Kadestan...

Jah, kadestan kõiki pariislasi nende võrratute muuseumide pärast, mis neil kõik siin on. Nimelt veetsin tänase päeva - vähemalt suure osa sellest - tarbekunsti-, moe- ja disainimuuseumis. Selgus, et see on tervenisti samas kompleksis kui Louvre, ainult et sissepääs on natukene eemal. Einoh, ja muljed on muidugi võrratud. Selles mõttes, et mulle sügavalt meeldib, et neil on tõepoolest nii palju ruumi ja nii palju uhkeid eksponaate... Ja kõige parem mõte on kahtlemata see, et sa astudki neisse perioodidesse kohe täiesti sisse, selles mõttes, et lähevad järjest näiteks tüüpilised ruumid - kuidas nägi välja kodu siis ja kuidas nägi välja korter kakssada aastat hiljem. Ei ole nii, et on sul viisteist logu tooli valge seina ääres reas ja siis nüüd vaata ja mõtle ise, millises kontekstis neid kasutati; siin on ikka kogu komplekt alates tapeetidest või seinakatetest, mööblist, lampidest, valgusest, põrandakatetest ja lõpetades sööginõude, ajalehtede, pesuvahendite ja ma ei tea, mille kõigega veel. Kusjuures, eriti hirmutav on lugeda neid selgitusi, kustkohast näiteks selline ja selline tuba pärit on - lihtsalt kohe kuulsatest kohtadest on nad terve sisustuse (ja tihtipeale sealse laemaali takkapihta) kõige kupatusega muuseumisse toonud. Noh, umbes stiilis: selle hertsogi selle linna residentsi muusikatuba ja näiteks tolle printsessi tolle linna maja buduaar ja no ikka kohe niimoodi. Ma tean, ma olen seda teemat kuskil kaugemal juba puudutanud, sest neil on päris paljud muuseumid sellel põhimõttel üles ehitatud - Carnavalet' muuseumis on täpselt samamoodi. Ja see on lihtsalt nii uhke minu meelest, kui palju neil seda luksust, barokki ja rokokood ning neid stereotüüpseid asju jätkub ja kuidas neil neid kuulsaid asju ikka nii ropult palju on. Uhhh. Vinge.

Puhtalt aususe pärast: mis puutub moeosakonda, siis ma pean küll ütlema, et on ikka õudseid asju inimesed endale selga toppinud ja pärast seda veel näitusele saatnud. Fuih. See osa oli küll üsna jõle. Seevastu juveeliosakonnale tuleb suur kummardus teha!

Montmartre jääb vist aga ära, õues on ikka päris külmaks järsku tagasi läinud, me külmaksime viie minutiga seal ilmselt kringliks - kuigi taevas teab, et ega juues ju külma tunne. Noh, otsustasime kodus tinutada ja filmi vaadata. Küll jõuab Montmartre'ile ka kunagi. Varsti, ma ikkagi loodan.

Homme lähen Pompidousse ja ülehomme La Defense'ile suure võidukaare otsa, kui ilm vähegi lubab. Tõotus.