Äge. Vot selline. Väga mõnus ja nunnu ja kuna mul on eluaeg olnud Nokia telefonid (välja arvatud umbes aastane Motorola interlüüd), siis pole menüü ega millegi muuga ka muresid. Läksin poodi, poiss pidi rõõmu pärast sokist välja hüppama, kui ma ütlesin, et ma tõesti tahan telefoni osta, aga ta lasi mul tükk aega igasuguseid telefone näppida ja lõpuks jättiski mu kaardi sellesse sisse, andis karbi pihku ja oligi kogu moos. Huvitav on aga see, et siin tuleb lihtsalt telefoni ostes isikut tõendavat dokumenti näidata. Mitte kaardimakse pärast, vaid niisama. Mis siis, et ma lepingut ei teinud ega midagi, tahtsin AINULT aparaati osta. Kummaline. Aga ega ma ei tea, võib-olla küsitakse eestis ka dokumenti, kui telefoni osta :D
Muidu oli täna jälle päris ilus ilm vahelduse mõttes. Lonkisin mööda Pariisi ringi, proovisin valgeid pükse igal pool ja nuusutasin linna lõhnu. Täitsa uskumatult lõhnav linn on see Pariis :D Kõige rohkem on loomulikult igal pool värskete saiakeste ja pagaritoodete lõhnu; kohviaroome ka... Aga ainuüksi meie tänava kahtesadat meetrit läbides on lõpuks ninas selline virvarr, et enam ei suuda midagi eristada üksteisest. Küpseva kebabi liha rammus lõhn, hiinaka uksest tulev selline sojakastmene ja vürtsikas hiina toidu aroom, magusate ja paksult õitsevate pärnaõite hõng, pesumajast tulev pesupulbri ja -loputusvahendi ilmeksimatult äratuntav lõhn, nurgapealse kohviku värske espresso tugev aroom, metroorestist tulev hästi tugevalt tolmu järgi lõhnav tuul, sellesinase metroo sissepääsu kusehais, surnuaia nurgas lilli müüva poe sigri-migri lillelõhn ja siis metroo ise, mille iseloomulikuks tunnuseks on enamasti selline kerge metalli ja tavotilõhn, aga mõningates kahtlasemates peatustes ka selline hästi spetsiifiline seebilõhn, millega nad omal ajal metroo lõhna kaotada tahtsid, aga mille nad siis tsiviliseerimisvahendina ainult üksikutesse peatustesse kasutusele jätsid... Noh, ja siis ei saa veel jätta mainimata, et prantslannad haisutavad kodus ikka hoolega lõhnaõlipudelitega, nii et iga inimene, kes mööda tänavat kõnnib, jätab endast paksu parfüümipilve maha :D Nii et jah... peaks suisa tegema ühe sellise jalutuskäigu Pariisis, et mitte millelegi muule tähelepanu pöörama, ainult lõhnadele keskenudma. Päris põnev oleks...
Muud asjad jäid minust suuremalt jaolt siiski tegemata. Valgeid pükse ei leidnud, ooperisse ei jõudnud, otsustasin, et šampooni ja kreemi pole mõtet ka osta, ehk venitab kuu aega veel välja... Kuhu ma nad lihtsalt panen :D Koristamisest, tõlkimisest ja esseedest ma siiski ei pääse. Kohe varsti alustan, ma luban. Ma senikaua naudin oma uue telefoni näppimist :D Peaks vanast telefonist kiiremas korras kõik numbrid siia nüüd uuesti ümber asustama, muidu pärast äkki ei saa sellele vanale jubinale üldse enam eluvaimu sisse... Siis oleks jama. Huvitav, kuhu vanad telefonid visatakse? See vist pole ei olmeprügi, klaas ega ümbertöödeldav värk...
Sellest rääkides, viimasel ajal on mulle siginenud kole palju tuttavaid, kes on kõik hästi rohelised. Või noh, mitte just päriselt hästi rohelised, aga siiski piisavalt, et tõesti juurelda prügisorteerimisküsimuste, kilekottide, biopuuvillast riiete, looduspoodide ja muu säärase üle. Hihii, ma ise käisin ka millalgi pea kuu aega, tühjad patareid taskus, sest ma ei teadnud, kust ma täpselt peaksin leidma patareiprügikasti... Huvitav, kas tõesti on sündimas uus põlvkond või on see pigem mööduv trend??? Antud hetkel tundub mulle küll, et mõned neist tuttavatest väisavad biopoodi küll puhtalt sellepärast, et see on jõle à la mode. Umbes 60 % neist võtavad asja ehk tõepoolest tõsisemalt... Nojah. Igatahes, äge.
Olgu. Aga ma nüüd jätan teid siiapaika. Ei tahaks küll kuidagi, aga ma arvan, et Marise tolmuimeja tuleb kapisügavustest jälle välja koukida...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar