Äge

Mul on nüüd veel üks plastikkaart kotis - Pompidou keskuse laissez passer, ehk siis aastane tasuta pilet. Õigupoolest, mitte päris tasuta, sest ma pidin tema eest maksma ikka, aga kuna see oli pooleteise korra pileti hind, siis oli see investeering lõppkokkuvõttes mõttekam kui meeletus sabas passida, tahtes ainult ühte piletit osta. Igatahes, kõik sai alguse sellest, et me hakkasime täna valmistuma oma sellenädalase intensifi arvestuslikuks ettekandeks, mis nägi ette kahe kunstiteose võrdlust, millest vähemalt ühte pidime me minema muuseumi oma silmaga vaatama. Noh, läksimegi ja otsisime Mondriani mööda Pompidoud taga, nii et vähe pole. Aga igavesti vahva oli ka. Pompidou ruulib. Seal on ilgelt äge kohvik katusel ja kui te veel teaksite, milline vaade sealt ülevalt avaneb...

Aga mis puutub ülesandesse, siis see oli grupitöö, mina, üks poola tibi ja kaks prantsuse tšikki sattusime kuidagi kokku - võrdlema Jawlenskyt ja Mondriani. Nojah. Aga väga tore oli! Homme peame oma tänase töö viljad ette kandma ja mingi veerandtunnise presentatsiooni tegema. Heh, kukepea. Ainus häda on seejuures see, et homme peab siis jälle nii vara üles tõusma. Täna ma juba jäin metroos magama. Tõepoolest, lugesin hommikuse metroolehe läbi, istusin maha, mõtlesin, et panen korra silmad kinni, aga peatuses teen ruttu lahti, juhuks, kui keegi minust mööda tahab astuda... Ja tegingi silmad lahti, ainult et kuidagi oli kätte jõudnud lõpp-peatus ja keegi tahtis tõepoolest minust mööda minna, et maha saada. Tore, et minul ka sinna lõpp-peatusesse asja oli! Kui ma oleksin kogemata õigest peatusest mööda sõitnud, oleks ma ikka ilgelt tige olnud. Igatahes läksin ma seejärel kohvikust läbi, võtsin endale topeltespresso ja pärast seda hakkasin ma alles vaikselt arvama, et ehk ma siiski elan esimese loengu üle... Vot nii käib meil siin asi...

Olgu, aga ma olen näljane kui hunt ja ma ütleks lõhna järgi, et mu oad hakkavad pehmeks keesma, nii et ma nüüd lähen vaatan, mida mul neile kõrvale on panna...