Käisin teatris täna. Etendus oli täitsa hää (Rakvere teatri külalisetendus "Cyrano de Bergerac"), koju minnes vaatan nüüd kinlasti selle Depardieu'ga Cyrano filmi ka ära... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Rääkida tahtsin ma sellest, et ma istusin seal ja tundsin end täiesti ära eksinult nagu Alice imedemaal. Me ees istus üks armunud paarikene, kes terve etenduse aja kiimles, musitas ja üksteist käperdas. Loomulikult olid nad seejuures veel rõdurinnatise najal täpselt niimoodi, et neist mööda või üle näha oli võimatu ja nõnda nägime me kulisside taustal etenduse asemel erootilist vaatemängu.
Meie mõlemal pool kõrval oli kari inglasi, kes ei saanud mitte millestki aru, nii et neil oli seal nii igav istuda, et nad jäid juba esimese kahekümne minuti järel magama. Sõna otseses mõttes päriselt magama, kerisid jalad kõige saabastega endale krõnksu istumise alla sametisele toolile, toetasid pea sinna peale ja tudusid. Hingasid korralikult, sügavalt ja ühtlaselt ja puha. No polnud neil ka kuskil mujal paremas kohas magada...
Siis oli seal seltskond säherdusi, kes oli dressides. Päriselt dressides, ühel hullemad kaltsud seljas kui teisel. Ja jalas olid karvase äärega inimsööjakummikud. Ma tundsin end ilmselgelt liiga peenelt riietatuna ja üleüldse nagu mingite marslaste seas. Ise põdesin enne veel, et vanasti ikka käisime alati vahetusjalatsitega teatris ja puha...
Ja siis veel avastasin ma täna, et ühe järgmise etenduse eest tahavad nad 480 krooni saada :-|
Jabur. Õudne. Nõme. Haige. Niimoodi ei saa ju teatris käia!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar