Jajah, nõnda jõudis kätte päev, kus ma astusin seitsme targa ette, kes mind (vaest lollikest) üksi peedistama asusid. Nagu kommenteeris meie osakonna dekaan: "Isegi Kuveidis ei saada endale lubada seda, et õppejõudude ja õpilaste suhe on seitse ühele." Noh, lõpupoole jõudis mu kursavend ka kohale ja osad ajud jõudsid lahkuda, nii et siis oli jõudude tasakaal natukene parem.
Selliseks peedistamiseks ma aga moraalselt küll valmis polnud. Ohsinaraibe, kui nad hakkasid sinna ruumi vajuma ja muudkui tulid ja tulid, rivi otsa ka ei saanud... Õu jeeee. Siis tuli küll kerge paanikahoog. Kümnest leheküljest mul polnud juttugi, tänaseks hommikuks klopsisin viis kokku...
Lõpptulemus: ega midagi hiilgavat sellest ei tulnud, AGA ma sain suurepärast konstruktiivset kriitikat. Ma polnud ise niimoodi mõelnud, aga need meie välismaalastest õppejõud (mehhiklane ja soomlane) on kuidagi nii teise mõtlemisega ja ajavad kogu aeg nii oma joont, tänu sellele ma olin ennast täiesti hulluks ja kiiva mõelnud, sest nemad viimati käskisid mul ikka praktilise ja kodulähedase asjaga tegeleda, samas kui ma tegelikult oleks tahtnud muud... Tegin siis suure kompromissi, et teen kaks osa, esimese selle, mis mind ennast huvitab, teise lõputöö osa kirjutan aga sellest, mida nemad peale suruvad. Aga noh, nüüd läks nii, et need ülejäänud leidsid hoopis, et see, mis mulle ilgelt meeldib, on palju huvitavam, kui see mingi Tallinna uurimine. Selle peale olid L & P üsna vakka, aga lõpptulemus on see, et mulle nüüd anti luba ikka jätkata hoopis sinna suunda mõtlemist, mis mul algselt mõttes mõlkus. Potentsiaalne juhendaja näidati ka kätte ja... üleüldse... selles mõttes oli sellest koosolekust hullult kasu; palju rohkem, kui eelnenud korrast, kus ma ainult L & P vastu istusin ja rohkem rappa jooksin.
Ja siis oli tänane lõpunõuanne meile: "Ärge niiväga muretsema hakake, see pole teie opus magnum, opus magnum pole isegi veel te doktoritöö, vaid veel midagi kaugemat ja suuremat!" Seda oli nii hea kuulda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar