Õhtu nagu filmis

Njah. Peale erinevaid kogunemisetappe maandusime me lõpuks viie eesti tüdruku suuruse kambaga ühes Montmartre'i kohvikus, mida ma küll alati vaadanud olen, aga kuhu ma veel kunagi sisse ei olnud astunud. Üks eestlane käivat seal nimelt aeg-ajalt laulmas ja sedakorda kutsus ta meid publikuks kaasa. Noh, tegelikult oli nii, et seal ei ole ühtegi lauljat, aga osad püsikunded, kelle nad on ammu välja valinud, kelle nad siis lihtsalt klaveri juurde nurka laudadesse paigutavad ja siis käib mikrofon nende vahel kogu ringi, kaks pianisti on ka ning käib pidev šansoonide üürgamine. Ei, päris äge oli! Kuna see E tundis praktiliselt kõiki neid baaritegelasi, siis need käisid kõik meiega juttu rääkimas, pannkook oli hää, vein ka (kuigi lõppeks juhtus nii, et me jõime terve õhtu peale viie peale kolm klaasi veini! Ei tea, mis juhtus... :D) ja miljöö oli selline hästi äge. Stepptantsu tehti seal vahepeal laudade vahel ja vahepeal laulsid need ettekandjad tüübid ka, neil oli kõigil selline mõnus sametine hääl, et kohe vinge. Eriti ühel mingil araabia päritolu kutil. Ja kõik nägid välja nagu kuskilt vanast prantsuse filmist. Enamasti vanamehed - ja üsna inetud, selliste suhteliselt prantslaslike grotesksete rõhutatud näojoontega, aga jube sõbralikud ja intelligentsed... Üks meenutas kohutavalt Jeremy Ironsit, nagu too seal "Lolitas" oli. Üks teine meenutas mingit iidset prantsuse filmitähte. Ühesõnaga, äge oli.