Nii, ma olen nüüd kaks päeva kohe nii tubli olnud, et ma kohe ei või! Näiteks olen ma eriti kõvasti tõlkinud - kulutasin selle peale terve eilse päeva ja tõlkisin ära tervelt 35 lehekülge, mis on vist peaaegu et mu kõikide aegade isiklik rekord. Niisiis, Londonist tulekust saadik, mis oli näiliselt eelmisel esmaspäeval, olen ma tõlkinud ära kolmandiku raamatut. Märkimisväärne, ütleks mina! Ja seejärel õnnestus mul ka tõepoolest ennast kell 7.15 täna hommikul voodist üles venitada. Ma tundsin ennast tõepoolest punaordeni väärilisena. Hmm, samas peab nentima, et me olime kodust lahkudes Triinuga mõlemad nii soodad ja unised, et üks meist pidi ühes metrootunnelite hargnemiskohas valesse kohta minema ning teine tahtis lihtsalt valesse suunda sõita. Hmm... aga kaks pead annab hommikusel ajal ikka lõpuks veerand mõistust kokku, nii et peale mõningaid seiklusi jõudsime me kogemata ikkagi kooli juurde välja, täitsa õigel ajal ka veel.
Sellenädalane intensif - no see oli omaette asi. Vaadake, nad siin koolis propageerivad seda, et inimesed registreeriksid end kursustesse internetis, aga tegelikkuses on see süsteem kogu aeg maas või registreerib valedesse loengutesse või väidab, et enam pole kohti või teab mis veel... nii et neti teel registreerunud tavaliselt tundi ei mahugi ja kursustele registreeritakse selle järgi, et sa kaks esimest tundi (ja õigel ajal) kohal oled. Noh, esimesel tunnil käid vaatad ära, kas meeldib, ja kui teine kord tagasi tuled, siis see tähendab, et pead selle ainega lõpuni jätkama. Samas on see internetiregistreerimine siiski justkui mõneti hädavajalik ja ainuvõimalik lahendus... Täna näiteks olin mina kuuekümne inimese seast üks neist harvadest (peale minu oli veel kaks sellist imetegu) tegelastest, kel oli tõepoolest õnnestunud netis kõige kiuste see registratsioon ära teha, mistõttu oli meie kolmik ainus, keda ei hakatud sellelt kursuselt tagasi saatma. Mure selles, et kursusele mahub ainult 30 inimest ja kõik 60 ei saanud seda ilmselgelt võtta eksole. Igatahes, aga õppejõud oli meil sedakorda üks itaalia tädi, kes hakkas mulle kohe meeldima, kui ta, võti käes, punkt kell üheksa ukse juures oli. Teate, see on ikka nii tore, kui õppejõud ei jäägi pool tundi hiljaks. Eriti veel nii varasel kellaajal on jäle ukse taga kükitada ja õppejõudu oodata ning mõelda, et oleks võinud selle arvelt kodus kauem magada... Noh, igatahes siis ammutasin ma päev otsa veidraid teadmisi alkeemiast, kolmainsusest ja nende kahe üldise mõiste seotusest Duchamp'i pissuaariga. Õnneks oli asi sellest hirmsast hoiatusest, et me peame olema koolis 9-17, üsna kaugel ja ta lasi meid jupike aega varem lahti. Hurraa...
Üks mure oli mul seejuures täna ka - nimelt üks tüüp, kes suvatses jumal teab millistel kaalutlustel punktist A punkti B reisida läbi Pariisi ning siin kahe lennu vahepeal suisa kaks päeva peatuda. Mind asjaga eelnevalt täiesti kursis hoidmata seejuures, aga eeldades niisama, et ma temaga tegelen. Urr. Ja lõppkokkuvõttes kujunes arusaadavalt välja üsna nõme situatsioon. Noh, igatahes, tähendab, näib, et see lahenes siiski enam-vähem valutult, tüüp ronis rongi peale ja sõitis kaheks päevaks Lyoni, mingitele teistele vanadele sõpradele külla. Tähendab, ärge saage valesti aru, minu välja pakutud õhtusöögist või kohvist loobuti, sellega oleks ma küll loomulikult hakkama saanud ja pärastlõunal või õhtul aega leidnud. Aga see, et mul päevasel ajal kiire on ja et mul ei olegi aega, et teda lambist Eiffeli torni vaatama viia (mida ta näis eeldavat igatahes), ei mahtunud talle ikka eriti hästi pähe. Pähh. Ja teate mis, see asi ajas mind täiesti närvi, selles mõttes, et mul on nüüd ikkagi kole ebaviisakas tunne, olgugi, et tegelikult ei ole ma kohe üldse süüdi, et ta mulle oma tulekust varem ei suvatsenud rääkida ja et ma ei saa nii viimasel hetkel plaane pea peale keerata. Oeh, väga keeruline. Hehee, samamoodi nagu Triinule helistas keegi vana klassiõde lihtsalt umbluu ja ütles, et ta on nüüd nädal aega Pariisis homsest alates ja tal pole kuskil elada, kas me saame ta lambist enda juurde võtta :D Mis juhtus selle vana tavaga, et inimesed ikka arutavad kõigepealt omavahel ja küsivad enne, kas sul on aega ja võimalust jne jne jne jne??? Tähendab, mis Triinu klassiõest saab, me ei teagi. Kuna me polnud oma varahommikust tõusmist nõudvate intensifide juures siiski vist eriti meelitav öömaja, siis ta hakkas vist kedagi teist otsima, aga eks lõplikult selgub homme.
Vot ja voila. Sellised uudised siis. Ahjaa. Ja kõige selle tegususe peale jõudsin ma veel teha tiiru St. Eustache'i kirikus, kus sees ma siiani mingil kummalisel põhjusel polnud käinud. Avastasin, et seal sai Louis XIV oma esimese armulaua ja sinna on maetud tema ülivõimas Colbert. Hihii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar