Mul pole kunagi elus ajavööndid nii sassis olnud. Läänest itta liikumine on ikka palju kehvem kui idast läände - sinna minnes on kõik kohe nii väsinud sellest lõputult pikemaks venivast päevast, et kobitakse õhtu tulles kohe plaksti magama ja mul pole seejärel mitte mingisugust probleemipojukestki sealse rütmiga ära harjuda. Aga tagasi tulles on see häda, et ma olen niikuinii ööinimene ja öösel kaua üleval olemine on suhteliselt loomulik asi eksole. Nojah, aga kui see aina rohkem ja rohkem hommiku poole kaldub, kipub asi juba pisut käest ära minema. Eile näiteks läksin magama enne kuut hommikul - ja see oli isegi endale pealesunnitult varem, kui üleeile. Nojah - aga Mehhiko kella järgi oli see jälle normaalne - isegi varane - tuduaeg, seal oli siis kell 10 õhtul. Vot nii. Muidu võiks ju tore olla, aga vaat, siiani sain paar päeva üles kell 2 ja see pole veel nii hull. Täna magasin aga rõõmsalt äratuskellad kõik maha ja ärkasin kell 4 pärastlõunal - ja on ikka jama tõusta küll, kui vaatad, et väljas läheb juba pimedaks ja telekat lahti tehes hakkavad sealt tulema saated, mida tavaliselt vaadatakse laupäeva-pühapäeva õhtuti! Ma olen päris pahane enda peale muidugi - sest homme peab kooli minema juba ja kuidas ma siis niimoodi saan... Aga teisest küljest ju mu alateadvus ikka käskis mul see kell kinni vajutada ja omei magada, kui võimalus antakse :D Ometi oli mul plaanis täna 42 lehekülge tõlkida ja minust oleks kena tuba ka ära koristada selleks ajaks, kui emme lennujaamast tagasi jõuab. No ja süüa võiks midagi teha jne jne jne. Hehee, nii tore, et nad siis juba nelja tunni pärast maanduvad :D Oeh, olen mina ikka küll...
Nojah, kell hakkab pool viis saama, aga ega's midagi, ma istun oma hommikukohviga nüüd maha mõtlema, kuidas ülejäänud päev hästi ära kasutada :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar