Täna oli TÕESTI ilus ilm, soe ja päikeseline, ning eks ma siis tegin oma eile nõuks võetu teoks. Umbes kaheteistkümne paiku tegin kodust sääred ja suundusin Versailles' poole. Juurdlesin kõigepealt tükk aega, kas seista pikas järjekorras ja käia lossist ka tiir läbi, aga siis otsustasin ainult pargi kasuks. Mul oli üks kindel ja konkreetne kavatsus otsida üles too Marie Antoinette'i talumajapidamine ja veskike, kus ta rõõmsalt lüpsinaist mängis ja leiba ahjust välja võttis. Trianonide juurde polnud ma ka veel enne oma elus jõudnud, kuivõrd need on paleest endast ikka kenakese jalutusteekonna kaugusel. Konkreetselt palee aiafassaadi juurest sinna tallu kõndisin ma 45 minutit - ümberringi koplid ja täiesti maaelu. Hobuselõhn, porised rajad või vanad munakiviteed, roheliste tukkadega lambad, idüllilistesse kohakestesse üles pandud pingid, aeg-ajalt möödakihutavad tervisejooksjad, kellel pisikesed karvased (ja üleni sopased) koerad sabas vudisid... Ja nii soe oli, muld lõhnas ja ma sain vist isegi mingil määral päikest, sest nägu täitsa õhetab. Igatahes, see talumajapidamine oli küll äge... Oleks tahtnud sinna kuskile majadesse sisse ka pääseda, aga nendesse ei lastud kedagi. Aga igasuguseid elukaid oli küll kuhjaga, kõige märkimisväärsemad neist terve tosin painäljas kitsi, kes käisid ringi ja ootasid, et keegi neid kurgu alt sügaks, ja siis veel üks hiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiigelsuur jõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõle paks siga, kes oli kõrvalolevate eeslitega ühte mõõtu, ainult et laiem kui nemad.
Pärast käisin mingi uiu ajel suures Trianonis küll ära, sain sinna jälle kunstiõpilasena rõõmsasti tasuta sisse ja päris tore oli. Meenutas kangesti... kurat, ühte Saksamaa lossi, kus me kunagi KTI-ga käisime... Aga praegu ei saa nime öelda. No ma tean-tean, tegelikult on vastupidi üleüldse, aga mis siis. Ja päevapeale leidsin igasuguseid huvitavaid nurgataguseid, grotte, sammaskäike, hütikesi ja paleesid, sattusin peale sõudetrennile suurel kanalil, sepistatud hundinuiadele kuskil purskkaevus ja päris hundinuiadele kesk puudesalu asuva hirmus vana väljanägemisega pisikese silla juures, ilusatele luikedele ja nii edasi... Ning lõpuks peale loendamatuid tunde vantsimist, kui ma juba mõtlesin, et ma kohe näljast otsad annan, leidsin isegi ühe kohvikuputka, kust ma endale sooja võileiva sain :D Ühesõnaga, täispäev. Äge. Koju jõudsin tagasi kell seitse ja olin pärast loendamatuid läbijalutatud kilomeetreid täiesti küpse. Ilmselgelt sain ma osoonimürgituse ja tänu sellele oma unitõvele ka kõva toetust, sest koju jõudes olin ma kohe nii rammestunud, et lõpetan seda kirjutist siin, üks silm kinni :D
Olgu, aga eks ma siis nüüd tukun Eurolaulude saatel mõnusalt oma tekikuhja otsas edasi ja joon teed :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar