Ma olen armunud! Ühte neljakuusesse pruuni taksikutsikasse. Eestlasesse :) seejuures. Jah, neid on Pariisis palju. Käisime täna nimelt Triinuga Maarit Murka näituse avamisel kuskil vasaku kalda hästi jõukas kandis. Äge galerii, ilusad tööd, palju veini ja muud hääd kraami, kõvasti väliseestlasi ning siis kunstniku enda neljakuine taksikutsu, kes Eestist kaasa oli võetud. Jumal kui nunnu!!! Tuli kohe igatsus oma Nublu ja Sassi järgi ja ma oleks peaaegu selle kutsika kraepidi kaenlasse tõmmanud ning ära ajanud :) Šeff! Noh, ehk õnnestub teda veel näha, enne kui nad Pariisist lahkuvad.
Siis tegin ma täna selle intensifi eksamit - ettekannet. Noh, ütleme siis nii, et see ei läinud ka minu arusaamist mööda suurepäraselt, aga ma sain siiski 14e. Hihii. Ja teate - millalgi kesk päeva tegi oma ettekannet mingi kolmene loikamite punt: üks valge, üks neeger ja üks mingi lihtsalt lõunamaalane. Noh, neeger ei saanud ühtegi asjalikku sõna suust, valge pingutas ja pingutas ja nägi, et asi suundub järjest rohkem rappa, aga pingutas ikka... aga too lihtsalt lõunamaalane - tema oli kirjutanud kuskilt raamatust maha suure hulga nii akadeemilist juttu, et ta ise ei saanud ka asjast aru - õpetaja ütles talle, et niimoodi pole vaja, pangu paber ära ja mõelgu natuke ja rääkigu siis lihtsamalt... Ja, saate aru, tüüp läks näost punaseks kui keeduvähk ja hakkas nutma. NUTMA. Mingi 20-aastane noormees! Sellepärast, et mingi õpetaja ütleb, et ta sai valesti ülesandest aru! Hull värk!
Ilm oli meil täna ropult soe, oma 18 kraadi küll. Koolist tulin koju veel paksu mantliga, siis kodus vahetasin riided ära ja läksin juba kevadomaga näitusele. Megailus. Täitsa suve lõhn oli ka.
Kurb on see, et mu tiisikus on tagasi. Õigupoolest pole ta päriselt kunagi ära läinudki, kõik muu ikka läks, aga köhisin ma väikest viisi endiselt. Aga mingi eilsest hommikust saadik olen jälle nagu läkaköhaline. Kõik oleks ilus, kui vähemalt köha lahti oleks, aga kus sa sellega... Oh well... Mis siin ikka.
Siis rabasid mind isikud, kelles ma olin ammust aega sügavalt pettunud - nimelt St. Denis' ülikooli Erasmus-koordinaatorid. Selles mõttes, et need, kes üleüldse minuga kõige alguses natuke tegelesid, mitte too Majasokk. Ma saatsin neile nimelt kirja. Ja nad VASTASID! Ja ma vastasin neile ja nad VASTASID VEEL! Ja jumalast üheainsama reedese päeva jooksul! Ma arvan, et ma peaksin lähimasse kirikusse küünla panema. (Kuigi, järele mõttes me juba tegime seda Triinuga täna, sest me sattusime kogemata St. Germain-des-Près kirikusse, kus me veel käinud ei ole, ning kogemata püha Rita kuju ette. Tema oli see võimatuste pühak, vaadake... See, kellest me naersime sügisel, et ta vihastas meie peale... Noh, siis me igaks juhuks nüüd panime küünla, nii harva, kui me teda kuskil näeme :) Hihii.) Igatahes sain ma teada, kuidas konverteerida siinseid hindeid Eesti hinneteks ümber ja sain teada, et mõned ained andsid mulle kohe palju punkte, nii et mul on peale järgmise nädala intensifi 28 ECTS-i, mis on päris äge... See tähendab, et teiseks semestriks on jäänud 17! See tähendab, et ma saan võtta IFU-st need kolm karmi loengut, prantsuse ühiskonna ja kino ning elu on päris ilus! Kui St. Denis's midagi superpõnevat ei tule, ei pea ma sealt vägisi hakkama endale lisaaineid võtma. JA see on ilus mõte! Rääkimata sellest, et minu meelest on täiesti geniaalne, et mingi prantsuse bürokraat ausõna päriselt mulle kaks korda järjest vastas - rääkimata sellest, et reede õhtul! Te ei tea, kui haruldane selline juhus on!!! Aga mina juba tean...
Ahjaa, siis tegin täna rohkem tutvust ühe teise prantsuse tibiga, kellega me seda grupitööd tegime. Eile käisime ühega neist Pompidous, teisega tulime täna koos koolist koju, ta elab minust ühe peatuse kaugusel. Tark ja sõbralik tüdruk, räägib täiesti puhast prantsuse keelt. Aga siinkohal tuleb meelde tuletada õppetundi, et siin ei ole ühtegi inimest, kes end prantslaseks nimetaks. Ma küsisin ta käest kogemata siis, et kas ta on Pariisist pärit. Noh, ja pidin pikali kukkuma, kui ta selle peale sujuvalt vastas, et ei, ta on liibanonlane, aga kuna ta vanemad on diplomaadid, siis on ta elanud Kataris, Saudi-Araabias, Liibanonis, Iraanis, Omaanis ja kuskil kolmes riigis veel veel... Lõpuks oli ta neile öelnud, et tal on siiber, tema jääb nüüd Pariisi ja läheb siin ülikooli :D Vot nii! Heh... Vau! Aga ta oli nii prantslaslike näojoontega ka seejuures, et ma poleks seda ealeski oodanud...
Oeh, olgu, aga aitab. Ma nüüd lähen teen hõõgveini, äkki aitab tiisikuse vastu :P
POSTSCRIPTUM: heldus, sain juba kreepsu, et vajutasin valele nupule ja kustutasin kõik ära. Õnneks oli klahvikombinatsioon ainult ctrl + N, nii et ei kadunudki ära miskit. Hurraaaa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar