...prantslaste riietusstiili. Selles mõttes, et käivad, karvase kraega sulejope seljas, mingi hiigelpikk paks sall nii õnnestunult ümber kaela keeratud, et kogu kael ja sügav dekoltee sellest hoolimata ikka paistab ja on paljas, mingid kindad on ka käes, aga samas käivad paljasääri - isegi sukapüksteta - ning paljaste varvaste otsa on tõmmatud ballerine'id, ehk siis need papumoodi balletikingakesed... Uhh, fuhh, ei tea nagu... Noh, mida iganes.
Aga tjah, täna oli St. Denis's pikk päev... Kaks loengut ja vahepeal käisin linnas (st. St. Denis's) lonkimas. Aga nüüd on nädalavahetus, juhheiiiii! Nojah, täna-homme tuleb kõvasti tõlkida, järgmise nädala keskpaigaks tahan ma kõik oma pooleliolevad tõlked üleüldse valmis saada, et lõpuks saaks päris kevad ka alata!!! Jippijuhheihurraa. Homme pidime Triinu ja seltskonnaga ka kuskil pikniku tegema ja pühapäeval Emilia ja Sylvaniga Pariisile tiiru peale tegema ning kõik kättesaadavad Le Corbusier' ehitatud majad üles otsima. Ja selgus, et Emilia ei olegi veel Montmartre'il joomas käinud (jumal tänatud, ometi üks inimene, kes on ka minu moodi veinimaias. Ta vanaemal pidi endal ka sealhulgas Rumeenias oma viinamägi olema ja pidi seega ise veini tegema jne jne jne...). Ja Sylvani näol saame päris prantsuse kuti kah kampa, see ei ole üldsegi laialtlevinud lõbu, muide :P
Muidu... nojah, tänastel uutel alanud loengutel ma sain jälle ahhetada-ohhetada... Siinsetel õpetajatel on iga asja peale kombeks küsida, et kas see nimi ütleb teile midagi, kas too koht ütleb teile midagi... Ja konkreetselt tänahommikune õppejõud (kes meenutas mulle kohutavalt kunagisest Beverly Hillsi sarjast Brenda nimelist tibi... Ma ei tea, kes teda mängis, aga ta oli täpselt mu professori nägu. Ja mu professori nimi on Heloise. Vau. Nagu päriselt, ma tunnen nüüd inimest, kelle nimi on Heloise...) küsis kursuse käest, et kas te muuseumides käite? Pearaputused. Kas te teatris käite? Pearaputused. Halleluuja, kas te kinos käite? Pearaputused... Mina vahtisin pärani silmadega ringi ja ahastasin. Noh, selles mõttes, et ma just tegin statistikat, mina olen näiteks tervenisti 42 erinevas muuseumis või kirikus käinud siin olles, enamikes neist vähemalt 2-3 korda. Teatrisse jõudsin ka juba, kolmapäeval lähme uuesti, teise kohta sedakorda. Kinos oleme ka käinud päris mitut puhku. Aga no sellise idioodist küsimuse peale ei saa ma ju üürata üle klassi, et jaaaaaaa, mina-mina-mina! Sihuke asi peaks elementaarne olema! Aga prantslastel on nii, et kui neil mõte tuleb, siis nad huilgavad üle klassi. Ja kui keegi ei huilga, siis järelikult ongi kamp lolle koos. Ja mina ei taha nii napakalt huilata. Ja ma ei taha ka, et õppejõud arvaks, et ma sihuke samasugune mõttetus oleksin. Raske juhus...
Oeh, olgu, aga ma parem asungi nüüd jälle arhitektuuritermineid leiutama, enne kui rahvas koju sisse vajub ja siis jälle mitte millestki midagi välja ei tule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar