Unenägudest

Ma täheldasin täna hommikul, et ma olen hakanud viimasel ajal kole palju eriti aktiivseid unenägusid nägema. Ja ma isegi mäletan neid peaaegu kõiki, kui ma üles ärkan. Ning kuna ma nohuse ninaga ärkan päris tihti üles ja näen peale uuesti magamajäämist juba uut und, mitte vana jätku, siis on mul viimase nädala peale ette näidata päris põnevaid unemaailma seiklusi. Ja enamasti leiavad need seejuures aset Pärnus! Väga veider.

Igatahes, alustada tuleb sellest, et esiteks olen ma hakanud kahtlaselt tihti unes nägema, et ma teen jälle trenni. Ühe korra jõudsin isegi võistlustele, toppisin pikalt 400m jooksu stardis endale naelikuid jalga ja puha - ainult et millegipärast jooksin ma koos mingisuguste pägalikkudega ning siis ei olnud ju võitmine mingi probleem. Heh :D Huvitaval kombel toimusid need võistlused Pärnu staadionil... Hihiii! Kõik, kellel asjast natukenegi aimu, saavad asja irooniast aru :D

Teisel korral näiteks veetsin ma "pool ööd" ümber Pärnu rannapargi joostes - ikka nagu vanasti, ring ringi järel. Aga jube detailselt. Konkreetselt kõik puud, nurgad, käänakud, lombid, kivid, kännud - kõik nägin täpselt ära ja täpselt õige koha peal, nagu film oleks olnud! Huvitav, millest siis nüüd järsku selline nostalgia...

Olgu, edasi läheb natukene põnevamaks! Millegipärast sattusin ma kesk ööd Tallinna maantee sinna linna piiri poolsesse otsa, mis veel mingi viis-kümme aastat tagasi oli üsna mõttetu tühermaa, aga kus nüüd on ikka mingisuguseid autoesindusi ja ma ei tea kõik, mida veel tekkinud. Millegipärast sattusin sinna ka ühe vana lapsepõlvesõbrannaga, keda ma viimati nägin ehk aastal 2002. Nimetame teda siis lihtsalt baleriiniks. Nii, ja istusime meie tee ääres maas, rääkisime juttu. Järsku hakkas kuskilt pimedusest karvikuid tulema - noh, tõelisi prükkareid, juuksed pulkas peas, hambad välja löödud ja puha. Ja baleriin otsustas selle peale hakata riideid seljast kiskuma. Huvitav... Noh, igatahes, tekkis neid karvikud juba liiga palju, meil hakkas hirm ja me kargasime lõpuks keset teed, sattusime mingi logu bussi ette, mis kinni pidas ja meid peale võttis. Jäime bussis tukkuma ja muudkui sõitsime ja sõitsime ja sõitsime, hommikul avastasime end kuskilt "üüratu" Eestimaa lagendike vahelt ja vurasime seejuures veel ikka edasi. Lõpuks pandi meid maha kuskil pisikese putka juures, mis pidi väidetavalt olema Jõgeva bussipeatus. Sõime seal putkas ühed pelmeenid ning istusime siis järgmise suvaliselt ette sõitnud bussi peale, mis meid Pärnusse tagasi viis. Korjasime baleriini riided sealtsamast tee äärest üles ning kõndisime siis rahumeeli linna südame poole kaugustesse... :D

Pärast seda ärkasin ma üles ning kui ma uuesti magama jäin, kasvatasin ma kolme merilõvi. Seejuures seisnes see kasvatamine selles, et nad lihtsalt tatsasid meil järel kogu aeg, keegi neid ei söötnud ega midagi... aga lõpuks hakkas üks nagu haigeks jääma või midagi... Meie ei osanud midagi selle peale teha, lõpuks kargas mul pähe geniaalne mõte, et paneks ta õige vanni, neile meeldib vesi. Hakkasin vanni vett laskma, see kuulis aga kaugelt vee sulinat ning tuli hüppas üle minu pea vanni ja muutus kohe ilgelt rõõmsaks ning lustlikuks. Millegipärast vaatasin mina, et huu, vesi on nii äge ja hüppasin ise ka vanni. Hullasime seal vees ning lasime vannivee üle ääre voolata, kuni tegelikult oli vett täis terve vannituba kuni umbes kaelani. Ja siis kostis koridori ukse tagant ema häält, kes küsis, et mida me seal küll teeme ning mina kutsusin teda vaatama... Ja taipasin sellel samal hetkel, et kui ta ukse lahti teeb, tuleb uputus, aga... siis ma ärkasin üles. Vot. Katastroofi ei näinud :D

Ja üks eriti action uni oli täna öösel veel, aga praegu läks meelest ära. Hommikusööki tehes veel mäletasin... Hmm!

Noh, igatahes, te saate aru jah, et suburbs/chantiers intensiivkursuse asemel lesin ma praegu kodus voodis ja kirjeldan teile oma totraid unenägusid. Tegelikult peaks minema apteeki ja nõudma neilt kõige kangemat nohurohtu, mis neil üleüldse on. Soovitatavalt kohe terve konteineritäie. Viieliitrise köhasiirupi peaks ka muretsema, näha on, et vähemaga ma hakkama ei saa see "talv" :D

POSTSCRIPTUM: Nii, nüüd on mul kodus täpselt nelja sorti erinevat asja, mis peaks nohu vastu aitama; köhasiirupeid ja -tablette on ka terve mägi, nii et laud on lookas... Ja ma olen muidugi päris kindel, et neist kõigist ei pruugi nüüd just üliväga kasu olla (kuidas see vanaemade ütlus käibki: nohu ravides läheb seitse päeva, aga ilma ravimata üks nädal... või midagi sinnakanti), aga vähemalt tean ma nüüd, et olen pool apteeki tühjaks ostnud, järelikult olen ma oma alateadvust veennud, et pean homme terveks saama :D Igatahes on elu juba palju ilusam :D Hihii.