Njaa, eile hommikul ärkasin üles äärmiselt sita enesetundega. Köha oli tagasi, puha nagu mingil suitsetajal. Nina lörises otsas nagu umbes torupill, pea ja silmad lõhkusid valutada ja põranda tolmuimejaga üle võtmine näis täiesti üle jõu käivat. Point aga selles, et laupäeval kell 12 pidi saabuma Kerli. Noh-jah.
Olukord praegu: köha on kergelt leebem kui eile, nina enam ei lörise, vaid on umbes nagu kinnimüüritud käik. Pea enam valutada ei lõhu, aga põrand on endiselt tolmuimejaga üle võtmata. Kerli sõitis kümme minutit tagasi ära ja meie mõnusad mõtted Montmartre'il veinitamisest ja mööda linna kooserdamisest läksid kõik aia taha. Eile käisime küll väljas, sõime fondüüd ja käisime paaris raamatupoes, aga täna hommikul leidsin ma, et välja minek on täiesti välistatud - tahtsin minna ainult meie kõrval olevasse apteekti, aga selgus, et of course on kõik kolm meie lähimat apteeki pühapäeval kinni. Niisiis veetis Kerli päeva rõõmsalt arhitektuurimuuseumis, mina norskasin kodus ning lõpuks, kui ta naasis, tegime üüratuma laari hõõgveini. See oli ka kõik. Väga hale.
Minu järgmise nädala intensif jääb minust vist ka siiski võtmata, selles mõttes et ma pakun välja, et ma vist magan hommikul seitsme asemel kaheteistkümneni ja siis teen arvuti lahti ning magan pärast seda edasi. Heh. Mõttetu. Väga nõme. Pääääääääh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar