära

M says:

nii, võtsin siis raamatud, läksin kooli kooriproovi

M says:

ja praegu avastasin, et raamatud olen kuskile unustatnud

M says:

urr

M says:

ma pakun välja, et aulasse, aga ma juba käisin koolis ja turva ei lase aulasse, see on valve all

M says:

ja ma nüüd ei teagi, kas muretseda rohkem sellepärast, et mul oli actually vaja neid lugeda, või sellepärast, et äkki ma ei jätnudki neid kooli vaid umbes ma ei tea, krdi kaubamaja tunnelisse

M says:

või äkki võttis keegi need ära

M says:

ja ma ei taha tõesti minna raamatukokku seletama, et kuulge, eile kaotasin kaardi, täna raamatud ka

M says:

ja üleüldse

M says:

hommikul kell 8 koristajatega aulasse esimese asjana ronida pole nagu ka meelitav alternatiiv

M says:

ja isegi kui ma saan nad kätte, siis see ei muuda asja, et mul oli vaja neid lugeda, selle mõttega ma nad üldiselt raamatukogust ära vedisin

bizarre says:

njaa...

bizarre says:

kaastunne

Olgu öeldud, et minu meelest pole üldse koomiline ja tegelt on see hoopis väga nõme; see, et mul antud hetkel on laua peal 21 raamatut, mis kõik ootavad äärmisel kiirusel vähemalt läbilappamist, ei tähenda, et ma peaksin endale 10-protsendist kadu lubama. Ja üleüldse...:(

POSTSCRIPTUM: Olgu öeldud, et kätte sain. Tõusingi kell pagana pool kaheksa üles ja läksin kooli tagasi. Selgus, et polnud päris ainult minu süü. Oli klaveri peal, silma alt ära. Panin sinna koos noodimapiga, aga ära tulema hakates ulatas keegi viisakas inimene mulle noodimapi, ent raamatu jättis sinnasamasse peale. Mis silmist, see südamest, eksole... Vähemalt polnud ma nii lolliks muutunud, et oleks selle mantli pealt kõrvalpingile tõstnud riietumise ajaks ja siis seda sinna jätnud, nagu ma alguses arvasin. Jajah, ja tegelikult oli üks raamat. Teine oli nii pisike, et selle olin kotti toppinud ja leidsin öösel sealt üles . Nõnda siis...

Kohvikupühapäev

Sa jeerum, ma olen täna põhimõtteliselt üheteistkümnest hommikul kuni kuueni õhtul erinevates kohvikutes passinud. Väike vahe oli kolmest poole neljani, kui ma isegi korraks jõudsin kodust läbi joosta, aga enne, kui ma koju jõudsin, kutsuti mind juba mujale... Kusjuures, olgu mainitud, et mul oli plaanis kohvikutada kõigest üheteistkümnest kaheteistkümneni, aga no kuidagi ise läks nii, et oli vaja ühest asjast ja teisest rääkida, siis oli äkki hädasti tarvis minu kui koorivanema kohalolu kooriaktivistide koosolekul jne. Vot nõnda. Et ma olen ennast põhimõtteliselt täiesti kohviks joonud. Söömise unustasin seejuures ära, alles nüüd koju jõudes avastasin hundiisu. Aga muidugi, esimesed kolm ja pool tundi olime ühes Kehrwiederis, teise seti teises Kehrwiederis, kes endale üldse seal söömist lubada jaksaks? Igatahes, ma arvan, et ma pole mitte kunagi Eestis nii palju järjest kohvikutes passinud kui täna - tavaliselt ei veeda ma isegi nädalas nii palju aega söögikohtades kokku... See on kohe omamoodi rekord.

Nii palju siis sellest, et ma loen täna kõvasti raamatuid, alustan bibliograafiaülevaatega ja siis teeme lõunaks pannkoogipeo...

Но, слава богу, есть друзья

Einoh, täiesti hämmastav! Murdsin siin ikka oma lõputöö üle pead ja tegin nädal aega tagasi ühe umbkaudse võimaliku plaani valmis, kuidas ülesehitus võiks olla, aga miski jäi mind selle juures pisut häirima. Tundus nagu kuidagi liiga laialivalguv ja tal justkui puudus see selgroog või põhiküsimus, hirmus lai oli. Arutasin ühega, arutasin teisega, aga ikkagi ei suutnud kuidagi paremaks formuleerida. Ühesõnaga - klassikaline ülemõtlemise juhtum, jäin ühte kohta kinni ja enam liikuma ei saanud.

Noh, ja siis jõudis kätte täna õhtu - saatsin selle Ketsile, lihtsalt tema kommentaaride kuulmiseks :D Ja millega tema peale paari tundi nuputamist lagedale tuli??? Täiesti geniaalse ülesehitusega, mis näeb välja täitsa selline nagu üks lõputöö kava olema peakski! Neiu võttis lihtsalt kätte ja tõstis kõik mu märksõnad pisut teise järjekorda ja mõned üksteise alla alapeatükkideks. Ja sellise pisikese vangerdusega sai laialivalguvast asjast täiesti respektaabel asi :P Ma tahaks seda hirmsasti teile siia kleepida, aga ma tegelikult veel ei tee seda, enne kui ma pole A.V. (ilmselt mu tulevane juhendaja) arvamust kuulnud - ja see juhtub teisipäeval. Aga ma arvan, et talle võiks see sobida küll. Ja seitsmele targale peaks see ka meeltmööda olema.

Nii äge, mul on tõsiselt hea meel. Ja ma olen täna pool päeva kodus lugenud ja pool päeva rahvusraamatukogus istunud (neetud, et nad enam prantsuse saalist raamatuid välja ei laenuta), endale seina peale plakati pannud, kuhu kõik märkmed kokku kirjutada ja üleüldse, täna oli nii produktiivne päev. Küll mul on hea meel, et ma Pärnusse ei sõitnud... Selline ajavõit kohe, et praegu on juba täitsa pühapäeva tunne, ainult et nüüd mul on veel üks ekstra pühapäev ka :D

Aga kuna ma tunnen hetkel, et mu silmad hakkavad juba väga ära väsima, siis ma vist lähen voodisse ära. Esialgu vist siiski edasi lugema, aga iseenesest - ma lubasin hommikul kell üksteist juba raekoja platsil olla, nii et peaks varsti magama ka minema, et ikka üles saaks kindlalt. Ja homme on meil plaanis pannkooke küpsetada toanaabri ja peaaegutoanaabriga. Ja siis paar raamatut peaks läbi lugema ja talveakadeemia kursuse projekti päriselt valmis kirjutama ja ära saatma :P Toredat tegemist jätkub :P

Ulmeliselt asjalik päev

Ma lugesin täna tervelt kaks raamatut läbi ja kell hakkab alles pool kümme saama, nii et umbes veerandi raamatu jaoks on justkui veel aega. Ja seejuures raamatuhunik mu laual muudkui kasvab, sest iga päev otsustan ma raamatukogus käies sealt muidugi neid vähemalt kolm tükki koju kaasa ka tuua eks. Ma varsti ajan oma laua ette juba juured alla ja tolm hakkab peale kogunema :D Igapäevane rutiin on selline, et umbes üksteist üles, siis kohviga lugema, pärastlõunal korraks kooli raamatukokku ja kooli sööklasse suppi sööma, siis uuesti koju ja kohviga lugema, nõnda kuni kella kolmeni öösel.

Ei, kõik on tore, häda on ainult selles, et ma kuidagi ei leia päriselt täpselt asjassepuutuvaid ja pädevaid raamatuid. Kõik, mis esmapilgul on tundunud üliasjalikud, täpselt rusikas silmaauku, on lõpuks kujunenud suhteliselt teemast möödahiilivateks eeposteks. Nukker... Sellegipoolest on mul vaja järgmise nädala alguseks oma magtöö bibliograafiast kümme lehekülge kokku kirjutada ja selleks puhuks välja otsida, klassifitseerida ning sõnaohtralt ära lahata kõik vähegi olulised allikad, keda mul plaanis kasutada on. Oh õudust, ütlen ma.

Ja täna rääkisin ma ka oma potentsiaalse juhendajaga, saan temaga järgmise nädala alguses kokku ja kuulen tema käest loodetavasti midagi asjalikku. Ehk oskab tema ka mulle midagi ägedat lugeda soovitada...

Ega mul vist tegelikult midagi mud polegi öelda, pea on juba selline vati sees ja pilk klaasistunud :D

Nalja nabani

Täna selgus, et ma ei tunne Tallinnat ikka üldse. Nimelt tulin lennujaamast ja kuna näib, et ma eeldasin, et Tallinnas liigub üksainus linnaliin, hüppasin ma pikemalt mõtlemata esimesse ettejuhtuvasse bussi, mis seal lennujaama peatuses parajasti seisis. Idee oli kesklinna jõuda, eks.

Noh ja kõik oli ilus, kuni see buss päriselt ka sõitma hakkas ja kuskile Lasnamäele kimas. Muudkui sõitsime ja sõitsime, keegi maha ei tahtnud minna, mis tähendab, et peatused jäeti ka järjest vahele ja mu ainus tõdemus oli see, et Viru keskuse kirjadega bussid tulevad vastu, järelikult sõidan ma valesse suunda. Kuna aega mul oli, väljas oli külm ja kant näis olevat mingi tehastevaheline mõttetu mülgas, otsustasin, et ei hakka siiski peatust nõudma ja heas usus teisele poole minevat bussi ootama, sõidan hoopis senikaua edasi, kuni mõne koha ära tunnen. Et ehk saab otse kuidagi ka... või läheb see buss ka ringiga kesklinna.

Nii ma sõitsingi oma kena 20 minutit, kuni lõpuks kuulutas robothääl, et järgmine peatus on Pinna. Juurdlesin ja juurdlesin, siis tuli meelde, et seal on Lasnamäe kergejõustikuhall, kus ma isegi täitsa hea mitu korda käinud olen. Kobisingi õnnelikult bussist välja, läksin tuttavasse bussipeatusesse ja orienteerusin busside valikus nõnda, et suutsin isegi sobiva sõiduki välja valida, millega ma veel 20 minutit hiljem Gonsiorisse jõudsin.

Päris naljakas oli olla küll :D Juhtub ikka... See on Tallinnas teine kord, kus ma sellise lollusega hakkama olen saanud, ainult et sedakorda jõudsin ma isegi hästi kuskile välja, esimene kord sõitsin ma kaks aastat tagasi kogemata linnapiirist väljaspoole kuskile metsa sees olevale parkimisplatsile, kus oli hulgaliselt parkivaid busse ja nende kõikide juhid olid venelased... :D

Nojah. Aga kui ma Lasnamäe halli klaasseina märkasin ja seal sees igasuguseid jooksvaid ja hüppavaid tegelinskeid nägin, tuli hull nostalgia peale, otsustasin, et lähen mõni päev Kalevi halli jooksma ja jõusaali. Olid head ajad kunagi :)...

Ja siis veel üks tõdemus - Lasnamäe on ikka üks Jumalast hüljatud koht ja vähemalt mingid urkad, kust ma täna läbi sõitsin, on ikka täiesti trööstitud. Ja ei tunne ma Tallinnat nii hästi midagi...

Sa näed ja sa ei mürista!

Käisin teatris täna. Etendus oli täitsa hää (Rakvere teatri külalisetendus "Cyrano de Bergerac"), koju minnes vaatan nüüd kinlasti selle Depardieu'ga Cyrano filmi ka ära... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rääkida tahtsin ma sellest, et ma istusin seal ja tundsin end täiesti ära eksinult nagu Alice imedemaal. Me ees istus üks armunud paarikene, kes terve etenduse aja kiimles, musitas ja üksteist käperdas. Loomulikult olid nad seejuures veel rõdurinnatise najal täpselt niimoodi, et neist mööda või üle näha oli võimatu ja nõnda nägime me kulisside taustal etenduse asemel erootilist vaatemängu.

Meie mõlemal pool kõrval oli kari inglasi, kes ei saanud mitte millestki aru, nii et neil oli seal nii igav istuda, et nad jäid juba esimese kahekümne minuti järel magama. Sõna otseses mõttes päriselt magama, kerisid jalad kõige saabastega endale krõnksu istumise alla sametisele toolile, toetasid pea sinna peale ja tudusid. Hingasid korralikult, sügavalt ja ühtlaselt ja puha. No polnud neil ka kuskil mujal paremas kohas magada...

Siis oli seal seltskond säherdusi, kes oli dressides. Päriselt dressides, ühel hullemad kaltsud seljas kui teisel. Ja jalas olid karvase äärega inimsööjakummikud. Ma tundsin end ilmselgelt liiga peenelt riietatuna ja üleüldse nagu mingite marslaste seas. Ise põdesin enne veel, et vanasti ikka käisime alati vahetusjalatsitega teatris ja puha...

Ja siis veel avastasin ma täna, et ühe järgmise etenduse eest tahavad nad 480 krooni saada :-|

Jabur. Õudne. Nõme. Haige. Niimoodi ei saa ju teatris käia!

Talv

Ma olen praeguste ilmadega niiiiiiiiiiiiiiiii rahul. Kohe talve moodi üle pika aja - lumi on ja külm, eriboonusena on veel ilus päikeseline ka. Eile kusjuures läksin õhtul koeraga õue ja tundsin, et ohhoo, külm näpistab kohe täitsa hoolega nina - ja see tundus nii ebaharilik... Siis tuli meelde, et jajah, kaks aastat pol mina korralikku talve ju näinud, Pariisi talv oli täiesti mõttetu. Vaat et hakka või homme hommikul talvepalitut välja otsima - talvesaapad panin ka üle kahe aasta eelmine nädal jalga :D Ja täna tundsin ma isegi mütsi järgi vajadust... Nii äge. Püsiks seda nüüd veel kenasti terve veebruarikuu jagu, et ma paar korda ikka suusatama-uisutama ka jõuaks - täna ei tulnud sellest mitte midagi viga, suurem osa ajast läks fenomenoloogilise, narratiivse, semiootilise, interdistsiplinaarse ja hermeneutilise uurimusmetodoloogia põhimõtetega tutvumiseks, oma potentsiaalsele juhendajale potentsiaalse tööplaani saatmiseks, igasuguste inimestega akadeemiliste mõtete heietamiseks ja muuks sääraseks. Jõle...

Sellegipoolest, pool tundi sai jalutamas ka käidud...

Ja kunagi jõulude aegu sai sääraseid pilte ka tehtud:

See on surnuaed muideks:

Frida

Enne jõule, kui ma veel metsikus Mehhiko-õppimise tuhinas olin, hankisin ma endale filmi nimega "Frida". Teadagi - see räägib Frida Kahlo ja Diego Rivera lugu ja millegipärast oli mul hull eelarvamus, et see on mingi selline hirmus artsy film, et selle vaatamiseks peaks olema hirmus purjus või lihtsalt kiiksuga, sest tegu on sihukeste... kiiksuga... inimeste eludega. Kuna ma ei saanud alguses kuidagi heli tööle, jäi see minust toona vaatamata.

Täna õhtul sai mul aga lugemisest villand ja kuna mul midagi muud käepärast vaadata polnud, siis arvasin, et kärab see ka. Mõtlesin, et saab lõpuks rämpsu silma alt ära panna. Aga pagan, ei saagi. Pole rämps nimelt.

Tegelikult on asi nii, et see on ilgelt hea film. Ja soundtrack on ka ülimegahää, mul on kohe kange tahtmine see ka saada kuskilt... Eks me vaata. [Wikipedia ütleb, et soundtrack sai mitmeid auhindu, muuhulgas oskari & kuldgloobuse]

Igatahes siis, Fridat mängis muide Salma Hayek ja sellepärast olin ma ka pisut skeptiline - no mingi "Desperado" tšikk ju. Aga ta mängis väga hästi ja Frida osa istus talle kui valatult. Ja see film oli väga liigutav, hästi loogiline (palju mõistlikum ja mõistetavam kui kõik see, mida ma varemalt ta kohta siit-sealt kokku lugenud olen - muidu ikka kõik tavatsevad jahvatada ainult pärismaalaste ja Mehhiko olude mõjudest tema maalidele ja muud säärast, aga niimoodi läheb ikka üldine arusaam päris käest ära), kusjuures minu meelest oli see samaaegselt ideaalne kunstiline harimine ka - ta maalid olid sellesse filmi niimoodi sisse põimitud, et see oli osa loost, väga äge osa loost - seondusid kõik ta elu sündmustega ja neile tekkis mõte. Ahjaa, ja kui ma enne muidu Diego Riverast päris halvasti arvasin, siis nüüd ma leian tänu sellele filmile, et ta nii suur siga polnudki [kuigi parasjagu põrsas ikka] :D

Nagu ütles Frida isa tüdrukule vastuseks küsimusele, et mis on õnneliku abielu saladus: "Lühike mälu!" Hehee...

Ja üks tantsustseen oli hästi äge ja ma ikkagi ei saa üle sellest, et üsna esimest korda ma actually mingi filmi puhul (mis pole nimme muusikal) tõdesin isegi vaatamise ajal, et taustamuusika on super... Enamasti on nii, et kui film on muusikal, siis on parem pigem muusika ja film jätab soovida, kui aga film on tehtud lihtsalt OK filmiks, siis on taustamuusika tavaliselt nii märkamatu, et see kaob ära. Äge!!!

Ahjaa, ja ma tundsin need kohad ka ära :P, kus käidi (Teotihuacan ja Xochimilco ja minu lemmiklinn Puebla :P).

Vaadake Fridat!

Liiga hilja

Liiga hilja märkasin ma oma Pariisi muuseumite laissez passer'de kehtivusaegu kontrollida. Oleksin ma enne avastanud, et need veebruari lõpus kehtivuse kaotavad, oleksin ma võinud ju lennupiletid varasemaks osta ja nautida veel seal tasuta muuseumides käimist; nüüd lähen ma vaid mõni nädal peale nende kehtivusaja lõppu sinna... Eeeeem... Huvitav, kas nad neid puhtalt ISICu alusel ka pikendavad või? Kahtlane, kuigi samas - see on vist suurem lootus kui vana Prantsuse õpilaspileti peale panustada. Olgu mainitud, et ma kahetsen eelkõige Arhitektuurimuuseumi ja Pompidou kaarte, Louvre'i oma lõppes juba septembri lõpus ja sinna ma niisama ei läheks luusima ka, kui mul ainult limiteeritult aega on - sinna on hea siis minna, kui on piiramatult aega ja igav ja vastav tuju. Arhitektuurimuuseumisse tahan aga kindlasti minna, neil on seal alati põnevad ajutised näitused; Pompidou - noh, ilmselt oleks võinud sinna ka sisse astuda, kui oleks tasuta saanud :D Aga samas - ehk ma olen piisavalt Emilia nägu ja ta laenab mulle enda oma, nii et ma saan seal ära käia, kui tema koolis on :D

Nojah, olgu pealegi siis, lihtsalt selline uitmõte tuli. Iseenesest täitsa ime, et sellised kõrvalised ideed mulle veel pähe mahuvad, ma olen täna sõna otseses mõttes päev otsa järjest lugenud ja akadeemilistest mõtetest lolliksminemise äärel - hommikul voodist välja karates haarasin ka kohe esimese asjana raamatu ja otsustasin täna nii palju pingutada, et selle ükskord ometi läbi saaks. Näib, et õnnestub, muide. Positiivne, saab järgmiste juurde asuda :D

Hmm, see on ka huvitav, et ma surfasin vahepeal prantsuse Amazonis, ühte raamatut on vaja lõputööks ja kuidagi ei tea, kust selle võiks kätte saada... Noh, ja avastasin sealsetelt reklaamidelt, et prantsuse keelde on ka tõlgitud kogu see Videviku saaga. Mis pani mind herneks hirnuma, oli aga see, kuidas originaalnimedest on prantsuse keeles hoopis midagi muud saanud. Twilight (Videvik) - Fascination (Veetlus), New Moon (Noorkuu) - Tentation (Kiusatus), Eclipse (Varjutus) - Hésitation (Kõhklus), Breaking Dawn (Koit) - Révélation (Ilmutus). Kuigi tuleb nentida, et sisu koha pealt on prantsuskeelsed nimed palju kõnekamad, kui ingliskeelsed.

Siis ma sain teada, et on olemas mingisugune tõlkide arvutiprogramm Trados, millel on igasuguseid häid omadusi, ainult mis maksab roppu raha :D Polnud kuulnudki sellisest midagi. Noh, ilmselt ei lähe minul seda ka lähiajal vaja, kuivõrd mina tõlgin niikuinii tavaliselt paberkandjal ette antud asju, mitte digitaalseid tekste eks. Või noh, enamasti. 70% ajast. Vähemalt praegu.

Nii. Aga ma nüüd pöördun uuesti raamatute manu. Jessuke, kell tundub nii palju olevat juba, kuigi tegelikult on veel alles õhtu noor :D Naljakas...

POSTSCRIPTUM: Tegelikult avastasin ma, et hädaldan täitsa ilmaasjata. Mul läks enne nimelt täiesti meelest, et põhjus, miks ma lennupileteid varasemaks ei ostnud, oli see, et paar nädalat varasema aja piletid maksid lihtsalt utoopilised 20 000 krooni! Ma arvan, et isegi kui ma pean paar muuseumipiletit ostma, säästsin ma siiski päris kenakesti... :D

Peedistamisest

Jajah, nõnda jõudis kätte päev, kus ma astusin seitsme targa ette, kes mind (vaest lollikest) üksi peedistama asusid. Nagu kommenteeris meie osakonna dekaan: "Isegi Kuveidis ei saada endale lubada seda, et õppejõudude ja õpilaste suhe on seitse ühele." Noh, lõpupoole jõudis mu kursavend ka kohale ja osad ajud jõudsid lahkuda, nii et siis oli jõudude tasakaal natukene parem.

Selliseks peedistamiseks ma aga moraalselt küll valmis polnud. Ohsinaraibe, kui nad hakkasid sinna ruumi vajuma ja muudkui tulid ja tulid, rivi otsa ka ei saanud... Õu jeeee. Siis tuli küll kerge paanikahoog. Kümnest leheküljest mul polnud juttugi, tänaseks hommikuks klopsisin viis kokku...

Lõpptulemus: ega midagi hiilgavat sellest ei tulnud, AGA ma sain suurepärast konstruktiivset kriitikat. Ma polnud ise niimoodi mõelnud, aga need meie välismaalastest õppejõud (mehhiklane ja soomlane) on kuidagi nii teise mõtlemisega ja ajavad kogu aeg nii oma joont, tänu sellele ma olin ennast täiesti hulluks ja kiiva mõelnud, sest nemad viimati käskisid mul ikka praktilise ja kodulähedase asjaga tegeleda, samas kui ma tegelikult oleks tahtnud muud... Tegin siis suure kompromissi, et teen kaks osa, esimese selle, mis mind ennast huvitab, teise lõputöö osa kirjutan aga sellest, mida nemad peale suruvad. Aga noh, nüüd läks nii, et need ülejäänud leidsid hoopis, et see, mis mulle ilgelt meeldib, on palju huvitavam, kui see mingi Tallinna uurimine. Selle peale olid L & P üsna vakka, aga lõpptulemus on see, et mulle nüüd anti luba ikka jätkata hoopis sinna suunda mõtlemist, mis mul algselt mõttes mõlkus. Potentsiaalne juhendaja näidati ka kätte ja... üleüldse... selles mõttes oli sellest koosolekust hullult kasu; palju rohkem, kui eelnenud korrast, kus ma ainult L & P vastu istusin ja rohkem rappa jooksin.

Ja siis oli tänane lõpunõuanne meile: "Ärge niiväga muretsema hakake, see pole teie opus magnum, opus magnum pole isegi veel te doktoritöö, vaid veel midagi kaugemat ja suuremat!" Seda oli nii hea kuulda...

Lugemisest

Jajah, eile alkoholist, täna raamatutest - sain nimelt Roger Ekirchilt veel ühe huvitava teabekillu.

Millal õige inimesed hakkasid vaikselt lugema??? Ma ei oleks uskunud, et seda kogu aeg teha ei osatud, aga kus sa sellega... Selgub, et see komme hakkas haritud perekondades välja kujunema alles 15. sajandi keskpaiku ja 15. sajandi lõpus oskasid mõned intelligendid omaette vaikselt raamatut lugeda... Ilmselt selletõttu, et nende perekonnas oli mitu inimest, kes lugeda oskas, ja siis nad actually võisid igaüks oma raamatut lugeda, selmet üks inimene kõigile ette veeriks...

Ma lähen Pariisi :D:D:D:D

Oioioi, mul on nii hea meel, ma ostsin täna endale lennupiletid Pariisi. Märtsiks küll, aga veebruar on ju nii lühike kuu, küll see ruttu kätte jõuab :D Tükk aega mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin, et tahaks ja tahaks ja tahaks... Ja näed siis, lõpuks andsin alla, veetsin oma lõputöö projekti kirjutamise asemel terve hommikupooliku pileteid otsides ja... :D Hurraaaaaaaaaaaaaa, ma olen nüüd täiesti õnnejunn seitsmendas taevas :P Emilia lubas kohe vaadata, kas teatrid ja ooperid midagi ägedat mängivad ja mis sündmused sellal Pariisis toimuvad ja ma täitsa tean, kuhu ma tahan minna ja mida näha ja mis muuseumis käia ja mis poodi lipata ja kus kohvi juua ja kus veini tinutada ja kus jalutada ja kellega kokku saada ja mis raamatukogus käia ja... oiiiiiiiiiiiiii... mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea meel. Oleks ma teadnud, et kohe piletid ära ostes säärane õnnejunni tunne peale tuleb, oleks seda juba ammu teinud :D

Oehhhhhhhhhhh!

Nüüd võib jälle rahulikuma südamega tööle hakata, on mida oodata :)

Alkoholitarbimise apoloogia

Eiei, ma pole terve tänase päeva jooksul miskit joonud, aga ma sain lihtsalt praegu raamatust ühe täiesti omapärase mõtte, mis mind nii hämmastas, et tahtsin selle kohe üles tähendada.

Nimelt - vanasti joodi toidu kõrvale praktiliselt ainult alkoholi, eks - õlut ja veini jne. Noh, seda ma loomulikult teadsin, et see oli ohutum kui kuskilt kraavist ammutatud vesi ja rõõmsaks tegi ka meele peale rasket päevatööd (või pakkus vähemalt unustust), aga just praegu sattusin ma peale täiesti teistsugusele ja originaalsele selgitusele. Roger Ekirch väidab nimelt, et alkoholi joodi nii palju sellepärast, et maarahvas oli tavaliselt kalorivaesel dieedil ja sõi kuus päeva nädalas (halvemal juhul kogu aeg) ainult keedukartuleid, nii et vägijookidest saadav kalorihulk andis neile vajalikku rammu, millest neil muidu säärast toidusedelit arvestades vajaka oleks jäänud. Lisaks sellele oli neil alkoholi sellepärast hädasti tarvis, sest kes siis küttele raha raiskas - kogu aeg olid toad külmad ja üks neid väheseid viise, kuidas pidevat külma peletada, oli end purju juua. Näete siis... jälle originaalsed vabandused...

Olgu mainitud, et hetkel näib see olevat selle raamatu kõige säravam mõttekild ka, ega ma sealt midagi muud uudset eriti leidnud pole.

Üleüldises plaanis ma nüüd tegelen siis nende kümne lehekülje kiirkorras produtseerimisega, mis muud. Ei edene. Aga raamatukogus sai käidud ja üks ammu sealt välja otsitud paljundustöö lõpuks ära tehtud... Ja päris palju lugemismaterjali närisin ka läbi, püüdes kirjutamisest kõrvale hoida. Et siis selline tegus päev...

Pahas tujus, virisen!

Ma sain täna ääretult idiootse meili. Selles mõttes idiootse, et detailidesse laskumata on asja iva selline: kirjuta ülehomseks 10 lk, aga NB! - ära pead sa selle saatma homme lõunaks. Nagu põrgusse küll lihtsalt... Kas mõni inimene mõtleb ka või??? Noh, kümme lehekülge iseenesest ju ei tapa, aga sellegipoolest eeldab see mõningal määral mõtetekogumist, eks... No palju õnne igatahes, mul lõppeski tänane kooriproov patuselt vara ära, ongi nagu ekstrapalju aega kohe käepärast.

Ja ülejäänud virisemisväärseid asju ma lihtsalt ei viitsi siia kirja panna.

Parim tabamus :D

Ajaliselt on need kaks pilti tehtud vähem kui sekundilise vahega. Kena poos, ilus laine ja jahmatus, kui ma äkitsi täiesti läbimärg olin.

Üle vähemalt kolme aasta...

...küsiti minult kaubamajas ühte pudelit veini ostes dokumenti :D Ma ei teagi, kas naerda või olla pahane :D Nojah siis...

Videvik

Jajah, nukker küll, aga mina langesin ka vist võrku peaaegu. St ma käisin täna kinos "Videvikku" vaatamas, sest igalt poolt kõik muudkui pasundasid mulle, et see on ikka äge ja ikka vinge ja et ma ikka peaks minema ja vaatama. Noh, käisingi ära - ja kuigi ma alguses olin mõnevõrra skeptiline ja minu meelest film ei saanud kuidagi vedama ka, siis lõpuks hakkas juba päris meeldima. Lõputiitrite ajal ma olin juba päris pahane, et kes siis niimoodi lõpetab... Oleks tahtnud teada, mis siis edasi saab jne. Süžee - noma'itea nüüd, see kohati lonkas, aga teostus oli küll lahe, see mulle meeldis. Ma mõtlen nüüd, et peaks vist need eestikeelsed raamatud üles otsima - nagu mul ropult palju ülemäärast aega oleks eksole :D Aga ma mõtlen, et mul enne kooriproovi just nii palju aega, et Rahva Raamatust läbi astuda... Eks ma siis eeldan, et kui see mulle jalgu jääb seal poes, et see on siis saatuse sõrm :D

Muuseas on elu ikka üks suurte kokkusattumuste jada. Ma nägin täiesti juhuslikult koolis täna oma vana kursaõe välismaalasest meest. Ma tegin neile paar tööd enne Pariisi minekut ja ma mõtlesin neile juba ammu teada anda, et ma nüüd tagasi olen. Kumbalgi pole kooli päriselt muidu asja, aga kujutate nüüd pilti, ta lihtsalt ilmus sinna sööklasse kellegagi kokku saama, kui mina hakkšnitslit õgardasin. Nojah siis... Lubasime millalgi kohvitada ja rääkida, mis vahepea toimunud on. Äge neist kuulda! Selle kursaõega sain ma Naira järel kõige paremini läbi ja kui ma Pariisis olin, sai ta emmeks...

Ja siis veel niipalju, et eile õhtul juhtus täiesti hämmastav lugu: istusin kell 11 voodis ja lugesin, kui ma täiesti jaburalt ära väsisin. Hommikul ärkasin üles kell pool kaksteist, ise täies riides - teksad jalas ja särk ja kampsun seljas... Vat nii! Tehke järgi :D

Aga ma nüüd lähen siis Rahva Raamatu kaudu kooriproovi...

Kannapööre

Nii. Lõpp läks ikka selle raamatuga üle mõistuse kiireks, nii ei ole üldse tore. Aga nojah, kuidagimoodi sain tehtud ja täna ära viidud kirjastusse selle tõlke. Nüüd võib/tuleb siis kannapööre teha ja sihukesed asjad mõneks ajaks unustada, hoopis magistritöö kätte võtta. pooleteise nädala pärast tuleb projekt ette laduda nõukogule ja siis nemad peavad ütlema, kas sobib jätkamiseks. Uhhuu... Tore iseenesest, aga see ilmselgelt eeldab mingi projekti olemasolu :D

Vähemalt kaks päeva pühendan ma nüüd igatahes sellele, et magan ja käin raamatukogudes Mehhiko raamatuid tagastamas ja ajan igasugused paberid korda, teen uue ISICu, hakkan lugema midagi asjalikku lõputöö jaoks ja kuulan laulupeo laulude partiisid, potentsiaalselt lähen kinno, käin inimestel külas või saan nendega linnas kokku ja kui aega üle jääb, siis katsun teha nii, et igav hakkaks. Teadupärast hakkavad mõtted kõige paremini liikuma just siis, kui igav on. Ja mõtteid oleks täitsa vaja, sest selle nädalaga peaks valmis mõtlema täpse pealkirja ja juhendaja ja ülesehituse ja põhibibliograafia ja muu säärase. Järgmise nädala alguses jõuab siis igasugused kirjalikud ettepanekud valmis munsterdada ehk.

Igatahes, tuli tuju ja ostsin kahed teatripiletid veebruari alguseks (Rakvere teatri Cyrano külalisetendus Draamateatris ja Minu veelev leedi Estonias); kolmesid teatripileteid vaatasin märtsikuuks, aga nii kaugele ette ei saa minusugune neid ju ometi igaks juhuks ära osta. Kaks ja pool tundi magasin ka peale kirjastusest tagasitulekut :D (jummel, mida ma küll õhtul teen siis jälle :D), lõputööraamatud otsisin Mehhiko raamatute kuhja alt välja ja... Oh, äge, aga täitsa hea tunne kohe tekib juba, eluvaim hakkab jälle sisse tulema :P

Hihii. Siis sain lõpuks kommentaari oma novembris ära saadetud eksami kohta: You seemed to have gotten quite much from the sources, making it interesting to read for me. It's certainly an "A".

See oli muidugi eile õhtune uudis tegelikult, aga ma siis ei jäksand selle üle rõõmustada :D, eks ma siis rõõmustan nüüd. Rõõmustavat ka nii palju, et mulle on igasuguseid ainepunkte sisse pandud, millest osad on sinna ilmunud mõnevõrra üllatuslikult... Mul on juba varsti ilma lõputöötagi 80 AP koos :D

Nii, aga ühesõnaga, praegu jätan ma teid siiapaika ja hakkan õige koristama...

Joyeux anniversaire

Oioi, mul oli just üle pika aja kõige ägedam pidu, mida mäletada. Eelmisest aastavahetusest Indias saadik... st üle aasta siis kindlasti.

G sünnipäev. Nii tore. Nii palju sai laulda ja ülivahva oli. Ja mul on ikka ilgelt hea meel meie kooris käia.

Iga koori saab purju joota ja viis tundi laulda, seejuurs lauludest ja partiidest ja häältest hoolimata. Meie koor polnud aga natukenegi purjus, kui keegi kogemata alustas "Saaremaa valssi" ja kõik hakkasid niisama muuseas kaasa laulma (juba ainuüksi see, et kõik seda oskasid, on märkimist väärt!) ja siis meie kõik kutid võtsidki niisama lihtsalt meie kõik tüdrukud tantsima selles imepisikeses ainult küünlatulepaistelises 8-ruutmeetrises toas. Ja kõik laulsid ja kõik tantsisid. See oli nii uskumatult äge värk. Sihukest asja ma pole ka veel kohanud. Normaalses ja päris reaalses maailmas. Igasuguseid asju võib ju filmides näha ja unistada, eksole, aga...

Ja siis me laulsime veel kõike alates Tuljakust ja jõululauludest, lõpetades Tätte lauludega. Ja jõime lõpuks tosina peale ära ehk kaks pudelit veini ja ühe Kosmose. Poole üheksast kella kaheni öösel. Ja sellest piisas, et nii tore nii pikka aega oleks.

Appi, ma olen täiesti ahvivaimustuses. Armu või ära sihukestesse, a ma ei tea täpselt, kellesse :D

Öised tahtmised

Jah, mõtted hakkasid iseenesest jälle ringi jooksma kohe, kui pea padjale sain.

Kangesti tahaks Pariisis olla. Kõndida mööda Chemin Vert'i kesklinna poole. Õhtuhämarikus Réaumur-Sébastopoli metroopeatusest sisse jalutada. Varakevadiselt ilusal ja päikeselisel päeval Père Lachaise'il ringi lonkida. Metrookioskist värsket tuunikalavõileiba ja ajalooajakirja osta. Enda kohvikus hilisel õhtutunnil maailma parimat Normandia eskaloppi ja crème brulée'd süüa. Pargipingil raamatut lugeda. Üürijalgrattaga mööda meie kandi künkaid üles-alla tiirutada. Hilisõhtul Montmartre'i treppidel istuda, linna tulesid vaadata, moosekantidega hitte kaasa laulda ja veini rüübata. Pannkoogikohvikus klaverimängijat šansoone mängimas kuulata. Kunstide sillal passida ja laineid vaadata. Versailles' pargis piknikku pidada. Les Halles'i kaubamajas end ära unustada. Oma piibukohas rahus istudes rahvast piiluda. Kesklinna juuksurisalongi ees omaniku kahte bolonkat paitada. Elegantselt Navigot viibutades kodumetroo uksest sisse vajuda. Kurat, isegi mõnda tüütut pangatšekki tahaks välja kirjutada. Tahaks kooli juures hommikuespressot rüübata ja näha maailma värviliseks muutumas. Ooperi peentel punastel istmetel lava nägemiseks niheleda. Camille Tiano loengus tema naljade üle naerda, millimeeterpaberile värvipliiatsitega konspekti teha ja prantslaste lapsikuse üle pead raputada. IFU raamatukogus oma lolluse ja olemasolevate raamatute üle imestada. Tahaks uuesti lükata lahti selle suuuuure paksu korteriukse, mis hirmsasti tuult läbi lasi. Osta poest odava chili con carne paki ja selle mikrolaineahjus soojaks teha. Gibert Jeune'i raamatupoes tundide kaupa raamatuid sirvida. Kohvi ja mahla ja saiakesega mööda Boul'Michi Luxembourg'i aia poole astuda ja seal mõnusalt lamamistoolis karge päikese käes oleleda. Vihma eest St. Micheli metroopeatusesse söösta. Kuulata Majasoku manitsusi muuseumide külastamise olulisusest. Maanduda Charles de Gaulle'i lennujaamal ja tunda, et nüüd ma olen siin suures linnas ja et see ootas mind. Kõndida kell pool seitse hommikul tühja tänavat pidi kodu poole. Oodata Paris 8 räpases koridoris proua Py loengut (jaa, sellest nähtub, et ma olen väga melanhoolne juba, kui isegi proua Py nostalgiat tekitab :D). Mõnes väikeses bulvariteatris etendust vaadata. Madeleine'i kiriku ees sambajalamil Maupassant'i lugeda. Pimedas rongiga üle metroosilla sõita. Poest suhkruvaabaga kaetud maapähkleid osta. La Chapelle'i metroopeatuses eskalaatoriga üles platvormile sõita. Majade vahelt Sacre Coeuri kirikut otsida. Meie hiinaka tädiga me väljakujunenud standardvestlust pidada (siin või kaasa? suur või väike karp? siin või kaasa?). Triinuga prantslaste bürokraatiat kiruda.

Ja veel nii mõndagi tahaks.

Endiselt ajavahedest

Kurat küll, mis see aitas, et ma ühe öö vahele jätsin ja ühe päeva poolsurnult ringi lippasin. Selle öö sain jah normaalselt magama minna, aga eile öösel vahtisin jälle aktiivselt poole kahest kuueni lage, kuud, tänavat ja kella. Urr... Kuhu see niimoodi kõlbab. Kui nii edasi läheb, tuleb mul mingit palderjani või unerohtu hakata endale soetama, ma ei saa ju jäädagi hommikuti magama minema... Ainult et kui minusugune unikott unerohtu võtab, ma ei taha teadagi, millal ma siis ükskord üles ärkan :D

Einoh, igatahes, muidu ma teile millestki muust ei räägigi. Terve see nädal on paanika kuubis ja ma ei taha teadagi, kuidas kõik asjad tähtaegadeks valmis peaksid saama. Esmaspäevast alates on mul jälle natuke aega hinge tõmmata ja teile midagi muud ka öelda.

Ossa

Tegelikult on minu elus päris harvad need korrad, kus ma polegi öösel magama läinud. Isegi pidude või muu säärasega ikka läheb nii, et kuskil paar tundi saab nurgas tukutud eks... Või Jaanipäevadel näiteks - ikka vastu hommikut vähemalt paar tundi saab magatud. Vot, aga täna öösel ma ei läinudki magama. Iseenesest kuidagi nii läks ja ega mul väga und ka pole. Täitsa uskumatu värk. Päike on juba tõusnud ja puha... Hihii... ja nii see muljetamine läheb. Ühe jaoks meist on kell nüüd pool kaks öösel, teise jaoks pool kolm päeval ja tegelikult siin on pool kümme... Kumbki pole teadmatu hulga aega maganud ja väga imelik on olla :D Aga täitsa äge...

Ajavahedest

Mul pole kunagi elus ajavööndid nii sassis olnud. Läänest itta liikumine on ikka palju kehvem kui idast läände - sinna minnes on kõik kohe nii väsinud sellest lõputult pikemaks venivast päevast, et kobitakse õhtu tulles kohe plaksti magama ja mul pole seejärel mitte mingisugust probleemipojukestki sealse rütmiga ära harjuda. Aga tagasi tulles on see häda, et ma olen niikuinii ööinimene ja öösel kaua üleval olemine on suhteliselt loomulik asi eksole. Nojah, aga kui see aina rohkem ja rohkem hommiku poole kaldub, kipub asi juba pisut käest ära minema. Eile näiteks läksin magama enne kuut hommikul - ja see oli isegi endale pealesunnitult varem, kui üleeile. Nojah - aga Mehhiko kella järgi oli see jälle normaalne - isegi varane - tuduaeg, seal oli siis kell 10 õhtul. Vot nii. Muidu võiks ju tore olla, aga vaat, siiani sain paar päeva üles kell 2 ja see pole veel nii hull. Täna magasin aga rõõmsalt äratuskellad kõik maha ja ärkasin kell 4 pärastlõunal - ja on ikka jama tõusta küll, kui vaatad, et väljas läheb juba pimedaks ja telekat lahti tehes hakkavad sealt tulema saated, mida tavaliselt vaadatakse laupäeva-pühapäeva õhtuti! Ma olen päris pahane enda peale muidugi - sest homme peab kooli minema juba ja kuidas ma siis niimoodi saan... Aga teisest küljest ju mu alateadvus ikka käskis mul see kell kinni vajutada ja omei magada, kui võimalus antakse :D Ometi oli mul plaanis täna 42 lehekülge tõlkida ja minust oleks kena tuba ka ära koristada selleks ajaks, kui emme lennujaamast tagasi jõuab. No ja süüa võiks midagi teha jne jne jne. Hehee, nii tore, et nad siis juba nelja tunni pärast maanduvad :D Oeh, olen mina ikka küll...

Nojah, kell hakkab pool viis saama, aga ega's midagi, ma istun oma hommikukohviga nüüd maha mõtlema, kuidas ülejäänud päev hästi ära kasutada :D