Eile sai hommikust õhtuni niimoodi naerda lagistatud, et mul on tõesõna täna kõhulihased haiged. Ma isegi ei tea, kuidas see nii läks, ma ei oodanud sellist päeva üleüldse (kaks kontserti ja nende vahel kooriproov tegelikult tõotab üsna kuiva tööd), aga õhus oli kevadet, päike paistis, veed vulisesid, seltskond oli nii tore ja nii sürre apsakaid juhtus, et me lihtsalt naersime lõputult iseenda üle ja tundsime end igati hästi. Noh, vahepeal oli natukene piinlik ka, aga igatahes, kuna meil oli eile publiku näol tegu peamiselt hullude või vaimselt alaarenenutega, siis me sobisime nendega hästi kokku :D Tasakaalustasime neid, võib öelda - vähemalt hullaris olid kuulajad muidu alguses üsna õnnetute ja mornide nägudega, aga kui me omadega lõpetasime ja olles vahepeal lava peal viis minutit lihtsalt krampidesse naernud ennast, olid nad meie esinemisest nii heldinud ja rõõmsad, et nõudsid isegi lisalugusid :D:D:D
Igatahes, kirss tordi otsas oli see, et kui kogu see päev ükskord läbi oli, võtsime me kuuekesti paar pudelit veini ja jätkasime mõnusat koosistumist, ise kooriasju (-ja inimesi) arutades, edasi lõkerdades ja poole ööni telekast ooperit vaadates. Sekka saime jälle pisarateni lagistada ja see oli lihtsalt nii äge. Uhhuu. Vinge-vinge. Ja juba Frances Burnett kirjutas, et pool tundi tublit naeru iga päev teeb terveks soetõbise poisigi. Noh, mina naersin eile absoluutarvestuses VÄHEMALT 4 tundi ööpäevast :D:D:D Või ei, ilmselt siiski rohkem...
Teate, minge kõik koori, see on uskumatult lõbus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar