Njah. Ma olen alati täheldanud, et kui mul und ei tule, hakkavad igasugused veidrad mõtted peas ringi liikuma. Nüüdseks on kell 1:23 ja ma olen üritanud mõnda aega tulutult magama jääda, aga ma olen taas sunnitud tõdema, et need A le Coq'i tüübid tegid Une Matile otsa peale. Ja mõtted muudkui arenevad.
Mille suunas? Täna kõigepealt Volbriöö, siis ebausu, siis religioonide ja igasuguse säärase suunas. Veider? Jah, on küll, ise ka tunnistan. Võib-olla on asi selles, et ma just süüvisin pikalt ka eri usundite pühakodadest pajatavasse raamatusse...
Noh, tähendab, mind on üritatud päris mitmesse usku värvata mu lühikese (või pika?) elu jooksul. Ja iga kord, kui keegi seda proovib, tekib mul millegipärast no säärane tõrge, et kole kohe. Tegelikult on see üldse kergelt jabur, et mu hingekene kõikidele suurtele religioossetele institutsioonidele nii väga korda läheb. Aga nojah... Muuseas, enne kui ma jätkan - mul on absoluutselt kama, mis usku mu sõbrad-tuttavad on! Minu poolest võite te kõike teha ja mul on päris mitut-setut usku väga häid sõpru ka, alustades kristlastest ja moslemitest ning lõpetades hindudega. Ma olen teie puhul kõigega nõus - senikaua, kuni keegi ei ürita mulle midagi kaela määrida. Sest no mida ei ole, seda ei ole! Ma lihtsalt ei usu, noh! Kui ma kunagi peaksin ka tahtma mingisse religiooni ümber asuda, saaks see toimuda ainult vale kaudu, sest ma lihtsalt ei usu... [Edit: tähendab, ma usun ilmselt, et on olemas mingi kõrgem jõud. Aga mida ma uskuda ei suuda, on see, et keegi kunagi sellega isiklikult tegemist on teinud ning et - veelgi parem - asi siis kenasti kirja pandi ning et see kõrgem jõud nii defineeritav on nagu seda enamik pühakirju või ilmutusi või whatever asju kujutavad.] Mida pole, seda pole. Ja ega ma loomulikult usu tekitamise nimel eriti vaeva ka ei näe. Ega tahagi näha. Minu jaoks on religioon üks nendest teemadest (nagu ka poliitika jms), mida ma eelistan üleüldse pigem vältida. Tegelikult tundub mulle, et ma ilmselt kuulutan selle postituse ka homme "protected" versiooniks, sest mul on isegi seda kirjutada kergelt imelik. Sest on olemas inimesi, kes seda solvavaks võiksid pidada ja see pole asja mõte. Asi pole üldse sellena mõeldud! Ma lihtsalt üritan sotti saada religioonidest ja endast :) Andke andeks, kui keegi end puudutatuna tunneb.
Tähendab, mis mind üleüldse võiks iseloomustada - ... Olgu, tegelikult ma ei tea. Ma olen ilmselt midagi pagana ja ateisti ja ebauskliku tõpra vahepealset :D Tähendab, jaa, mõnikord ma panen kirikusse küünlaid, aga vahet pole, millisesse - katoliku, luteri, anglikaani, ortodoksi vms. Ma keerutan ka budistlikke palverulle, kui ma mõnes Buddha templis käin, eksole. Kirikutes käin ma siiski tegelikult ilmselt rohkem, kui nii mõnigi aus kristlane - aga sellepärast, et ma olen lõppeks ju kunstiteadlane, eksole. Kristlikus kultuuriruumis elav kunstiajaloolane ei saa kirikutest ega kiriklikust kunstist mitte kuidagi mööda... Ja ma leian, et on olemas väga ägedaid kirikuid. Montmartre'i Sacre Coeur on minu isiklik lemmik. Millegipärast see on kuidagi eriline. Ja siis kuskil Šotimaal oli üks vana mahajäetud katedraal, mis oli pooleldi lagunenud, aga ka hästi piktoreskne - ainult ma ei mäleta nime... Elgin äkki? Olgu, aga nüüd ma vist kaldun oma mõttelõnga juurest kõrvale. Aga ei, võib-olla ei kaldu ka. Pühakojad mängivad ilmselgelt ka päris suurt rolli... No mingis paljaste seintega kaasaegses ruumis ei ole ju ÜLDSE mitte mingit vaimsust, samas kui mingid vanad ja / või spetsiaalsed kohad suisa õhkavad seda välja... Eestis on igatahes pühakodadega üsna nigelad lood minu meelest.
Minu meelest on äärmiselt tänuväärne asi, et meile keskkoolis õpetati säärast asja nagu usundilugu. Religioonide võrdlus on minu meelest üks põnev asi. Aga pigem nagu psühholoogia küljest. Mulle näib, et religiooniga saab väga paljude inimeste väga erinevaid käitumisviise ja ajaloolisi sündmusi selgitada. Selles mõttes just. Aga noh, karmilt kõlab... aga religioon on minu meelest ka tohutu nõrkus. See on nii palju õnnetusi ja häda ja viletsust provotseerinud. Aga tõelised usklikud ajavad kõik juhtunu kõrgemate jõudude kaela. Loomulikult, inimesed on surelikud ja kindlasti on olemas mingi jõud, mis meie elu ja tegevust reguleerib ja otsustab, millal meie aeg on... Aga minu meelest on mõttetu elu peksupoiss olla ja siis ise märterliku näoga öelda, et nii oli ette määratud. Ise peab ka püüdma ja tahtma, keegi pole öelnud, et elu peaks kerge olema. Aga vähemalt tuleb ise ka midagi teha, et siis pärast öelda, et ma tegin kõik endast oleneva... Aga samas on religioon küll nõrkade lohutaja, seda peab nentima. Tõesti, suures õnnetuses on kindlasti lohutav mõte, et ju see pidi siis nii minema ja kellelgi on ka sinu jaoks kindlasti plaan. Aga samas on see ka nõrkus, sest selle kaudu võib inimest ikka nii ropult provotseerida, et see on suisa masendav...
Minu isiklikud sümpaatiad? Noh, teate, päris huvitav... Ma olen mõnikord küll juurelnud, et kui ma peaks valima, mis ma siis valiksin. Tegelikult ma arvan, et kõige enam imponeeriks mulle siis üleüldse budism või hinduism. Nende religioon ei ole mõneti niivõrd religioon kui pigem eluviis - ja seejuures mitte piirav, vaid vaba - ise tead, kas, millal, kuidas, keda, kunas ja kuskohas kõrgemaks pead. Hihii, Hindude Ganeša on minu meelest üks sümpaatne tegelane. Ei, aga see on tõesti nagu pigem eluviis, eksole, selles mõttes on asi teine. Protestantismi välistan ma ka kohe igal juhul - ma tunnen küll Piiblit, noh, ütleme keskmiselt hästi ühe kunstiajaloolase kohta, aga gospelkooriga antud kontserdite ajast saadik tean ma kohe pääääääääääääris kindlalt, et ei suudaks mina istuda külmas paljas kirikus ja kuulata lõputut jutlust... Selleks on mul endal liiga palju mõistust peas, et lasta kellelgi teisel endale maailma asju läbi omamoodi prisma jutustada, seda pealegi veel jõle ebamugavas kohas - külmas kiviruumis kole vastikult kõva tooli peal. Katoliku kirik - noh, see on kergelt huvitavam - selles mõttes, et see pakub kasvõi midagigi sensoorset ka täiesti uskumatule nagu mina seda olen... Vanad riitused ja kuld-kard, uhked rõivad, palju altareid, ladina keel... See on justkui huvitavam. Kõrvaltvaatajana. Õigeusu kirik - veelgi huvitavam. Seal on kirikud kohutavalt vahvad. Ikoone täis ja pisikesed, mesilasvaha küünalde järgi lõhnavad ja neis on totaalselt teistsugune pildiprogramm ning ülesehitus kui mujal. Selles mõttes on põnev... Ja nemad laulavad ka teistmoodi. Aga näiteks kogu see ikoonide suudlemine käib mulle natukene üle mõistuse. Islam? No võtku mind pagan, kui ma peaksin sealihast, veinist ja oma juuste näitamisest loobuma... Tähendab, siinkohal pean ma mainima, et kindlasti on kõikides neis eelpoolmainitud religioonides oma vägagi tugevaid ja häid külgi ja igastühest võiks midagi kasulikku üle võtta, eks. Lihtsalt ma ei suuda ette kujutada, et ma piiraksin end, valides mingi konkreetse ühe. Kõige parem on võtta kõigest enda jaoks kõige parem ja olla nii, nagu oled. Eriti veel, kuna kõik arvavad, et neil on õigus... Ja kõigil ei saa ju õigus olla, nii et kui niikuinii pole ühtegi õiget, siis milleks??? Ja kas siis niimoodi ei saa olla hea ja moraalne inimene, kui ei kummarda mingit jumalat? Sest mulle näib niikuinii, et religioonide üks mõte on pigem nagu mingi moraalinormide loomine ja ühiskonna suunamine...
Igatahes, jätkame... Ebausk? Ma ei ole eriti ebausklik, aga natukene siiski. Ma ikka sülitan kolm korda üle vasaku õla, kui ma ei taha midagi ära sõnuda; kui must kass üle tee läheb, siis mõtlen ma ikkagi paratamatult selle peale, kuidas me Liisiga pisikesena alati sellisel puhul ütlesime: "must kass, nõiarist" ja leian, et kui ma seda mõelnud olen, on ikka kuidagi julgem; Pühale Ritale panin ka viimati küünla, lihtsalt igaks juhuks :D Võimatuste pühak siiski... Reedet ja kolmeteistkümnendat ma ka päriselt ei karda, aga pean tunnistama, et ma alati vähemalt teen endale mentaalse märkuse, et on reede ja 13. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.
Mida veel? Ma tahtsin veel kuhugi suunas mõtet edasi arendada, aga kuna Xanga tegi mingeid imelikke asju, läks mul nüüd mõttelõng segi...
Ei, ühesõnaga, religioon on üks kurioosne nähtus. Veider, et selle pärast nii suuri asju tehakse. Ja hulle. Hmm. Ja ma olen alati juurelnud, et kuidas näiteks kuskil kirikus teenistust organiseerivad inimesed mõtlevad. Näiteks Montmartre'i kirikus teenistust korraldavad nunnad. Huvitav, kas nende jaoks on see missa aeg seonduv mõttega, et "kui tore, see algab, ma saan jälle Teda kummardada" või hoopis "niisiis, see algab. Olgu, hakkame siis pealegi pihta, aga uni on... Saaks see juba ruttu läbi" Ühesõnaga, kas nad tõesti usuvad elavalt, aktiivselt ja veendunult, või on see töö nagu töö ikka?
Niisiis, aga kuna Xanga ajas tõesti mu mõttelõnga sassi, siis eks ma katsu nüüd hoopis magama jääda. Kell on 2.08 ja oleks vast aeg ka, eks.
Mulle näib tegelikult, et ma kuulutan selle parem kohe protected versiooniks. Võib-olla kukkus liiga isiklik välja. Ja ma tõesti üritan tegelikult alati iga hinna eest religiooniteemasid vältida. See on nii subjektiivne asi, iga inimese isiklik asi, et ma eelistan selle kohta mitte isegi arvamust avaldada - sest tahes-tahtmata tekitab see minu kohta ka igasuguseid arvamusi, eksole. Mõni võib-olla leiab, et normaalne, teine, et olen ikka loll värdjas küll...
Noh, et siis... Selle terviseks, et uskuge, mida tahate ja kuidas tahate. Mul ei ole selle vastu midagi. Mina usun ka kindlasti midagi ja mul on ka päris igasuguste teemade kohta oma arvamus, aga see jääb mulle ning kui keegi üritab seda hakata kavakindlalt muutma, siis... Noh, ma eelistaks lihtsalt, et ma võiksin olla selline, nagu ma olen. Ärge parem proovige!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar