Postkontoritest

Kogu oma rabava kultuurielu kõrvale on vaja millalgi tööd ka teha, nii et terve tänase päeva olen ma üldjoontes veetnud tõlkides. Väga edukalt seejuures, ma olen päris uhke enda üle kohe. Varusin endale kolme sorti ägedat juustu ning punast veini ka, et õhtu nii produktiivse päeva lõpuks mõnusalt mööda saata :D Jah, joodik on minust saanud.

Noh, see selleks. Korraks läksin ma siiski täna välja ka - nimelt sobival kombel ilmuski juba teatis, et kui me elektrit ära ei maksa, siis meil lülitatakse nädala pärast elekter välja :D Eks ma siis võtsin sügavalt ohates selle arve näppu ja läksin Hea uudise bulvarile postkontorisse arvet maksma. Kuulsin koha peal, et kuna ma maksan sularahas mingile tädile, pean ma maksma 2.95 EUR teenustasuks ka. No tere-tore. Selle pärast, et ta mul arvelt tüki paberit kääridega küljest ära lõikab ja mingi templikese lööb, et ma talle raha andsin?!?!?!? Mõttetu.

Samas ei saanud ma pärast järgnenud kogemust postitöötajate peale kaua tigetseda. Nimelt panin ma lõpuks posti Edile ja Pattile mõeldud jõulukingituse. Jah, noh, tean küll, teil pole vaja mind hurjutama hakatagi... Õnneks ei olnud asjad eriti jõululikud nii või teisiti, sobisid igal ajal nänniks. Aga kui teist keegi Eestis on üritanud pakki saata, siis siin on asjad märkimisväärselt lihtsamad, seda peab küll ütlema. Eestis peab pakimajja viima pakendamata asjad, millest on täpselt näha, mis need on ja et need ikka terved ja ühes tükis on ja mis iganes nad ka põhjenduseks ei too. Mingi jõulukingitus ära pakkida ja siis postimajja viia on välistatud, ma olen mitu korda eelnevatel aastatel sõimata saanud (teatavasti oli mul omal ajal umbes 80 kirjasõpra, sai pakimaja ust kulutatud ikka sageli...). Mitu sedelit tuli ära täita, midagi karbi külge kleepida ja täita ja siis pidi tädi kõik asjad arvutisse toksima... ja oma karbi sisse ei võinud ka midagi panna, tuli sealt osta. Aga siin... noh, läksin postimaja butiiginurka ja andsin provotseerivalt pakkepaberisse mähitud vormitu kingituse neegrimammile, kes seal haigutas... ütlesin, et tahan Ameerikasse saata. Tema koukis välja vajaliku paksu ümbriku ja võttis mu käest 14 eurot. Mina sain oma paki vaevu sinna sisse toppida ja ümbriku kinni kleepida, kui tädi selle juba mu käest haaras ja leti alla toppis. Ma olin kergelt hämmastunud, sest üldiselt on vaatasin ma, et kõik teised, kes minu ees sama asja tahtsid teha (st pakki saata), võtsid oma karpi või ümbrikusse topitud asja sealtsamast tädi nina alt kaenlasse ja läksid edasi pakisaatmisletti. Ja noh, üldiselt on kombeks ka ümbrikule aadress peale kirjutada või nii. Ootasin seal siis jahmunud näoga, tädi ei saanud aru, et mis ma tahan. Küsisin, et andke pakk tagasi, tema vastu, et ei, sa võid selle siia jätta, mul siin leti all ongi kast, kuhu lähevad saatmiseks mõeldud pakid. Mina ikka korrutan, et kuulge, lugupeetud kodanik, aga kuhu te siis saadate, kui aadressi pole? Tema vastu, et mis aadress... Mina kannatlikult seletan, et vaadake, madaam, aga aadress tuleks ka ümbrikule peale kirjutada... Lõpuks koukis tädi siis selle ümbriku leti alt uuesti välja ja kohmas, et selle oleksid sa pidanud ju enne kirjutama! Mul oli siiber juba, mis ma talle ikka seletan, et ise ta alles võttis selle oma kuradi sahtlist, millal ma siis seda küll kirjutama pidin... Aga kriipseldasin oma varesejalad ümbrikule ja andsin tädile ta ihaldatud paki tagasi. Noh, ja oligi kõik. Ei mingeid tollipabereid, ei mingit kirja, mis mul seal täpselt on ja palju see väärt peaks olema, ei mingeid pealekleebitavaid sedeleid, arvutis ankeetide täitmist - MITTE MIDAGI. Ainult 14 eurot. Vot! [Tähendab. Ma loodan, et see pakk siiski nüüd kohale ka jõuab, mitte et ta selle 14 euro eest seal leti all nüüd pakihoidu ei jää või midagi. Arvestades, et see nii lihtne oli, ei saaks ma ka seda võimalust välistada].

Ahjaa, neil on mõningates kohtades sellised automaadid ka, kus on eelmargistatud ümbrikud müügil. Kõige suuremad on need paksud immutatud jõupaberist ja mullikilega ümbrikud, mis sa saad suvalisest automaadist endale soetada, sinna kilo jagu ükskõik mis träni sisse toppida ja selle suvalises kohas postkasti lasta. Mitte kedagi ei huvita vähimalgi määral, mida sa posti paned, kas on oht, et sa oled terrorist või mida iganes... Miks siis Eestis elu nii keeruliseks on tehtud? Tähendab, ega see siin just odav ei ole, aga samas ikka väga lihtne...

Kodu poole tagasi jalutades päästsin mingi hiina jõnglase, kes ohjeldamatult oma koolikotti õhku pildus ja mantlit pea kohal näpu otsas keerutas. Nimelt korjasin üles ta kuskile umbluu ilmakaarde pillutatud isikuttõendavad dokumendid, jooksin talle järgi ja käskisin karmi häälega asjade pildumise lõpetada, andsin nende sõnade peale jahmunud ja üliviisakaks viksiks koolipoisiks muundunud pojule sõna kuulamise tänutäheks pihutäie ta õpilaspileteid, metrookaarte ja kõike muud säärast tagasi ning kasvatasin ühesõnaga noorsugu. Arvestades tema üllatunud nägu ta ehk homme veel oma kotti ei loobi, hakkab uuesti alles ülehomme pihta...

Okiiiii, aga ma nüüd lähen teen teist tõlget ka pisut ja siis kougin oma kolm juustu ja veini välja :D Hihii. Homme tuleb ainult kella üheksaks kooli minna :(