Jälle üks igati kordaläinud päev...

Aeg lendab! Iga konkreetne päev ka lendab. Aga samas saab hirmus palju asju ka tehtud, kasvõi iga ainsamagi päevaga. Eile sain ma näiteks tõepoolest kõigi oma tõlgetega niikaugele, et süda on kohe kerge-kerge... Natukene nokitsemiset on jäänud, aga see pole midagi hullu, homme saan tehtud :P Ole sa veel kord tuhandest tänatud, Kristi :D

Ja täna on mul ka selja taga selline päev, et ma lahkusin kodust 16 tundi tagasi ja jõudsin praegu, pool üks öösel lõppeks tagasi. Seejuures olen ise veel ilgelt rahul ka :P Kohe pikemalt sellest, miks nimelt, aga mul on hädasti enne ühte tuunikalasaia tarvis ja riided vahetaks ka ära - otse pidust tuldud. Seega... oodake üks hetk.

Niisiis: minu päeva tipphetked:

• hommikul ei olnudki raske üles ärgata!
• uus õppejõud ilmus majandusgeograafia loengusse meie toreda raseda professori asemel. Selline kena ja häbelik doktorantuuri tegev noormees...
• ülikooli kõrval olev söökla oli täiesti tühi, sest esimest korda minu siinoleku aja peale lasi keegi meid tunnist 10 minutit varem ära ja me jõudsime tänu sellele enne tipphetke kohale!
• linnakeskkonna õppejõud lubas meid 11. märtsil kuskile imekohas asuvasse Pariisi prügilasse ja jäätmekäitlustšehhi viia. Ma tean, kõlab jõle kahtlaselt, aga ta maksab meie sinnasõidugi omast taskust kinni ja seal meile plaanitud ettevõtmised tunduvad väga huvitavad... Pealegi, millal avaneks mul (ja kellelgi teistki?) veel võimalus Pariisi prügimäele minna??? :D
• lähme homme teatrisse vaatama Picasso maali "Avignoni neitsid" põhjal tehtud etendust "Demoiselles d'Avignon". Etenduse katket saab näha siit.
• avastasin, et Montparnasse'i maa-alune metroojaam on umbes sama suur kui Chatelet' oma, nii et täna sai traditsiooni jätkates justnimelt seal vähemalt paari kilomeetri jagu tunneleid läbi marsitud.
• istusin kohvikus ja jõin kontserti oodates Emiliaga kohvi ning nägin üle tema õla täiesti juhuslikult päriselt esimest korda, kuidas mingi kutt tuli kohvikusse, tellis endale absinti ja siis toodi talle suure klaasi sees päris briljantrohelist absinti, suhkrulusikas ja pudel vett... Ta tegi kõik riitused läbi, terve kohvik oli seda spetsiifilist lõhna täis ning siis asus ta seda päris põhjalikult ja mõnuga ka jooma. Tähendab, mitte, et absindijoomine muidu mingi ime oleks, olen isegi seda teinud, aga arvestades seda, et ma olen oma elus sellest hunniku koolitükke kirjutanud ja raamatuid lugenud, olin ma täiesti sillas faktist, et mul õnnestus seda rituaali päris lihtsalt ja stereotüüpselt ja normaalselt, ilma lavastuseta või mingi wannabe romantilise järgiaimamiseta omaenda kahe ihusilmaga pealt näha... Äge. Originaal ikka!
• sain (loodetavasti) suurepäraseid pilte öisest Invaliidide kirikust
• sain võrratu kontserdielamuse sealtsinasest Invaliidide kirikust, kus Napoleoni haua selja taga esines EV 90. aastapäeva puhul kontserdiga ETV tütarlastekoor Aarne Saluveeri juhatusel. Ilgelt äge oli ja megapalju rahvast oli koos, seejuures eestlasi peaaegu mitte üldse. Terve kirik oli paksult täis ning Emilia kuulis igalt poolt rumeenia keelt; eesti keelt meie Triinuga ei kuulnud seevastu kuskilt mujalt kui Eesti saadiku ja Aarne Saluveeri ja loomulikult ka lauljate suust. Jah, tema ekstsellents oli kohal ja teda nimetatigi nii aupaklikult tema ekstsellentsiks, tähtsaid ninasid oli teisigi ja üleüldse nägid kõik nii kohutavalt peened ja intelligentsed välja. Muidugi, enamik olid ka üle viiekümnesed seltskonnategelased ning meile näis, et terve seltskonna keskmine IQ on seejuures raudselt ka hiigelkõrge. Lisaks nendele vanemapoolsetele prantslastele-rumeenlastele olimegi kohal meie ning üks ratastoolis päris viimse kui keharakuni halvatud mees, kelle kaks Punase Risti vormis töötajat suisa liikuva vooditooliga kohale tõid. Elagu prantsuse sotsiaalsüsteem. Noh, ta toodi kõigest üheks lauluks, aga siiski... Igatahes, mitmed kohalolnud elegantsed ja kallilt lõhnastatud inimesed olid mõnevõrra üllatuslikult piisavalt intelligentsed, et meie üksikute eesti keeles lausutud sõnade peale üksteisele salapärase sosinaga kommenteerida, et kuulake, nad räägivad eesti keelt... Jah. Mis puutub kontserti, siis see oli väga hää. Lõppeks surusime me herr dirigendil tänutäheks kätt ka ja soovitasime talle ainult ühte asja: et nad oma järgmistel kontserditel hümni ka laulaks. Neil on nimelt mingi turnee veel ees aastapäeva puhul ja sellise sündmuse puhul võiks ju hümni laulda, mis siis, et ilmselt väga palju kaasalauljaid ei oleks. Mõned seaded olid päris vinged, mõned minu maalähedase mõtte meelest isegi kergelt ülepingutatud - selles mõttes, et ilmselgelt mindi sellel kontserdil välja pigem tehnika peale kui sellise atraktiivsuse või kaasahaaravuse peale. Muidugi ma saan aru, et Napoleoni selja taga Pariisi südalinna kirikus Kaera Jaani tantsida ega eite musu andmiseks koju kutsuda hästi saa jah, aga üdiselt jättis eriti kontserdi algus mulle eriliselt sellise pühaliku, veniva ja kohe liigagi kultuurse ürituse mulje. Aga ma pean tunnistama, et mida edasi, seda paremaks läks, lõpuks tuli Pärdi asemel Tormist päris palju ja see helilooja meeldib mulle isiklikult näiteks märkimisväärselt rohkem. Umbes kolm-neli lisalugu plaksutasime neilt ka välja ning ma pean veel lisama, et mõned rahvalaulud à la "Lauliku lapsepõlv" jt olid neil ülimalt uhkelt teostatud, selles mõttes, et kogu koor jagunes terve kiriku külglöövidesse, iga kaare alla kaks tüdrukut, ning sealt nad siis laulsid, heliefekt oli megavinge. Kontserdi teises pooles tegid nad päris mitu laulu liikumisega ka, nii et tõepoolest, lõpuks olid kõik ikka päris sillas. Üks halli peaga vanaonu, kes oli ka ainus eestlane peale saadiku ja tema abiliste, keda meie isiklikult seal täheldasime, ei tahtnud pärast suurest heldimusest dirigendi kättki lahti lasta ...
• pärast võrratut kontserdielamust jalutasime kolmekesti üle Sassi silla ning laulsime mööda Champs-Elyséed jalutades esialgu patriootlikest tuultest kantuna mõningaid eesti laule, seejärel lülitusime rõõmsalt ümber pisut asjakohasemale teemale ning kraaksusime Joe Dassini järgi tehes "ooooo, šššaaaanss eliseee...". Isegi mingi pasuna tuutu-luutu sai vahele leelutatud õigetes kohtades. Lõbus oli!
• suundusime Triinuga piibukohvikusse ja ma tõmbasin jaanuari algusest arvates üle kuu aja oma esimese piibu. Küll oli tore. Piparmünditee ja vaikne linnasüda ja õunapiip. Tiisikus on vist, ptüi-ptüi-ptüi lõppeks üle läinud, sellest ka piibumõte üleüldse...
• jõudsime pool üks koju, siis avastasin ma postkastist oma lõppppppuks kohale jõudnud raamatu, mille ma olin Amazonist juba üle kuu aja tagasi tellinud... Just oleksin neile homme kurja kirja kirjutanud, et kus on... Ainult sellest ei saa ma mitte kuidagi aru, kuidas nad selle paki postkasti said? Pilust see kindlasti sisse ei mahtunud...
• sain nüüd oma hilise õhtusöögi (või varase hommikusöögi) nina ette ja istusin sellega õndsalt arvuti taha kirjutama
• ja märkasin praegu veel, et kell on 1:11, nii et soovida saab midagi ;)
• ja homme hommikul saab magada... :P

POSTSCRIPTUM:
Kaks pilti nädalavahetusest. Autor: Emilia!