Ülitore nädalavahetus

Jah, seekordne nädalavahetus oli tõesti ülitore. Ainus, mis minust tegemata jäi, olid tõlked :D Noh-jah, aga mul on veel täna ja ülehomme aega end kokku võtta, siis on juba päris tuli takus.

Niisiis, aga kõik sai alguse sellest, et laupäeval... Laupäeval suutsin ma tervelt leheküljekese jagu kunstitermineid leiutada, siis läksin välja jalutama. Otsisin üles Pariisi kõige pisema maja (mille kogu fassaad oli umbes nagu meie korteriuks), sattusin République'i väljakul kunstiraamatute odavale väljamüügile, leidsin terve tänava, kus kõik majad olid ainult juuksurisalongid ja iga salongi ees ootas vähemalt kakskümmend neegrionu, hulkusin kergelt kahtlasemas kandis ringi ja tegin pilti ning jõudsin lõpuks Montmartre'i alla välja. Noh, üles sedakorda ei roninud, see pidi pühapäevane tegevus olema. Tulin seetõttu oma tõlgetele mõeldes koju, aga kuna üsna pea peale mind jõudsid kohale ka Triin ja Co, kes olid varunud kõvasti veini ja rummi ja pikki saiu ja juustu, mis viis loomulikult ühe mõnusa filmiõhtuni, jäi see mõte minust siiski teostamata. Minust jäi seltskond veel Marilyn Monroed vaatama, kui minul uni tuli...

Pühapäeval saime hommikul aga teise seltskonnaga Triumfikaare juures kokku ning suundusime Pariisi pealt Le Corbusier' maju otsima. Ei saaks just öelda, et meil õnnestus kõik plaanitu üles leida, aga palju põnevat juhtus küll. Ilm oli ka lihtsalt täiesti imeline... Oma 15 kraadi kindlasti, nii et põhimõtteliselt vahepeal heitsime me mantlid seljast ja jõime niisama tuulevaikse trepi peal päikese käes kohvi. Aga esimene maja, mida me tahtsime vaadata, oli mingi eravaldus ja aed oli ümber nii suur (ja loomulikult kinni), et see jäi meist nägemata; teist ei leidnud me üldse üles, sest meil polnud kaarti kaasas ja millegipärast ei olnud maja seal, kus me arvanud olime. Hmm, me siis mõtlesime, et võtame õige need laenutatavad jalgrattad ja sõidame lihtsalt kõik ümberkaudsed tänavad läbi ja otsime selle maja üles...

Mõeldud, tehtud... Aga väga kaua me siiski ei sõitnud, sest meile käis tõsiselt pinda fakt, et siinmaal ei tohi jalgratastega kõnniteel sõita, vaid tuleb sõita sõiduteel, nagu autodki. Oli küll pühapäeva üsna varane hommikutund ja selles kandis ei olnud praktiliselt mitte mingit liiklust, aga kui me ühtainsamat autot lõpuks kuulsime, siis otsustasime me üsna üksmeelselt, et davai, aitab kah. Aga vähemalt oli põnev katsetada ja üks asi on jälle ära proovitud.

Kaks järgmist maja leidsime me siiski üles ja tungisime ühte neist ka tagaukse kaudu sisse. See oli nimelt mingi ühiselamu ja mingid tüübid, kes tagaukse juures liha grillisid, jätsid sellesinase tagaukse lahti. Eks me siis marssisime rahumeeli sisse ja tegime majale tiiru peale, kuni lõpuks üks neegrionu tuli ja küsis, et kas me ikka elame seal või mis... Kuna see oli brasiillaste ühikas, siis me ei saanud talle actually öelda, et elame jah, nii ta viskas meid selle peale kenade viisakusväljenditega majast välja... Noh, tant pis, me jõudsime juba oma suure hulga pilte ära teha ja olimegi lõpetamas :D

Seejärel jõime ühes pargis kohvi päikese käes. Hirrrrrrmmõnus oli. Päike paistis, inimesed jooksid, keegi harjutas käte peal käimist, keegi mängis pesapalli, terve koertega daamikeste rongkäik käis nina alt läbi. Ahjaa, ja parkidest rääkides... läksime teise parki, kus olid kohutavalt kaunid nartsissi- ja krookusepeenrad. Tegime neist parajasti rõõmsalt pilti, kui meie selja taga oleva pingi juurest hakkas kohutavalt veidraid hääli kostma. Seal istus üks vanem paar, kelle poolt hakkas kostma mingisugust jõle creepyt õudsat valju naisehäälset lavasosinat. Me täiesti hüppasime selle peale, aga siis, kuna see naine korraks meie poole ka vaatas, ei julenud me rohkem midagi teha, sest me olime täiesti veendunud, et see naine on haige - à la et ta häälepaelad on ära opereeritud ja tal on mingisugune rääkimisaparaat... Aga see oli ikka päris hirmus sosin, nii et me tegime sealt pingi juurest hästi siva sääred... Astusime kiirel sammul edasi, kui äkki... ülejärgmise pingi juurest samasugune hääl kostis... Ainult et sellel pingil seal nimelt ei istunud kedagi. Te võite ette kujutada, et me olime päris hämmeldunud. Veelgi enam, kui me kuulama jäime, mida see pink siis räägib, saime me täitsa ataki. Vene keeles kutsus see pink kõiki möödujaid endale istuma ja seletas, et ta nii armastab meid, on juba kaua aega armastanud, tulgu me tema juurde, istugu me ta sülle... Täiesti rabav! Võtsimegi mõneks ajaks istet ja kuulasime siis pingi veidrat juttu, kõik, kes mööda läksid, heitsid meile aga samasuguseid kõverpilke, nagu meie tollele esimesele vaesele daamile heitnud olime. Nojah... ja mis selgus, oli see, et üle ühe oli iga pingi alla pandud mingisugune maamiini moodi välja nägev aparaat, mis eriti jõledal ja valjul lavasosinal eri keeltes sama juttu rääkis. Pmst, et üks pink kutsus hispaania keeles, teine prantsuse keeles, kolmas vene keeles ja nii edasi... Kummaline! Vääääääägade kummaline!

Ülejäänud Corbusier'd leidsime siiski üles. Ligipääsuga oli kergelt raskusi, sest nad kõik olid mingid imeasutused, kuhu meid sisse loomulikult ei lastud. Aga no ära sai nähtud vähemalt. Hiinalinnas käisime pika vantsimise peale hiina sööki söömas (esimene Pariisi hiinakas, kus anti päriselt söögipulgad kahvi ja noa asemel) ning lõpetasime õhtu kahe pudeli Beaujolais'ga, kuivatatud hallitusvorstide ja juustuga ülal Montmartre'il. Ilm oli poole ööni megailus, sinna oli tavaliste lauljate asemel kokku tulnud mingisugune poisteansambel ja üleüldises plaanis oli elu lill, nagu sügisel... Ma leidsin juba õudusega, et ma ei taha Pariisist kohe kuidagi ära hakata minema... APPPPPIIIIIII!

Vot. Ja kui ma ükskord keset ööd kergelt imbibé seisundis koju jõudsin, avastasin ma oma tohutuks rõõmuks, et esmaspäeva hommikuks olin ma lubanud ühe lühikese töö ära teha. Noh, mingi reaalsustaju oli mul ikka säilinud eksole, otsustasin magama minna, selmet seda kohe tegema hakata, ja käskisin Triinul end hommikul kindlasti maast lahti lüüa, kui ma ise ei peaks ärkama. Tema veetis nimelt terve öö MSN-is ja internetis Oscarite jagamist jälgides - nagu selles mõttes, et mitte tseremooniat vaadates, vaid live-bloge ja muud säärast lugedes ning sõpradega kommenteerides. Kuna ta kavatses seda teha terve öö, siis saigi kokku lepitud, et ta mu äratuskellaks hakkab. Hehee, ja kell pool seitse lõi ta mu rõõmsalt maast lahti :D Kusjuures ärkamine läks päris kergelt, absoluutselt normaalselt. Muidugi, see kellaaeg tundus siiski kergelt liiga perversne, nii et ma magasin peale mõningaid Oscarite-teemalisi arutelusid edasi ja ärkasin kell üheksa täpselt sama kergelt... Tegin tööd ära, sain kõige olulisega ja hommikukohviga ka ühele poole ning panen nüüd siia ühe suure punkti ja lähen linna asju ajama.

PUNKT!