Videvik

Jajah, nukker küll, aga mina langesin ka vist võrku peaaegu. St ma käisin täna kinos "Videvikku" vaatamas, sest igalt poolt kõik muudkui pasundasid mulle, et see on ikka äge ja ikka vinge ja et ma ikka peaks minema ja vaatama. Noh, käisingi ära - ja kuigi ma alguses olin mõnevõrra skeptiline ja minu meelest film ei saanud kuidagi vedama ka, siis lõpuks hakkas juba päris meeldima. Lõputiitrite ajal ma olin juba päris pahane, et kes siis niimoodi lõpetab... Oleks tahtnud teada, mis siis edasi saab jne. Süžee - noma'itea nüüd, see kohati lonkas, aga teostus oli küll lahe, see mulle meeldis. Ma mõtlen nüüd, et peaks vist need eestikeelsed raamatud üles otsima - nagu mul ropult palju ülemäärast aega oleks eksole :D Aga ma mõtlen, et mul enne kooriproovi just nii palju aega, et Rahva Raamatust läbi astuda... Eks ma siis eeldan, et kui see mulle jalgu jääb seal poes, et see on siis saatuse sõrm :D

Muuseas on elu ikka üks suurte kokkusattumuste jada. Ma nägin täiesti juhuslikult koolis täna oma vana kursaõe välismaalasest meest. Ma tegin neile paar tööd enne Pariisi minekut ja ma mõtlesin neile juba ammu teada anda, et ma nüüd tagasi olen. Kumbalgi pole kooli päriselt muidu asja, aga kujutate nüüd pilti, ta lihtsalt ilmus sinna sööklasse kellegagi kokku saama, kui mina hakkšnitslit õgardasin. Nojah siis... Lubasime millalgi kohvitada ja rääkida, mis vahepea toimunud on. Äge neist kuulda! Selle kursaõega sain ma Naira järel kõige paremini läbi ja kui ma Pariisis olin, sai ta emmeks...

Ja siis veel niipalju, et eile õhtul juhtus täiesti hämmastav lugu: istusin kell 11 voodis ja lugesin, kui ma täiesti jaburalt ära väsisin. Hommikul ärkasin üles kell pool kaksteist, ise täies riides - teksad jalas ja särk ja kampsun seljas... Vat nii! Tehke järgi :D

Aga ma nüüd lähen siis Rahva Raamatu kaudu kooriproovi...