laupäev, 14. veebruar 2009

Heanaaberlikkusest

Täitsa hull värk, ma küll alati olen oma naabritest esile tõstnud ühte nn "Hullu mutti", kes meid vihkab, kuna meil on koer, ja kes igal viimsel kui võimalusel oma väiklust demonstreerib. Oma ülejäänud naabritest tean ma suht-koht vähe ja eks ma tere ikka ütlen koridoris kõigile, aga tegelikult ma tunnen neist linna peal ilmselt ära äärmisel juhul üks-kaks. Ja, olgem ausad, ma olen neid lihtsalt mõttes kõiki selle Hullu muti järgi hinnanud ja pole neist suurt miskit pidanud.

Aga täna selgus, et tegelikult on meil äärmiselt usaldusväärsed naabrid. Sest juhtus nõnda, et postitädi leidis emme võtmed ja viis need naabrite kätte. Poolteist nädalat tagasi. Täna jõudsin ma üle kogu selle aja koju ja nägin ukse peal silti, et võtmed saate kätte korterist nr X (õnneks siiski mitte Hullu muti juurest)...

Ja kujutage pilti, oligi tuttav võtmekimp. Saingi võtmed kätte.
Ja kodus olidki kõik jumala asjad täitsa alles. Kõik need poolteist nädalat.
Täiesti hämmastav...
Kõik minu eelarvamused on purunenud, ma leian kohe, et meie naabrid on ikka oluliselt etemad inimesed, kui ma neist oodanud oleksin...
Sellele tädile peaks mingi koogi viima või midagi...

Sest - olgu öeldud, et need võtmed tilpnesid ilusti postkasti ees, kus oli puha korterinumber peal ja... Polnud nii, et postitädi maast korjas üles ja andis naabrile, kes siis ootas, kuni keegi nõudma tuleb... Kõik teadsid, et meie võtmed on noh... Iga suvaline oleks võinud korteri neli korda tühjaks tassida selle ajaga...

Ma olen ülimeeldivalt üllatunud!

POSTSCRIPTUM: Olgu öeldud, et kook sai viidud ja kohe parem tunne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar