Prantsuse Guajaanast, Surinamest, Curaçaost ja radiaatoritest

Jõudsin pühapäeval tagasi Prantsuse Guajaana, Suriname ja Curaçao reisilt. See oli selline... ääretult higirohke ja eksootiline ning täis igasuguseid lõbusaid ootamatusi ja ohtrat õllejoomist. Bussirehve lõhkes reisi jooksul kaks (enne polnudki mul seda veel kunagi varem juhtunud), paadimootoritega oli samuti permanentne häda ning väga vähestel transpordivahenditel olid normikohaselt kinni-lahti käivad uksed. Loomi nägime vähem kui oodatud, ometi poseeris meile üsna heatahtlikult Lõuna-Ameerika üks ohtlikumaid madusid fer-de-lance ehk grage ehk barba amarilla ehk terciopelo ehk bothrops asper (heal lapsel mitu nime). Selle üle olin ma väga rõõmus, ma olen juba tükk aega tahtnud selle elukaga kohtuda – niimoodi turvalise vahemaa tagant ja enam-vähem kontrollitult, onju, mitte talle kogemata peale astudes. Ühtlasi saime muu hulgas juba ära tähistada 2027. aasta alguse, sest hmongide rahvakillul Prantsuse Guajaanas oli juba uusaastapidu. Nii et laias laastus võib öelda, et mul on värskelt olnud kaks tõeliselt meeleolukat nädalat.

Mäletasin juba eelmisest selles maanurgas käimisest, et sealkandis on maailma kõige talumatum kliima. Paberil tundub kõik iseenesest ju OK, aasta läbi päeval 32 ja öösel 26. Aga õhuniiskus on seal nii suur, et see 32 tundub nagu 62 ning päike on nii võimas, et ma põlesin ära isegi läbi pikkade katvate riiete. Kõik mu reisikaaslased nentisid samuti, et nad ei ole kunagi elus nii palju higistanud – ega ühtlasi end kunagi nii mustana tundnud. Õnneks ei olnud vihmad veel alanud, muidu oleks sellele talumatule kliimale lisaks olnud vaja rinda pista ka lõputute satikatega. Kuulu järgi on sääsed neis riikides kaheeurose mündi suurused.

Aga ühesõnaga, nendest kolmest riigist ühes olin mina varem käinud – Surinames. Prantsuse Guajaana ja Curaçao olid mu jaoks aga uued kohad ning seepärast jäid need mulle ka pisut eredamalt meelde. Mõlemad olid omaette ägedad. Prantsuse Guajaana oli selline... hõredalt asustatud ja natuke räämas ääremaa, aga muidu täitsa toimiv ja tore. Kõik kokkulepped kehtisid, inimesed ilmusid välja ja olid toredad, hotellid ja restoranid olid täitsa hotellide ja restoranide moodi jne. Ma olin ammu tahtnud minna kurikuulsatele vanglasaartele, nüüd sai see lahter ära konksutatud, ehkki üks nendest saartest jäi lõppkokkuvõttes ootamatuse tõttu ikka käimata. Aga no mis sa hing teed. Olin umbes keskkoolist saadik tahtnud ühtlasi minna ka Kaw soosse, ka seal sai nüüd ära käidud – ehkki sellest mulle lõpuks nii ülivägevat muljet ei jätnudki, sest ühe teise ootamatuse tõttu pandi meid nii pisikesse paati, et see vajus sõna otseses mõttes ääreni vette, võttes meilt igasuguse manööverdamisvõimaluse, kiiruse ja liikumisvabaduse. Ette nähtud ekskursiooniaeg sulas seetõttu ära ja kogu käigust jäi peamiselt meelde justnimelt see, kuidas me päikeseloojangu valguses ääreni vees istuva paadiga eest ära jooksva öömaja poole popsutasime. 

Veel käisime Prantsuse Guajaanas Euroopa kosmosekeskuses. See oli huvitav, aga mõnevõrra kentsakas. Meile anti nimelt giidiks nii tugeva prantsuse aktsendiga tädi, et me ei saanud tema jutust mitte midagi aru. Raketiplatvormi asemel (launch table) rääkis tema lõunasöögilauast (lunch table), kiirendusmootorite asemel (boosters) rääkis plakatitest (posters) jne jne jne. Noja teema oli ju niigi tehniline, katsu sellest siis veel üldse midagi aru saada, kui giid räägib tuvastamatut frenglishit (ta ei peljanud ise ka öelda, et ta teeb ingliskeelset ekskursiooni justnimelt frenglishis). Arvestades, et Prantsuse Guajaanas on kokku umbes 350 000 elanikku, on neil ilmselt asjaliku tööjõu leidmine keerulisevõitu. Kuigi tegemist on ju Euroopa Liidu kosmoseametiga, nii et oleksin siiski eeldanud, et sealne rahvas oskab mõistlikul määral ka mõnda muud keelt peale prantsuse keele.

Suriname osa oli meil Prantsuse Guajaanale vastukaaluks hästi looduskeskne. Ja see riik oli täitsa palju muutunud võrreldes mu esimese käimisega kolm aastat tagasi. Esiteks olid need kohad, kus käisime, kuidagi väga turistlikuks muutunud. Selles mõttes, et kolm aastat tagasi olime me Marekiga igal pool umbes ainsad või kahekesti. Nüüd oli maailma lõpus jõeäärses puhkekülas meiega koos 37 inimest ja mitmepäevasele žunglimatkale läksime kahekümnekesti (pluss personal), mis ei olnud eriti nauditav ega isegi praktiline (rada oli kitsas, kui infot jagati, ei pääsenud pool järjekorda isegi kuulmiskaugusse, ja inimestel on tegelikult ju üsna erinev tempo ka). See rahvarohkus oli natuke pettumustvalmistav. Looduselu ei näinud me ilmselt just sellepärast ka nii palju kui eelmine kord. Nii palju inimesi teevad ikka isegi vait olles nii palju müra, et elukad hoiavad eemale. Samas noh, huvitav, naljakas ja ilus oli lõppeks ju ikka. Aga rohkem omakeskis olles oleks olnud toredam.

Muidu näiteks loodusmatkale saamine võttis meid naerust kõverasse, sest meile anti ette selline buss, millele oli vaja piduriks ette panna paar telliskivi ning mille uks ei käinud kinni ning mille aknaid ei olnud lihtsalt tark kinni panna, sest muidu oleks temperatuur tõusnud kohe umbes 85 kraadini. Ühtlasi puudus bussil esipaneel ja pool rooli ning kõik selle sees oli kaetud paksu tolmukihiga. Bussijuht nimetas seda aga suurejooneliselt off-road bussiks – ja kuna tee oli pmst isetekkeline loomarada aukude ja laudsildadega, läksime me sellega tõepoolest ka off-roadima. See oli isegi meie seltskonna professionaalse roolikeeraja jaoks esmakordne kogemus! 

Teised transpordivahendid olid Surinames ka samaväärsed. Ühel bussil oli esistange koormarihmadega bussi külge kinni seotud ja lisaks olid talle salongi ehitatud tugikaared, et buss maasikul ukerdades pooleks ei murduks. Ühel teisel bussil läks aga rehv sõidu pealt katki ja bussijuht ei teinud teist nägugi, sõitis sama tempoga edasi. Kiire oli, noh. Me siis mingil hetkel tahtsime ikkagi teada, et kui tõsine olukord on, et kas tal läks rehv lõhki. Mille peale ütles giidipoiss meile südamerahuga, et jah, aga ainult üks nendest, ja jätkas siis muud juttu. Ütleme siis, et me kõik vajusime naerust krooksudes kõverasse. Samas kui meil Prantsuse Guajaanas bussirehv lõhkes, olime kõik üsnagi impresseerunud, sest bussijuht helistas kohale rehvivahetusteenistuse – nood olid 15 minutiga platsis, rehvipink kaasas, ning tegid bussi 7 minutiga siuh-säuh korda. Bussijuht oli küll hirmus mures, et mida me sellise hilinemise peale ütleme, aga meie ainult vangutasime pead, et kui ometi Euroopas ka bussirehvi teepervel vahetamine nii tõhusalt käiks! Kusjuures see rehv lõhkes meil kohas, kus oli tee ääres parajasti süttinud üks puitmaja, ja rehviauto jõudis kohale enne kui tuletõrje! (Pole ka teada, kas tuletõrje üldse tuli, sest leek oli nii valus ja kiire, et meie edasi sõitmise ajaks oli maja juba kokku vajunud ja temast oli järel mingine poolläbipaistev leekides vare, sellest poleks olnud võimalik enam midagi päästa ka.)

Aga nojah, see selleks. Ka veetase oli Suriname jõgedes väga madal. No ikka nii madal, et paat jäi muudkui jõnksutades põhja kinni ja kärestikest üles sõitmine ei olnud igal pool enam võimalik. Paaris kohas pidime kärestikust jala mööda kõndima, et paadil oleks kergem. Korra tuli seda teha koos kohvritega. Aga ühes teises kärestikus oli parajasti suplemas paarkümmend sellist kümne- kuni kolmeteistaastast poisiklutti. Giid ütles meile, et peame seal ka paadist välja minema, et nad saaksid paadi astmetest üles sikutada. Aga poisid otsustasid teisiti. Kõik pisikesed suplejajõnglased võtsid korraga meie paadiservast kinni, lugesid rütmi ja tõstsid meid ja meie kohvreid koos paadiga lihtsalt edasi. See oli ka ikka täiesti fenomenaalne.

Ka ravimtaimedega tutvumise ekskursioon vihmametsas oli ääretult lõbus, sest kui meie läksime sinna matkasaabaste, igast varustuse, maosääriste, sääsevõrkude, putukamürkide jms kraamiga, tuli meile teejuhiks külatüdruk, kellel olid jalas varbavahed, käe otsas Gucci-Mucci kotike, juustes ägedad helmed ja õlal matšeete, millega ta hakkis oma Gucci-Mucci kotti vigastada saanud sõbra jaoks siit-sealt puurkoori ja oksakesi. Tema jaoks oli see metsarada ilmselt sama igav ja sündmustevaene koht nagu südalinna jalakäijate tänav ja ta mõjus meie kõrval lihtsalt nii toredasti absurdsena.

Reisi üheks keerulisemaks ettevõtmiseks osutus Surinamest Curaçaole saamine, sest õhtul enne lendu hakati lennu aega järjepidevalt paari tunni kaupa edasi lükkama. See põhjustas meile päris korralikult närvikõdi. Lennukil, mis paistis olevat lennufirma ainus, oli kaks päeva varem ilmnenud rike, mille tõttu oli eelmine (paar päeva varasem) lend ülenisti lihtsalt ära jäetud. Noja kui seda meie lendu hakati ka iga natukese aja takka paari tunni võrra edasi lükkama, tekkis minul küll suur küsimus, et kas see lend ikkagi lõpuks toimub. Ja kui toimub, kas me ikka tahame sellesse lennukisse istuda ka. Arvestades, et Surinam Airways on üks üsna ebausaldusväärne lennufirma, mida EL isegi sellisena ei tunnista. No aga ega muud varianti ka ei olnud. Suriname peamisest lennujaamast väljub harilikult ainult 2-3 lendu päevas, nii et asenduslende pole ka kuskilt hõlpsasti võtta. Ma hakkasin juba tõsiselt muretsema, et kui see lend ära jääb, siis meil ei ole järgmised kaks päeva mitte mingit võimalust riigist enam-vähem kiiresti minema pääseda. Nagu reaalselt ainult Amsterdami oleks tagasi saanud.

Noja lennufirma kommunikatsioon oli kogu selle jantimise juures ka ikka tõeline tule-eile-meile. Nagu öeldud, nad hakkasid juba eelmisel õhtul lendu jupikaupa edasi lükkama, ikka paar tundi korraga. Aga hommikul ei tulnud enam mingit uudist. Kuna Paramaribo lennujaam on linnast ka kena tunniajase sõidu kaugusel ning lennujaamas peab olema kohal kolm tundi enne lendu, tundus kell kaheksa hotellist sõitma hakates, et kõik on nüüd siiski korras, lend läheb kell kaksteist. Ainult et. Ülla-ülla. Kui me siis nõutud kolm tundi enne lendu lennujaama jõudsime, selgus, et  see on kinni mis kinni ning maja ukse ees lookleb piiiiiikk saba kohvritega inimestest, kellest kellelgi ei olnud mitte mingit infi, mis toimub. Üks turvatöötaja ütles, et maja avatakse mõne minuti pärast. Teine ütles, et mõne tunni pärast. Lõpuks selgus, et lennufirma oli vahepeal otsustanud, et lükkab lendu veel kolm tundi edasi ja seda olid nad öelnud ka lennujaama personalile (kuna sealt lennujaamast käib lende nii harva, siis pole see kogu aeg lahti, vaid avatakse ainult vahetult enne teadaolevat lendu). Klientidele ei hakanud nad sellist ebamugavat uudist siiski ütlema, pahandavad veel viimati. Nii nad siis lasidki kõigil reisile soovijatel hommikul rõõmsalt kohale tulla – ja siis lõunamaa kuumuses lennujaama ukse taga püsijala peal (ja lõpuks pagasikärudel istudes) oodata ja vaadata, kuidas päev õhtusse veereb. 

Lõpuks see kauaoodatud lend siiski toimus. Ehkki meil läks terve päev Paramaribo lennujaamas passimise peale raisku. Algselt oleksime pidanud jõudma Curaçaole juba kell kümme hommikul, aga lõpuks jõudsime millalgi stiilis kuuest õhtul või nii. Sellest on natuke kahju, täpselt umbes nii palju aega jäi meil lõpuks Curaçao ammendavast külastamisest puudu kah. Aga jällegi – mis sa hing teed.

Curaçao oli siiski reisi lõppu nii mõnus. Puhtam, paremal järjel ja turistikam, aga mitte päris Disneyland. Imeilusate randade, kaktuserohke looduse ja maitsvate kokteilidega. Seal saarel saime lõpuks natuke ka lihtsalt suveriietega käia ja end enam-vähem värskena tunda. Eelmises kahes riigis tuli ju end kogu aeg hoolikalt kaitsta igast haigusi kandvate putukate, prožektorpäikese ja agressiivsete taimede eest. Seal sai natuke vabamalt võtta. Ehkki palavus oli seal suht sama raske.

Belgia tundub nüüd reisi tuules nii kohutavalt külm. Isegi siis, kui väljas on +10 kraadi. Aga nädala lõpus lubatakse isegi siin miinuseid! Nii vara ei olegi talve moodi ilm minu Belgias elamise aastate jooksul peale hakanud. Tavaliselt on ikka oktoobri lõpuni või novembri alguseni selline ilus  kuldne varasügis.

Ühtlasi tundub Belgias elu nüüd kuidagi nii hirmuskiirekiire ja tüütu pärast puhkust. Tahaks juba jälle puhata, mängida ja reisile ära. Aga võta näpust. Tööl on tempokas nädal ja isegi sotsiaalset elu olen endale planeerinud nii, et reede õhtuks on vaja kokata viiele inimesele mitmekäiguline õhtusöök. Seejuures veel nii, et söödavat peavad leidma nii lihaarmastajad kui ka taimetoitlased, nii paprikaallergikud ja kalavältijad kui ka seenevihkajad. Ütleme siis nii, et ees ootab paras väljakutse! Olen välja mõelnud eelroaks värske, otse ahjust tuleva odrakaraski ja magustoiduks mannavahu. Aga mis sinna nende käikude vahele lauale panna, ma veel ei teagi.

Muidu oli mul ka enne reisile minekut kodus paras närvikõdi. Mul on nimelt majas küttesüsteem perses. Andsin sellest majahaldurile teada juba eelmise aasta oktoobris ja siis uuesti veebruaris – radiaatoritesse koguneb kuskilt lihtsalt nii palju õhku, et ma pean neist iga päev käsitsi õhku välja laskma või vastasel juhul on kõik korteri radikad külmad. Noja kuigi õhu väljalaskmine ei ole keeruline, tuleb seda teha hirmus tihti. Eelmisel talvel oli mitu korda lausa nii, et läksin õhtul magama ja lasin enne radikatest õhu välja, et need soojaks läheksid. Aga hommikuks olid need jälle täiesti külmad ja vajasid jälle õhu välja laskmist. Nii ometi ei saa! Iga kord, kui ma kas või nädalavahetuseks kodust ära läksin, tulin tagasi õuetemperatuuril tuppa.

Novat. Eelmisel talvel ei tehtud midagi, öeldi, et ela küttehooaeg üle. Veebruaris rääkisime sellest uuesti. Noja... siis istusid majahaldurid selle teadmise otsas veebruarist kuni siiani. Nad küll paar korda ütlesid, et olgu ma kodus aprillis, mais, juunis ja septembris mingil etteantud kuupäeval, siis tullakse vaatama. Olin kõigil randevuupäevadel kodus, aga mitte kedagi ei tulnud. Polnud ju kiire, väljas oli hoopis palav. Möödus terve küttevaba hooaeg. Septembris hakkasin juba kurjustama, et tehtagu midagi. Pandagu enne küttehooaja algust radikatele automaatne õhu väljalaskmise vidin või midagi. Sellised on olemas, ma tean. Noja käesoleva aasta 20. oktoobril siis lõpuks tulidki tehnikud ja panid radiaatorite otsa mingi vidina – ainult et kui ma seda siis lõpuks vaatama pääsesin, selgus, et see vidin ei ole kuidagi automaatne. Nad panid lihtsalt suurema nupu, mida on õhu väljalaskmiseks lihtsam käsitsi lahti keerata. Kui ma üritasin neile selgitada, et see ei ole ju automaatne, ütlesid nad, et ega minusugune ei tea ju midagi, nemad on tehnikud, mitte mina, ja näitasid, kuidas see vidin tuleb lahti keerata – ja jätta. Noo ma siis lasin neil tegutseda, ise surusin muiet alla, ja lasin neil enda juurde ootama jääda, kuni küttesüsteem sisse tagasi lülitatakse. Ja arvake ära! Ofkoors muutusid kõik mu radikad seejärel kohe purskkaevudeks – igast vidinast lendas kõikjale ohtralt vett, aga õhu evakueerimisele ei aidanud need kuidagi kaasa. Siis selgus veel, et nad keerasid veesurve küttesüsteemis nii suureks, et ühte radikasse tekkis mõra, kust hakkas ka vett lekkima. Noja see hetk oli see, kus ma pidin neile ütlema, et ma nüüd lähen reisile! Haa, lõbus, kas pole?

Nojah. No igatahes. Praegu midagi ei leki, aga radikad ei taha töötada ka. Naasmisest saadik on mul pidanud tehnikud käima juba kolmel korral, eile ilmusid nad seejuures kohale omaalgatuslikult siis, kui ma veel magasin. Täna pärastlõunal tuleb järjekordne meeskond ja järgmiseks nädalaks on tellitud süsteemidiagnostika. No halleluuja. Aga ei, selliseid asju EI SAA TEHA siis, kui parajasti pole kütteperiood. Selliseid asju saab teha AINULT siis, kui temperatuurid õues juba miinusesse langevad ja klient iga veerand tunni takka helistab ja karjub, et tehtagu midagi! Oeh, kuidas inimesed mul mõnikord ikka kopsu üle maksa ajavad.

Muidu käin praegu jälle hollandi keeles. Seekordne õpetaja on parem küll kui too viimane, kelle pärast ma tunnid pooleli jätsin. Aga tema juures saab käia ainult veebitunnis, mis ei ole ka ikkagi päris nagu see õige asi või nii. Ühtlasi on ikka täielik murphy lugu see, et mis iganes kellaajaks ka neid tunde ei säti, ikka hakkavad siis kõik muud tähtsad tööasjad langema ka just täpselt sellesse aega. Viimane kord sättisin enda tunnid lõunapausi järgsesse aega – aga lõpuks oli sellel ajal kogu aeg alati hirmus kiire. Nüüd sättisin siis tunnid varahommikusse, lootuses, et olen niimoodi siis juba selleks ajaks vaba, kui päev alati kiireks läheb. No johhaidii, aga kus sa sellega. Nüüd maandub absoluutselt iga muu kellaajaline kohustus ka täpselt samale ajale. No umbes nii, et pean nagu igal teisel tunnil puuduma. Ohjah. No selle taseme teen nüüd ära, hambad ristis. Eksam on millaski jaanuaris, pole enam palju jäänud. Kevadsemestri jätan vist aga vahele. Siis on veel keerulisem aega leida – ja kevadeti on alati veel rohkem ringisiiberdamist ja reisimist. Siis on mitme püha pärast tööl pikad nädalavahetused kasutada ja üleüldse tänu ilusale ilmale tuju hää ja energiat rohkem. Siis ei malda kohe üldse arvutis istuda. Sügisel võib siis uue taseme ette võtta.

IRW. Aga kas ma olen teile muidu rääkinud, kuidas ma modereerisin millalgi ühe kolleegi eest pressikonverentsi ja pressikonverentsi põhiosalise kõrval ilmus lavale täiesti ette teatamata üks tundmatu tüüp, kes astus ka kõnepulti ja tundus arvavat, et tema hakkab nüüd ka sõna võtma. Kaamerad juba käisid, ülekanne oli alanud, nii et ma ei saanud päris hästi enam küsida ka, et kes, kurat, sina oled ja mida põrgut sa siin teed? Ega ma ju ei näinud teda ka hästi, ta oli selle teise tüübi taga, kes minu teada ainsana pidi laval olema. Ainus, mida ma silmanurgast jõudsin analüüsida, oli see, et tüüp on riides umbes nagu jõusaalitrenniks. Korraks mõtlesin, et äkki on tehnik - et kõnepuldi tehnikaga on midagi valesti ja ta nüüd kohendab. Aga siis seadis ta end ikkagi mõnusalt sisse, ära ei paistnud minevat ja mina ei saanud enam midagi muud teha, nii et eks ma siis ütlesin täiesti tühja peaga, et me nüüd alustame pressikonverentsi ning kõigepealt saab sõna mösjöö X, kelle nime ma teadsin. Mösjöö X lülitas mikri sisse, kuulutas rõõmsasti, et ta võttis ametivenna kah kaasa (kergendus, vähemalt oli lubatud isik), ja andis minna. Õnneks pärast esialgset šokki saatsid kolleegid mulle sõnumis ka tundmatu nime, nii et küsimusi modereerima hakates sain juba mõlemaid nimepidi nimetada. Aga peamiselt oleks ma tahtnud neile siiski korralikult kolki anda. On siis vaja mulle kaamerate ees südarilähedane seisund tekitada?

Nojah. See lugu meenus mulle praegu sellepärast, et sain just sõnumi, et ühele järgmisele pressikonverentsile, mille korraldamise ümber valitseb megakaos, on ka lisandumas veel inimesi. Loodetavasti ei unustata kedagi neist mainimata... Uhh. 

Aga hüva. Tõmban selleks korraks nüüd jälle otsasd kokku kah. Õudselt oleks vaja magama minna ja tegelt on hädasti tarvis enne teha reedeõhtuseks õhtusöögiks ka mõningaid ettevalmistusi, et koristaja saaks aidata reede hommikul ettevalmistustest tekkinud laga juba ära likvideerida. Saab õhtul lihtsamalt. Ja seejärel - oh, kuidas ma juba seda nädalavahetust ootan! :D Et nagu kahte tervenisti vaba päeva, kus ma ei võtagi pidžaamat seljast ära ega tee mitte midagi, ainult vaatan telekat ja nikerdan pilte, joon pool päeva hommikukohvi, vaatan, mis tulevikuplaanidest juba tegelemist vajab, ja lihtsalt olen. See tuleb vist vanusest, et reisilt tagasi jõudes on järjest raskem esimesel töönädalal täie hooga tuld anda. Ehkki seekord jõudsin ma isegi kenasti juba reede pärastlõunal koju. Aga no siis ei tulnud ikkagi õhtul kohe ajavahe pärast uni ja nii. Aga esmaspäev algas kontoris juba lõputute koosolekutega  ja pakiliste toimetustega ja nädal on edasi läinud suhteliselt samas joones. Õhh. Nüüd kulub see nädalavahetus ikka juba väga ära! Aga ega ei ole ju võimalik reisilt päev varem ka tagasi tulla. Sest igal reisil jääb niikuinii aega puudu kõige jaoks, mida teha tahaks :D. 

Nojah, olge aga tublid ja järgmise korrani!

M.