Kevad on. Nii äge. Ma võtan kohe jalad selga ja suundun randa jalutama, kes ainult ütleks, kas Nublul on ka jalutamise tuju, või on targem ta koju jätta? Sest kui tal pole tuju, siis ei mina viitsi talle iga natukese aja takka järele kimama hakata, jää on kah maas veel ja - sellest tuleks siis üks õnnetus kindlasti. A kui tal oleks tuju, siis oleks temaga ju lust kõmpida... Tal võiks ju olla tuju, ta on alati ontlik, kui ta minuga üksi kodus on, sest siis ta teab, et tal pole tegelikult pääsu, aga...
Hmm...
Ja kuna homme on naistepäev, siis ma mõtlesin, et toon pärast Steffanist ühe pitsa :P Jälle sihukene idülliline nädalavahetus grandioossete mõtete seltsis.
Oi, ja siis ma lähen juba kolmapäeva hommikul Pariisi :P Hurraaaaaaaa. Emiliaga Comédie Francaise'sse "Cyrano de Bergeraci" vaatama, Marie'ga opérasse Mozarti "Idomeneot" kaema, siis veel mõlemaga Montparnasse'i teatrisse kahele etendusele, arhitektuurimuuseumi ja Maison Rouge'i, Malmaisoni lossi ja natuke suurema seltskonnaga Montmartre'i treppide peale veinitama, oma hiinakatädi juurde ingveriga veist sööma, Père Lachaise'ile jalutama, rattaga Boulogne'i metsa sõitma ja niiiiiiiii edasi... Oi, ma ei jõua ära oodata. Seal on päris kevad ka juba :P 88 tundi veel ja counting down...
Ja üleüldse, see nädal oli hästi äge, selles mõttes, et ma seadsin sisse senisest palju paremad suhted päris mitme (täpsemalt kolme) inimesega, keda ma mõnda aega juba tean ja kes on nii ägedad, et tahaks nendega sõbraks saada. Ikka tasa ja targu, aga näib, et asjad liiguvad õiges suunas... Ja üleüldse puhub igal rindel praegu nii soodus tuul - kevadine värk vist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar