Kui palju juugendit...

...ma täna ära nägin! Oeh, kohe väsitav! Aga väga šeff oli! Üle pika aja eriliselt lõbus päev.

Kõik sai alguse sellest, et ma ajasin endale kell kümme kargud alla (ja see tundus kolehirmusvara olevat), sain Emiliaga kokku ning me läksime siis kõigepealt La Défense'ile sinna suure kaare otsa. Heh, see käik oli küll pettumus - ja nad tahavad selle eest 7.50 saada! Urr, samas lasevad nad päriselt katusele vaatama ainult ühes kohas, mingi heal juhul kitsukesele 30 ruutmeetrile. Ebaõiglane minu meelest, täiega. Ma lootsin, et saab seal katusel ringi uidata ja nii... Tegelikult oli seal üleval mingi paar mõttetut näitust, siis näidati 20-minutilist filmi selle kaare ehitamisest ja oligi kaputt. Nojah. Aga liftisõit sinna oli ilgelt äge ja see jupike, mis lasti katusel olla, oli ka mõnus. Aga tagasi ma sinna küll ei läheks, raha eest igatahes mitte.

Aga siis jõudsime me järeldusele, et vaatame siis veel natukene arhitektuuri, ülejäänud urbanistid siinkandis ei tea arhitektuurist niikuinii mitte muhvigi ja ega see neid ei huvita ka. Nii et me olime rõõmsad, et on kellegagi koos majade üle ahhetada ning läksime Hector Guimard'i maju otsima Pariisi peale. Leidsime kohe terve hulga - ühte lasti sisse ka, teisest tuli parajasti meie sinna jõudmise ajal välja mingi vanapaar, seejuures papi tahtis nii kangesti meiega suhelda, et ta ütles mingis imelikus keeles, et kanäe, meie tulime maja vaatama ja nemad on sama vanad kui see maja. Võeh. ta pidi end mitu korda mitmes keeles kordama, lõpuks, kui ta otsustas seda prantsuse keeles öelda, siis me saime aru ka. Selgus, et papi arvas vist, et me mingid mõttetud tavalised turistid oleme. Noh jah - miks, ma ei saa aru, sest me rääkisime ju Emiliaga ka prantsuse keeles :-S. No mida iganes... Ja vaatasime siis need kõik üle (ah, Castel Béranger on ikka üle kõige! :D) ning käisime lõpuks veel spetsiaalselt Lavirotte'i maja juures kuueteistkümnendas ka uuesti ära, et neid hea võrrelda oleks. Igati lõbus! Aga, nagu kiuste sai mu fotoka patarei mingil hetkel tühjaks - saate aru, minu puhul EI ole see normaalne, sest mul on mittedigi ja mitteakudega ja patareid vahetan ma heal juhul kord aastas. Aga Emilial oli õnneks päris hää kaamera ja ta tegi ka mustmiljon pilti, mis ta lubas teisipäeval ka netti riputada ja mulle pulgale panna, nii et siis te saate ka mõningaid huvitavamaid seiku näha meie tänasest avastusretkest. Minu omad (need, mis ma enne patarei ülesütlemist tegin) valmivad kunagi kaugemas tulevikus.

Koju jõudes olin veel niivõrd tubli, et koristasin - võtsin "marise tolmuimejaga" toad üle ja puha, Triin jõudis ka just koju, tema kadus nüüd ämbri ja mopiga vannituppa... Oh jah, mis parata, tuleb vahetevahel nii triviaalsete asjadega ka tegeleda, kui koristamine :D Õige, lisaks riputasime mõned postrid üles... ja avastasime, et mingi riiuli moodi monstrum seinal ei püsi otse ja kui sinna midagi peale panna, siis kukub ta lihtsalt ümber (ma sinnani lihtsalt ei olnud sinna midagi taskurätipakist raskemat peale pannud)... Mina just rõõmustasin, et mul on otse voodi kohal lisariiul, aga see, pagan, kukkus kolme raamatu peale kummuli. Heh. Tore, et ma seal all parajasti ei istunud, ütleksin mina.

Olgu, aga nüüd pean ma küll tõlkima asuma. Homne päev läheb ka selle alla kõigi eelduste kohaselt, kuigi lõppeks peaks ikka minema ja elektriarve ka ära maksma :D Seda tuleb nimelt teha kas 1) tšekki postitades või 2) postkontoris ja sularahas... Mis tähendab, et kumbki pole teatud põhjustel eriti lihtne ja mugav... mis tähendab, et ma olen seda ikka päris kaua juba edasi lükanud. Urr.

Järgmisel nädalavahetusel pidime me aga Emiliaga kokku saama ja minema otsima üles kõik Pariisis asuvad Le Corbusier' majad. Äge, ähh? PS: Emilia on üks Rumeenia tütarlaps, kes on IFU-s peale minu nüüd ainus välismaalane. Ja ta elab päriselt ka Champs-Élysées'l! Vau.