Detsember

Kell on vähe alles. 23.16 antud hetkel. Aga kuidagi säärane tunne on, nagu oleks juba umbes pool kolm hommikul. Väga veider. Aeg on üks väga segane asi...

Juhtus ime. Me saime juba täna oma uue korteri võtmed kätte. Käisime Loubna uues korteris neil järel, nägime ära ka koha, kuhu tema nüüd kolis... Ilus korter, aga üsna kõhedaksvõttev kant - otse Pariisi ringi ääres, selline vaene geto. Ainult vaade oli pimedas suurepärane. Aga see selleks. Meie tulevane korter on tühi, käisime seda vaatamas - kogu meie maine varandus hakkab nüüdsest peale olema see, mis meil Eestist tulles kaasas oli + narivoodi, 4 tooli, laud, kummut, seinakapp, pesumasin, nõudepesumasin, tolmuimeja, kaks elektrilist keeduplaati, mikrolaineahi, külmkapp, kraanikauss, üks maast laeni riiul, vann, kempsupott ja bidee. Juhhuu. Ja seda kõike valvab vaksapaksune metalluks, millel on iga kümne sentimeetri takka tohutud lukukeeled. Tundub päris hea. Meil on kohe ukse juures apteek, lihapood, saiapood, Lidl, M20 market, vesipiibukohvik, vähemalt neli aktseptaablit kohvikut, metroopeatus, internetikohvik, postkontor, puuviljapood ja pudipadipood, mitu türgi ja hiina söögikohta... surnuaiast rääkimata. Veel parem. Igatahes esimesel võimalusel, millal iganes me koos Triinuga jälle Pariisis oleme, läheme me seda kraamima ja puhastama (sest Loubna vist polnud seal kolm aastat koristanud) ja seejärel hakkame vaikselt asju üle kolima. Tasapisi muidugi, Stephane ei tohi midagi märgata!

Muidu - muidu avastasin ma uue kire. Ma võin lõputult ringi lonkida ja pilte teha. Teile rõõmuks võin ma öelda, et ma tegin korralikult päevakajalisi pilte kooli barrikaadidest, Pariisi jõulupuust, Gagny jõulukaunistustest, raekoja ees troonivast liuväljast ja paljust muust põnevast. Ühel päeval te ka näete neid. Ajaliselt tegelesin ma sellega täna kella üheteistkümnest kuni kella viieni. Saavutus, ah?

Ahjaa, siis natuke reaalsest elust. Käisin täna kingsepa juures (neid on Pariisis jõle vähe), sest nood saapad, mis ma oktoobri alguses ostsin - kontsast on tald ära kulunud. Steff naeris, et see on see streigi värk. No igatahes vaatas too kingsepp mu saapaid nagu hambaarst, ütles, et auke ei tohi lasta nii suureks minna ja nüüd pole enam midagi teha. Ta võib kogu talla juurtega välja tõmmata ja uue panna, mis maksab 26 eurot saabas, aga plommida pole võimalik. Hmm... võite seitse korda arvata, kui saapapaar maksis 30 eurot, kas ma tahan neid 52 euro eest uuesti tallutada... Sürreaalne. Aga ma arvan tegelikult, et ta oli lihtsalt laisk, sest ta saatis niisama targalt minema ka kolm minu ees oodanud klienti.

Mhmh, ja kui me rongijaama jõudsime, avastasime tänu megapikale järjekorrale, et täna oli esimene detsember, mis tähendab, et meil oli tarvis uut kuupiletit. Kuupileti asemel muretsesime endale sedakorda aga hoopis päevapiletid (üritasime kohutavalt geniaalselt targad ja säästvad olla), aga senikaua, kuni me seda tegime, jäime me rongist maha JA järgmine rong jäeti vahele :D Nii typisch.

Igatahes, aga mulle polnud korrakski pähe tulnud, et täna on esimene detsember. Sest väljas on kogu aeg ühesugune ilm, nii 15 kraadi sooja, päike paistab ja pooled kased on veel paksult kollaseid lehti täis. Jah, jõulutulesid on igal pool ja 30 euro eest saab endale banljööst soetada säärase pisikese nabakõrguse ehtsa kuusepuukese, aga kuidagi ei kujuta hästi ette, et kohe-kohe on jõulud tulemas, kui päike särab ja kõik käivad ilma kinnaste ja mütsita. Pariisi linna liuväljal uisutasid pooled inimesed suisa lühikeste varrukatega, sest neil oli palav. Desorienteeriv...

Muuseas, täna peaksid siis päkapikud tulema või??? Sussi mul pole, mida akna peale panna :(, aga soki leiaks küll :P:D

Ups :D

Nojah, tulime Triinuga mingi pool kaksteist linnast. Mmm, vaatan kaugelt, et maja tuledes. Õu säras nagu jõulukuusk. Minu esimene reaktsioon, et ohhoo, tüübi tüdruk on siin. Toas ka küünlad põlevad ja muusika üürgab ning kõik on ära koristatud ja lõhnab, aga ei, Steff istub üksi teleka ees ja kuulab džässi. Meie kommenteerime, et küll on ilus, tema vastu, et aga see on ju normaalne, jõulud on. Poja jõulukingid on ka ära pakitud ja vedelevad kapi peal.

Veerand tundi hiljem läksime süüa tegema. Tüüp tuleb, et kas te ei söönudki linnas? Nii hilja ei tohiks süüagi. Meie vastu, et kõht tühi, ikka tuleb süüa teha. Tegime süüa, istusime lauda, hakkasime makarone nosima... Ise imestame, et nagu restoranis - selline ilus küünlavalgus, jazz... Steff veel improviseeris klaverisaadet ka! No uhke värk, nagu päris. Aga vend läheb siis äkki, teeb õueukse pärani lahti ja kaob hoovi. Poole minuti pärast naaseb Laurence'i ja hunniku kohvritega. Kohe lõi kliksti, et näed, mu esimene reaktsioon oli õige. Aga siis polnud midagi enam parata, tagasihoidlikult ronisid nemad tüdruku kohvritega trepist üles kolmandale korrusele, kümme minutit hiljem tuli Stephane alla ja kustutas küünlad ka ära, ainult muusika pani kõvemaks, et seda üles ka kuulda oleks. Ja nii me rikkusimegi tahtmatult oma makaronisöömisega ära teiste romantilise õhtu. Kohe kahju hakkas teistest :D

Ja siis veel, ma jään Lille'i kolmapäeva õhtuni :P

Ja ongi praeguseks kõik.

POSTSCRIPTUM: Küsisin, kes see seda meeleolumuusikat teeb. Tema vastab Djänn Krööl. Küsisin kolm korda uuesti, rohkem ei julgenud. Siis hakkas Triin naerma ja tõlkis: Diana Krall - ta oli seda DVD karpi näinud enne. Vot nii! Ja siis - kodune ülesanne teile, kes on mees nimega Kroutchev? :D

Eilsest...

Hakkasin küll eile õhtul kirjutama, aga mõtteid oli peas nii palju, et sellest oleks tulnud hiigelpikk romaan. [Tuleb vist nüüdki, aga ühe suure osa ma kärbin siit praegu kindlasti]. Ja lõpuks ma ei viitsinud enam, kustutasin ära selle pika jutu, mis ma juba kirjutanud olin, ja otsustasin, et parem on koos Triinuga vahtida sarja "Malcolm in the Middle" ning niisama vedeleda.

Aga, mõningad asjad tuleb ikkagi üles täheldada eilsest, lihtsalt minu enda mälu usaldamatuse tõttu. Kust ma muidu tean, et ma neid pärast ka mäletaksin (tähendab, kõike allolevat mäletaksin küll, aga lihtsalt, see on lihtsalt nii...)...

Esiteks - olgu taevas kiidetud inimeste eest, kes viitsivad ajaviiteks teiste matemaatikaülesandeid lahendada! Ma ei teadnudki, et minu tutvusringkonnas on PÄRIS matemaatik!!! Vau! Tänan, Kätlin. Ja Karin ka, keda ma mingi öö sama ülesandega piinasin. Aga, nagu ma ütlesin, ega ma ei tea, palju meil veel neid statistikaseansse ees on :D

Teiseks - mulle käib kohutavalt närvidele, et siin antakse iga vähimagi pisiostu peale kaasa kilekott, mõnikord kohe kaks. Kui ma ostan poest paki mahla, võin ma selle samahästi ka näppu võtta, kui mul on koju veel nelisada meetrit kõndida, aga ei, kui ma seda poemüüjale ütlen, vastab tema, et ei-ei-ei, kuidas, ta ikka nii ei saa... paneb mahla kotti, siis katsub ja ütleb, et ta paneb igaks juhuks teise veel, äkki ei pea sangad vastu. Oeh... Ainult paaris üksikus poes olen ma täheldanud seda, et kui kassapidaja näeb, et mul juba on kott, siis ta küsib enne, kas ma soovin veel ühte, enne kui mu ostud meelevaldselt sinna sisse topib. Ma saan aru küll, et mõnede (eriti noorte beibede) meelest on äge näidata, kui palju sul raha on ja käia neljast eri poest ostmas ja siis kekutada tänaval eri firmade ostukottidega, aga no see on mõttetu ju. Mul on pool kappi juba tühje kilekotte täis, Monoprix' poe omi kasutame me prügikottidena, aga ülejäänud... Noh, ülejäänuid ma ka kasutan aeg-ajalt prügikottidena, aga aeg on näidanud, et mina üsna ratsionaalse põhjamaalasena ei suuda toota nii palju prügi, et see kottidehunnik vähenema hakkaks. Sest iga nädal saadud kilekottide arv ületab hulgim sama aja jooksul ära kasutatud prügikottide arvu. Rääkimata sellest, et mul on küll suur kilekott käekotis kogu aeg, et ma saaksin sinna ostud panna, aga millegipärast tundub see kõigile poes naeruväärsena. Ainus aktsepteeritav enda kott on selline ratastel, järelveetav, riidest ostukott, mis on tegelikult igati praktiline, aga mu vanaemal oli kunagi selline. Ja siin kasutavad selliseid ka ainult vanaemad. Nii et ma päriselt ei hakka ju sellega ringi käima. Liiatigi kuna ma ei tee kunagi ainult puhtalt ainueesmärgilisi osturetki, vaid ma lähen poodi näiteks koolist tulles, aga ma nüüd päris hästi ei kujuta ette end sellise rataskotiga loengusse minemas...

Kolmandaks - ma pidin eile rabanduse saama. Nagu sõna otseses mõttes. Meie perspektiiviloeng siis... Istume Seffaniaga (kena intelligentne Itaalia kunstiteadlane) lukus klassi ukse taga ja räägime juttu. Kari prantslasi oli ka. Need hakkasid vaikselt jalga laskma, sest juba oli piisavalt palju aega möödas loengu teoreetilisest algusajast. Kuna meil polnud kuskile minna, siis meie Steffaniaga istusime edasi ja rääkisime veel juttu. 35 minutit peale loengu oletatavat algust vajub kohale õppejõud, naeratab laialt ja ütleb, et oodake, ma lähen otsin võtme. Urrr. Olgu, aga siis tuli välja, et ta selleks korraks pole loengut ette valmistanud, et teeme nii, et me kõik näitame talle oma konspekte ja siis ta räägib meile, kuidas neid paremaks muuta! Nagu andke andeks! Ühesõnaga, siis ta hakkas kritiseerima - kritiseerima näiteks käekirja loetavust, õigekirjavigu, paberi suurust, äärejoone hoidmist, põhjalikkust, dekoratiivsust... Tuli näiteks välja, et üks konspekt on parem kui teine, sest sellele oli pealkirjale punase tintenpenniga joon alla tõmmatud ja "kohe on selge, et see on pealkiri". Hierarhias järgneb sellele konspekt, kus pealkirjale on sama kirjutusvahendiga joon alla tõmmatud ning kõige halvem konspekt on selline, kus pole üldse pealkiri alla joonitud. Äärmiselt oluline on ka konspekt õigesti struktureerida ja seal ei tohi olla lühendeid ega kirjavigu. Märkmed peavad olema täielikud ja põhjalikud, ühesõnaga tuleb üles tähendada iga kuldne sõna, mis õppejõud suust pillab. Tingimata peab iga maali puhul, millest tunnis juttu on olnud, olema uue lõigu alguses kirjas maali täpne nimi, autor ja valmimisaasta - selle koha pealt ma ütleks, et kurat, ta ise ei ütlegi poolte maalide puhul, misasi see on, kuidas kurat...??? Ahjaa, ja iga kord peale loengut tuleb minna koju ja internetist välja printida kõik ettejuhtuvad tekstid selle kohta, mida meile tunnis räägiti - need tuleb printida soovitavalt värviprinteriga, et illustratsioonid oleks täielikud, ning need tuleb konspekti vahele õigesse kohta panna. Siis on tohutult oluline see, kuidas sa oma konspekti talletad. Üks vanem daam, kes on sinna õpilaste sekka ära eksinud ja on vist eluaegne õppur, tema sai kõvasti nuhelda sellepärast, et tal oli üksainus kaustik, kus olid koos kõikide õppeainete konspektid. Niisiis, mille pärast temaga õiendati: *ta käekiri oli õppejõu meelest loetamatu *konspekt oli puudulik - oli tehtud ainult mõningaid märkmeid ja need pigem lühikeste märksõnadena *ta ei olnud pidanud äärejoont *tema kaustikus olid teised õppeained ka, mis "takistavad saamast sellest konkreetsest perspektiiviainest ühtset, ülevaatelist, järjepidevusest tingitud arusaama", sest vahepeal on mingi lehekülg muud juttu *üleüldse ei tohiks kirjutada kaustikusse, vaid peab kirjutama A4 lahtistele lehtedele (millimeeterpaberile) ja need lahtised lehed tuleb köita spetsiaalsesse kladesse, kus on kümme eri vahet eri ainete jaoks, selle aine koha peale tuleb korralikult kirjutada, et see on "perspektiivi kujutamise ajalugu", prof XXX ja puha. *Kuupäeva oli too proua kirjutanud valesse kohta - kuupäev kirjutatakse loengu pealkirja kõrvale paremale, aga temal oli see loengu pealkirja asemele pandud ja loengu pealkiri puudus. No täielik formalism, kurat võtaks. See ajas mind täiesti marru ja mina näiteks keeldusin enda konspekti ette näitamast. Pean ma ütlema, et õppejõud ilmselt poleks suutnudki seda käest panna, sest ta oleks leidnud sealt tohutult palju asju, mis talle ei meeldiks ja mida tal kommenteerida oleks tulnud. Esiteks on mul kakskeelne konspekt, teiseks on minul ka ühes kaustikus kõik ained ja ma ei kirjuta üles sugugi mitte iga sõna (sest ausalt öelda on see õppejõud pisut ebausaldusväärne, teinekord ajab sellist iba, et ma kirjutan üles ainult tema huvitavad mõttekäigud, mille kohta mu loogika ütleb, et see võib tõesti nii olla). Üleüldse on mul kombeks üles märkida vaid huvitavamad mõtted, märksõnad ning ideed, et pärast mõttekäiku rekonstrueerida suuta. Minu käekirja kohta ei tohi küll mitte kellelgi mitte midagi ütlemist olla, isegi kui need oleksid päris varesejalad, ei saa siiski minu õppeedukust selle järele hinnata, eksole. Ahjaa, ja ma kirjutan tavalisele ruudulisele paberile ja ei kasuta värvipliiatseid ning loengu pealkirja mul ka pole. See oli nii jube, nagu mingi lasteaias oleks olnud. Andke andeks, ma teen magistrikraadi, võiks ju eeldada, et inimene on SELLEKS AJAKS midagi endale märkmete tegemisest õppinud eksole??? JA üleüldse teen ma konspekti enda pärast, mitte selleks, et õppejõud saaks lugeda, mida ta tunnis rääkis. Asja iva on ikka selles, et MINA selle järgi pärast ennast huvitava informatsiooni uuesti meelde suudaks tuletada, tähendab, see peab olema loetav MINU jaoks, mitte talle. Ja miks kogu juttu üles kirjutada, kui ta küsib aeg-ajalt, et lapsed, kas te teate, kes on Rem Koolhaas, et teda kirjutatakse nii: Reem Kollhass - jumal, selle peale pidin ma kõhukrambid saama, natuke veel, ja tal oleks sellest nimest välja tulnud Kreem Kolhoos. Ühesõnaga, mingit elementaarset asja ma ju ei pane kirja, kui ma seda kõike AMMMMU tean. Ja üleüldse, milleks peavad kõik tegema kõike täpselt ühesuguselt. Lõppude-lõpuks on mul oma süsteem, mida ma olen kasutanud juba mingi 7 aastat, minu jaoks töötab see suurepäraselt ja mul kama kaks, et keegi teine ei pruugi sellest aru saada, ega ma konspekte tervele maailmale kirjuta! Kui ma Kerlile seda kurtva messi saatsin sealt loengust, saatis tema lõbusalt vastu: "Edu sulle! Prantslased on jah mõne koha pealt uskumatu arengupeetusega. Isegi ei väsi üllatumast!" See võttis asja ideaalselt kokku. Aga ma olin pool õhtut veel takkajärge marus, sest parim nali alles tuleb - selle õppejõu käest saame me nimelt hinded oma konspektide põhjal. Ehk siis, ta korjab need ära ja hindab. Tähendab, pool hindest tuleneb sellest, kui vähe sa puudunud oled, teine pool tuleneb konspektist - ehk siis, kui talle konspekt ei meeldi, aga puudumisi pole, on hindeks 10 (20st), mis on tegelikult sitt. Suurepärase konspekti ja mitte ühegi puudumise puhul võib saada 16-17. 18 on juba geeniuste hinne ja üle selle ei panda siinmail peaaegu kunagi. Ühesõnaga, aga ma leian ikka, et see on naeruväärne, mõttetu, idiootne, napakas ja totter ning selle tunni peale mõtlemine täidab mind veel endiselt püha vihaga, nagu te ilmselt olete aru saannud. Kurrrrat, laske mul, PALUUUUUUUUUN, natukenegi oma peaga ka mõelda!!!!!!

Hmm, eile õhtul toimunud kooriproovist ei oska ma teile midagi rääkida, sest millegipärast olin mina ainus, kes seal ukse taga ootas. Vbla on asi selles, et St. Denis's on kombeks pool tundi hiljaks jääda, aga mina ootasin ainult 20 minutit, misjärel ma jalga lasin. Ma tegelikult nimelt mõtlesin, et kui see proov kell kümme lõpeb, siis ma ei julge päris hästi üksi hakata sealt getost kodu poole tulema. Igasugustele mässudele on nüüd vist jälle piir pandud, aga see on ikka liiiiiiiga kahtlane kant, olgugi, et tegelikult oleks seal vaja kõndida 100 meetrit ja siis vupsti metroosse hüpata. Aga näiteks uudis, mis pani mõtlema ja mis tegelikult laiemale üldsusele teatavaks ei saanud, on selline, et samal päeval, kui need kaks nolki varastatud motikaga end surnuks sõitsid, pussitas päise päeva ajal, kell 11.50 RER-is (küll kuuendas tsoonis, ehk siis päääääääris kaugel kuskil kahtlases äärelinnas) mingi türklane lihanoaga kolmkümmend korda noort prantsuse tüdrukut, kellega ta üksinda vagunis oli ja kes hakkas vastu tema vägistamiskatsele. Tüdruk leiti rongi lõpp-peatuses lõpuks ja ta loomulikult suri, aga türklane leiti hiljem üles, ta oli sama asja eest juba kunagi vanglas olnud. Igal juhul - see ei muuda just õhtul koju minemist märkimisväärselt meeldivamaks, eksole. Aga sellest seigast tulenevalt ka säärane küsimus, et kui kõik sisserännanud põletavad kolm ööd kõike, mis ette juhtus, kahe vargatati pärast, siis äkki oleksid prantslased ka pidanud pooled eeslinnad põlema panema selle mõrva pärast? Aga see tütarlapse juhtum ei jõudnud isegi suuremate uudiste sekka! Nagu mis mõttes, mingid sisserännanud tõusevad üles prantsuse riigi vastu, kuna kaks pätti otsustasid lolluse teha (ning see on kogu maailma uudistes nädal otsa esikohal), aga prantslased peavad rahumeeli kannatama seda, et needsamad sisserännanud siin nende linna põletavad ja neid tapavad????????????????????? Kus see õiglus on?

Igatahes, aga teemat vahetades - ja natukene nüüd ennast maha rahustades peale ülimalt emotsionaalset sõnalist kõhulahtisust :D - sai ära otsustatud, et kuna meil mingil üsna hämaral põhjusel jäävad jälle järgmise nädala esimesel poolel loengud ära, siis sõidan ma Kerlile külla, ehk siis, esmasp-teisip olen Lille'is. Broneerisin piletid ära ja lähen ostan need homme hommikul välja. Saan jälle üle 8 aasta TGV-ga sõita. Juhhuuu.

Nii, ja kuna üldjoontes on kätte jõudnud aeg kooli minna, siis panen ma siinkohal ka sellele kirjatükile punkti.

Aidake!

Niisiis, allolev tabel on minu kodune töö. Vasakul on vanusegrupid, paremal on protsendid, tegu on Gambia aidsi haigestumise vanuselise statistikaga. Suurem osa küsimustest on juba lahenduse leidnud, AGA, hädasti oleks tarvis saada sellest aritmeetiline keskmine, mida mina lolli loogikata humanitaarina teha ei oska, kui mul ei ole inimeste arvu (tähendab, minu loogika annab tulemuseks 14,28, aga kui te seda tabelit nüüd vaatate, siis pole päris usutav, mis?). Siis tuleb veel identifitseerida variaabli natuur ning valida ning põhjendada kõige sobivam tsentraalvalöör :D Noh, mingi keskväärtus seega. Ja kui ma unustasin teile öelda, et meil on kõik kodused tööd hindelised, siis nüüd ma teen seda :) Nii et matemaatikageeniuste seletuskiri oleks teretulnud!

Ages - %
Moins de 5 ans - 4,5
5 à 14 ans - 0,6
15 à 24 ans - 13
25 à 34 ans - 38,7
35 à 44 ans - 25
45 à 54 ans - 11,6
55 à 75 ans - 6,6
Total - 100

Tahtsin teile rääkida...

Sellistest asjadest:

• Monoprix - esimene muusikaga
• Jõulutuled
• Mustvalge kolme muskertäri tummfilm
• Pariisi giidiraamat
• Blokaad
• Pargivaht Vosgeeside väljakul
• Tsirkus

...aga ei viitsi.

Eeeem...

Koonerdamisega on siin majas mindud nii kaugele, et kui Steff õhtul koju tuli, ronis ta kõigepealt trepist üles ja vaatas meie mõlema uksest sisse. Täpsemalt öeldes vaatas ta mulle otsa ja küsis, et kas ma soovin, et ta mu toast tule ära kustutab. Hmm... ta näis vist arvavat, et teeb mulle sellega teene, kuna lüliti oli ukse kõrval ja tema oli ka ukse juures. Ehk mõtles ta, et ma istun valges ainult seetõttu, et ma polnud viitsinud püsti tõusta ja seda ära kustutada??? Igatahes tundus ta olevat päris segaduses, kui ma ei avaldanud valmisolekut pimedas istuda. Seejuures istusin ma täiesti asjalikult raamatute ja läpaka ja kaustikuga üleval ja põrnitsesin neid vaheldumisi, mitte ei tukkunud - sellisel juhul saaksin ma veel aru mõttest, et kustutaks tule ära või nii.

Parfait

Täna oli MÄRKIMISVÄÄRSELT põnev loeng valgustuse, heliefektide, lõhnade ja muude vahenditega tekitatud atmosfäärikatest linnaruumidest. Tõsiselt äge! Seondub vägagi ka minu ideega magistritööst, nii et see oli tohutult põnev. Rääkimata sellest, et keegi seda kuskil eriti ei käsitle ja ma sain kõvasti targemaks. Vinge. Ma arvan, et ma küsin õppejõu käest veel viiteid kirjandusele, ta oskab mulle ehk hüva nõu anda.

Ahhaa... ja siis... Siis käisin ma täna kooris. Eile õhtul saatsin mõned meilid laiali ja sain täna kaks vastust. Selles mõttes, et ma juba mõnda aega otsisin koori -Triin leidis, et mul kummitavad mingid koorilaulud häirivalt tihti. Ta oli piisavalt kena, et mitte öelda "häirivalt", aga... isegi tean. Nojah siis, häda oli ainult selles, et siin tahetakse kas ooperilauljaid, gospellauljaid või kole palju raha kooriskäimise eest. Aga eile leidsin ma ühe suvalise koori (Bastille' koor) ning meie enda St. Denis kooli koori, kellelt ma sain täna mõlemalt väga positiivsed vastused. Noh, see esimene koor oli täna, kooli oma on neljapäeval. Aga eks me veel vaata, kuidas kujuneb. Seda neljapäevast ma alguses väga ei kaalunud, nad soovisid üsna professionaalseid lauljaid :D KUID... peale tänast kogemust ma arvan, et need nõuded olegi eriti hullud.

Nimelt siis, kuskil Marais's asuvas koolimajas saime kokku. Mmmm... umbes 20 sellist tööst vaevatud, väsinud, tagasihoidlikku üle keskea naisterahvast ja neli meest. Muidu igati sümpaatsed inimesed, toredad, lobisesid minuga kenasti ja puha. Aga enamik neist sosistas omavahel, et vau, nad pole kunagi elus laulnud kuskil... Ja kui me peale pooletunnist ränka harjutamist saime neli akordi järjest kolmehäälselt ära lauldud, siis õhkasid nad käsi kokku lüües: "kui ilus". Kui ma kogemata valmistusin edasi laulma ja laulsin esimese noodi osast, mida nad polnud õppinud, siis sai minust korrapealt nelja küüru ja kahe peaga kaamelist vaatamisväärsus, sest nende jaoks oli täiesti vapustav ime, et mõni inimene saab aru nendest konksudega mullidest, mis mõnikord on seest mustad ja mõnikord valged ning mis üksteise kohale joonistatud pesunööride peale sirgeldatud on. Ühesõnaga... Kui neil on plaanis sama tempoga jätkata, siis me ei saa küll kevadeks ühtegi laulu selgeks. Aga kuna nad olid siiski minuga väga lahked, siis ma vist lähen järgmine teisipäev siiski tagasi, lubasin neile mõned eesti koorilaulud. Mul helises peas midagi "Tuljaku" sarnast, aga kuna nende sopranid võtsid hirmsa kähina ja kriiksumisega vaevalt re välja, siis ma kahtlustan, et ma peaks hoopis midagi "Ärkamise aja" laadset võtma või stiilis "Pikk ingliska" või midagi sellist... hästi lihtsat. St. Denis' kooli koori kohta on mul seega suuremad lootused - vähemalt muusikalisest küljest. Aga muidu oli põnev õhtu, dirigenditütarlaps oli sümpaatne ja vahelduseks oli päris tore täiesti pesuehtsate prantslastega lobiseda (mu järjest soravamaks muutuvas prantsuse keeles muidugi). Muidu ma suhtlengi liiga palju igasuguste välismaalastega, olgugi, et prantsuse keeles. Igatahes on mu prantsuse keelest kadunud õnneks igasugunegi pikemalt mõtlemine või sõnade otsimine. Sõnavara ikka täieneb endiselt jõudsalt ja lünki on ikka veel üksjagu, aga vähemalt oma olemasolevaid sõnu suudan ma nüüd vähimagi vaevata ruttu omatahtsi ritta panna. See on üks tore asi :P

Aga aitab küll, ma nüüd lähen magama ära. Ma olen kaks päeva olnud kolehirmus tubli ja vara üles tõusnud ning seejuures hilja magama läinud. Praegu vajuvad silmad juba iseenesest kinni, kuigi mul on siin tooli peal kohvitoop...

Juurdleb...

Kas on ikka päris normaalne, et mu praaduvad grillvorstid võetakse panni pealt, asetatakse koogivormi ja pestakse pann ära? Selgituseks öeldakse, et koogivorm on ahjus küpsetamiseks ja varrega pann ei ole. Edaspidi kasutagu ma koogivormi. Majaomanik ise suvatses aga paar päeva tagasi kartuleid praadida suure poti põhjas... Seejuures veel koorimata kartuleid. Ma arvan, et tal on lihtsalt midagi pannide vastu. Küll ta viskab neid ära ja küll ei luba kasutada... Pannofoobia??? Poellofobie?

Siis juurdlen ma veel sügavalt tänase loengu üle, kus meile räägiti statistikast. Armsa Malle statistikatunnid olid minu meelest äärmiselt lõbusad ja keskkoolis ei olnud ma matemaatikas üldsegi mitte kehva. Aga sellest ajast on palju vett merre voolanud ja noh, ütleme siis nii, et mu loogika töötab siiski eesti keeles. Kui mul kästakse sotti saada prantsuskeelsetest terminitest, mida ma ei tunne, ning samaaegselt lahendada ülesannet, kus ma pean ühestainsast arvudejorust tegema kuus korda kaheksa lahtrit suure andmetabeli ja mingi imekõvera, kus osade lahtrite pealkirjaks on näiteks "effectifs cumules croissants" (millel pole midagi pistmist efektiivselt kokkukuhjatud sarvesaiadega) või "frequences cumules decroissants", kus ma pean oskama esmapilgul vahet teha, millist keskmist mul on kõige mõttekam antud andmete puhul arvutada - harmoonilist või... kurat, neid keskmisi oli hästi palju, enam ei tule meeldegi... Igatahes oli tavalist aritmeetilist keskmist kolm liiki ja lisaks sellele aritmeetilisele keskmisele (moyenne) eksisteeris veel kahte sorti keskmisi (le mode ja la médiane), viimast neist tuleb arvutada kahte moodi, sõltuvalt sellest, kas andmed on diskreetsed või jätkusuutlikud... Ja üks valem näeks siis välja umbes nii, et "valeur basse + amplitude x (effectifs totales/2 - effectifs cumules decroissants de la classe precedent)/effectifs de la classe". Niisiis... Ma jõllitasin loengu lõpuks õppejõudu üsna punnis ja klaasistunud silmadega, aga ma ei olnud õnneks ainus. Vähemalt mu pinginaaber tegi sama. Ja tütarlaps Fanny, kellega me mingi aeg tagasi Bordeaux' kallal töötasime, ei saanud isegi sellest aru, kuidas ja miks aritmeetilist keskmist arvutatakse. Noh, see oli ainus keskmine mida mina loomulikust intelligentsist ka prantsuse keeles arvutada suutsin, ülejäänute suhtes olin ma sama tumba. Aga häda on selles, et meile anti nüüd järgmine kodune töö, mis eeldab kõigi uute teadmiste praktikasse rakendamist Gambia aidsi haigestumise vanuselise statistika puhul... Uhhhhhhhhh. Aidake???

Hmm, samaaegselt mõtlen ma sügavalt selle üle, et kas meie pärast korraldatakse siin Prantsusmaal praegu Prantsuse ajaloo kiirkursus aktsioonis? Sest nagu näha, kipub revolutsioon ka veel tulema... Streigid, revolutsioon - ikka tõeline Prantsusmaa, kas pole? Ma loodan, et Triin Põhja-Pariisi eeslinnades asuvast koolist eluga tagasi jõuab täna. Aga streikidest, ma ei saa enam üldse aru, kes streigivad, õpilased, õpetajad, kes enne streikisid - ei ole aimugi, miks nad jälle streikima hakkasid - ka ei tea, järgmine nädal ei tee tundi ka meie kõige streigivastasem õppejõud... Mine võta kinni. Asja positiivne iva on selles, et kuigi ma sain vabastuse seitsmendal ja kaheksandal jaanuaril toimuvast eksamist ning ostsin niikuinii tagasitulekupileti hilisemaks, siis tänu lõpututele streikidele tehti kalender ümber ja need eksamid on vahetult pärast mu tagasitulekut. Suurepärane, kui nii välja mängiks. Ma saaksin neid ikkagi teha... Kuigi eks me veel vaatame, äkki kehtib vabastus üleüldisemalt, mitte kuupäevaliselt :D Aga see oleks teisalt jälle liiga ilus, et tõsi olla. Ahjaa, ja need õppejõud, kes siiski tunde teevad, teevad osa tunnist miitinguna - kohustuslikus korras loeme koos artikleid ja arutleme uute seadusreformide üle, kirume Sarkozyd ning ülistame möödunud päevi... Sest muidu ei saaks nad üleüldse loengut teha, nüüd poevad nad selle varju, et arendavad siiski loovaid mõtteid selles suunas, kuiads streik võimalikult tulemusrikkaks muuta. Kusjuures, objektiiv ei olegi seaduse tagasivõtmine, vaid selle modifitseerimine...

Siis huvitun ma veel sellest, et kas ma peaksin tõesti endale muretsema värvipliiatsite komplekti, vildikad ja värvilised tintenpennid? Pluss joonlaua, pinali, kustukummi ja valge pliiatsi, paberikäärid ning läbipaistva teibi ka... Sest täna tagasi saadud eelmise nädala koduse töö peale (see oli siis Montpellier' linna analüütiline kaart) oli kirjutatud, et edaspidi joonista (ja joonesta) palun värviliste pliiatsite ja tintenpennidega, mitte harilikuga. Oeh jah. Siin on tõesti vorm olulisem kui sisu...

Aga üldiselt on elu ilus.

POSTSCRIPTUM: Karini abiga selgus, et on olemas eestiski mood ja mediaan ja me jõudsime mediaani isegi välja arvutada :P Aga tegelikult tahtsin ma öelda, et ma avastasin täna kogemata, et me juust oli ise jalad alla võtnud ja kapist õue köögiakna peale rännanud ja munad karbist ise resti peale hüpanud, sest nii on ilmselgelt ilusam. Huvitav, mis saab lahtisest pakist krabipulkadest, mis ma sinna täna panin - need lõhnavad teatavasti kõvemini kui üks tavaline camembert!

Kultuuri!

Tänane päev oli üle pika aja jälle üsna kultuurne. Selles mõttes, et kohe kaks muuseumi sai päris põhjalikult läbi käidud. Hommiku poole käisime Triinuga nimelt ära Vincennes'i lossis, mis oli põhimõtteliselt keskajal ehitatud kindlus ja üks kuninglikke residentse ENNE Versailles' aega. Nad restaureerisid selle üsna hiljuti ära - õigupoolest käivad restaureerimistööd seal endiselt, näiteks kabel on tänu sellele kinni - ja see näeb päris šeff välja, ma tean inimesi, kellele see ilmselt väga mokka mööda oleks. Mulle ka meeldis, täna oli selle jaoks suurepärane ilm ka ja puha. Tohutu donjon ja mitmed suured vallikraavid, müürikäigud ja pisikesed külmad ja rõsked kambrid, millel on uhked nimed - à la "kuninga oratoorium", "kuninga töötuba" jne jne jne. Igatahes, kuna see oli üks neist vaatamisväärsustest, kuhu ma pikemat aega olin plaaninud minna, siis olen ma sügavalt rõõmus... ning soovitan julgelt teistelegi. Märkimisväärselt vähem rahvast ja mõnusam olemine, kui näiteks Versailles's.

Teine kultuurikoht oli aga Maison Rouge, üks kunstimuuseum Bastille' väljaku lähistel. Pidime seal oma võrdleva Hiina kursusega kokku saama ning üheskoos näitust kaema. Seal oli üleval SotsArt näitus - vältimaks segadusi, see ei ole sotsialistlik kunst, vaid see, mis toda viimast pilab, naeruvääristab ja selle teemal nalja teeb. Noh, à la Lenin koos Miki Hiire ja Jeesusega või siis Lenin pisikest tüdrukut kallistamas, pealkirjaks aga "Lolita". Ja nii edasi. Noh, õppejõud jäi muidugi tohutult hiljaks, nagu tal kombeks, aga meie suundusime vahepeal tasuta kommenteeritud ringkäigule ja saime kõvasti targemaks. Tegelikult oli iseenesest päris põnev näitus, kuigi see ei ole muidu just selline stiil, mis mind enamasti eriti tõmbaks. Aga see on juba maitse asi. Nalja ja äratundmisrõõmu oli igatahes küll ja veel. Ja millalgi pidime me hakkama seda värki aktiivselt Hiina kunstiga võrdlema. Hmm... Muuseas, mulle anti ülesandeks teha ettekanne Hiina kaasaegsest kunstnikust nimega Song Dong :D

Muuseumidest rääkides, selgus, et mitmetes muuseumides saab endale teha pea üksikpileti hinnaga aastakaardi :P Mina, kes ma enamjaolt küll niikuinii igale poole tasuta sisse pääsen tänu kunstiõpilaseks olemisele, leidsin, et hädavajalik on endale kiiremas korras soetada säärane aastakaart Louvre'isse, Orsay'sse ning Arhitektuurimuuseumi. Ülejäänute seast on veel hulk häid asutusi valida, aga ma kahtlen, et ma neist mõnda rohkem kui korra, äärmisel juhul paar lähen. Siin on lihtsalt nii palju põnevaid paiku, et enne tuleks kõik "uued" ära avastada, kui hakata vanu kordama.

Siis olin ma tõeliselt sillas, sest ma sain päriselt kirja :P Nii uhke tunne oli kohe. Kerlilt - hea hing viitsis mulle plaadi peal saata pildid tema siinkäigust. Kurat küll, aga täielikus kooskõlas Murphy seadustega viibib minu sinnaminek kogu aeg. Esiteks oli streik, siis oli tema vahepeal nädalavahetusel ära, siis nüüd, kui saaks järgmine nädalavahetus minna, peame minema korterit kätte saama (ja Triin läheb niikuinii ära Londonisse, muidu saaks ju tema minna võtmete järgi), seejärel on jälle Kerlil muud külalised ja niiiiiiiiiiii edasi. No enne jõuludeks koju sõitmist pean ma tema juures ära käima, kasvõi nui neljaks!

Mhmh, siis eile veetsin ma tükk aega veendes ühte tänavakunstnikku, et ei, tänan kutsumast, aga ma ei taha tema muusaks olla ning tema juurde koju minna - ta oli Indiast pärit ja lubas mulle kõik maad ja ilmad kokku, India söögi, muusika, filmid ja mida iganes. Muidu oli kena vana, aga justnimelt VANA. Oma 55 aastat oli mehel küll turjal... Hmm. No igatahes, kui ta lõpuks jõudis järeldusele, et ei lähe läbi, siis otsustas ta minust vähemalt suurepärase kankaanitantsija teha:

Ilus säärejooks, kas pole. Muuseas, kõikide siinkohal presenteeritud illustratsioonide autoriõigus kuulub Triinule, välja arvatud minu tinutamise pilt - see on Kerli tehtud. Minu kaamerast piltide ilmutamine võtab teatavasti pisut kauem aega. Rääkimata siis rahast. Aga küll te kunagi näete ka neid. Hiljemalt jõulude ajal :D Sinnani ei olegi väga palju aega.

Ja mida veel... Ma tean, ma tegin endale mitu mentaalset märkust päeva jooksul, millest ma peaksin teid tegelikult teavitama, aga näed, läheb meelest ära iga kord. Hmm... No mida iganes, küll ma kunagi jõuan nendegi mõtete virtuaalsele paberile panemiseni.

Miks ma armastan Pariisi

Tähendab, öelgem kohe ära, et tegelikult ma ei tea seda täpset valemit, millega Pariis mulle täpselt nii südamesse on pugenud. Millegipärast esimene mälestus minu Pariisi-armastusest meenub mul sellest ajast, kui ma olin pisike ja vanaemaga kodus ja vist ka natukene tõbine... aga mitte piisavalt, et ennast väga halvasti tunda... Ning siis lugesin ma "Kolme musketäri". Ma täpselt mäletan, kuidas ma seda suures toas diivaninurgas lugesin ja see oli nii põnev, et ma kohe ei tahtnud lõpetada. Iga peatüki lõpus jooksin ma kaks tiiru toas ringi, hüppasin natukene ühel jalal (ärge küsige miks, ma olin väike, eksole) ja lugesin siis edasi. Kõvasti hilisemast ajast mäletan ma seda, kuidas me Liisiga mu vanaema juures olime ja selle järgesid lugesime, Liisile meeldis kõige rohkem teine osa "Kümme aastat hiljem", minule pigem "Kakskümmend aastat hiljem" või kõige viimane osa.

No see selleks. Esimest korda Pariisi tulles pettusin ma pisut igatahes, sest tänaval ei kõndinudki ringi musketäride riietes mõõkadega seiklushimulised ja nägusad noormehed. Isegi ilusat Esmeraldat ega eriliselt koledaid küürakaid ei paistnud eriti olevat. Hoopis kole palju neegreid oli ja üleüldse palju rahvast. Muud ma sellest korrast eriti ei mäleta. Mäletan, et "ekskavaatorid" olid jube põnevad ja nendega sai mõnusalt sõita treppide asemel. Ma kogu aeg puksisin emmet nende poole. Ja seda ka mäletan, et kui Pavlov ekskursiooni tegi ja "linnukesi" näitas, siis mina millegipärast ei näinud ühtegi ja tundsin huvi, et kui varblastki tänaval pole, misasja kõik inimesed siis nii uudishimulikult vaatavad...

Aga pärast ja praegu... Noh, see lihtsalt on nii ÄGE linn. Kui bürokraatia välja arvata, on kõik selle juures nii üdini põnev ja ilus ja huvitav ja vaheldusrikas. Tean-tean, tõsiseltvõetavamaid argumente oleks tarvis, jah? Noh, mulle meeldib, et siinsed inimesed on viisakad ja naeratavad, kuigi neil võib olla tõsiselt sitt aeg parajasti. Aga suurlinnas elamine teeb üsna ruttu selgeks, et kedagi teist sinu mured niikuinii ei huvita, järelikult pole mingit mõtet ka mossitada ja turtsuda. Mulle meeldib, et siin on palju jalakäijaid ja jalgrattureid - erinevalt Ameerika linnadest, kus tuleb igale poole autoga sõita ning kui sa ei tea, kuhu minna, siis on kööga... Sest niisama astuma hakata ja vaadata, kuhu jalad viivad, ei saa. Siin hakka aga kõndima ja varem või hiljem on ikka huvitav - see on see flanöörikultuur :D Mulle meeldib, et siinne transport on suurlinna kohta hõlbus ja efektiivne (streigiaeg välja arvata loomulikult) - mulle meeldivad tema lõputud metroosissepääsud ja maapealne juugendkujundus. Ma armastan üleüldse siinset stiili - suurte akendega (ja metallvõredega) maju, millel on reeglina ka uksehoidja või sisehoov. Nunnu on see süsteem, et allkorrusel keegi küsib su käest, kelle juurde sa lähed... Siin on tore inimesi vaadata - neid on igasuguseid! Kuigi samas peab nentima, et enamik neist käib ringi nagu hilpharakad... kümme hõlsti üksteise otsas pusas. Allotsas on 75% inimestest teksapüksid ja peal must mantel. Ning siis hiigelsuur sall. Aga noh, vahet pole. Olenevalt piirkonnast näeb siiski väga piktoreskseid eksemplare - eriliselt silmapaistvaid ortodoksseid juute või vikerkaarevärvides pakse neegrimammisid, firmarõivastes shikke daame ning mingeid rastapatside ja pahkluudeni ulatuva hargivahega pükstega nolke. Igav igatahes ei hakka. Mulle meeldib, et siin armastatakse raamatuid - eriti ladina kvartali loendamatud raamatupoed, bukinistid ja metroo, kus igaühel raamat näpus on, annavad sellest suurepäraselt tunnistust. Tore on see, et sa saad kasvõi iga tänavanurga pealt osta imemaitsva pannkoogi või türklaste kebabi. Täiesti imeline on see, et siin on kõige suurlinliku elutempo juures täiesti turvaline tunne, sest see linn ei maga peaaegu kunagi. Ja kui just kõige viimase rongi kõige viimasemasse vagunisse ei lähe, siis on isegi rongid öösiti täiesti... noh, mitte just õdusad, aga tavalised, normaalsed. Mulle meeldib, et siinsetel kirikutel on ikka võimas, uhke atmosfäär. Ja et kui siin küsitakse millegi eest piletiraha, siis on see ka seda raha tavaliselt enam kui väärt. Mulle meeldib, et siinsed firmad ja suured asutused saavad endale lubada seda, et nad panevad oma vitriinidesse oma viiekümnepealise liigutavate, tantsivate ja laulvate öökullide orkestri (millele minu meelest on täiesti paslik nimi "Noortetrupp Rütmikad Öökullid", või siis midagi sarnast nagu "Suleliste SaputusSelts") või vorstivabrikust vorste ootavaid näljaseid hunte... Mulle meeldib, et inimesed hoiavad üksteisele ust lahti või ütlevad tänaval lihtsalt heas tujus vastutulevatele inimestele tere. Tore on, et igal pool on pinke ja pargikesi, aga samas võib ka lihtsalt tänavaääre peale maha istuda ja mingit kitarristi kuulata ning keegi ei vaata selle peale imelikult. Ma armastan selliseid seiku, et kui ma kogemata kinda maha pillan, aga ei jõua seda veel üles korjata, hüppab ligi kena nunnu noormees ja tõttab seda mulle üles võtma. Ma armastan siinset tohutut valikut poode, mille kaubavalik on veelgi laiem. Vähemalt leiab siit igaüks midagi omale maitsele vastavat, ei pea võtma seda, mis enam-vähem passib. Ma armastan selle linna tulesid ja õhtust väljanägemist. Mulle meeldib siin lõputult ringi jalutada - täna veetsin ma kuus tundi lihtsalt patseerides ja poe aknaid uurides ja ma ei vaadanud kordagi kellagi mitte. Mulle meeldivad tema erinevad nurgatagused ja linnaosad, millest kõigil on minu jaoks mingi erinev eesmärk või tähendus - Montmartre on mõnus veinikoht, Pompidous on lahe pühapäeviti passida ja tänavakunstnikke vaadata, Les Halles on šoppamiseks parim, Ladina kvartalis saab odavalt ja hästi süüa, Rochechouart'i bulvari kandis on mõnusalt palju üliodavat tänavakaubandust, südalinnas on vapustav muuseumide ja vaatamisväärsuste kontsentratsioon, Père Lachaise on täielik idülliline rahusadam jne jne jne. Mulle meeldib, kuidas siin tänavakohvikutes istutakse - nagu teatris. Ja mulle meeldib, kuidas see, et siin on kõigil oma eludegagi tegemist, sunnib igaühte tegelikult piisavalt palju töötama, et ennast tõestada - sest kui sa siin midagi tegemata jätad, siis teist võimalust sa niikuinii ei saa. Nii et kogu aeg tuleb pingutada ja natuke adrenaliini on veres. Mulle meeldib, et igas pisikeses poes on kokakoolamaitselisi kummikomme :P Ma armastan seda, et igale poole võib veinipudeliga maha istuda ja esimeselt ettejuhtuvalt korgitseri küsida - neil kindlasti on. Mulle meeldib, et siinsed inimesed panevad tähele, mis ümberringi toimub - kui keegi kukub või saab haiget või tahab kahe peatuse vahepeal bussi sisse pääseda: bussijuht teeb ALATI ukse lahti. Eestis nägin ma aga ükskord, kuidas üks vanaproua kukkus ja pea veriseks lõi. Siis komberdas ta püsti ja koputas valgusfoori all seisva trammi ukse peale, trammijuhitädi vaatas talle aga külmalt otsa, hõikas läbi ukse, et peatus on neljasaja meetri pärast ning seisis edasi. Ja ta SEISIS sealsamas, aga tal oli raske ust lahti teha. Mulle meeldib, et teinekord jäävad autod seisma, kui neil on roheline tuli, et mind üle lasta, kuigi minul on seega siis punane tuli. Ma armastan seda, et kui Päikese loojudes on linna kohal mõnus soe ja kuldne kuma ning teiselt poolt tõusev täiskuu peegeldub kaunilt klaasseintelt vastu, siis jäävad inimesed seisma ja kallistavad üksteist ja vaatavad ning kogunevad ilusa vaatega kohtadesse pilti tegema. Mulle meeldib, et kõik patravad omavahel saja seitsmes keeles, aga võõrastega räägitakse ikkagi prantsuse keelt. Ja mulle meeldib, et kõik teavad Pariisi ning ma ei pea hakkama seletama, kus imeriigis see on ja mis naaberriigid selle lähedal asuvad. Mulle meeldib, et siin toimub nii palju ja väga suurel osal sellest on miljonite inimeste jaoks mingi oluline roll. Ja siis, nagu see vana kuulus laul oli, armastan ma Pariisi nii kevadel, suvel, sügisel kui ka talveajal...

Vot nii. Tänan tähelepanu eest, ma loodan, et oli ammendav. Palju asju, mis mulle tegelikult veel meeldivad, jäid kindlasti kirja panemata, aga põhiuba seisneb selles, et Pariis on üks vinge linn, ma olen üliüliüliõnnelik, et ma siin nüüd elan!

Miitingud ja muud säärast :D

Täna on üks kohutavalt pikk päev - kell on alles üheksa, aga vähemalt selline tunne on, nagu peaks mingi pool neli olema või midagi säärast. Jõlehirmus uni on igatahes, sest ma ronisin patuselt vara üles juba. Külm on ka, sest Steph on kodus ja TEMA meil ju muidugi keerab kütte välja. Aga muidu oli väga äge journée, eriti vahelduseks pikale kodus istutud ajale :P:D

Näiteks tutvusin ühe ameeriklannaga, kes ka meie koolis õpib ja kes oli täiesti kena, intelligentne inimene, rääkis veel lisaks kõigele muule täiesti viisakalt prantsuse keelt ka ja puha. Temaga sattusime me telekasse. Või ma ei teagi, kas just telekasse, aga meil paluti kaamerasse rääkida sellest, mida meie välistudengitena kogu sellest streigivärgist arvame. (Loomulikult ei olnud meie arvamused teab mis head eksole). Igal juhul, päris lõbus oli temaga mölutada, loengut oodata ja muljeid vahetada.

Hommikune kõige varasem loeng täitsa toimus, kuigi me kössitasime kõva kakskümmend minutit Triinuga kahekesti kuskil suure oranži koridori nurgas megauniselt, sest kõik, kaasa arvatud õppejõud ise, jäid hiljaks. Õhtune loeng jäi meil seevastu mõlemal ära, aga selle vahega, et kui mina sain sealt kohe telekasse ja tulema, siis Triin veeti mingile kolmetunnisele streigimiitingule ja näib, et ta hakkab seda õpilaste streiki veel täitsa pooldamagi :D Noh, üldjoontes, minupoolest võivad NEMAD streikida, aga mina tahaks isiklikult siin oldud aega siiski ära kasutada ja koolis targemaks saada; lisaks ei mõista ma, mida loeb Sarkozyle see, et mingid õpilased istuvad kodus ja kooli ei lähe? Ma saaks aru, kui nad midagi kuskil avalikus kohas orgunniks, tekitaks üldsuses huvi ja näitaks, et mingi kamm on lahti. Aga ei, nemad blokeerivad kõik kooli trepid mingi mööblikoluga ja istuvad kodus. See puudutab nii ju ainult ülikooliga seotud inimesi ja, uskuge mind, need teavad niikuinii, et streik on ja mis põhjustel. Ülejäänud maailm on aga päris ära lõigatud ja neid morjendab pigem transpordi- kui koolistreik.

Ah, aga aitab sellest! Täna igatahes oli võimalik liikuda (väikeste viperustega küll - mul oli tingimata vaja vale rongi peale joosta näiteks) ja kui järgmisel nädalal koolis veel koridorid endiselt mööblikuhjasid täis on, teen ma neist pilti ka. Ja muust on poogen. Juhhuu.

Muidu... Muidu ei saa ma muidu, kui pean taas kurtma Stephane'i üle, kes tuli koju siis, kui ma olin just ülevalt alla kööki läinud ja hakkasin hakkšnitslit panni peale panema. Enne, kui ta mulle tere suvatses öelda, kostis ta: "Sa jätsid üleval toas tule põlema". Pähh. No mis siis, jätsin jah, väikese näpitslambi. Urr... äkki ma ei näe pimedas või nii. Ja siis avas ta demonstratiivselt kõik köögiaknad, sest ma ju tekitasin oma söögivalmistamisega seal säärase aroomi, mida temasugune lõhnatundlik inimene üldsegi taluda ei suuda... Küll mul on ikka hea meel siit ära kolida :D Isegi kohta, kus mul pole potte ega nõusid, ahju ega kardinaid, patja ega täispikkuses peeglit, aga kust ma kõnnin sama ajaga, millega siin raudteejaama, juba linnasüdamesse ning kus ma võin rahumeeli teha seda, mis pähe tuleb, sealhulgas ka kütta, süüa teha ja tuld põlema jätta!

Oooo, ja ma leidsin täna kooli raamatukogust Jaan Krossi ja Jaan Kaplinski prantsuse keelde tõlgitud teoseid ning lisaks veel ühe üsnagi paksu prantsuskeelse eesti keele õpiku! Tase! Rääkimata sellest, et ma avastasin, et see raamatukogu on veel viis korda hiiglaslikum, kui ma seni olin arvanud, sest siiani teadsin ma lihtsalt tema esimesest korrusest. Tase. Tõeline tase. Tahan ka sellist Eestisse! Ausalt ka!

Tänase päeva kõige segadusseajavam hetk oli aga see, kui meile Hiina kunstist loengut pidav tädi hakkas tõsise veendumusega rääkima Robert Camus' kuulsatest raamatutest, kus muuhulgas oli käsitletud mässu ja revolutsiooni ja puha. Juurdlesin tõsiselt, et näed, ma ei olegi sellisest kuulsusest veel kuulnud, täitsa huvitav oleks teada, kuidas teda kirjutatakse. Ega ometi mitte samamoodi kui toda Albert Camus'd??? Küsida ka ei julgenud - kuidas ma siis nüüd ütlen, et ma sellisest kuulsast kirjanikust nagu Robert Camus midagi kuulnud ei ole. Tädi räägib ja räägib ja mina ikka istun nõutult ja kuulan, siis hakkavad aga asjad tuttavatena paistma. Lõpuks üks prantsuse tütarlaps tegi selle julgustüki ja küsis ise hoopis seda nime uuesti... Et millist Camus'd te siis mõtlesite? No ja siis ei teadnud õppejõud muidugi, kuhu nina pista. Loomulikult rääkis ta Albert Camus'st. Asi lahenes sellega, et ta ütles, et ta pole magada saanud ja teeme pausi, ta läheb ostab kohvi :D (Mida ta tegelikult siiski ei saanud teha, sest ta oli rahakoti koju unustanud...).

Ah, aga nüüd sai mul kõrini kirjutamisest. Tore on jälle vahelduseks ülimalt aktiivselt päev otsa ringi möllata.

Oh laula ja hõiska!

Alias streigipäev üheksa. Loodetavasti ka viimane!

Juhhei, hurraaa, võrratuuu, elu on ilus! Ometi hakkab streigi lõpp paistma. Vähemalt sai selgroog murtud. Täna õhtul koju tagasi sõites anti meile jaamas, kus tavaliselt jagati lihtsalt morni näoga järgmise päeva rongiaegu, koos homsete rongiaegadega särasilmil rõõmustav uudis, et kaks suletud raudteejaama tehakse homsest jälle lahti ja liiklus hakkab normaliseeruma. Metrooliinidest liiguvad pooled homme ka juba normaalselt. Hurraaa! Selles mõttes, et üks suuremaid muresid oli siiani loomulikult see, millega linna saada, aga teine mure oli see, et rongid suunati kõik väga halva asukohaga raudteejaama, kust tuli kooli minekuks kõigepealt vähemalt veerand tundi kiire kõnniga astuda ja pärast veel kaks korda metroosid vahetada (eeldusel, et need käisid ja sinna peale ka mahtus). Isegi kui metroo nüüd harva käiks, lühendab see vanadesse raudteejaamadesse ümber kolimine aga meie kooli minekut oluliselt. Ja kool hakkab ka homme, direktori käskkiri anti välja sellekohane! Hurraaaa! See muidugi tähendab, et meil on homme kella üheksane loeng, mis tähendab, et pooliku streigiga tuleb ikka umbes kell pool seitse minema hakata, aga no põrgusse see, streik on läbi!!! Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeee............

Seda see tähendas, et ma hommikul kogematasel kombel tohutu hunniku nõusid ära lõhkusin. Killud peaks õnne tooma teatavasti... Ja eile kukkus mul terve ahjukartuleid, grillvorste ja ülikuuma õli täis pann (väga õnnelikult) lahti olevale pliidiuksele... Ilgelt vedas, et mingit suuremat õnnetust ei juhtunud... Aga lihtsalt panni vars murdus heast peast pooleks, kui ma seda üritasin kartulite keeramiseks välja tõsta. Täna hommikul olin ma sunnitud Stephane'i pesemata nõusid täis kraanikausi juures enda nõusid loputades niimoodi manööverdama, et üks taldrik kukkus teistele asjadele peale ja lükkas mingeid klaase ja kausse hulgim kraanikausi kõrvalt põrandale. Kilde kui palju, me vahtisime mõlemad Triinuga päris jahmunud nägudega seda segadust. Ning lõppude lõpuks lükkasin ma veel kogemata vesipiibukohvikus vesipiibu londiga ümber kaks teeklaasi (tühja, õnneks)... See kõik pidi ju head tähendama, kas pole??? [Kommentaar veel: Stephane'i nõud on seal endiselt pesemata; need on suisa pooldunud ja kahekordistunud; pliidi peal valitseb ka eriline läbu ja kuivanud rasvaloikude mosaiik... Ja ta ei ole seda nägugi, et ta kavatseks teleka eest tõusta ja need ära pesta. Hmm... ja minule öeldi hiljuti, et mis bordell köögis on, kui ma olin panni söömise ajaks jätnud pesemist ootama, mitte seda enne sööma asumist ära pesnud... Grr... Igatahes mina seda tema eest ka ei tee, otsustatud!]

Peaaegu täiskuu hakkab tekkima, muide. Ilus! Kuu kahjuks mu aknast sisse ei paista, paistab hommikune päike, aga see on veel see kõige parem variant. Kuud saan koju kõndides vahtida. Päris vara läheb juba pimedaks, veerand seitsme paiku süüdatakse juba laternad. Aga üldiselt on endiselt ilus ja päikeseline suurema osa ajast... Nii +12 kraadi ja õnnis olemine, hommikuti linnud laulavad akna taga ja puha. Isegi maja on peale mu nädalaajast meeletut kütmist (kui Stephi polnud, keerasin kütte hullult sooja peale ja kõik radikad majas maksimumi peale lahti :D) märksa soojemaks muutunud. Ning nüüd saab veel liikuma ka, ahoi, super!

Homme on kohe kaks loengut :P Ja raamatukokku saab ka jälle. Täna oli kooliga veel raskendatud, seal oli hulgim igasugust bardakki ja barrikaade ning actually kästi inimestel tagasi keerata või muu tee kooli leida, sest streikijad olid koridorid blokeerinud. Lõpuks nad siiski kadusid ja me pääsesime läbi, aga noh... ukse taga kogunes meid umbes kaheksa ja ükski meist ei olnud õppejõud. Aga igatahes, elu normaliseerub jälle... Hurraaaaaaa veel kord!

Mõningasi märkusi:

Alias streigipäev... kaheksa???

Aga kurat selle streigiga, niikuinii see enam ei lõpegi, mul on lihtsalt niiiiiiiiiiii kõrini. Homme lähen üritan jälle üle pika aja kooli saada... Triin sai kirja, et tema loeng toimub, äkki toimub minu oma ka?!?!?!?!? Igatahes, kontserdile jäigi tal minemata, sest ta otsustas, et Pariisi pilkases pärapõrgus vägistatud saamine ei ole eriti hea variant, nagu ka takso eest 50 EURo maksmine, arvestades, et kontserdipilet ise maksis 30 EURot. Vaeseke.

Täna nägin ma jõulukuuski müügil. Potiga ja päris suuri. Õigupoolest eksisin ma ära võrratu nimega paika - Heade uudiste bulvarile - ja tundsin end seejärel üsna napakasti, kui ma täheldasin, et lillepood on parajasti õhtuks uksi sulgemas ja tarib mitmemehelises konvois jõulukuuski tänavalt ära sisse. Joy to the world...

Heade uudiste bulvarile vastukaaluks on neil siin olemas Pahade poiste tänav :)

Olen ma juba, muide, täheldanud, et mulle ei meeldi, kui keegi kogu aeg üle mu õla vaatab, kui ma süüa teen, ning ise muudkui ümiseb ja seletab, et oo, küll lõhnab hästi, vau, küll näeb hea välja??? Väga segav faktor! Ma tean isegi, et see hea on - muidu ma seda ju ei teeks - ja pole vaja tekitada minus tunnet, et ma peaksin nüüd talle ka süüa andma, sest tema vaeseke sõi viis minutit tagasi ära pannitäie jubeda õli sees lötsiks soojendatud kalapulki. Urrr. Jutt käib siis Stephane'ist ning minu ahjukartulitest grillvorstidega :P, mis tekitasid esiteks kohutavat hämmastust, et kas ma niisama panengi kartulid ahju... Ja siis puistati varrukast vapustavaid kiidusõnu nende aroomi, pruunikuse ja koguse kohta, nagu alati, kõigi mu söökide puhul. No aitäh, aga tegelegu oma asjadega. Hmm... ei, tegelikult tuleb märkida, et kui ma kellelegi oma sõbrale või temaga koos süüa teen, siis ei pea see paika, aga kui ma teen süüa ainult endale, siis häirib mind kohutavalt, kui inimene, kellel ei tohiks sellega midagi pistmist olla, kogu aeg jälgib, mida ma teen. Oleks siis, et ta uuriks tegemismeetodit või üritaks õppida, aga ei, ta topib lihtsalt oma nina sellesse, mida ma teen. Ühesõnaga - mehel on igav. Vist.

See mulle ka ei meeldi, et ma tulin täna koju ja vaatasin tänavalt ehmatusega, et ma olen oma toas tule põlema jätnud, kui loll. Kui ma aga aiauksega kolksatasin, siis... oh seda üllatust... tuli kustus iseenesest jube ruttu ära. Urr, nagu siis ei piisaks sellest, et ta aeg-ajalt Triinu voodiriideid aknast alla riputab, nüüd käib ta juba minu toas ka asjatamas. Noh, teadagi, teda ju nädal otsa järjest ei olnud, ilmselt nüüd oli tarvis koju tulles uurida, et kas me toad on segamini või kas keegi magab tema äraolekul talle teadmata ja raha maksmata mu voodi all... Tahan minema kolida!

Ahjaa, ja kui juba kurta, siis peab mainima, et läbitud raamatu uuesti läbi lappamine, et märkimisväärsemad kohad üles märkida, on masendavalt palju igavam kui raamatu esmakordne lugemine ise. Üheaegselt lugemine ja märkmete tegemine tekitab aga loogilises voolavuses vastiku hakituse ja enam ei saa nii hästi ja sujuvalt raamatust aru. Üldse mitte märkmete tegemine on ohtlik, sest ega mu mälu prügikast ole, et kõik vastu võtaks, mis sisse visatakse. Ja enne märkmete tegemine ning pärast lugemine pole vist võimalik. Kuidasmoodi siis peaks??? [Jah, ma pean homme raamatu tagastama ja ma olen temast üles tähendanud kõigest 35 lehekülge... 234st]

Mh, kõht on küll täis, aga ma vist lähen ja söön veel ühe taldrikutäie oma ahjukartuleid :P Nüüd kadus Steph ülesse last magama panema, seega on parem... vähemalt ei loeta ampse. Tõepoolest, sama tunne nagu Nubluga, kes süüa norib ja suhu vahib kogu aeg :P Aga tegelikult ma ei tohiks end häirida lasta, eksole? [Noh, ja kuigi ma teda ikka kogu aeg kirun, siis ausalt ka, ma olen talle siiski üdini tänulik, et ta meid tänavalt üles korjas ja meid üürilisteks võttis praeguseni. Aga kauem kohe üldse-üldse-üldse ei taha!].

Narkomaani pihtimus

Njaa... Siinkohal räägib tõeline kohvinarkomaan. Urr... Ehk siis, sõltlane nagu ma olen, sundis mingi teadmata uid mind kell pool kaksteist öösel jooma ära suurt toobitäit kanget kohvi ning... Noh, praegu on kell kolmveerand neli ja see peaks juba iseenesest midagi ütlema, eksole. Noh, ja lesisin ma siin siis, vahtisin lakke, kuulasin vihma ladistamist katusel ja juurdlesin, mis mulle kohvi juures lõppeks nii väga meeldib.

Kui ma pisike olin, ei joonud ma üldse kohvi. Päriselt ka, absoluutselt ei maitsenud. Minu mäletamist mööda meeldis isegi Krässule kohvi palju rohkem kui mulle. Nooojah... Ning seda ma ka ei mäleta, millal muutus tuli või millal ma seda jooma hakkasin. Keskkooli ajaks olin ma juba igatahes kohvisõltuvuse üsna sügaval kujul välja arendanud. Mulle meenuvad loendamatud eksamid ja üleval passitud ööd... Muidugi, ei saa salata, millegipärast tundub kõige markantsemana ja ekstreemsemana lõpueksam muusikaajaloos. Noh, tasus muidugi pingutamist ka, lennu parim eksamitulemus, aga nooojah... ma arvan ka, et ma pingutasin selle nimel ROPPU moodi. Isegi enda meelest liiga palju. Ja otse loomulikult oli minu ustavaks kaaslaseks sellel teel kohvi. Pottide kaupa.

Leevendav asjaolu on ehk see, et ma joon oma kohvi kõigega... Lisanditest, st. Päris kuute teelusikatäit suhkrut ma sinna sisse siiski ei pane, nagu näiteks Lola tegi, aga kaks suhkrut (kolm, kui tegu on pruuni suhkruga) ja piisavalt koort on hädatarvilik. OLI hädatarvilik. Ning sellist kohvi võisin ma teinekord sisse lürpida kuus kuni kaheksa kruusitäit. Erinevatel põhjustel - küll oli vaja aega surnuks lüüa ja EKA kohvikus tundide kaupa kohvitada; küll pidin ma midagi kokku kirjutama ja kell oli palju... Küll ei osanud ma lihtsalt ilma midagi lürpimata arvuti taga istuda. Kohvi joomine on ju ka tegevus! Siiamaani ei oska ma tegelikult lugeda või arvutit passida, ilma et mul kauss mingi närimispoolisega või tass kohviga käepärast poleks. Aga teema jätkuna, kui ma siin nüüd mainisin, et ma joon kohvi kõigega, siis kaneel ei tee ka paha jah :P ja kasvõi pähklipuru või kakao või jumal teab mis muu asi, mida tänapäeval kohvi sisse panna pakutakse. Vahukoorega ainult ei meeldi...

Hmm... siis avastasin ma türgi kohvi. Kardemoniga. Nämmmmmm! Maailma parim! Kuigi paradoksaalsel kombel peetakse seda naiste jaoks liiga kangeks ja üleüldse näen ma selle jaoks vist liiga malbe välja, sest iga jumala kord asetatakse see mingi minuga samas lauas oleva mehe ette. Kui ärritav. Igatahes, noh, idamaades peetakse ühte juba tõeliseks energiadoosiks. Minu rekord vist ühe õhtuga oli kolm türgi kohvi järjest. Nojah, siis lähenesin ma ka tõelisele kohvimürgitusele, süda tagus ja käed värisesid ja muutusid jäätükkideks. Mhmh, päris kange kraam on see tõesti, aga meenutagem ka, et reisil olles ei ole mul niikuinii aega korralikult magada, mis tähendab, et energiat on tarvis ka. Pealegi ma armastan türgi kohvi. Õigem oleks öelda jumaldan. Kahju, et seda väljaspool Egiptust, Türgit ja mõningaid väga harvu baare hästi valmistatuna saab.

Noh, ja nüüd... Vahepeal veetsin ma kaks kuud üsna vähe kohvi juues. Puhtpraktilisel põhjusel - normaalset kohvi saab siin kohvikutes, aga kodus kohviaparaate prantslastel üldiselt pole. Ja mina elan otse loomulikult ühes sellises majas. Presstasse ega -kanne nad ka ei tunnista. Niisiis jõin ma terve septembri ja oktoobri otsa (ja pool novembrit takkapihta) tuukritega kohvi - ehk siis kohvipuru otse vette, lootuses, et see varsti põhja vajub ja väga palju ei sega. Aga KURAT küll, prantsuse vesi ei kõlba kuhugi, sest kui Eestis puru tõepoolest korralikult vajuski põhja, siis võite seitse korda arvata, kas ta siin ka normaalselt käitus? EI, muidugi mitte. Seega oli kaks ja pool kuud mu kohvijoomine üks tõeline sulberdamine ja läbu, mistõttu jõin ma ka märkimisväärselt vähem kohvi kui muidu. Normaalses kohvikus maksab tass kohvi mingi 4 EURi eksole, katsu sa seal juua kaheksa tassi päevas. St. Denis's saab küll 80 sendiga suurepärase kohvi, aga IFU kohvi jälle sellele vastukaaluks ei kõlba aia tahagi valada. Kusjuures, selle kahe ja poole kuu jooksul tundsin ma eriti teravalt kohvi suurepäraseid mõjusid: näiteks hommikul kooli minnes, kui ma olin end vara maast lahti saanud ning pea oli uimane otsas, haarasin ma tee pealt saiapoest tassi kohvi kaasa. Kui see oli tavaline café au lait, siis see isegi nii väga ei mõjunud... See on lihtsalt maitsev... Aga jah, piimakohvi nad teevad siinkandis juba lahja. See, mida nad tavalise kohvi all silmas peavad, on aga päris nagu espresso juba. Ja ossa, kui ma ühel päeval pidin kurbusega tõdema, et neil on piim otsa saanud... ning nõustusin tavalise kohviga, siis oli see alles tunne...

Sõna otseses mõttes astusin ma mööda puiesteed, ilm oli hall ja pea oli väsinud, kott oli raske ja kuidagi ei viitsinud justkui ennast kiiremini liigutada, olgugi, et ma kippusin väga punktuaalselt kooli jõudma - ja ma eelistan teatavasti pigem varakult saabuda. Kui esimene sõõm kurgust alla jõudis voolata, siis muutus elu kohe märkimisväärselt etemaks. Esiteks ei tundunud ilm enam nii hall, sest ma hakkasin täheldama väga kirjusid puulehti. Pea ka enam nii uimane ei olnud. Teise sõõmu peale suutsin ma actually tähele panna teisi inimesi, kes mööda sedasama puiesteed oma koolide poole kiirustasid. Ja kuskilt kostvat muusikat. Siis veel lonks ja ma tundsin juba, et mul on piisavalt energiat, et üle tee joosta. Noh, ja kooli juurde jõudes olin ma kraps nagu muiste. Vot nii. Ühesõnaga, olgugi, et suurema osa ajast lürbin ma kohvi täiesti mõttetult kõrvaltegevusena, selgub, et sellel on siiski märgatav mõju minu füüsilisele olemusele... Nagu näha ka sellest, et ma üleüldse praegu siin seda sissekannet kirjutan... Kell on neli null viis hommikul. Ja teinekord ma tahaksin, et ma ei jooks nii palju kohvi. Aga suurema osa ajast on see siiski üks fantastiliselt hea jook. Mhmh, see tõepoolest ka maitseb mulle lisaks sellele, et teda on lihtsalt mugav lürpida kogu aeg. AGA... praegu meeldiks mulle, kui ma poleks seda kuramuse toobitäit joonud :D Aa, just for the record, nüüd on asi muutunud jälle, sest nädal aega tagasi saabus Triin Eestist tagasi ja ma tellisin ta käest presstassi. Nimelt selles on asi ja just sellest ma ka oma vägeva õhtukohvi jõingi.

Shhh... Aga eks ma siis nüüd vahin jälle helendavaid aknaruute ja kuulan seda vihma sabistamist edasi. Kunagi ikka uni tuleb ehk. Ja kui ei tulegi, siis homme saab kaua magada... Teoreetiliselt vähemalt.

Muide, minu parasiitsõnad, mida loendur mu blogist kõige rohkem leidis, on "siis" ning "ja". Kolmas sõna oli veel, aga see ei tule praegu meelde. Eks ma katsu edaspidi sõnakordusi vältida.

Aga ilusat päeva teile kõigile, kes te seda oma hommikukohvi kõrvale lugesite. Homme ma enam nii hilja nii palju nii kanget kohvi ei joo.

Arengud

Tähendab, streigipäev seitse:

Hmm, täna streikis suures rongkäigus Pariisi kesklinnas 70 000 meeleavaldajat: lisaks raudteetöölistele õpetajad, postitöötajad, meditsiiniõed, gaasitöölised, riigiametnikud ja jumal teab, kes veel. Hmm... ja homne rongiaegade tabel ei näita mingisugust muudatust ega paranemise märke. Igatahes, selgus, et õpetajad streigivad siin, kuna nad saavad palka umbes 3039 eurot, samas kui Saksamaal saab sama kvalifikatsiooniga spetsialist nelisada eurot rohkem, rääkimata Luxemburgist, kus saadakse veelgi rohkem. Mis siis, et Itaalias saavad õpetajad kuni 1100-1800 eurot vähem palka kui nende prantsuse kolleegid. Vaja on järgi jõuda sakslastele, mitte järgi oodata itaallasi, eksole. Igal juhul jätkub streik üha suureneva hurraaga, olgugi, et RATP kaotab selle tõttu iga jumala päev 4 miljonit EURot kasumit ja SNCF olla juba 60 miljonit kaotanud.

Aga see selleks. Ilmselt olete teie juba nende pidevate streigiraportite tõttu igavusse suremas (muidugi, teie lõbustamine ei ole kunagi olnud selle blogi eesmärk omaette), sest isegi minul viskab juba kopsud üle maksa. Just nimelt, mõlemad kopsud kohe, mitte ainult ühe. Kuigi järjekordselt kutsus see tööseisak siiski esile ühe tänuväärse arengu... NIMELT hakkasin ma täna oma lõputööd kirjutama :P Noh, esialgu jäime küll mõne lõigu raamesse, aga see on ka suur asi, arvestades, et ma olen seda paberit juba oma kolmveerand aastat põrnitsenud ja ikkagi mitte ühtegi sõna kirja pannud. Lihtsalt, mu viimasel ajal läbitud raamatutest on huvitavaid teadmisi välja koorunud ja need tekitasid kohe tahtmise kirjutada. No jah, olen küll grafomaan, mis siis???

Eile leidsin, muide, raamatupoest ka ühe raamatu, mis oleks just nagu rusikas silmaauku mu lõputöö jaoks hädatarvilik. Ainus mure oli see, et ta oli küll poole võrra alla hinnatud, aga maksis ikkagi 42.50 EUR. Ma siis loomulikult jätsin ta ostmata ja üritasin teda õhtul raamatukogude kataloogidest leida. Kojulaenutatavaid eksemplare ei leidnud ja raamatukogus ümber paljundamine maksaks sama palju. Kõige odavamad raamatumüügikohad müüsid seda 99 EURO eest... Noh, ja tulemus oli see, et kui ma täna pärastlõunal linna läksin, siis viisid jalad mu lihtsalt iseenesest sinnasamasse raamatupoodi. Ma kinnitasin endale, et ma tahan teda ainult jälle vaadata ja uurida ja mõned mentaalsed ülestähendused teha sellest, kuidas ta on üles ehitatud ja milliseid näiteid on toodud... Brrr, ja kui ma siis jõudsin sellele õigele korrusele ning teda esimesel pilgul eemalt raamaturiiulist ei näinud, siis tabas mind TÕELINE masendus. Nagu kohe pääääääääääris tõeline viha, et miks ma, vana loll, ta ostmata jätsin. Hetke pärast selgus loomulikult, et ta on ikkagi alles - kõigest minu enda poolt võimalikult vastu riiuli tagaseina lükatud, et ta välja ei paistaks... Aga ma võtsin oma eelnenud emotsioonidest õppust ja pistsin ta kaenla alla ning ladusin rahulolevalt ja silmagi pilgutamata ka see nelikümmend kaks viiskümmend välja. Vottttt. Nüüd olen ma vähemalt ideeliselt jälle sammukese lähemal oma lõputöö realiseerimisele, kuigi järgmine kord, kui keegi mulle tööd pakub, peaksin ma selle vist vastu võtma :D

Ahhaa, ja muide, ma olen oma kogemustest teinud tõsiselt kaugeleulatuvad järeldused :P Kui prantslased üldiselt armastavad punaseid, kuivi ja väga tugevamaitselisi tummiseid ja raskeid veine, millisesse kategooriasse langevad näiteks Bordeaux' omad, siis Beaujolais on märkimisväärselt parem - ka punane ja kuiv, aga palju kergem :D PALUN, ärge veiniteadlased hakake nüüd Bordeaux'd kaitsma ja erandeid otsima, ma ei tahagi olla veiniteadlane, selle väitega tahan ma lihtsalt öelda, et Beaujolais rokib ja on 90% juhtudest märkimisväärselt rohkem minu mokka mööda kui Bordeaux (mis on ka lõppude lõpuks täiesti joodav, lihtsalt tunduvalt prantsusepärasem).

Triinul on praegu, suur mure. Ta ostis homseks kontserdipiletid kunagi ammu... Keegi tuntud rahvusvaheline indie muusika täht vist, nii palju kui ma aru sain (ja mäletan). Ainus häda on see, et ta esineb kuskil pärapõrgus ja õhtul loomulikult, aga ühistranspordil on teatavasti streik, kui keegi on selle jõudnud juba ära unustada. Nii et ta saabus täna ülimalt õnnetult koju ja ütles, et tal on valida, kas saada vägistatud või mitte kontserdile minna. Nii palju kui ma praegu mõistan, otsib ta nüüd taksofirmasid välja... Aga kuradi kindel tõsiasi on see, et kui kontserdipilet maksis 30 EURot, siis takso maksab vähemalt 50. Ikaldus, ühesõnaga. Ma tunnen Triinule tõsiselt kaasa praegu.

Aga olgu. Kuna ma otsustasin neljapäeval St. Denis'sse kooli ronida... ilmselt küll taas ainsana, aga vahet pole, ma tahan raamatukokku minna... siis selleks peaksin ma läbima praegu käes olevast kolmest raamatust kaks, mis tähendab, et ühest on veel 30 lehekülge ja teisest 200 lehekülge... Ja siis nendest kiirelt ülestähendused arvutisse ära teha... Mis omakorda tähendab, et kui ma tahan sellega neljapäeva hommikuks ühele poole saada, peaksin ma praegu usinalt nendega tegelema. Millest johtuvalt ütlen ma praegu teile aidaa ja olge mõnusad.

Mhmm...

Ehk streigipäev kuus:

Vist ikka oli kuues, eks ju??? Selle saaks kerge vaevaga üle kontrollida, aga ma ei viitsi. See streik ei lõpe iialgi, nii et vahet pole. Aga õnneks saan ma teoorias juba kahe nädala pärast uue korteri võtmed kätte, nii et ühest küljest võin ma sinna ka enne detsembri keskpaika kolida, eksole :D

Aga njaa... See streik on õpetanud mind isegi filme vaatama jälle üle pika aja. Nagu päriselt, eesmärgipäraselt - mitte seda, mis telekast tuleb, vaid seda, mis on konkreetselt DVD peal ja mille sa actually paned mängima, et just nimelt seda filmi vaadata. Seda pole ma nimelt väääääääääääääga kaua aega teinud. Ei saa ka muidugi öelda, et ma mingit kvaliteetfilmindust vahiks. Olgu peale, üks Eisenschteini mustvalge propagandistlik tummfilm on ehk erand, aga üldjoontes pigem midagi Stephane'i lõputust DVD riiulist. À la "Viimane samurai" või "Viimane keiser" või siis paar prantsuse filmi, "Le pacte des loups" ja "Bon voyage", Gibsoni "Patrioot", "Little Miss Sunshine" ja nii edasi. Aga täna leidsin ma raamatupoest otsitava raamatu asemel hoopis Patrick Swayze'i viimase tantsufilmi, "One last dance", mille ma odava raha eest ära ostsin ja mille vaatamise ma just lõpetasin. Ost oli tingitud puhtalt "Räpastest tantsudest", saate isegi aru - see oli väga lahe film. Selle järjes ma pettusin sügavalt... Noh, ja see praegune... see jäi kuskile sinna vahepeale. Mitte nii hea, kui "Dirty Dancing", aga kindlasti mitte nii hull kui "Dirty Dancing 2" :D Igatahes, Ameerikas nägin ma seda müügil, kui see just välja tuli, seal maksis see mingi kolmekümne dollari ringis, mistõttu ta mul paar aastat tagasi ostmata jäigi.

Ja lisaks veel soetasin ma endale viie euroga kõige esimese musketäride filmi üleüldse :P Ma tean, see kõlab nilbelt, aga ma armastan endiselt väga kõike, mis seondub kolme musketäriga ja kuigi ma olen päris veendunud, et ka see film ei löö Bojarskit ja kogu vene musketäride kampa üle, on päris huvitav näha, kuidas kujutati Dumas ainetel tehtud raamatukangelasi aastal 1921 ja puhta mustvalgena! :P:D Seda hoian ma järgmiseks õhtuks, kus väljas ei saa olla... Ehk siis homseks, ilmselt.

Aga muidu, käisin lõpuks ära Pariisi keskaja muuseumis ehk Cluny muuseumis, mis üllatas mind pisut oma ahtusega - ma olen juba harjunud, et siin on kõik muuseumid tohutult suured, aga selles oli mingi... 28 saali ainult. Seejärel oli mul täiesti aus kavatsus ujuma minna, aga kõik jäi selle taha, et nõuti ujumismütsi (mida mul ei olnud) ja niikuinii taheti pealekauba veel liiga varakult streigi tõttu sulgeda. Istusin seega hoopis parki ja vaatasin vanamehi petanki mängimas ning lugesin saateks paar peatükki kaasaegsetest linnastumistrendidest.

Hmm... Interlüüd... Just jõudis koju Triin, kes on ilgelt tige, sest 1) ta maksis täna Louvre'is täispileti (u 10 EUR) ja siis selgus, et lahti on ainult mõni saal, kuna streigi tõttu pole neil piisavalt personali... ning lahti oli ainult Egiptus ja Kreeka skulptuurid :D 2) selle peale läks ta oma külalistega baari, et end selle peale korralikult täis juua, aga siis pandi baar ka kinni, sest töötajatel oli vaja varakult koduteele asuda ja 3) jõudis ta üleüldse üsna napilt viimase purutäis rongi peale. Njaa... Tore uudis on see, et ta otsustas end nüüd kodus täis juua ning tõi ühe veini lisaks, mis tähendab, et meil on kahepeale kaks pudelit veini, juustu ja kaks kilo viinamarju.

Ei, et aga et raport ka minu igapäevastest transpordimuredest täielik oleks, siis minu rong, mis pidi mu koju tagasi tooma, jäi 17 minutit hiljaks ja kuna raudteejaamas ei tulnud keegi selle peale, et tabloole üles panna, mis perroonilt ta väljub, siis kogunes lõpuks tabloode alla tohutu mass prantslasi, kes kõik vandusid vaikselt omaette või üsnagi valjuhäälselt telefoni. Ja kui siis lõpuks üles tähendati, et rong väljub üheksateistkümnendalt perroonilt, hakkas kogu see mitmesajapealine tigedate prantslaste kari selle poole kihutama ja küünarnukkidega tagudes teistest mööda lippama, et saaks aga esimestesse vagunitesse mõnusa mugava istekoha. No hallooo... Kui tüütu.

Muuseas, streigivad veel gaasitöötajad, VIST ka postitöötajad, ülikoolid ning ametnikud. Jippii.

Täielik resignatsioon

Alias streigipäev viis:

Täna oli pühapäev. Mitte, et ma sellest aru oleksin saanud - selline vangla tunne on, et enam niikuinii ajal tähtsust ei ole. Olgu peale, hea tahtmise korral mingil määral saab liikuda - komandanditund on alles kell 9 õhtul, kui transport lõplikult seiskub. Aga ilma eriti hea motiivita ei ole eriti mõtet isegi vaeva näha.

Ühest küljest oli tänane pühapäev siiski tore ja idülliline - lõunani magamine, seejärel ninapidi raamatus istumine, tündritäie tee ära joomine ja kuskil hillitseva kurguvaluga võitlemine, mingi eriliselt jobu filmi vaatamine... Kõik see sobis suurepäraselt kokku halli ja vihmase ilmaga akna taga. Täpselt selline ilm, et istuks kuskil raamatukabinetis kamina ees, suures tugitoolis, raamat käes ja klaas hõõgveini (olgu, tee ajas ka asja ära) kõrval käsipuu peal... loeks lõputult ja aeg-ajalt põrnitseks aknast (tinaraamide ja vana häguse klaasiga näiteks :P) välja, vaataks viimaseid lehti langemas ja mõtleks elu üle järele. Noh, enam-vähem seda ma tegingi, ainult et omaenda voodis ja hõõgveini asemel hoopis tee ja arvuti kõrval.

Ja ausalt, mina ei tea, mida näiteks prantslased pühapäeviti teevad. Üleüldse pühapäeviti ja siis veel muidugi eriti streigipühapäeviti. Kõik on ju niikuinii suletud (peale Pariisi kõige-kõige kesksema keskuse), streigi ajal veel transport ka ei liigu... Aga ometi on kõik nii vaikne, et isegi alailma kaklevad ja karjuvad naabrid ei tee päev otsa piuksugi. Ja kedagi tänavatel ka ei liigu. Kui kummaline. Kas tõesti on kõigil mingisugune salajane pühapäevaaktsioon kuskil varjulises kohas, millest lihtsalt MINA midagi ei tea?

Just selgus, et homne loeng jääb kindla peale ära ning transpordivahendid endiselt ei liigu. Lisaks tuleb ilmselt täna ka öökülma. Aga olgu, esialgne sõjaplaan on homseks paigas: poeskäik hommikul, seejärel vaprust nõudev linnasõit ja lõuna paiku raamatupood. Streigiga kokku sobivalt oleme me kuidagi märkamatult nädal aega elanud ainult kotitäiest kartulitest ja kahest pakist makaronidest. Isegi ei tea, kuidas nii läks... Äkki on tegu mingi alateadliku näljastreigiga, tulenevalt ümbruskonna streigilisest meeleolust? Kord makaronid munaga, kord juustuga, kord niisama maitseainetega... Siis jälle praekartulid ja keedukartulid ja jälle praekartulid... Täna viskas üle lõpuks :D Mina, kes ma niikuinii makarone eriti ei armasta. Aga ma kardan, et asi oli selles, et kui pole põhjust välja minna, ei viitsi ka toidupoe pärast välja minna... Mis teha siis.

Olgu, aga ega mul teile midagi tarka niikuinii öelda pole, nii et ma siis lähen ja loen edasi.

Need ei ole minu pildid. BBC koduleheküljelt leidsin. Aga siin teile näiteid sellest, mis Pariisis toimub. Hmm... ja targaks saanuna lugesin ma veel, et Chirac üritas sedasama reformi omal ajal... Siis venis streik kolme nädala pikkuseks ja lõpuks andis Chirac alla. Tulevik on tume...

See ei lõppe iial

Alias streigipäev neli:

See streik läheb järjest hullemaks, vähemalt RATP kodulehekülje sõnul. Eks seda ole praktikas ka näha - kui eelmistel päevadel käis kohati kuni kaks rongi tunnis, siis täna käis konkreetselt ainult üks. Täpselt iga täistund. Viimane tuleb kell 9. Ja lõppu ei näi asjal ka kuskilt poolt tulevat. Aga täna ma pole vähemalt selle üle ilges masenduses, vähemalt sai endal meelt lahutada. Ja jalad ümmarguseks kõndida.

Käisime nimelt veel korra, nüüd siis juba koos Triinuga, seda uut korterit vaatamas, mis tähendas vaksalist nii kolmekümne viie minutilist jalutuskäiku. Sealt seadsime sammud linna suunas, mis tähendas veel umbes neljakümne viie minutilist kõmpimist. Triin läks sealt oma sõpradega Triumfikaare juurde kokku saama, mis tähendas temale veel umbes sama paljut lisaks. Mina läksin Les Halles'i, tundsin end mõnusalt, tegelesin aknapoodlemisega (siiski, mitte ainult - soetasin endale jälle riidevarusid ka juurde, sealhulgas siis need ägedad püksid, mis mul ikka seal ajusopis kripeldasid) ja piibupopsutamisega ning pärast rihtisin nõnda, et saaks kella kuuese rongi peale. Haarasin veinipudeli ka kaasa ja... Noh, selle koosluse peale on ju elu lill, eksole. (Veiniga pole ma isegi veel alustanud mitte, ootan Triinu :D).

Aga nädalavahetuse kohta oli linn... omapärane, ütleks. Kui muidu on kõik laupäeval-pühapäeval paksult rahvast täis, siis täna oli mass märgatavalt kõhetum; kõik jalgrattalaenutused olid täis rattaid ootavaid (või siis tagastamist ootavaid... seega mõne jalgratta laenutajat ootavaid kliente, kes tagastatavatele ratastele ruumi teeks) kliente; metroosse piilusin ka ikka huvi pärast korraks sisse ja nägin paksult umbes perrooni... Kõik asutused valmistusid uksi varem kinni panema, et koju saada... Ühesõnaga, harjumuspärane streigiaegne elu. Muuseas, ma sain siiski rõõmsa uudise, nüüd, kus mul on kohalik pangakaart, õnnestub mul ilmselt hakata ratast laenutama, üks euro päev... Võib-olla suisa ilma selle hädavajaliku magnetkaardita. Kui tore! Täna ma siiski ei hakanud katsetama, esiteks olin ma lühikese seelikuga ja teiseks, noh, teate küll, streigiaegne maapealne liiklus ei kõlba ikka kuhugile. Kui ma muidu jääks veel ellu rattaga kimades, siis praeguse topeltannuse autode, rataste, jalakäijate, rulatajate, rulluiskude, mootorrataste ja lapsevankrite juures kohe kindlasti mitte. Aga kõrva taha panin ma selle infi küll. Mõnel ilusal nädalavahetuse päeval pole midagi ägedamat, kui ratas haarata ja kaugematesse sihtpunktidesse actually maa peal suunduda.

See korteriüürijast tüdruk on muide ka väga tore. Selles mõttes, et mul tekkis tema vastu kohe usaldus ka, kui eile õhtul pangast saadeti konto seis sõnumiga ja ma nägin, et ta polnud isegi seda tšekki veel rahaks teinud. Hästi! Selles mõttes, et ega mul ju temaga mingit KORRALIKKU lepingut pole, on ainult suusõnaline jutt ja siis ühele paberilehele käsitsi kriipseldatud viierealine kiri, et ta on minu käest tšeki saanud ja see on meie juunikuu üüri eest, aga noh... Seejuures on veel paberi teisele küljele välja prinditud mingi kasutu sodipudi linnakaart. AGA siin on üleüldse nii kombeks ja mis siis ikka, kuna ta nii tohutult muretses näiteks sellepärast, et me võtmeid jumala eest ära ei kaotaks (vaksapaksune metalluks tuleks siis tervenisti välja vahetada, hinnaga 700 EUR kord) ja muud sellist, siis oli ka näha, et tal olid kõige ausamad kavatsused. Ja see tšeki mitte kasseerimine ainult kinnitas seda.

Muuseas, alates detsembrist hakkab meie ametlik aadress olema siis chez Zaz, 7, rue de Plichon, 75011, Paris (mõni teist ju VÕIKS mulle jõulukaardi saata näiteks :D Tahaks väga-väga saada kirja :) siia Pariisi koju). Teatavasti on Pariisi kortermajadel kaks varianti: A) on olemas gardien või siis uksehoidja, kes elab alumisel korrusel ja tegeleb aktiivselt kõikide sisselaskmisega, ise kirjade korteriomanikele isiklikult kättejagamisega ja koristamisega ning kellele tuleb aastavahetuseks teha kena kingitus ja temaga muidu hästi läbi saada või siis B) on eeskoridoris olemas postkastid, millel on korteriomaniku nimi peal ja post läheb nimelistesse postkastidesse. Zaz on selle tüdruku perekonnanimi. Korteri numbreid ei märgita Pariisis pea mitte iialgi ümbrikutele. Seega lihtsalt teile teadmiseks, et meie korteri number on 3. Vist :D

Hmm... ma vaatan, et see üksainumaski tehtud kooliettekanne on juba juurutanud minusse sisse kõige lahterdamise A-deks ja B-deks (C jäi siit nüüd puudu, appike. Hmm... C) võiks siinkohal olla näiteks üleüldse poste restante ehk nõudmiseni post, mis on üks huvitav prantslaste leiutis) ja rooma ja araabia numbriteks... Rääkige veel kultuuride aeglasest edasikandumisest. Päris kiiresti edeneb!

Aga ühe täisväärtusliku õhtu veetmiseks lähen ja teen ma nüüd endale toobi kohvi selle presstassiga, mis Triin mulle Eestist tõi (jess, juba nädal aega pole ma kohvi saamiseks pidanud niisama sulberdama ja läbustama) ning vaatan siis, kuidas kulgeb.

Hurraa.

Annan alla

Alias streigipäev kolm:

Urr. Täna käskis mu mõistuse hääl (ja kõik tuttavad-sõbrad ka) pigem koju jääda, kui linna ronida. Ilmselgelt tark tegu, sest hommikul teatas RATP kodulehekülg, et käib neli liini (neljateistkümnest), need ka kord poole tunni jooksul; ülejäänud liinidel liiklus peaaegu puudub. AGA nüüdseks on asjalood jõudnud niikaugele, et hakka või tooli närima. Ei, mitte näljast. Tegevusetusest. Sest täna hommikul sain ma isegi varem üles ning olen kõikvõimalikud mõeldavad tegevused juba ära teinud. Koristanud, kaks korda süüa teinud, nõusid pesnud, lugenud, kirjutanud, piltidega tegelenud, kõrvalkülas jalutamas käinud, "Viimase keisri" filmi vaadanud, internetis surfanud, seda allpool teilegi soovitatud mängu vähemalt viiel eri puhul mänginud (ja näe, ei jõudnud minagi päris viimasele tasemele... tuleb veel harjutada), veel lugenud, konspekte korrastanud, kõikide MSNi sattunutega lobisenud (no peaaegu kõikidega) ja mida veel... Ning kõigele vaatamata on kell ikka alles 20.40 :D

Homme lähen ma linna, tulgu või tina ja sadagu või vihmausse. Esiteks pidime Triinuga veel korra seda uut korterit vaatama minema; teiseks tahan ma endale siiski vist osta need püksid, mida ma juba kuu aega mõttes vaagin; kolmandaks ei teeks paha mõnda muuseumi minna ja neljandaks niisama ringi jalutada ja võib-olla mõned jõulukingid ära osta, mille asukohad ma endale kõrva taha olen pannud. Pole midagi paremat kui raha kulutamine, eks, eriti siis, kui seda raha eriti ei ole :D

No mida iganes. Huvitav avastus netist täna: prantslased kasutavad ka lühendit FAQ - küll mitte Frequently Asked Questions lühendina, vaid samatähendusliku Foire Aux Questions lühendina - ehk siis otsetõlkes "küsimuste laat" :) Suurepärane näide prantslaste keelekultuurist ja kõige inglisepärase prantsustamisest :D