Nojah, tulime Triinuga mingi pool kaksteist linnast. Mmm, vaatan kaugelt, et maja tuledes. Õu säras nagu jõulukuusk. Minu esimene reaktsioon, et ohhoo, tüübi tüdruk on siin. Toas ka küünlad põlevad ja muusika üürgab ning kõik on ära koristatud ja lõhnab, aga ei, Steff istub üksi teleka ees ja kuulab džässi. Meie kommenteerime, et küll on ilus, tema vastu, et aga see on ju normaalne, jõulud on. Poja jõulukingid on ka ära pakitud ja vedelevad kapi peal.
Veerand tundi hiljem läksime süüa tegema. Tüüp tuleb, et kas te ei söönudki linnas? Nii hilja ei tohiks süüagi. Meie vastu, et kõht tühi, ikka tuleb süüa teha. Tegime süüa, istusime lauda, hakkasime makarone nosima... Ise imestame, et nagu restoranis - selline ilus küünlavalgus, jazz... Steff veel improviseeris klaverisaadet ka! No uhke värk, nagu päris. Aga vend läheb siis äkki, teeb õueukse pärani lahti ja kaob hoovi. Poole minuti pärast naaseb Laurence'i ja hunniku kohvritega. Kohe lõi kliksti, et näed, mu esimene reaktsioon oli õige. Aga siis polnud midagi enam parata, tagasihoidlikult ronisid nemad tüdruku kohvritega trepist üles kolmandale korrusele, kümme minutit hiljem tuli Stephane alla ja kustutas küünlad ka ära, ainult muusika pani kõvemaks, et seda üles ka kuulda oleks. Ja nii me rikkusimegi tahtmatult oma makaronisöömisega ära teiste romantilise õhtu. Kohe kahju hakkas teistest :D
Ja siis veel, ma jään Lille'i kolmapäeva õhtuni :P
Ja ongi praeguseks kõik.
POSTSCRIPTUM: Küsisin, kes see seda meeleolumuusikat teeb. Tema vastab Djänn Krööl. Küsisin kolm korda uuesti, rohkem ei julgenud. Siis hakkas Triin naerma ja tõlkis: Diana Krall - ta oli seda DVD karpi näinud enne. Vot nii! Ja siis - kodune ülesanne teile, kes on mees nimega Kroutchev? :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar